Mustrikaaslased

 

Inimene kurdab ja kaebleb – tema ju tahaks ja tema ju oleks, kuid tema ju peab ja tema ju ei saa. Inimene näeb vigu ja oskab laita – kuid ise tegutsema ei tõtta – ise tegema ei rutta. Ta jätkab selles samas – enda jaoks vigases ja vales – just selle tõttu, samaga leppides, ta sellega nõustub, kuigi ahastab ja vastu protestib.

Inimene tunneb ja usub, et tema ei saa oma elu segadusi ja häiritust ise korda teha – täiesti tõsiselt – tal puuduvad vahendid ja ei ole teed, kuidas jõuda soovituni. Seega ei ole olemas, tema jaoks, sobivat võimalust ega õiget lahendust. On ainult vead, mida saab näidata ja nähtavale tõsta. Rõhutatult toob ta esile need põhjused, mis tõestavad ära tema loo – õiguse sellele rollile, mida ta on valinud kanda ja millisena väljenduda – see roll on see, millisena ta oma elu ja ise ennast näeb, tunneb ja esitleb. Roll = tema Mina – seega ei olegi seal teisele temale, kui teisele võimalusele, kohta ega lahendusele, kuidas, teed.

Kindel roll tähendab, et inimese sees on ühe või ka enama, samasse seltskonda kuuluva, kindla tunde vajadus – roll on selle vajaduse lahendus ja tagajärg – see on võimalus, kuidas saada vajaminev. Kindlat rolli kandev inimene vajab kindlaid lavadekoratsioone ja tunnete värve – õigust rollile ja selle olemas olemise kinnitust enesele ja teistele.

Õige valik ja teostus tagab õige tähelepanu – vajaduse näilise täidetuse, kuid tegelikult ühe tunde kustutamise/ üle kirjutamise teise, parema/ õigema, tunde abil. Sellepärast ei kao ega lahene tundevajadus ära, vaid vaja on korduvat/ korduvalt töökindlat kogemust – varjus püsiva tunde liigutus või hirm selle kogemise ees sunnib ülevaatama endal oleva ja enda jaoks saadaval olevad võimalused. Rutiiniks saab nende töökorras olemise kontrollimine – enese turvavõrgustiku visuaalselt nägemine ja reaalselt kogemine – see on alus turvatunde ja ellujäämise tagamiseks.

Kindla tunde vajaduse olemas olemine tähendab, et inimene peab kindlustama enesele vajaliku alles olemise – kontrollima üle, et tagada - seega ei saa ta lubada vajalikel asjadel, inimestel, lahendustel tema kontrolli alt väljumist. Temas on olemas kogemus, et vabadus valida ja vabana olla tähendab, et vajaminevat ei saada siis ja sel määral, kui temal oli vaja – seega tuleb seda hetke vältida. Ja sellepärast teeb inimene selle nimel tööd – valitud roll peab tagama õige tulemuse.

On olemas muster – minuga oli/ on hästi, kui teine tagab vajamineva – minuga oli/ on halvasti, kui teine ei anna vajaminevat. Järeldus – kuna ise ei saa ega ole, siis vajaduste/ lahenduste võti on teises. Lahendus – vajaliku teise jaoks tuleb olla vajalikul moel õige – selle tagab kontroll enese ja teise üle. See tähendab manipulatsiooni, enese ja teise, tunnetega – vajalike tagamine, valede kustutamine/ vältimine.

Selline on sõltuvusest kantud suhe, milles ei ole vabadust, sest see suhe on olemas selle jaoks ja pärast, et enesele vajaminev tagada. Tagada see, mida ise ei saa/ ei pea/ ei oska ja ka ei taha. Enese vabadust ära võttev/ kaotav põhjus on enese muutmise põhjendus – kui olin/ olen vale, siis ei saa – olin/ olen õige, siis saan. Järelikult tuleb suuta olla vajalikult õige.

Selline muster tuleb mängu kasvukeskonnas kogetu tagajärjel - enesele vajalikust ilmajäämine võrdus karistamisega ja tundus elu ohtu seadvana. Lapse Maailmas ja ajas on oluline täiskasvanu vajalik – tollele tuleb olla meelepärane, sest enesest ei piisa ja ise ei saa. Selline selgitus tähendab, et lapsele ei ole selge, mille eest, kuidas ja millal vastutab tema ning millal, millises ulatuses ja kuidas on see teise inimese ülesanne/ kohustus/ vastutus.

Sõltuvussuhe on õpitud mugavus ja enese vastutusest kõrvale hiilimine – alluvuse vahekord on kindel ja toimimise põhimõte selge – teise vajadust peab täitma esimesena ja selles tuleb õnnestuda, siis tuleb aeg enese oma kätte – st on õigust iseendale vajamineval. Ise ei pea tegema, olema, oskama, suutma – teine tagab vajamineva. Kuigi see, mis ja kuidas on kindel vajadus tekitab lahkarvamusi ja enese vajaduste mahasurumine toob kaasa enese väärtuse kahanemise ja märgib ära revolutsiooni vajaduse.

Selle mustriga on üks huvitav lugu, et ka sel ajal, mil inimene saab ja on ise – enese jaoks ja pärast - kehtib see teise vastutuse muster edasi. See on kui päästerõngas, mida on vaja enese jaoks alles hoida, et vajadusel kasutada. See toob omakorda kaasa selle, et inimene usub enese sees ja näeb tõesena enese vabaduse puudumist – jätkuvalt peab ta teise jaoks ja pärast teisele vajalikul moel olema, sest läbi suhteseotuse on teine kindlalt olemas.

Enese mälestustes on kirjas enese tee - teise vajadused on olulisemad – neid peab täitma/ nende pärast peab teise jaoks, teisele vajalikul moel, õige olema. See toob kaasa enese hülgamise, enese väärtusetuse – enese kaotuse. Seega on käärid selle vahel, kuidas oli ja mil moel tegelikult saadakse ja vajatakse. See tähendab, et edasi ja täis kasvades ei ole olnud enese, kui iseenda vajaduste/ vastutuse mõtestamist teostatud. Seda ei ole tehtud ka suhtega seonduvalt ega suhte siseselt.

See tähendab, et inimene on jäänud lapse aja mustri lõksu – on olemas pidav alus, milles kehtib lapse uskumus – vajadusel on kogu vastutus teisel – laps võtab ja kannab seda, millega ta toime tuleb, millega ta nõustub ja ka siis, kui tal midagi muud üle ei jää, kuid sel juhul ootab ta selle kohale/ tagasi tulemist, kes võtab vastutuse lapse õlgadelt ja kannab ise edasi.

Lapse Maailm ja täis kasvava inimese vajadused/ kohustused loovad aluse pingeks – sõjaks enese sees – Laps on see, kes ütleb, et Mina ei pea – minul on õigus vajaminevale. Suur on see, kes tahab elada vabana, enese moel, kuid suur on ka see, kes kohtub enese tagajärgedega – vastutab enese, kui Lapse, lahenduste ja valikute eest. Maailm näeb ja kohtleb Last selle suurena, kes ta päriselt on. See toob kaasa tülid ja vastuolud nendes suhetes ja teemades, milles laskutakse Lapse tundevajaduste tasandile ja seistakse enese, kui enese ressursside kasutamise eest ja vastu.

Vastutuse jagunemine – alguses vastutab vanem 100% lapse füüsiliste vajaduste ja ellujäämist tagavate tingimuste eest. Järk-järgult kandub see vastutus, võimete ja vanuse kohaselt, üle lapsele ja ühel hetkel on 100% tema enese vastutus. Oma tunnete eest, algusest alates, vastutab igaüks ise – saab aidata ja toetada teekonda ning näidata, kuidas nendega tegeleda ja olla mõistev, kuid ei olda kunagi teise tunde ega loo autor. Suhte eest on mõlemal oma vastutus kanda, see on 50/50. Ka siin on võimalus, et vanem, kui kogenum ja targem, saab tulla vastu ja aidata üle, kuid enese tee on enese valik ja teha – õppimine kogemustest.

Suureks kasvavaid tundesõltlasi iseloomustab soov enese müümise orjusest vabaks saada – enese poolt loodud ressursid peavad kuuluma enesele – enam ei valita teise tunnetele vastav olla. Ometi iseloomustab neid ka enese jaoks valedest, kuid vajalikest suhetest kinnihoidmine – need on suhted, kus teine on olnud või ise on oldud vajaduste täitmise allikas.

Ollakse mustrikaaslased, kelle tundesabad on sõlmes – vana aeg on lahendamata, sest usutakse, et enese vabaduse võti on teises või teise võimuses, kui anda tollele võimalus. Need sabad tõmbavad nn kuriteopaigale tagasi – on need, kes vajavad tagasi minemist, et sealt edasi kasvada, kuid on olemas ka need, kes keelduvad tagasi pöördumast. 

Võita on mõlemal, kuid kui endiselt on tegemist tundesõltlase(te)ga, siis tähendab tagasi minemine vana mustri sisse astumist – on hirm alla jääda – on hirm, et enesele vajaminevat tunnet ei täideta. Segadust loovad tunded, mis on ajas endasse kogutud – enesele kaotatud vabaduse suurus näitab mustrikaaslase süüd ja tasumise kohustust.

Tundesõltlane on Lapse tasandile kinnijäänu, kes ei ole võtnud kogu enese vastutust enesele – tema mälus ja ajas on valged laigud – enese osa vältimine seal ja selles, kus ja milles nähakse ennast Ohvrina. Ohver ei oska ega saa näha mustrikaaslastega koos olemises vabadust – seal on kõik kindlalt paigas ja selge. Ohver ei oska näha ennast - Agressor, Päästja, Ohver - tundesõltlaste mudelist väljas olevana – sest väljas ei ole talle sobivat/ vajalikku rolli nime – ta ei saa olla seal see, kes ta enda poolt loodud – Mina Ohvrina - loos on.

Tagasi minemist takistab hirm enese pärast – on hirm, et, samas mudelis koos olnutega ja erinevaid rolle vahetanutena, sunnitakse teda olema süüdlane, keda ei päästeta ja kes ei saa olla kannataja – vastutus kõigi ja kõige eest jääb ainult temale. Teised pääsevad puhtalt ja õigetena, kuna said paremad rollid endale.

Seega ei saa ennastkaitsev Ohver olla vaba ega avatud, sest mustrikaaslastega koos olemine tähendab ohtu enese rollile. See tähendab, et ühes olles on suur tõenäosus valele tähelepanule – vale tunde paljastajale. See tähendab, et tuleb liituda mustri dünaamikaga - enese tundevajadus toob kaasa enese õigeks, vajalikuks ja sobivaks muutmise – see võtab vabaduse – ohver peab, kui keegi on temast üle ja tugevam. Tundesõltlaste mudeli järgi saab endale vajamineva see, kes suudab teise allutada, tollelt enese jaoks õige nime ära võtta ja sellega seonduva omastada.

Tundesõltuvust täitnud suhe tähendab, et esimesena, selles olles, on mõeldud teisele – peasõltlasele, kelle võimuses on vajaminevast ilma jätta – mida ja kuidas too tunneb – mida ja kuidas tuleb teha ja olla, et too ei kogeks seda, millega too toime ei tule ja millel on tagajärjed ümbritsevale. Sellises suhtes nähakse ennast teisejärgulisena, kogetakse ennast vähemana – sest luuakse ennast ja antakse endast teisele. Unustatakse enese osa loos – päästmaks ja säästmaks ise ennast, ennetatakse – sillutatakse teisele teed, et too püsiks õigena – sellisena, mis tagab enesele vajamineva.

Sõltuvusest välja astumine tähendab enese piiride loomist ja nende välja näitamist – enese arvelt enam ei saa, enam ei tehta, enam ei anta, enam ei olda – see, mis jääb piiride sisse, on enese vastutada ja enese määrata – see, mis jääb välja ja on teise, on tolle teema ja vastutada – see, mis jääb mõlema isiklikust välja ja on ühine, see on mõlema teema ja mõlema vastutada.

Sõltuvuses jätkata soovija võtab sellist infot rünnakuna, vähendavana, ohtlikuna – see on agressioon tema vastu. See tähendab, et on olemas oht - tema jääb endale tuttavast Maailmast ilma, endale kuuluvast ilma, tema kontrollile alluva(te)st mustrikaaslas(t)est ilma, temale kuuluvast rollist ilma – ilma mudelita ta ei saa olla enam enese lugu ja ta ei tea, kuidas edasi – kes vastutab ja kes annab/ tagab vajamineva.

AOP mudelist välja astumisega kaasnenud vabadus tähendab, et suhtesoetuses olles ei olda ise ega ole teine omand ega vahend – ühes olemises on väärtus mõlemale - koos kasvamine on teekond iseendale lähemale. Iseenda selged ja väljaöeldud piirid tagavad, et see ei tule teise arvelt, vaid see on olemine ja teise nägemine tegeliku iseendana - ollakse ise endast lähtuv ja avalduv.

Oluline on suhte kvaliteet - mõlemad teavad, et on olemas ühine vastutus ning on enese vastutus selle osa eest, mis tähendab enese loomingut ja vajadusi ning on olemas teise poolne toetus – sellele osale, mida ise ei saada või ei ole hetkes võimalik, kuid on vajalik ja oluline terve suhte edasi kestmiseks ja hoidmiseks. 

Suhte korrastamist ja korrastumist on vaja suhte edasi hoidmiseks, sest vastuolu ja vastu olemine kestab, kuni ollakse erinevates maailmades – kui üks enam ei taha, siis teine enam ei saa – see tähendab, et endisel moel enam ei saa – on keegi, kes ei ole nõus kaotama ja muutma ennast, et olla teise rollile kinnitus – on vajadus ja soov olla iseendana – lapsepõlvest väljakasvanuna. Koos saab edasi minna, kui tehakse ühiselt samm uuele tasandile - vastutuse võtmine tähendab tööd enese poolt loodud looga - enese rolliga - enese TundeMinaga.

Marianne

20.03.2024.a