Olen ruum -
olen enese loodud sein,
mis märkimas ära
enesele kuuluvat ala.
Olen ruum -
olen tänane päev
mis hoidmas eilset
ja ka tänast.
Eilne ei püsi,
see paigast laguneb
ja uduna hajub -
trambitakse sisse
ja kantakse välja.
Tulles ei koputata
ega minnes tänata -
ruumi ei austata,
sest ruumi ei nähta.
Kaks aega ühes -
kaduvikku kadunud eilne
ja argine täna -
on ruum ruumis -
lahkujatel veel kestab oma.
Mind ei nähta,
minust ei peeta -
mind, ruumi hoidjana,
teiste ajas ei ole.
Astugu välja see,
kes lahkus vasakule -
mina ei taha hoida
seinu selle ümber,
kes taob pihta
ja tallub varvastel.
Mina tahan
tõmbuda enese ümber kokku,
et hoida ise ennast,
et kaitsta ise ennast
vale ja ebameeldiva eest.
Olen enese algus ja lõpp,
olen ring ümber iseenda,
kuid olen hoidmas ruumi -
avamas ja sulgemas uksi
jälgimas tegevusi ja ettevõtmisi,
sest pean olevat omaks -
olen loonud enesest
seina ümber oleva.
Olen see ruum,
mille sees on olevik -
olen nihutanud
ise ennast väljapoole
enese piire.
Kuna või kuni
pole veel märku antud,
mis minu,
mis teiste,
siis justkui oleks
kõik vaba
ja minu,
kui ruumi,
oma.
Kuid, siis tulevad taas
need eilsed
ja oma omastavad -
tunnen, et nad varastavad,
kuigi omale kuuluvat ära viivad.
Nad eile veel
seda ja toda ei tahtnud,
kuid täna kaasa võtsid.
Võtsid endaga ühes selle,
millel väärtus
või mis oli väärt.
Järele jätsid selle,
millega midagi ei osanud teha -
jäi järele lagastatud maa,
sest korda ei seatud
ega ära ei koristatud -
enese jälgi nad ei kustatnud
ega ust lahkudes sulgenud -
nad ruumi ja enese aega
austada ei tahtnud.
Kuni olid veel jäljed
sai tagasi pöörduda -
veel tulla ja olla,
et veel midagi leida
ja kaasa viia -
prügi tähistas enese ala
ja tagasitulemise luba.
Uus tuul
võttis luua
ja siia ning sinna seda vibutas -
ta tolmu üles keerutas,
kuid, kui tolm langes
oli prügi kadunud
ja eelmiste luba
olematusesse aihtunud -
minevik sai mööda -
oli olevik
end ankrusse seadnud.
Marianne
23.11.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar