Kui alguse esimene šokk läks mööda – jonnist ega vastupanust polnud ju kasu, siis tasapisi hakkasin taas, ka olemas olevas, head poolt nägema. Loomulikult koorus ikka veel välja ka neid tõsiasju, mis pikendasid – Tee mind korda! nimekirja. Üsna tihti balansseerisin hea ja halva vahel, kuid eneseabiks olen kasutanud – ära sinna vaata, siis sellele ei mõtle – tehnikat.
Ühe esimese asjana selleks, et pääseksime meie ise ja ka seisnud aeg liikuma, tõstsime vabalt eest ära uksi. Asusime majja, milles on/ oli tõsiselt palju uksi – keldris 11, esimesel korrusel 11 ja teisel, ainult, 7 kasevineerist tumedaks lakitud ust.
Maja oli seisnud, uste taha, suletuna. Õhk ei olnud liikunud ega vaheldunud. Küttekraade oli allapoole keeratud ning neid ei jagunenud piisavalt, et sügisniiskust väljapoole hoida. Mõnedes kohtades puudusid haisulukud ning äravoolukohad põrandais olid kuivanud, uksest väljunud kassisabad olid jätnud oma osa buketti ja nn valede lõhnade summutamiseks kasutatud odav, sidrunilõhnaline, WC värskendaja lisas olemas olevasse oma nüansi, kuid ei teinud seda mitte paremuse suunas. Lõhnade plejaad oli lai ja mitmekülgne – alguses oli lihtsam suukaudu hingata. Avatud uksed olid lahendus ja kaduv soojus ei olnud üldsegi kaotus.
Lõhnad olid häirivad, kuid uste eest võtmine ja ülejäänute (va wc) avatuna hoidmine vabastasid seisva õhu. Kütte lisamine ja pliidi alla tule tegemine peletasid rõskuse. Haisulukkude ja korralike tihendite kasutamine vähendas ebameeldivaid lõhnu. Loodetavasti siis, kui korstnapühkija tagasi tuleb ja lõhub lahti kinnimüüritud korstnalõõri, pääseme ka veeklosettides, kuivkäimlale iseloomulikust lõhnast vabaks.
Keldrikorrus ei pakkunud just häid üllatusi. Suurt külmakirstu seinast eemale nihutades avastasime selle tagant seinalt hallituse – ei, mitte Soome valitsuse, vaid selle sõna eesti keelse tähenduse. Külmakirstu all olev linoleum oli kohati lahti ja selle alt vaatas vastu valge jahu moodi ollus. Lähemalt vaatama asudes selgus, et kõikjal, kus linoleum oli maas, olid põrandaga lood kuidagi valesti. Kindlaks sai tõik, et linoleum tuleb üles võtta. See, mis on liimi jäänus ja/ või hallitus tuleb eemaldada. Põranda ja seinapinnad tuleb töödelda, lisada ventilatsiooni ja valida asemele uus lahendus – värv või plaadid.
Veel üks - Tee mind korda! - ootamas oma aega. Lisaks tulnud töö ja täna ka teadmatus. Majas käis ju kontroll, kellele maksmine pidi tagama vigade ülesleidmise ja heade külgede esiletoomise, kuid on nii mõnedki seigad, mida ta ei näinud ja nüüd selgub, et ka neid, millest ei räägitud siis, kui oli info jagamise hetk. See on toonud kaasa enesesüüdistamise – Miks ma ometi ei näinud – enne ei avastanud – osanud vaadata – küsida ... MIKS MINA?
Ka keldris sai läbiviidud eelolnute jälgede likvideerimine. Sorteerisin eraldi selle, mis jäi ja praakisin välja, järjekordse järelkärutäie, igasugu trääni, mida oli - ehk kunagi - pärast alles hoitud. „Üllatusi” tuli lisaks – ka trepialunekonku kannatas niiskuse käes ja sealgi kasvas midagi, mida ei peaks ühes korralikus majapidamises leiduma. Ei oska täpselt liigitada ega lahterdada, kuhu kuulub, kuid selge on, et ka seal tuleb keemiat kasutada.
Mööbeldasin natukene ja avastasin vundamendist läbimineva kanalisatsioonitoru, mis pakitud kilesse – küsimus on, et miks ja kas nii on õige. Toru jaoks tehtud auk oli pikitud erinevate esemetega – olen veendunud, et rauaaegse leiuga tegemist ei olnud, kuigi rauda, keraamikat ja klaasikilde leidus. Ei teagi, kas soov muutusteks on olnud hea või halb – oleneb vaatenurgast – kui ei oleks tahtnud ja tegutsenud, siis ei teaks ega peaks, kuid, kui ei oleks tahtnud ja tegutsenud, siis ei teaks, et on ja tuleb.
Alguse meetrid, küll hiljem saabub kunagi ka see aeg, mil saab värvide purke avada ja huvitavalt igavaid uksi lihvida ning neid liistudega elavdades, heledamatesse värvitoonidesse riietada. Vahetada värve ka esikus, trepikodades, koridoris ja köögis - sinna tuleb leida veel uus mööbel ja külmkapp ja vedamise korral induktsioonpliit. Lisaks eelpoolmainitule tuleb teha poja toas põranda ja seinakattematerjalide vahetus ja ehitada välja pesuruum ja korrastada saun ja remontida wc-d ja ja ... . Tegeleda küttepuudega, pesta aknad puhtaks ja kõige selle vahepeal leida aega, et süüa, magada ja ka telefonis surfata ja võimelda ning kirjutada.
Televiisorist oleme praegu võõrutusel, sest hoolimata sellest, et meie oleme asukohta vahetanud, peaksid ka siin samad kanalid näha olema – kuid pilt hakib ennast ruutudeks või teatab järjekindlusega, et signaal pole saadaval – antenn on katusel ja sinna pole keegi redeliga läheneda üritanud ning homme algama pidav katuse vahetus muudab selle asukohta veelgi. Kuigi katuse remonti puudutavas lepingus on punkt, et TV kanaleid õigeks ei seata, võiks ju ime sündida ja uus asukoht täpselt õige saatemasti poole saada suunatud.
Mina ja minu puud
Olen tänaseks üsna selgeks saanud, st ise omal nahal ära kogenud, et kolimisega seonduvad raskused tulenevad eelkõige omatavatest asjadest – neid tuleb pakkida, ühest kohast teise vedada ja tõsta, lahti harutada ning neile uued asukohad leida. Kas kõike ka vaja on, selles puudub kindlus, kuid see, mis olemas on, sellega tuleb tegeleda. Olemegi tegelenud - viimased 3 nädalat. Eile saime ära kolitud. Punkti panime isandaviiri langetamise ja ära võtmisega – pererahvast ei ole kodus. Üks aeg sai läbi kõnnitud.
Siinseid hommikuid saab tänasega ühes kokkulugeda juba/ alles 16. Paaril korral on olnud aega veenduda, et voodis lebades ja teist patja pea alla lisades, avaneb vaade loodusesse – valevad kased, rohetav ristikupõld, pruuni kuluga kaetud sööti jäetud maa, nurgeline ja tõusev mäekülg ning järvevee sinetav riba puude vahel, on kokku igapäevane osa elamisest. Hea on kogeda, et õuele astudes kohtan vaikust - inimestest vaiki olevat olemist – seal on vaid linnud, rääkimas omades keeltes ja puud sahisemas tuulehoogudes.
Kui vanas ajas lippas poeg nn staadionringi ja astus seejärel koolimaja uksest sisse, siis siin on tee koolibussini 1,8 km pikkune. See kulgeb siia ja sinna, tõuseb mäkke ja laskub orgu, möödub metsadest, raiesmikest, põldudest ja ka mõnest majast. Teelkäijale pakuvad seltsi luiged, kes võtmas pruukosti möödunud saagist pudenenud viljaterade tõusmetest, väljal hüppavad jänesed, majesteetlikult jalutavad põdrad, kes puudest oksi haukamas, kaugemal või lähemal on kitsed, kes pead kummargil kaovad looduse sisse ära, kuid kelle valged sabaotsad, kui üksikud tutid, reedavad asukoha. Nüüd kulub mineku peale, vastavalt ilmale ja valikule – jalgsi 20, rattaga 10 ja autoga 5 minutit, et jõuda maanteeni, kust viib edasi ja toob tagasi buss.
Oleme ja ka ei ole olemas olevat nautinud. Enamasti oleme kiiganud läbi maja või auto akende seda, mis ja kuidas on. Õuel toimetades oleme olevast, ühest kohast teise minemiseks, lihtsalt läbi astunud, sest aeg on kuulunud ja kulunud asjadele ja koristamisele. Kuid kaks korda olen siiski jalutanud, bussile vastu kõndides, looduse sees. Poeg on kasutanud teede olemas olemist ka traktoriga sõidu jaoks ja avastanud maailma, kuid aidanud ka asju ühest punktist teise vedada.
Istustasin maha esimesed taimed – mullahunnikusse, mis seisma jäetud, sai pandud talvekorterisse lilled, mis kaasa võtsin. Ei osanud ega tahtnud väljamõelda, kus ja kuidas peaksid/ saaksid olema nende õiged paigad. Küll järgmisel kevadel vaatan ja otsustan.
Vahel peatun ja tõstan pilgu taevasse, teisal uitan sellega silmapiiril ja järv see vahetab värvi – sinisest hallini.
Marianne
14.11.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar