Oli aeg, mil minu küsimus – Kas selles loos oli ka teisi värve? - kõlas pühaduse teotamisena. Küsimuse kuulaja käsi sirutus validooli järele. Kuidas olin julgenud sel moel küsida - sellest sai elav õppetund – Meie – need, keda küüditati. Meie – kes kaotasid Siberis oma vanaema ja veetsid seal osa oma lapsepõlvest/ nooruki east. Meie – ei unusta vägivalda ega ülekohut. Meie – ei räägi sellest, mis ja kuidas oli veel. Meie – ei lisa tumedusele vabaduse ega rõõmu värve. Meie ei vaata loole ühestki teisest küljest – Meie oleme Ohvrid!
Tegelikult ei ole vahet, millised on ajad või kuidas kulgevad inimeste lood – ELU - see tähendab ja sisaldab kõike – selles on erinevaid värve – kogu paleti ulatuses. Iga inimese loos, tagasi vaadates, saab öelda - kõike oli – oli head ja oli halba – oli valgust ja oli ka tumedust – see oli enese elu elamine erinevates värvides ja variatsioonides. Inimene ise valib selle, mille ta üles nopib ja kaasa võtab ning millisena Maailmale esitleb.
Enese õigustuseks ja enese põhjenduseks tahetakse näidata, kellegi teis(t)e osa ja tähtsust, enese elu kujunemisel ja kulgemisel, iseendast suuremana – teis(t)e pärast ja tõttu. Ennast jäetakse osaliselt varju ja mõnedestki lugudest vaikitakse. Kuid see ei kaota ära tegelikkust, et oligi nii, et tegelikult oldi ise teinud ja ise oldi tegemata jätnud. Oldi ise olnud ja ise oldi olemata jätnud. Oldi ise hoolinud ja ise oldi hoolimata jätnud. Oldi ise vastutanud ja ise oldi vastutuse eest põgenenud. Oldi olnud nii nagu ise oli valitud olla.
Vahel oldi üksinda ja vahel oldi ühes. Enesega ühes olles valiti vahel olla aus, kuid vahel peteti, teistest rääkimata, ka ise ennast. Peteti ära, sest oldi ennast iseenda ja ka Maailma eest ära peitnud. Vahel räägiti ise ennast ära, veendi ümber või sunniti takka. Oli inimene endaga ühes – Mina ja TundeMina – neil mõlemal oli oma osa inimese loos.
Igas loos, milles koos oli kaks või enam, ei olnud ühegi loo kulg ainult ühe vastutus – igal koosolijal oli oma osa, miks ja kuidas stseen või lavastus algas, kulges ja lõppes või peatus – iga inimese sammud, kellegi rollis olijana, muutsid midagi ja kuidagi ning sel moel moodustasid ühise tantsujoonise. Erinevad elud põimusid, kuid see ei tähendanud üheks saamist – igale inimesele jäi tema enese tee kõndida.
Aeg-ajalt tuleb ette, et inimesed teevad peatuse ja soovivad puhastust – kogeda ja teostada puhastuse tuld – määrates vastutaja, nimetades süükandja ja otsustades ära isiklike kannatuste eest tasuja - ulatatakse enese elu lugu selle autorile.
Sel, kohtumõistmise ja vabaks pürgimise, hetkel avatakse ennast ja näidatakse välja enese Tõde – see siin on minu elu - minu elu on olnud selline – mina kogesin seda ja teist – kuid mina ei saanud olla teistusugune – ei saanud Sinu pärast/ Teie pärast/ Nende pärast – minu kogemused olid teistsugused, kui mina neid vajasin – need olid valed – mina ei nõustu nendega – võta/ võtke need tagasi ja tee/ tehke minu elu ümber – Mina!!! tahan!!! seda, milleks minul oli õigus – olla ja kogeda enese elu ja iseennast teistmoodi moel.
See on katse muuta oma elu – peatada edasi kasvamist survestav aeg, mis viib üha kaugemale sellest hetkest, mis märkis kriisi algust – vaja oli olnud enese(s) muutust, kuid selleks ei oldud valmis. Kellegi tegu, millele järgnes enese otsus, peatas enese olemise – ei oldud enam see Kes oli oldud, kuid ei nõustutud olema see Kes olla tuli. See tähendas otsust - mitte teha ise oma sammu edasi enne, kui ... – sellepärast tahetakse tagasi, et sealt minna õigena – õige iseendana edasi. Siis alles oldaks valmis ja nõus ise oma elu elama – seni ei elata enese elu vabatahtlikult ja ise selle eest vastutavana.
Enese tõe rääkimise hetkel tuuakse lagedale enese kaotuse hind ja soovitakse selle käest, kelle samm/ otsus/ valik kunagi takistas/ keelas/ valesti puudutas sel moel, et oli enne ja sai olema pärast, midagi ja kuidagi, et lõpetada õige enese ootuses oodatud aeg. Ootaja ei ole tahtnud iseendale tunnistada, et see, mida ei olnud, seda ei saa olema ja see, mis oli, see sellisena oligi. Kaotuse kogemus - Mina jään/ jäin sellisena olemata – info teadvustamisele järgneb leinatöö ja enese elu vastuvõtmine.
Valusate tunnete ja haava sügavust näitavate etteheidetega, kui rusikatega, prõmmitakse teise pihta, kui uksele ja nõutakse looga tegelemist – Olid, tegid – vastutad – kannad süü ja tasud arve, sest oled autor!
Inimese poolt kokkuvalitud mälestused ei ole kellegi teise lugu – keegi teine ei ole ega saa olla nende autor. Keegi teine ei ole süüdi selles, kui need on tumedavärvilised ja sünged, sest need on selliselt kokku ja vaadata valitud – konkreetne vaatenurk ja žanr. See, kuidas ja mida inimene ise valis enese elust välja noppida ja oma looks kokku siduda, on tema isiklik otsus ja valik – iseenda poolt valitud rollile kirjutatud lugu.
Igal inimesel on olemas oma lugu – enese mällu, enese mälestustest kokku kirjutatud lugu, mis saab elava mõõtme, sest see kõnnib kaasas – loo jõujooned ja vaatenurka näitav žanr, kas võimaldavad või takistavad olevas vabana olemist – kui inimene teostab ennast kindlas rollis olevana, siis ta näeb kindlat lavakujundust ning vajab ja näeb teisi enda vastaspartneritena(ks).
Mitte keegi ei ole teise inimese loo autor ega ka kaasautor – ollakse küll loo tegelased, kuid tolle teise poolt kujutatuna ja värvituna – aeg-ajalt rohkem ja mõnikord palju vähem eneste moodi. Inimlikke nõrkusi omades võetakse teiste lugusid isiklikult – ei nõustuta ja protesteeritakse vastu, kui teise lugu ei lähe kokku enese mälestustega, infoga isendast ja oma tegudest, ettekujutusega ise olemisest, paljastab vigu ja inetusi või vähendab ja laimab.
Inimese vajadus kindla rolli järele tõukab, takistab ja puudutab seda teist, kellele elulugu esitletakse – see irriteerib toda vastu reageerima – olema teisele vastaspartneriks või enesele teist rolli nõudma, küsima, tõestama või enese jaoks valest loost välja pääsu otsima.
Sel moel saab teise inimese eluloost isiklik lugu, millega ei nõustuta - tahetakse valest välja ja iseendaks saada - iseendale vajalikuna olemist tagasi - kuid seni, kuni mängitakse kaasa, kestab kindlale rollile kirjutatud lugu edasi. Erineval moel reageerides proovitakse seda muuta – üritatakse „valet” kustutada või õigeks ümber kirjutada ja mõjutada teist seda tegema.
Mõnikord nõustutakse kaasa mängima teise stsenaariumi ja kätteantud skeemi järgi – ühinedes teise looga ei olda vabad – ollakse kindla rolli kordus – ollakse tundesõltlased – kui üks saab vajamineva, siis teine ei saa - oodatakse oma järge ja/ või võideldakse enese õiguse eest olla järjekorras esimene.
Teise loos kaasa mängides ei käida enese teel – ollakse teise etenduses osaline, sest vajatakse seda teist – ollakse teisest sõltuv – „Ole õige - näe mind õigena – muuda mind ära – muuda oma tähelepanu ära – muuda ära see, millisena mind vaatad ja kellena näed/ näitad.” See on uskumine, et teise tähelepanu on enese autoriks – see, kuidas teine vaatab ja kirjeldab – tõendavad sellise iseenda olemas olemist.
Inimesele, kes on ühte rolli kinni jäänud, öeldakse, et muuda oma elu ära – vaheta vaatenurka – Sinu elus oli kõike – päris ausalt - seal oli kõike. Võta vastu teadmine, et Sinu elu on olnud Sinu enda poolt valitud ja iseenda valikute järgi elatud. Sinul on olemas vabadus valida enese olemine – vaba võimalus valida enesele erinevad rollid – enesest teadlik olemine ja selgus enese sees näitavad teed.
See tähendab, et tegelikult puudub vajadus Ohvri, Päästja, Agressori/ Kontrolli omaja suhtekolmnurga järele. See on piiratud võimalustega mudel, millest väljapääsu ei ole ja, mille sees vabadust ei ole – ollakse teisest sõltuvad ja teise vajaduste täitjad – kõikide vigade ja juhtumuste jaoks vajatakse kedagi teist - süüdlast, sest mudelis olijad ei võta vastutust enese osa eest – mudelis koos olemine tähendab kohustust ja elamist sunduses – peab, enese arvelt, kellegi teise jaoks ja pärast.
Teadliku inimese otsus, et OPA liivakastis enam ei mängita, ei saa valitud mitte sellepärast, et ollakse solvunud või pettunud või kättemaksuks, et senikaua, kuni ... – ollakse ootel ja väljas, sest oodatakse kutset, märguannet, uut infot, et tagasi minna ja edasi olla. Vaid sellepärast, et teadlikult on vahetatud enese roll ära ja see ei kuulu tolle mängu ja liivakasti juurde – ollaksegi päriselt ja täiega mujal.
Inimene ise valib, millisena ja kuidas ta võtab enese, kui iseenda lapsepõlve loo, kaasa – kas ta oli ka õnnelik või ainult õnnetu, oli tema elu ka muretu või ainult muserdav. Lapse eas kogetu ja selle, erinevate vanuste, tõlgendamised/ mõistmised ja enese läbielamata kriiside ehk iseendale, kui kindla rolli tingimustele mittevastamise järgi antud märksõnad - loovad tulemuse – iseenda – iseendale vajaminevas rollis olevana. Sel moel määrab minevik ära tuleviku – kuna oli, siis oldi ja jäädigi olema – sellisena elama – ise ennast nägema ja teistele esitlema.
Minevik määras enese tuleviku iseenda otsusega – kriisi eesmärk on enesele valitud rolli üha suuremaks mängimine, et jõuda mõistmiseni, kes, millises eas ja miks ollakse – milline tundevajadus, sellise iseendana olles, iseenda sisse salvestus – olemas olevat infot töödeldes ja vastu võttes leitakse lahendus, kuidas vajaduse vajamise rattast välja astuda ja edasi kõndida.
Oli olnud vajadus õige/ parema/ paremate kogemustega iseenda järele. Sellisena, kellena ei saadud olla, sest oli olemas keegi teine, kes justkui ei lasknud olla. Maailmas oli olemas see parim/ parem, mis oleks pidanud/ saanud osaks saama, kuid selle asemel oli olnud teistmoodi reaalsus. Keegi teine oli valinud teha valesti ja see ei võimaldanud olla selle parimana/ paremana, kellena oleks võinud olemas olla. Selline vaatenurk jätab kogu vastutuse ehk korda tegemist kohustava süü sellele teisele – sest enese märksõnad ja väljavalitud mälestused näitavad, et jäädi sellest, millele oli õigus, ilma - sünniti, oldi olemas, kuid ei saadud kogeda - süüdlase pärast.
Enese elu kogemused ei määra inimest Ohvrina olema – tema ise valis iseendale tee. Ta oli korranud ülevõetud mudelit – normaalsust, milles ta elas/ oli elanud – inimene vihkamas ja põlgamas seda, kes ta oli, inimene leinamas taga seda iseennast, kellena ta ei saanud ennast kogeda – loo seletuseks süüdlase vajamine ja nimetamine ja enese kannatuste eest tasu ootamine. Kuid töö on tellija materjalist – ise ollakse iseenda loo peakangelane – enesele valitud tee ja iseenda poolt tehtud töö tulemus.
Valides endale ühe kindla rolli ja kirjutades sellele vastava eluloo, jäävad teised lood tähistamata. Öeldes Ei, teistele rollidele, ei kehti Ja nendele valimata jäänud valikutele – ise nähti ennast kindla valiku tulemusena. Seda mõistes ollakse vaba – oli tähendab, et oli ära – möödunut ei pea alles hoidma, et enese olevat ära muuta – ollakse sellisena nagu ollakse – eilsest edasi kasvavana. Ju siis oligi vaja nii kaua aega, et tänasesse kohale jõuda ja suureks kasvanud iseendaga kokku saada.
Aeg, Ohvrina, tähendas raskuste ja ülekohtuga täidetud elu – see oli roll, mis tagas kannatused – oli loodud uskumus – See, valeks nimetatu, juhtus minuga ainult sellepärast, et mina olen see Kes on Ohver, Vähem, Väärtusetu, Abitu. Need nimed olid rollid, kui iseenda kindlaks määratud olemised – inimene uskus, et ta pidi neid kandma seni, kuni ta saab õige iseenda tagasi.
See tähendas Stop ütlemist endale, kui sellele iseendale, kes ta tervikuna oli. See tähendas enese jõu – vastutuse enese elu eest - andmist agressorile/ kontrollijale – inimene uskus, et ta sõltus teisest. See tähendas päästja ootamist – inimene vajas päästmist - talle antud/ tagatud võimalust, et tema, õigeks nimetatuna ja sellena vastuvõetuna, õige tähelepanu osaks saades, omab oma elu enese jaoks õigena elamise võimalust.
Kõik see, mida inimene seni, kuni ta ennast Ohvrina nimetas ja näitas – ise ei osanud, ise ei saanud, ise ei valinud näha – kõik see on olemas – need on enese sammud enese teel. Teiste sõnad ja teod ei kaotanud teda ära – enese lugu ja teekond jäävad alati alles. See, mis ja kuidas oli, on olemas – tähistades enese tee, iseendaga, on nähtaval enese otsused, iseenda jõud, iseenda omadused, enese oskused, enese poolt leitud lahendused, iseenda poolt teostatud saavutused, ise valitud valikud ja astutud sammud – kõik see ongi see, mis hoidis inimest alles ja tõi teda tema tänasesse päeva – tema ise tegi seda.
Seda, mida ei olnud ja kuidas ei saanud olema, seda ei olnud vaja - see oleks olnud enese teelt kõrvale kaldumine. Seda, mis ja kuidas oli, just seda oli sel moel vaja. See ei olnud valitud ja kogetud kannatamiseks, vaid enesena kasvamiseks - mida rohkem takistusi, mida vähem vajaminevat tuge, seda suurem oli osa enesel - enese võimete kohane kasvamine - enese sügavustest pinnale ujumine.
Marianne
06.03.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar