Inimese nina tunneb ja eristab erinevaid lõhnu – asjade ja olemiste hõngu, aroome, haisu. Lõhn ise on nähtamatu, kuid see on tajutav. Lõhn seostub hingamisega – inimene hingab sisse ja hingab välja. Lõhn võib ja saab olla meeldiv – inimene avab ennast, et kogeda veel ja sügavamalt. Lõhn võib ja saab ollagi ebameeldiv – inimene sulgeb ennast, et vale ja halb enese seest välja jätta. Enese sulgemine tähendab sissehingamise vältimist, sest halb hais on kui ründav vaenlane – see tungib sisse ja jätab jälgi – inimene ütleb – Mina ei saa siin hingata.
Hea lõhn kutsub ennast avastama – minema lähemale, et saada osa – sukelduma täiega sisse -lahustuma. Halb hais tõrjub eemale, põgenema kaugemale ja ära. Inimene sunnib ennast ringi vaatama, et leida üles seda levitav allikas. Halvaks läinud toit, põhjakõrbenud piim, värske sitt, solgikraav, lagunev laip, läppunud õhk, pesemata inimene, prügikast, kanalisatsioon, mürgised aurud, okse, veri – jah, ka enese veri ehk enese algus. Kui allikas on tuvastatud, siis saab valida, kas vältida või likvideerida. Kuid, kuidas oleks võimalik ise ennast likvideerida?
Kui inimene sulgeb, enese ees või taga, uksi, siis ta ei taha vaadata sisse või välja ega näha seda või kohtuda sellega, mis jäeti ukse taha. Inimene hoiab enese jaoks vale, iseendast, eraldi ja väljas. Uksed aitavad luua eraldi maailmu, millel ei lubata moodustada tervikut. Erinevate maailmade vahel uksi avades, saab see, mis oli seal, olema ka teisal. Olevad segunevad, kuid, kui ikkagi jääb veel uksi suletuks, siis võtaks see, mis jäetud välja, justkui kogu võimaliku territooriumi enese alla – anastaks ja lükkaks oleva kokku või välja.
Uks sulgeb ruumi ja see, mis selles oli, see jääb sinna sisse. Sellest, mis on, saab olema rohkem. Justkui homöopaatilised tilgad või terad, mis imepisikeses annuses on sama nagu oleks seda palju. Energia ei liigu, sama salvestub – kasvab ühest samaks, suuremaks samaks. Sumbunud olek on kontsentratsioon - seismajäänud energia on kui seisev soomülgas. Tardunud olemine. On, sest on.
Alguses oli otsus - sulgeda välja või sisse. Õhk ei liikunud enam. Olev ei olnud tasakaalus – midagi ei tulnud ega midagi läinud – olev oli – paigal, sest inimese loodud takistus oli ees. See, mida inimene ei tahtnud vaadata, tunnistada, vastuvõtta, see oli jäetud välja või taha. See, mis enese silmade eest peitu pandud, see kogunes ja kasvas ning otsis teed välja – olemas olev teeb end omal moel nähtavaks - tajutavaks - lõhn tungib ninna.
Suletud uksed on seinad enese vahel. Kunstlikult loodud tõkked saladuste, mälestuste, tunnete, peitu pandu, pimeduse ees. Ruumid on täis tühjust, sest ust avades ei ole selle taga justkui midagi. Ruumides ei saagi olla, sest see, mis on, on enese sees. Olen see, mis oli. Olen osa, sest olen saanud osa. Olen osa sellest, millest ei tahtnud osa saada – olla see, mis oli – enese veri.
Marianne
18.11.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar