Külajutud ehk erinevate inimeste erinevad uskumused läbi aegade, loovad kujutelmi sellest, kuidas ja mida peab olema, kuidas ja mida saama kogeda, kuidas ja mida võib või ei tohi teha. Kuid, kui ei ole ja ei saa, siis tundub midagi, kusagil väljaspool või ka iseendaga seonduvat, valesti olevat – viga peab leiduma teise või iseenda küljest või valena olija Maailma seest. Peab ju olemas olema põhjus, miks ei ole ega saa - seega tuleb üles leida vastus küsimusele, mis on teisiti. Salamisi hiilib ligi kahtlus – enese süü - kusagil jäi midagi tegemata st oligi olnud vale valik, väljendus või tegu, sest külajutud on ju tõesed - inimeste ajas edasi kanduvad uskumused on aluspind maailmas valitsevale seaduspärasusele.
Inimesetel on unistused, on soovid, on igatsused, on vajadused – saada ja kogeda head. Inimesi saadavad kogemused, mis ei ole olnud head – need olid valed ja nii oodatakse, igatsetakse, soovitakse, vajatakse vale kustutamist ja õige saabumist. Tundub, et kõik saab, justkui, tehtud õigena, kuid ikkagi, see õige kogemus ei taha kohale jõuda. See hetk, mil ise saaks kogeda reaalselt enesele soovitut, jääb millegipärast olemata. Kes ja mis on õige, kes ja mis vale? Kes karistab valet ja lohutab õiget? Kes lõpetab karistuse ja lohutab karistada saanut? Kes mõistis kohut? Miks ta seda tegi?
Mäletad muinasjuttude tõde – halb saab karistada ja hea, kuhjaga kätte, selle, mida soovis või mida talle lubati, kui ta takistused ületab. Tavaliselt ta natukene küll kannatas ja pidi kogema ühte ja teist raskust, kuid lõpuks sai kõik hästi olema ning lugu lõppes taas lausega – Kui nad ära ei ole surnud, siis elavad nad õnnelikult edasi ...
Inimese jaoks tundub olevat vale see, kui ta ei saa kätte seda, mida ta soovib - külajuttudega enesele lubatut – kohe või no natu-natukese aja pärast. Kui inimene, siis proovib olla õige, veel ootab ja kannatab, siis tuleb kusagilt see külanaine, kes küsib – Kas, kuidas või miks Sinul ei ole ..? või loeb ta lehest lugu kellestki, kes saab, kellel on ja ta võrdleb ise ennast või näeb ta teiste silmis pilke, kui tõdemisi – Näe sellele seal ei olegi, see ei saagi ..!! ja siis küsib ta iseenda käest – Miks, kuidas mina ei saa või minul ei ole ..? Kuhu jääb minu muinasjutt – minule lubatud õnnelik lõpp?!?
Kuna muinasjutus saab halb karistada, siis õige kogemuse ära jäämine ning vale kogemuse kogemine tähendab, et ise ollaksegi see halb. Kui inimene näeb ja tunneb, oma uskumustest saadetuna, Maailma jagunevat kaheks - on õige pool ja on vale pool, siis järelikult peab kusagil ja keegi olema vale ning see vale peab tegema ülekohtu ehk oma vea korda ja kandma oma teo eest karistust. Õiget kogemust ootav inimene tajub selle saamata jäämist karistusena, sest oma uskumuste põhjal ta järeldab – Mina ei saa soovitut, sest mina ise olen loo vale pool. Eitus ja jaatus – vastupanu ja alistumine – ohver, kellel on vaenlased.
Seinale maalitud kamin sooja ei anna ega pudrupotike, kindlaid sõnu kasutades, ikka lõpmatuseni putru ei keeda. Uskumused on kui maalitud pildid inimese silmade ees – lubatu, tõotatu – igavikuline õige ja vale. Kui inimene suutis, oskas olla õige, siis ta ei peaks saama karistada – kogema enese loole valet lõppu, vaid tasu enese õigena olemise eest – õige kogemuse kogemise osaliseks saama.
See on normaalne, kui ei ole, samal moel, samamoodi, kui küla räägib. See ei ole imelik ega vale ega ka häbi, et ei ole või ei saa – see on enese elu reaalsus – oleva hetke tõdemus ning seda ei muuda olematuks see, kui enese sees elab uskumus, et nii ei tohiks olla. Elab uskumus, mis annab lootuse, et kui õiged komponendid on olemas ja iseenese tegu on õige, siis saabub maagiline hetk – muinasjutt saab tõeks.
Inimene sõdib oma kogemusele ehk enese kogemisele vastu – ta ei taha tunnistada, et see tema osaks sai. Inimene koges Maailma puudutust, kuid tõlgenduse sellele kogemusele andis tema ise. Inimese TundeMina tõstis pead ja asus vasturünnakule, kui tema ise enese tõlgenduse järgi, andis enesele hinnangu ehk määras ise ennast Kes olema.
Marianne
25.11.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar