Elades infoväljas kohtume me infoga – kogume, vaatleme, töötleme seda – enese oskuste, erinevate eesmärkide ning uskumuste/ mustrite alusel. Vahel võtame infot vastu sellisena nagu see on – hetkes oleva reaalsusena. Vahel, kui tunneme ennast isiklikult puudutatuna, siis võtame infot vastu valikuliselt või keeldume seda tunnistamast – see on meie TundeMina võbelused.
Kui tunded tulevad mängu, siis kaob tervik – kõik see, mis ja kuidas on – loomulikult ka enese osa – hajub koost ja osa loost jääb tähelepanu alt, teadlikult või alateadlikult, välja. Elavnenud tunde olemas olemine tähendab, et teravdatult keskendutakse tunnet tõestavale ja seda ümber lükkavale või kustutavale osale kogu loost.
TundeMina reageering tähendab info valikulist tükeldamist ja oma tähelepanu ainult kindlatele osadele suunamist. Reageeriva inimese tähelepanu on suunatud nii sellele, mida ta ei taha tunnistada, kui ka sellele, mida ta selle nn mitte nähtud osa eitamiseks/ kustutamiseks /varjamiseks vajab. Järgnevate sammude jaoks on oluline, kas nn sobiv ja mittesobiv on tasakaalus või on ühte rohkem ja teist vähem.
TundeMina poolt aktiveeritud inimene manipuleerib – mängib enese jaoks vajalikku mängu – ärge vaadake seda, mida mina näidata ei taha – vaadake seda, mida näidata tahan. Selle jaoks on talle vaja sellist õiget tähelepanu, mis kasvatab õige/ vajaliku osa ülekaalu sel moel, et, kahandades vale osakaalu, kaotab selle osa justkui ära. Saavutades, sel moel, oma eesmärgi, vaibub inimest ärevil hoidnud tunne – tundeohtu enam ei ole.
Inimest panevad reageerima isiklikud puudutused – tema TundeMina erinevad näod – need on teda iseloomustavad, osatavad, vähendavad, halvustavad Kes olemised – teda, sundivalt, olema määravad rollid. Sellise uskumuse muster on lihtne - inimene samastab ennast, kellegi teise sõnades, tegudes, tähelepanus ja ka vaikuses leiduva infoga.
„Teine ütles seda, teine tegi sel moel, teine jättis sel moel tegemata ... – järelikult - Mina olen see Kes .. . Teine nägi ja näitas, oma infoga, Minu, sellisena, olemas olemist – seega olen sellisena olemas.”
Lahenduseks on vaja teise, eelmist infot kustutavaid, vastand sõnu, tegusid, tähelepanu – see on see tore uskumus, et ainult teine saab muuta seda Kes ollakse ja millisena ennast nähakse.
Jep – see on seesama Ohvrit, Päästjat, Agressorit sisaldavate rollide valiku mudel. Näiline või ka tegelik Agressor andis edasi info – Ohver tõlgendas enese järgi – Ohver vajab Päästjat – selleks tuleb mõjutada Agressorit, et too vahetaks oma rolli ja lõpetaks olukorra – inimese valena näitamise. Agressor, kes ei taha olla süüdlane, tunneb ennast ohvrina – ka tema vajab päästmist.
Kui esimene Ohver valib lahenduseks agressiooni, siis on tema eesmärk allutada teine endale – mingil moel ja viisil vähendada temaga ülekohtuselt käitunut. Kui see käik ei ehmata ega vaigista Agressorit, siis antakse teineteise pihta turmtuld ja lahing kestab mingisuguse peatuseni. Kui esimene Ohver valib lahenduseks manipulatsiooni, siis ta otsib teed, kuidas Agressorit ära osta – sel moel tunnustab ta näiliselt teise jõudu ja üleolekut. Rollid on jaotunud „rahus” ja Agressor ei tunne enesele ohtu ning tõenäoline on, et ta leebub ja vaatab Ohvrit heatahtlikuma pilguga – päästab tolle ära.
Ohvri ja Päästja ja Agressori rollid saavad alguse tunnete segadusest – ei ole mõistetud ise ennast ega teist. Ühe poole tegu, sõnad, olemine või nende puudumine või tolle puudujäämine, millestki /kusagilt, toovad kaasa mingi muutuse – läbi olema saava ja mitte olemas oleva edastatakse info, mis tuleb vastu võtta, mida tuleb töödelda ja millega tuleb kohaneda. Muutuse ja kohanemise vajadust näitab see, et on edastatud verbaalne ja füüsiline info – on öeldud välja Ei – seatud, ka jõuga, isiklikke või kasvufaasist tulenevaid piire – on kogetud, et jõudu kasutades, on ületatud isiklikke piire.
Ootamatu muutus toob kaasa segaduse ja ehmatuse, mis tähendab peatust, et anda aega mõista, mõtestada ja leida tee edasi – see tähendab tööd iseendaga ja vastuste otsimist – mis minuga toimus/ toimub – miks teine oma sammu tegi – milleks seda teisele/ minule vaja on.
Kuid, kui ei mõisteta ja aega ning vajaminevat tuge ei anta või näidatakse näpuga, et ise olid süüdi ja põhjus, siis toimub elu elamine läbielamata kriisiga ühes. Edasi minemiseks ja toimetulemiseks on kasutusel kriisi sündimise hetke vanuse kohased ressursid – tullakse toime selle aja oskuste ja mõistmiste järgi ning jõuvarude najal.
Piiratud rollide mudel võetakse üle, kui oluline täiskasvanu süüdistab enese tunnetes ja nende väljendustes last – Sinu pärast sai olema, tegin, väljendusin – laps ei mõista täpselt, milles ta süüdi on, kuid ta on vähem ja seega peab ta alluma – nõustuma sellise ennastreguleeriva ja väljaelava lahendusega. Mudel võetakse omaks, kui oluline täiskasvanu on osaline lapses sündinud tundesegaduses, kuid ta ei võta vastutust enese osa eest ega anna selget ja mõistetavat infot oma sammude kohta ning ei osuta segaduse harutamiseks vajaminevat toetust ja laps teeb järelduse, et jõud ja positsioon määravad ära selle, kes, kuidas, väljendub ja kes, mida, peab kogema .
Kui Ohvri, Päästja ja Agressori rollide mudel on kaasakõndinud enese alguse aastatest, kui see on olnud selle keskkonna, milles on elatud, normaalsus, siis on sellest saanud justkui enese loomulik osa – selle mudeli rollide piiratuses on põhjendus, miks ja kuidas ei saa enese osa eest vastutust võtta – teine – teised – teises on süü ja põhjused, miks ja kuidas on ja ei ole. Teine on segava tunde autor – seega peab vastutama see, kes võtab süü, tunde eest, enda peale. Mudeli rollide jaotumine näitab kätte, kes on selles koosluses süüdi ja kellel, kannatuste eest, õigus Ohvri nimele.
Selline enese aja pagas toob kaasa automaatseid reageeringuid ja ümberlülitusi – teadvustamata otsuseid ja lahendusi sellele infole, mis on olemas olevas, kuid, mis ei tähenda, et seda peaks lugema ja vastu võtma ning lahendama piiratult – kindlas rollis olijana - selle rollis olijana, kelle rolli nähakse endale peale surutavat. Sel moel käivitub, vaid vajadus päästa ennast valest/ valena olemisest ja hõigata – Uka, uka mina prii – olen Ohver/ olen Päästja.
----
Info - Minul oli öösel külm. Reageering - Miks Sa endale teist tekki lisaks ei võtnud? Edastati info, kuidas oli – kuid tundesõltlasele näib, et otsitakse süüdlast – sõltlane näeb ohvrit, kes vajab enesega toimunu eest vastutajat. Tehakse järeldus - otsitakse süüdlast, keda selle olukorra eest vastutust kandma panna - kes tagajärgede eest maksab ja endale olulisest - õigest iseendast - ilma jääb. Info edastatakse temale – järelikult teine peab teda süüdlaseks. Vastureaktsioon – vaata enda poole – ise oleksid pidanud ennast päästma. Kuid tegelikult ei olnud ohvrit ega vajatud päästjat ega otsitud süüdlast – oli olukorra konstanteering - jagamine.
Info - Minul on köha. Reageering - Kas Sa seda rohtu võtsid/ kas Sa auru tegid? Sel moel vastates nähakse köhijat sellena, kes vajab päästmist/ otsib päästjat. Kui on olemas päästetav, siis järelikult on kusagil süüdlane – kui päästa ära, siis ei olda ise see, kellele jääb süüdlase roll. Seega tuleb köhijast üle ja targem olla – tuleb teda kontrollida/ õpetada. Näidata, et teine ise ja ilma ei saa ega oska - köhija sõltub nõuandjast – allub talle – kuuletub ja vaigistab ennast. Kuid, kui, teise kannatuste kõrval, valitakse näha ennast ohvrina – peab, enese arvelt, teise jaoks ja pärast olemas olema - siis kurdetakse enese hädasid või kasutatakse agressiooni - ise olid süüdi - külmetasid ega hoidnud ennast. Ka siin oli tegu ainult teada andmisega - ennast ohvrina ei esitletud, süüdlast ei otsitud ega abi ei vajatud
Info – Mina kogesin lapsepõlves vägivalda. Reageeringud – Milline oli Sinu enese osa? Seda ei olnud sel moel olemas! Sa ei mäleta õigesti! See on möödunu – sellest ei pea rääkima? Info edastajat, kes vahendas, teise osa, justkui, - agressorina ja süüdlasena - nähtavaks tehes, lihtsalt enese lugu ja ehk ootas mõistjat ning toetust, kogetakse kui agressorit ja süüdistajat. Kuulja, kes seisis selles hetkes teadmatuses - mis saab edasi - kogedes hirmu – soovis olla ohver, keda päästetakse sellisest olukorrast ära – tema ei peaks kohtuma enese tagajärgedega – vastutama – andma endast teisele.
Hirm, karistuse ees, sunnib kindlale punktile suunatud tähelepanule vastu hakkama. Enesekaitseks võetakse ette sammud, eesmärgiga, teist vähendavana ja osalisena/ süüdlasena näidates, ühine tähelepanu teisele suunata. Ennast vähemana ja abituna tundes vajatakse teisest üleolemist – sel moel saavutatakse jõupositsioon ja võimalus teema algataja vaigistada. Agressioon ja kontrollimine - kui ei räägita, siis ei ole olemas. Valiti reageerida vastu, kuid tegelikult jäi puudu infost - miks/ mille pärast teine rääkis ja mida ta endale vajas või teisele teada anda tahtis.
----
Ükstapuha, mil moel edastatud ja vastuvõetud info kannab endas mingit sõnumit. Selgeks ja mõistetavaks tervikpildiks ja ilma valede ning varjamisteta tehtud otsusteks ning kõigi osapooltega arvestatavaks töötavateks lahendusteks vajaminev oskus on näha sisse ja taha - Mis on tegelik sõnum – mida ja miks tegelikult öeldakse – mille jaoks välja ütlemine ja teada andmine on vajalikud ning tabada ära enese reageering – Keda see info endas kõnetas – Kes – milline roll - tõstis pead ja tahtis vastu reageerida – Miks?
Sellele inimesele, kes ei taha võtta vastutust enese olemas olemise, valikute ja tegude eest, on iseloomulik, et ta protestib ebameeldivale infole vastu - Miks Sa nii ütlesid? Miks Sa teisiti ei valinud? Miks Sa vaikisid? Miks Sa jõudu kasutasid? Miks Sa üldse rääkisid? Mina ei taha kuulata! Vaata ise ennast!
Mõlemal – nii info edastajal, kui ka sellel, kes vastu reageeris, on olemas oma eesmärk - mõlemal on olemas oma kindel põhjus. Kui see oleks teistsugune, siis oleks valitud olla teisel moel, kuid iga inimese samm on tehtud temale teada oleval põhjusel – tema teostab, enese eesmärgi nimel/ selle poole astudes, enese otsust. Mõlemal – nii alguse teinul, kui ka talle vastajal - tuleb proovida mõista teise otsust – valitud roll, tee ja lahendused on proov jõuda, kuhugi, kohale - katse, kuidas lahendada ära enese ülesanne.
Teineteise vastu reageerides – nii teist, kui ka ise ennast, haletsedes, halvustades, õpetades, ise ära tehes või eest ära tegemist oodates/ nõudes, rünnates, takistades – võetakse teiselt või veeretatakse endalt ära vastutus – iseendale ja teisele tuleb anda võimalus läbida õppetund. Kergem on öelda, kui teostada, kuid ei ole vaja – TundeMinana võbeledes - võtta teise ega ka enese lugu isiklikult - see tähendab mängida tähelepanu(de)ga manipuleerivalt.
Märgates, et valitakse/ valiti ja vastatakse/ vastati Agressori, Ohvri ja Päästja rollide mudelist lähtudes tähendab, et, on olemas mingi kindla tunde vajadus ja on oodatud selle lahendust teis(t)elt - sõltuvussuhet vajades, tuleb otsida põhjust iseendast.
Marianne
11.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar