Kui tundub, et enam kummalisemaks ei saa, see siinne, Maailm minna, siis tuleb taas tõdeda – saab ikka küll ja läheb ka. Enese vahetud kogemused kinnitavad jätkuvat kiiksuga kokkupuutumiste jada. Elu ühise köögi peal sai seletava käände – imelikud ja mittemõistetavad seigad said, välja öeldud põhjenduse järel, täiesti arusaadavateks, kuigi ...
Enesekasvamise jaoks olime vist – ei ikka kindlasti – nõustunud, ostutehingut allakirjutades, eelnevatele antava, kõrvalhoonetest, pooleteise kuuajalise väljakolimise tähtajaga. Paberitesse sai kirja pandud, et nemad saavad omi asju hoida ja ära viia, meie saame sissekolida ja kasutada – lugu läheb edasi ühiselt ja kokkulepete alusel. Kuna sõnu lahti ei kirjutatud ja arusaamised on inimestel erinevad, siis erinevalt huvitavad vaatenurgad ja enese järgi tõlgendused võivad ja saavad kaasa tuua arusaamatusi.
Meie asjad liikusid ühte, teise ja kolmandasse kohta sisse ja asetusid kuhjadesse, kuid hoolimata pidevatest kolikoormatest, mida eelmised kandsid ustest välja, ei vähenenud nende kasutuses olevate ruutmeetrite arv. Asju võeti siit ja sealt kaasa, kuid palju jäi paigale. Ukselt vaadates tundus, et inimeste töö on alles pooleli. Tundsin veel kaasagi, et kae, kui palju neil tööd veel ära tuleb teha – kõike oli kõikjal alles ja seda oli palju ning omavahel ka segamini.
Selleks, et ruume enesele vabastada, proovisin selgust saada, küsisin ühelt ja teiselt, tegin ettepanekuid ja hiljem esitasin ka konkreetseid nõudmisi. Kui nägin, et koostööd ei tehta, siis alustasin, ise, eesolevate asjade liigutamist. Asjad, mis jäetud ruumi tähistama, osutusid päris prügiks või katkisteks esemeteks/ masinateks või juppideks millestki. Sellest tulenevalt seadsin sisse nurgakese, kuhu sorteerisin välja erinevad hunnikud ja kuhjad. Tasapisi see ala muudkui kasvas. Kokkulitsutud pappidest sain kokku kõrgema hunniku, kui minu pikkus. Erinevas suuruses tühjad kanistrid moodustasid õuele korralikud read – nii umbes 70 ja vähe enamgi tükki.
Tõstsin korralikke ja kasutuskõlblikke asju kokku ja need, nagu juba tavaks, viidi, siis järgmisel korral kaasa. Koristasin vabanenud ala hiire ja roti sitast ning erinevate aegade tolmukihist puhtaks. Leidsin 2 roti, 1 hiire ja 1 linnu skeleti ning üle miljoni pabula. Oli alasid, mida ma ei puutunud, sest uskusin, et need olid veel nende asjad. Hoolimata eelmistele kuuluva jätkuvast kohal olemisest oli juba märke sellest, et meie oma oli saamas päriselt meie omaks. Jätkasin, sest soovisin edasi minna.
Saabus reede (vahele oli jäetud kümme päeva) ja pärivad sugulased tulid taas oma varale järele. Kasutasin juhust ja viisin „kalleid külalisi” ringkäigule ning küsisin ühe, teise, kolmanda jne asja ning nurga kohta, et ikka kas, kes ja mis ning lõpuks ka märgistasin teibirullist rebitud ribadega, et enese jaoks selgus kätte saada.
Näitasin neile ka prügikuhjad kätte ja soovisin teada, kuidas nemad panustavad mittevajaliku likvideerimisse. Küsimus tõusis, minu jaoks, päevakorda, sest kui kogu äraviidav kraam oli pärandvara, siis ka siin oli tegemist nende ühise elu tagajärgedega. Minu meelest oli nende poolse panuse ootus õigustatud, sest üle poole väljapraagitu lõpppunktiks pidi saama jäätmejaam ja just selle tasuline pool. Vastus, mis anti, jahmatas mind – „Teie lubasite asjadel jääda ja need on ASJAD, mis me järele jätamegi! See, mis vähegi väärtuslik selle viime ära!!!!!!”
Algas see tee vastuseni külmkappidest. Ühes nurgas oli laiutamas kaks külmakirstu – üks õige suur ja teine vähe väiksem ning natuke eemal seisis üks vana külmkapp. Küsisin, et kelle omad, et teada kuhu nurka sõidutan – on hoiul või meile jäetud. Proua ärritus – proovigu ma ise, kas on töökorras – tema prahti ei taha. Ma ei liigutanud ega tõtanud pikendusjuhet tooma. Helistas, siis oma emale, et kas on töökorras, kuid too ei pannud kuuldeaparaati kõrva ja vastus jäi saamata. Suurema kirstu kohta sai teatavaks, et alguses väljaöeldud – töötab – vahetati – rikkis - oleva vastu välja. Küsimuse peale, kes nende äraviimisega tegeleb, tuli vastus – „Tee sinna kompostikast.” Vastasin, et ei soovi ja oma prügi ning rikkis asjade eest tuleb neil endil vastutada. Vot, siis kärtsuski proua vastu – tahtsite asju ja saitegi asjad.
Käisin proua ja tema sugulase kannul ning kogesin üha uuesti, kuidas „Ota tästa” oli täiega käigus. Ka need kohad, kus üks, teine ja kolmas olid mitu korda öelnud, et nemad sealt enam midagi ei taha, olid tegelikult, mõtetes, äramärgistatud asju ikka veel täis. Kui eile võeti see, mis eile silma jäi, siis uuel päeval jäid eelmiste ära viimisel, järgmised ette. Sealt võtame selle ja teise, siit ikka selle ja teise. Puutöö nurgas oli üks töövahend ootamas ära viimist – see tõsteti omade asjade sekka. Küsisin laua kohta, mis nüüd jäi vabaks, et kas ja kellele. Proua vastas, et kes nüüd seda lauda ikka tahab – see jääb. Tagasihoidlik sugulane vastas, et tema tahab endale – ilus puust laud oli.
Erinevad töövahendid sobrati läbi – juhtmetega masinad, ka rikkis olevad, võeti kõik kaasa. Puuriteradest taheti ainult suuri ning seega otsiti kohta, kuhu panna – tagasihoidlik sugulane ütles, et võtame kõik. Läksidki kaasa. Seejärel tahtis proua katusekive ära viia. Korraks ehmatasin, et nüüd mõtleb ta just katuselt alla tõstetud kive ära vedama hakata, kuid oh ei, teisal oli kaks virna kasutamatuid seismas. Proua käed äsasid kuhja sülle ja viisid autosse – sealt tassis sugulane need tagasi, et tema viletsaid ja pragulisi ei taha. See tegu jäi pooleli.
Järgmisena oli ühte vana akent vaja – just seda kolmeruudulist sealt seina äärest. Proua kaevas asju eest ära, kuni sugulane tegi märkuse, et eelolev aken toetab lage ja siis tuli kiirelt järeldus – see on liiga suur – ei võta. Seejärel meenusid plekktünnid – mõeldud tehtud – võtame kaasa. Kuid kätega oma järele haarates selgus, et tünn ei liikunud paigast, sest oli elamise jälgi täis. Arutasid siis, et vanaraud ja selle eest saab raha, kuid jaksu ei jätkunud. Ümber ei kallanud, sest mina olin kõrval. Teine tünn pidi olema õli täis ning seega veel raskem – veel jäid, kuid kuidagi pidid need kunagi kaasa minema. Sugulane märkas eemal ühte vaba tünni ja tegi ettepaneku see võtta - peatasin tema väljastumise, öeldes, et see kuulub meile.
Sama trall jätkus. Asju haarati kaasa ja samas oiati – Kuhu ma need panen, mul ei ole enam kohta. Kohast, kus kaks nädalat tagasi ei tahetud midagi, leidus paljugi asist. Sugulasele meeldis labidas. Rippuvad ketid pidi hinnalised olema jne. Üksiti õeke, üksiti õeke – õpetas hiir vaeslast. Me tuleme veel tagasi - kuid ei samal päevale, sest aeg oli sealmaal, et juua kohvi ja puhata. Seljataha visati, et ei proual ole aega, et asju lihtsalt välja sorteerida – tema tuleb ja valib – kõikjalt – see on nende õigus.
Kaks tundi hiljem sõitis õuele teine pärija – proua vend, et omi vaatenurki ära viia. Palusin tal peale õuetöid sisse tulla, et vana sigala segaduses selgust saada. Ta tuligi ja vot siis tuli välja, et kõik need ruutmeetrid, mis kaks nädalat olid hüljatuna samasugustena seisnud ja mina arvasin, et veel kokku korjamata, olid tegelikult mahajäetud mittevajalik kraam. Selge – vaba maa - hakkasin, siis tõstma asju kokku, kuid selgus, et nüüd avanenud uued vaatenurgad tõid välja seda, mida veel ja veel tahta. Ulatasin asjad kätte ja küsisin lõpetuseks, et kas nüüd võib selle korruse lõpetatuks lugeda – vastus oli juba üsna mitu korda kuuldu – Tundub, et küll.
Läksime ühes ka teisele korrusele, et kas seal on veel midagi, mis vajalik – üks aiakäru tõsteti äraviimist ootama. Kuna olin jõudnud koristada ka seal, siis olid prahi ning mittevajaliku kuhjad põrandal seismas. Seal leidus kaks kanistrit, mida oli noaga disainitud – äraviimist ootavate asjadega kuhjatud järelkärus oli samasuguseid juba kaks ees. Jah, ta võtab needki kaasa, saab suvilas puid kanda – no 4-ga korraga ja ehk on tal juba seal endalgi mõned ees ootamas – ega midagi – head kandmist. Ukse vastas seisis kasutatud luud, millega ka mina olin juba põrandat jõudnud pühkida. Ei olnud just kõige uuemaga tegu – oksad olid osaliselt murdunud. Võttis, siis selle pihku ja keerutas – isa oli selle teinud – ta tahtis, kuid ei tahtnud välja öelda. See jäi, kuid ei ole veel jäänud.
„Huvitavate” kohtumiste järel võtsime oma perega hetkeks aja maha, kuid seejärel pöördusime tagasi – asjade tannermaale. Tahtsin selgeks saanud piirid märgatavaks teha. Sorteerisime nn vabastatud nurgad läbi – prügi/ prügi ja prügi kõlas tavaline otsus. Kui leiduski midagi, mis võis olla ehk, siis oli see ikka kuidagi katkine või puudulik. Pool tulevasest garaažist sai meie omaks.
Tuli kätte homne päev ja vend tuli tagasi, et temale kokkutõstetud kuhi ära viia. Küsisin taas, et kas siis nüüd – jah tema poolest küll – ning läks asju kandes välja. Korraga kuulsin peakohalt samme – sealt, kus ta eile enam „ midagi ei tahtnud”. Mees kõndis nurki läbi, et ehk veel, kuid ei leidnud – meie kraam oli laiutamas. Kui kohale saabusin, siis tuli ukse poole, rääkides, et seal on mingid torud, mis võiksid huvi pakkuda, kuid mõõt pidi vale olema ja selletõttu raha nende vastu ei saa – pidid jääma.
Vend tuli teise koorma järele ja vaadates tema tegevust pealt – otsis asju sealt, kust ta eile enam midagi ei vajanud – otsustasin küsida, et kuulda vastust, mida teadsin, kuid ei olnud tahtnud ise endale tunnistada.
„Kas teil ongi eesmärk võtta kaasa kõik, mis on asi, mida saab kasutada või raha vastu vahetada ning jätta kogu praht maha sinna, kuhu see kunagi poetatud või nüüd tõstetud sai?”
JAH – lepingus oli, et asjad võivad jääda ja kuna lahti ei olnud kirjutatud, missugused täpselt, siis nende perekonna ühine plaan just seda ette nägigi. Just sellepärast nad ei teinud mitte midagi selle nimel, et ruumi meie kasutusse vabastada. JAH – nemad takistasid meid ruume kasutusele võtmast. JAH – prügi ongi need ASJAD, mis jäävad. JAH – jurist kinnitas, et meie ootustel – viia prügi ära - ei ole alust. Lisas veel mitu korda, et ega me selle pärast nüüd riidu pea minema – ahah!!!!
Ma ei ärritunud – olin sügavalt rahulik, sest taevas kukkus pähe. Tõde oli välja öeldud ja see teadmine, mille vastu olin eneses protesteerinud, laotus alasti minu ees. Siis selline perekond seisis teisel pool – üksmeelne. Ütlesin lihtsalt, et kui nad ükskord lähevad, siis ma ei mäleta neid hea sõnaga.
Jagasin temaga lugu sellest, kuidas eelmises majas andsid sealsed pärijad edasi ka eelmist aega – maja ja elanikega seotud vanad ning hingega asjad ühendasid ajad – mina võtsin vastu ja hoidsin alles eelmiste jäljed. Aeg ei alanud meiega. Jagasin seda, kuidas maja oli avanenud ja andnud välja selle, mis oli aegu tagasi ära pandud – justkui mind ootamas. Võtsin leitu vastu, jagasin teistega ja hoidsin alles.
Teda need lood ei puudutanud. Tema kõndis edasi ja taas vaatas eelmistest kordadest väljapraagitut läbi – kaalus ühte ja teist. Ühe madala laua tahtis anda, sellele tagasihoidlikule sugulasele, küttepuudeks. Ise veel saatis oma otsust sõnadega – hea täispuidust laud on. Ütlesin sõna sekka, et vot nii nad teevadki – lauale ei anta võimalust ja meiega ei jagata – kõik korras olev viiakse ära – kui endale ei sobi või ei mahu, raha eest müüa ei ole mõtet ja sugulane ei taha, siis saab viia taaskasutuskeskusesse või võimalusel panna ka ahju. Kuid need ei ole ju need asjad, mis otsustati meile jätta – pole prügi. Laud pandi käest.
Natukene nalja ka. Nende kuhja tõstsin suure maakaardi – nii poolteist korda meeter. Raamitud ja klaasi taga. Proua kunagiste sõnade järgi pidi see olema oluline ja temaga kaasa minev. Pakkusin vennale, et pane ka see auto peale, kuid siis selgus, et tegu oli vale kaardiga ja just sellepärast polnud seda võetud. Tuli välja, et huvitaval kombel olid kaardid läinud vahetusse – õige oli jäetud majja, kogematta – ups.
Majja jäetud vara hulgas oli üks vana ja ajas korralikult kasutatud ning sellest tulenevalt kõvasti kannatada saanud nn emandakapp. Suguvõsa pärandus – kunagi, kui Karjalast evakueeruti, siis see oli nende isa poolt kaasa toodud. Minu tahte peale kanti kapp vanasse sigalasse. Ütlesin prouale, et nende suguvõsa mittepidavate sõnade peale on parem tulevat ennetada – nad võivad selle kaasa viia.
Mis mõttes see kapp võtta!!!! Helistas sealsamas oma vennale, kes ühte katlasüsteemillülitit tagantjärele parandamas käies (katkist vaadates kommenteeris, et selle oleks saanud ka liimiga terveks teha – tegu on elukutselise elektrikuga) meilt küsis, miks ja kuidas kapp majas on. Arutas proua siis vennaga, et korras kapi eest saab 2000.- küsida ja kui meie selle kunagi korda peaksime tegema, siis ehk maksaks ta meile töö eest 400.- no kõige rohkem 600.-. Ostaksid justnagu meile kuuluva tagasi, sest terve ja korras olevana on see nende oma, kuid sellises korras olevana – EI. Huvitav vaatenurk, et sellisena on see kapp, mis nende pere ehe ja aus ajalugu, neile väärtusetu.
Ajalugu tuleb ise minu juurde. Kaevandasin meile lubatud ja suguvõsale kuuluvast tühjaks tehtud puutöö nurgakese kihte laiali ja sorteerisin ettejäävat. Märkasin veel enne, kui tervikut nägin – ühte väga vana looreha. Ta oli seismas nurgas puutavaari taga ja mahakukkunud asjade all. Aeg andis end üle – olnu ja oleva ühtesidumiseks ise kätte. Viisin reha majja, et viia see tagasi siis, kui kell on kukkunud.
Muidugi mul oli ja on endast kahju. Tahaks ju õiglust ja mõista kätte karistust. Tahaks ennast kaitsta, kuid, kuidas seda teostada? Nõutuks teeb, sest ei oska mõista, et kuidas saavad inimesed olla sellised ja kuidas nad võivad selliselt mõelda ning oma huvitavad mõtted ka teoks teha? Mis nad veel mõtlesid või mõtlevad välja mõelda?
Selle jaoks, et läbielatavad lood laheneksid, tean, et mul tuleb tööd teha – oma lugudest läbi kõndida. Kuigi ma ei ole viimasel ajal blogisse palju jõudnud kirjutada, siis vihikusse olin, oma unetutel öötundidel, mitmed lood ülestähendanud. Eile kirjutasin neid arvutisse ümber ja seal see vastus peidus oligi - Maailma jagamine õigeks ja valeks. Olin liigitanud eelmiste poolt valitud valiku valeks ja seega uskusin end olevat õige, kuid õiglust ei sündinud. Tundsin, et hoopis mind karistati, kuigi need, kes olid valed, pidi ju saama karistatud. Vaatenurga küsimus – nemad ennast valeks ei ole pidanud.
Isiklikult võtmine on see, mis on takistanud loo lõppemist/ lõpetamist. Samas on okey, et selgust on saadud. Nüüd on vähem seda, mida oodata – otsustasime, et viime prügi ise ära – see on meie kodu ja eesmärk on praht ära koristada. Ääreni täis oleva järelkäruga jäätmekonteinerite kõrvale jõudes, tundsime rõõmu selle üle, et kartongi kogumiskastil oli kokkupressimise funktsioon ja ava oli parajal kõrgusel ning suurusega – hea oli ülesannet lahendada. Täna läheme järjekordse kärutäiega jäätmejaama, eks näis kui suur see arve kokku sealt tuleb – elu õppetunnid maksavad.
Huvitavad seigad jätkuvad – veel on asju, veel on aega ja veel on prügi. Huvitavaid inimesi elab ikka Maailmas.
Marianne
22.11.2022.a
PS lood kinnitavad ennast. Kirjutasin selle loo eile arvutisse, kuid ei jaksanud puhtaks kirjutada. Mõni tund hiljem lappasin telefoni ja muuhulgas tõi FB kätte kohaliku roskalava rühma (tegu on tasuta ära antavate asjadele mõeldud kohaga) teate – proua oli vastanud jaatavalt ühe inimese soovile, kes küsis puust kartulikaste – täna, nõks tagasi, tuli teade, et ta on taas tulemas ja vajab puust kartulikaste ..
PS lugu jäi arvutisse ootele, sest proua pidi ju saabuma kohe-kohe õuele. Ta tuli ja võttis selle, mida välja valis. Kartulikastid läksid loomulikult esimestena ja siis leidis veel ühte ja teist ning kolmandat. Palusin, kuna nende nurk oli kokkukuivanud, lõplikku selgust. Kuulsin uuesti, et neil on õigus ja nemad kasutavad oma õigust. Jäin enesele kindlaks – vaatame koos läbi ja ei enam uusi otsinguid. Vaatasime ja veel leidus. Käisime ka teise korruse peal, kuid sealt ei soovitud midagi. Küsisin mitu korda üle, et kas nüüd on vana sigalaga kõik – vastus oli – Jah. Soovis, siis veel head ja läks teele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar