Inimeste Maailmas on väga palju neid suhteid, kus ollakse koos, sest peab olema koos – teine on olemas – ise ollakse olemas. Ollakse seotud, sest on midagi, mis seob kokku. Ollakse olemas, sest on kuidagi, kuidas peab jätkama. Näib, et vaba tahe on ammugi kadunud - ära võetud/ ära kaotatud – jätkatakse, sest teisiti ei ole võimalik – mitte kunagi ja kelleltki ei ole küsitud nõusolekut ühes olemiseks.
On halb ja on vale - seda avalikult ei tunnistata ja sellest kõva häälega ei räägita. Inimestel ja inimestes on valus, on hirm, on jõuetus, on viha ja on äng – jõudu ei ole, sest väljapääsu ei ole. Enese sisse tekitatakse vaikus – vaigistatakse ise ennast, et suuta jätkata vales/ valena. Need on olemised, mida ise endale ei valiks, kui see oleks võimalik olnud – enese sees on solvumine ja sügavalt tõuseb protest kogu olukorra vastu. Mina ei valinud – Mina ei vastuta – Mina ei kanna!!
Halb olemine – vales olemine - tähendavad kaitsetust – kaitse vajadust. Kui enese turvatunde jaoks vajatakse piire, enese ja teise vahele, siis ei olda tervikus ega tervikuna, vaid on Mina ja on teine. On teadmine - vale teine ei ole minu Mina – ei olda üks. On soov olla eraldi – on vajadus astuda eraldi – on vajadus teostada ise ennast enesele vajalikul moel.
Sellised suhted tähendavad, et inimesed ei ole ausad. Nad ei ole seda iseendaga ega ka teisega. Nad usuvad, et nad ei saa tõtt rääkida ega tunnistada – neil ei ole selleks luba. Nii nad usuvad, kuid tegelikult nad kardavad ausalt rääkida – nad ei tea seda, mida tagajärjed kaasa toovad – mida nad kaotavad – kas ja kuidas seotus jääb alles – kas enese hea nimi jääb alles.
Need on suhted, mida ei ole ühes üle vaadatud. Need on suhted, kus ei ole enese osa eest vastutust võetud. Ollakse edasi nii nagu on oldud – sama mustriga, samasuguse vastutuse astmega – 0-i lähedasega. Need on suhted, kus üks pool on sageli rohkem teinud ja andunud - tuntakse ja nähakse ennast võlglasena – seega tuleb olemas olla, seega tuleb vastu võtta ja endast anda, seega peab ka siis, kui ise ei taha või ei saa. Peab olema ja andma enese arvelt – muutma ennast ja vähendama teise pärast.
Suhe tähendab kahe inimese seotust – see tähendab, suhtes sündiva, sinna panustatava, seal oleva ja sellest saadava eest vastutuse jagunemist 50% ja 50%. Mõlema osa on oluline – ilma teiseta tuleb ühel anda ja olla rohkem. Enesega kooskõlas ja oma enese teed mõistev inimene teab, et see, kuidas temas, temal ja temaga on, on tema enese teha ja vastutada. Sama kehtib suhetes teisega – inimene vastutab oma osa eest – see tervik on ka tema ja see tervik on ka temale.
Need, kes protestivad vastu ja ei võta vastutust oma osa eest vastu, on Maailma peale solvunud isekad lapsed – nad ei taha – nad ei nõustu, sest see ei ole neile ega nende. Lapse alguses on kogu suhte eest vastutus vanemal. Mida suuremaks laps kasvab seda enam kasvab tema enese osa. Kui ta on ja elab juba ise, siis vastutus on poolitunud. On, kuid seda ei nähta sel moel. Selles on oma osa mõlemal.
Rollide mustrisse ja lahendustesse jäädakse kinni – on õpitud koos olema ja koos olles ellu jääma. Laps on loonud ennast sobivaks, et saada endale vajaminev ja vältida seda, millest ta osa ei taha võtta ega kanda. Lapse märksõna on – saamine – vajaduste täidetus. Vanemad on olemas selle eesmärgi pärast. Vanematele vastu andmine käib läbi protesti ja mööda vingerdamise. Ära andes jääb ju lapsele vähem. Vastutust mõistab ta kohustusena – tema ei pea, kui tema ei taha – seega ... see ei ole temale.
Laps ei taha seda, mis ja kuidas on, kellegi teise poolt loodud – tema tahab olla ise – luua ise endale Maailma, milles on kõik tema enda poolt valitud – ta on andnud oma nõus oleku ja see Maailm allub tema kontrollile. Tema ise määrab, mis, kes ja kuidas – seda ei saa temalt ära võtta, selles ei saa teised määrata ja selle sisse ei tohiks olla võõrastel asja – ka tema vanema(te)l mitte.
Suureks kasvanud laps ei vaja oma vanemaid enam endisel moel – tema vajadused on tema enda täita. Ta võib veel vajada – näha vanemates enese lisaressurssi, kui tema enda omad on vähenenud või millestki jääb korraga puudu või tal on oma kohustused, mida ta annab/ jätab ka vanematele kanda. Kuid enam ta ei pea – ta tuleb ise ilma toime.
Siinkohal tõusebki teema – miks peab omama suhet, mida ei ole, sellisena nagu see oli, vaja - miks peab kinni olema suhtes, mida on kellelegi teisele, tolle vajaduste täitmiseks, vaja – miks peab omama suhet st inimesi, keda vajatakse piiratult – mitte inimes(t)ena, vaid teatud kindla vajaduse täitmiseks. See tee viib selleni, et ei olda ausad iseendaga ega oma vanematega/ lastega – proovitakse olla sobivad ja välditakse enesele sobimatut – ei näidata ennast välja.
Ega vanemadki puhtad ole. Lapse suureks kasvamine tähendab uue aja algust. See toob kaasa kriisi – taas on vanem enese päralt ja jaoks – teda ei ole enam endisel kujul vaja. Tal tuleb leida eneses tasakaal – olla iseendana enesele vajalikul moel. Loomulikult tahetakse, alguses või olemise rasketel hetkedel, olnut tagasi – olla olemas, olla see, kes oskab ja saab, teab ja jaksab – on vajalik – on väärtuslik. Vanem teab, kes ta on siis, kui ta on lapse jaoks ja pärast olemas - kuid vanem on ka inimene, kellele vanema roll on ainult üks paljudest ja see ei tähenda enese lapsele ära andmist.
Ta oli, siis ja sest, kui laps oli lapseeas. Enam ei ole. Siis, kui vana enam alles ei ole, siis see, mis seal oli, see enam ei kehti. Käes on töö tegemise koht – uute suhtepiiride ja nende sisu paika panemine – ühiselt ja mõlemat arvestavalt ning tunnustavalt. See on see lugu, mis jäetakse sageli tegemata – ei ole julgust, ei ole oskust ja ei ole tahtmist.
Jah, vahel on nii, et lapse sees on okkad, mis teda torgivad – lapsepõlv ei olnud hea, vanem ei olnud õige – ei saadud olla see laps, kellele oli õigus ja vajadus. Vanem oli teinud ja oli olnud valesti – lapsega oli olnud valesti. Laps on solvunud ja haiget saanud – ta ei taha seda, mis on st oli vale, kuid ta ei saa sellest lahti, sest on tema ja on vanem – nad on seotud ja neil on ühine ajalugu – laps sai ja vanem andis – mis siis, et see ei olnud see, kuidas oleks võinud ja pidanud olema.
Jätkatakse olemist koos – ollakse Meie, mille sees ollakse - Mina üksinda ja teine. On pealiskaudsus, eemale hoidmine, enese varjamine, vajaduste täitmine – jah, jätkub vajaduste täitmine – antakse vanemale võimalus ennast korrata, kohustatakse ennast vajama ja vastama – olema saadava eest tänulik ja seotud. Endiselt vajatakse vajaduste täitmist, kuid ei seda, mis ja kuidas saab olla ja on, sel moel nii nagu see on.
Solvunud laps kogeb endiselt puudust – mälestustes kõnnivad kaasa need kohad, mis tähendasid täis kasvamise kriisi – kogemusi ja muutusi, mis muutsid tema elu – vajadused ja ettekujutus ei läinud kokku tegelikkusega – tal tuli olla olemas enese jaoks ja pärast, kuid ta ei näinud seda enese vastutusena, vaid vanema tegemata tööna – vanem oli temast liiga vara lahti lasknud.
Selle tee pikkus ja sellel teel kogetu, mida laps üksinda kõndis, näitab talle tema valu ja temale tehtud ülekohtu suurust – tema jäi ilma lapsepõlveta – vastutusest vaba olemiseta. Ta ei näe enese kasvamise teed enese võiduna ega uhkusena – tema näeb seda kaotusena – ta on ohver.
Olles suur, kuid endiselt vermeis ja solvunud, ta ei saa olla tänulik oma valu ja pisarate eest. Ta ei taha tunnustada ega tõsta oma vanemat kiituse ja tänuga – kuid ta peab jätkama mängu ja osalemist. Enesele valetamist. Ta ei ole peatunud ja teda ei ole peatatud – ei ole võetud ega antud aega mõelda – miks ja kuidas oli – mida ja kuidas see tegelikult tähendas/ tähendab – tema enese vastutus oli ja see kestab edasi. Temal oli ja on oma osa loos.
Ajal, mil laps on suur ja iseenese eest vastutav, ei pea vanem enam andma ega olema ega laps vajama – vanema töö on tehtud – laps seisab omil jalgeil. Vanema töö lõppemine ei tähenda lapse jaoks lõppu ega vajaduste täitmata jätmine tema kaotust. Mõlemad on võrdsed – selles see lugu ongi, et solvunud laps ei tunne ennast võrdsena – vajadus, enese, kui õige lapse järele, annab märku, et ta vajab vanemalt enesega toimunust, võrdsetena, rääkimist – enese loo jagamist.
Sellest, mis ja kuidas oli, saab rääkida. Sellest, mis ja kuidas on, saab rääkida. Kahel on koos olemisest võita. Teineteisele selja keeramine tähendab osa kaotust enesest ja eneselt, kuid ei seda, et see tähendaks või tooks kaasa Maailma lõpu. Rääkimine tähendab info jagamist ja selle vastu võtmist - oskust kuulata ja teadmisi, et edastada - mõista jagatud loo eesmärki.
Solvunud laps valib vaadata, et suhe vanemaga on vanema oma ja tolle teha – jonniv laps seda sellisena ei taha – see ei ole tema jaoks väärt kasvatada ega alles hoida. Solvunud laps tahab ära anda enese koorma - selle teekonna, mil ta kõndis üksinda - sel moel peaks ta saama tagasi iseenda kerguse ja vabaduse - vale jäägu vanema vastutada ja korda teha.
Möödunut ei saa muuta ega olematuks teha. Kaks, kes kõndisid ühes, kõndisid erinevatel teedel - mõlemal oli oma tee jalge all - see oli tee, mille igaüks ise endale valis ja ise täitis - see on enese vastutus enese poolt loodu eest - see ei ole teise kanda ega vastutada. Laps, istudes oma vanema kõrval ja jagades temaga oma lugu, istub inimese kõrval, kellel on oma lugu jagada - mõlemad on võrdsed - on aeg anda teineteist vabaks - kumbki ei pea jätkama vanas ajas. Ei ole süüdlast ega ole ohvrit - on kogemused ja on lood, mis eneste kirjutatud.
Oli see, mis oli - see ei kao - sellest jäävad minevikuga rahu teinud mälestused. Edasi saab olema see, milles ja millisena soovitakse ennast luua - kas nähakse eneses väärtust olla Inimene Inimese kõrval - suureks kasvanud laps oma vanema(te) kõrval - vanem oma suureks kasvanud lapse kõrval. Uued ühised mälestused - mälestustes peitub võti - milliseid mälestusi, kellena ja kellega ühes valitakse vältida, kellega ühes ja kellena juurde luua ...
Marianne
13.03.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar