„Mis ma ometi tegin – see ei ole see. Appiiii, ma kaotasin nii palju. Seal, kus olin enne, oli olemas see ja teine, kuid siin neid ei ole. Tänavavalgus vahetub tähistaeva ehk varahommikuse, hiliste õhtute ja ööde pimeduse vastu. Vahemaa, millegi vajalikuni, kasvab kordades. Majas on puudus sellest, mis oli nii argiselt oma – selle asemel on olemas rohkem seda, mis on vale.”
Nädal tagasi saime uue kodumaja võtmed kätte. See tähendas seda, et saime ise ust avades, avastada tegelikkust. Vaadata üle ja kogeda, enese tempos ja ilma pealtvaatajateta, kõike seda, mida maja sisaldab. Õuele sõites oli, naha vahal, natuke ärev, kuid ka kõditav põnevus. Kuid kahjuks asendus see üsna kiirelt pettumuse, solvumise ja ka hirmuga. „See ei ole see – nii ei pidanud ju minema ega koduga kohtumine välja nägema. Tahan välja ja ära!”
Kui kolisin Soome, siis kogesin valusat kaotust – maja ja õu, mida üürilistena kasutasime, oli üks pidev kaotuste jada. Kasvatades võiks öelda, et suisa katastroof, sest isegi päike vaatas sellest majast mööda. Alguses uskusin, et suudan, selle elamise, korda ja omaseks teha – olid plaanid ja soovid – kuidas ja mis. Kuid siis, komistuste peale, mõistsin, et sellest ei saa mitte kunagi oma - tahtsin sealt ära, sest vajasin oma ja õiget.
Erinevaid maju vaadates ja aja liigset pikkust kogedes, jõudis kätte see hetk, mil tähed olid lõpuks soodsad ja ostetav maja selle päris õige ligilähedane. Kuid igal asjal on oma hind ja igal lool eesmärk. Seal olime, kui omamoodi näitelaval, avalikkuse ees ja see tähendas, et alati ei olnud turvalist olemist. Ma ei mõtle välja paharette, vaid avatust ja mööduvate inimeste pilke.
Küpses otsus ära minna, sest oli see ja teine, pidi seda ja teist ning ei saanud saamagi seda ja teist. Nii saigi mindud otsima seda kohta ja maja ja kodu, milles pidi olema olemas see, mida eelmises ei olnud ja seal ei tohtinud olla seda, mis oli eelmisest valesti ning loomulikult pidi olema nii, et ei tuleks teha, olla, kogeda seda, mis oli raskus. Seega sai otsitud, käidud, valitud ja välja valitud. Ostes tuli tõdeda, et see koht ei ole parim, mis olla võiks, kuid on tänase päeva parim – piiri seadis ette hind, mille olime valmis maksma ja ka tingimused, mis pidid kindlasti olemas olema – ja eks nüüd, siis maksangi uue elu-olu eheda kogemisega.
See põhjus, miks uue maja avastamine ei tundunud koduga kohtumisena, oli eelnevatest majja jäetud jäljed. Psühholoogiliselt raskena – ära tõukavalt, mõjus omamoodi seik. Mina armastan asju – asjade avastamist – nende aardelisus on oluline ja väärtus. Ka siia majja pidi jääma asju, sest vanadele omanikele sai öeldud, et seda, mida nad ise ei vaja, see saab loa jääda – ja see jäetigi – siia - meile.
Vot siis, kui olime sisse astunud ja kõndimas mööda tube, katusealuseid ning kaemas teisi ruume, nägimegi seda, mis oli jäetud soovimatutena maha. Oli küll mõni mööbel ja pilt ja raamat ka. Suletud uste tagant tulid välja karbid, kastid, kilekotid. Loomulikult olin ma õhinas – avastamine ootas ju ees. Rõõm kustus samal moel visisedes, kui säravalt põlev leek, millele visatakse kapaga külma vett peale. Pettumus kasvas üle nördimuseks, sest leitu ei olnud tühi – oo, ei. Kõike seda, mis tõotas huvitavat sisu, oli kasutatud, millegi hoidmiseks või transportimiseks. Avades üha uusi „ehk leiab siit midagi” vaatasid vastu kägardatud ajalehe, mullikile, pakkepaberi tükid. Oli seda, mis oli olnud asjadel ümber – kuid asju ei olnud – mina ei saanud avastada põnevat maailma.
Lisaks leidus veel tühjaks ammutatud jahukotte, mis paberist. Kokkukogutud pakkepabereid ja kilekotte. Kassitoidu pakendeid, puhtaks pestud margariini või võiete karpe. Jne. Jne. P A K E N D I D. See ei olnud see, mida tahtsin leida. Kus olid aarded ja kuhu maandada oma rõõm nende leidmise üle?
Asjad olid ära viidud, kuid jäljed neist olid jäänud järele. Tegelikult oli seegi ju ajaloo kordus – ka eelmises majas avastasin pööningu ja katusealuse soojustuse seast hulgaliselt pakendeid. Kuid seal olin ma õnnelik – seal kohtasin 60 – 80 aastat vana, erinevat ja avastamist väärivat ajalugu, millest tegin mitmeid postitusi – sellest, milline oli poodide kaubavalik, omatoodangu pakendid, erinevate riiete ja jalatsi äride saadetised ning jõuluaeg välja näinud aegu tagasi.
Majal on seinad, uksed ja isegi 3 WC-d, kuid ometi saab olla siin liiga palju seinu, uksi ja isegi 3 WC-d. Esimene päris kohtumine oli kohutav - „Mida ma ometi teinud olen!!! Miks ma nii valisin- MIKS ma ära OTSUSTASIN!!!!”
Kuid, kui oleksin veel valinud, kas siis oleksin paremini otsustanud? Võites tagasi seda, mis oli hea Eestis ja enamgi veel, kogesin, et ometi kaotasin ma ka seda, mis oli olnud Eestis ja ka selle hea, mis oli olnud just seljataha jäetud majas. Kõige suurem kaotus tundus olevat avatus ja päike. Päike on loomulikult taevas edasi, kuid maja paikneb selle suhtes väära (minu jaoks) nurga all. Kuidas püüda päikest, kuid see on, kuid on seal, kus mind ei ole.
Tundsin, et leitud aarded ei korvanud kaotatut – isegi Soome au ja uhkuse – Araabia erivärvilised WC potid ja kraanikausid - ei lisanud valgust ega hubasust. Nende värvid on kummalised ja kuidagi kohatud. Selline sinine värv toob tagasi ammuse aja – Nõukogude Eesti ja venelaste valikud. Oli soov minna ära – panna uks seljataga kinni, et minna oma koju.
Tõsielu tähendab, aga seda, et aeg tiksub väljakolimise lõpliku kuupäeva poole. Maja, seal, on tühjaks kolitud ja siin, kaosena, asjadega täidetud. Poeg alustas esmaspäeval uues koolis - huvitaval kombel peab ka selles õppima. Päike kõnnib taevakaarel ja valgustandvad lambipirnid tuleb vahetada valgust andvate vastu. Ja mina, meil kõigil tuleb oma otsuse tagajärgedega kohtudes, argist elu elada. Hups – kohe ja kõiges ei saa olema seda, mida täna veel ei ole ja ka homme, veel, saab olema see, mis täna see vale on.
Marianne
01.11.2022.a
PS Nüüdseks oleme pakendeid juba mitu korda jäätmekonteineritesse ära viinud, kuid neid on veel mõni koorem järel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar