Ühine köök tähendab mitme pere kasutuses olevat söögitegemise kohta. Kuna üha enam elavad inimesed inimestest lahus ja eraldi, siis on ühised köögid jäämas ajalukku. Mina olen see, kes kasvas üles ühiselt jagatud ruutmeetrite peal. Oma esimesed 7 aastat elasin esimese vabariigi aegse rikkama linnapere korteris, kus olid koos vist kolm või ikkagi neli peret, seda enam nii täpselt ei mäletagi.
Meie, minu ja ema, käsutuses olevad neli seina moodustasid kokku kunagise teenijatüdruku toa. Köök, vannituba, wc ja esik ning trepikojad olid ühises kasutuses. Sisse ja välja sai käia eest või tagant – olid olemas pererahva trepp ja teenijate trepp. Köök oli suurem, kui teisal nähtud. Igal perel oli seal oma nurgake, kus toimetada ja söök valmis teha. Söödi tubades. Vannitoas oli vann olemas – vahel sain selles mõnuleda – kuigi enamuses oli see vist pesu pesemise jaoks kasutuses. Rohkem käisime saunas. Wc-d nagu ei mäletagi.
Ma ei mäleta tülisid või vastu käimisi ega üldse erilist suhtlust. Ma ei mäleta inimesi. Suletud uksed seisid inimeste vahel. Seal oli neid, kes ennast paremaks pidasid ja seal elasime ka meie, kes, ema väljenduste ja suunamise peale, olime eest ära, vähemad ja ettevaatlikud. Tegemist oli perekondade tähtsuse järgi ära jagamisega. Teenijatoa elanikud olid kogemas samasugust suhtumist, kui teenija omal ajal. Kas seintesse salvestunud energia andis tõuke, kuidas ennast tunda ja kellena väljenduda?
On selge, et emapoolne loo tõlgendus, käitumine ja valvsus, jätsid minu sisse oma jälje, sest mina olin ju see, kes pidi järgima ja jälgima, et olla õige ning ei tohtinud eksida. Kasutasime ja koristasime, kuid ei käsutanud ega omanud. Ühine oli kellegi teise oma. Oli ühine, kus mõnel olid suuremad õigused, kui teistel.
Tänases päevas olen jagamas ruume, mis kuuluvad juba kaks nädalat meile, kuid mille kasutamist on dikteerinud eelmiste omanike tahtmised ja tegemised või tegevusetus. Maja on meie – see on oma, kuid kõrvalhooned on ühises kasutuses. Eelmiste asjad peaksid suunduma välja ja meie omad saama vaba ruumi enesele, kuid vaba pinda ei taha kuidagi juurde tulla, hoolimata sellest, et kaubakoormad suunduvad õuest välja mitu korda nädalas.
Eelmised kasutavad ühist nii nagu see oleks endiselt ainult nende käsutada – nemad on tänaseni otsustanud, mida, kuidas ja millal. Eelmistes päevades olen võimaluse korral proovinud saada selgust, panna paika piire ja nihutada neile kuuluvat kokku. See on toonud kaasa koostööd, kuid ka vastu meelsust – mõistmatust. Lugu ei ole lihtsamate killast seetõttu, et vastaspoolel on pärijad – kolmega esimesest astmest ja sealt järgnevatega ning ka nende sõprade ja sugulastele kuuluvate või neile loovutust ootavate asjadega.
Aastatega on asju kogunenud kokku palju ja see on läbisegi sellega, mida saab nimetada prahiks, mittevajalikuks ja nii nagu ka majas nii ka seal – pakenditeks erinevates vormides. Hoolimata sellest, et enamikel asjadel on omanikud olemas, ei ole need sellised päriselt vajalikud asjad – need on siin, sest neile ei ole oma elamistes kohta leitud või tahetud anda. Nüüd tuleb omanikel nendega tegeleda.
Võetakse ja viidakse. Võetakse siit ja seal – valitakse välja seda, mida kaasa võtta. Võetakse asjad, prahi, katkiste asjade ja mittevajaliku seast, välja, jättes enese jaoks vale paigale. Ei koristata ega nihutata piire väiksemaks. Võetakse üksiti – täna see siit ja teine sealt, et ka homme ja ülehomme oleks võtta – ikka siit ja ka sealt. Võetakse justkui kõik enese oma ära, kuid kui selgub, et teised omad ei taha, siis võetakse ka nende oma ära. Pealtvaadates tundub, et kõike oleks nagu endiselt kõikjal, kuid täpsemalt vaadates näeb ära, et järgi jäänu on lihtsalt jäätmejaama sõitev kraam. Keegi peab selle sinna sõidutama – kellel on ruumi vaja – kes omab ruume – meie.
Mida see asjade tants minu jaoks tähendab? Kogemist, et enese oma sisse on ka teistel luba tulla ja kasutada – küll piirides, küll ajutiselt, küll omal moel. Nägemist, et panipaikades jäetakse meie omale vajalik ruum veel eraldamata või teisal seisavad need kuhjades, kõrvu teiste - laiutavate asjadega. Kuulmist, et meie asjad segavad neid, tõkestavad nende tahtmisi. Fb kaudu saadetud sõnumite lugemist, et nende õigus on hoida ja ära viia omi asju. Tõdemist, et ühe pärija sõna käib teiste omadest üle.
Kusagilt, enese aja seest, käib kaasas unustatud mälestus sellest, et koos olemine ei tõota head – kokku saamisest võib tõusta segadust, vastu käimist, mõistmatust. Piirid on olemas – need tähistavad ühist ruumi, kuid ei ole piire, mis eraldaksid ja jätaksid võõra välja. Jagatud, kuid ära jagamata maailm, tähendab turvatunde puudumist ja segadust enese sees. Olen kaitsetu. Olen valmis reageerima, sest kui võõras on seespool piire, siis ta on olemas ja võib – Mida? – võib olla ja teha igat moodi. Ma ei tea tema plaane ega näe tema sisse – tuleb olla valmis – seega olen ärevil ja valvas, et oht ei saabuks ootamatult. Et mind ei tabataks ootamatult – ilma ise ennast ette valmistamata. Ma ei saa lubada enesel olla nii nagu teist ei olekski olemas.
Võin - jäädagi ennast kaitsma, relvastama juba ette, püstitama piire vahele ja altkulmu vaenlasi põrnitsema. Saan - iseenda jaoks selgeks mõelda – mis on see, mida vajan – mis on see, mida tahan – kuidas saavutada see, mida vajan ja tahan – kuidas jõuda tulemuseni.
Selleks, et jõuda tulemuseni, tuleb teha koostööd – ka iseendaga. Mõistlik on koguneda kokku, leida ühine alus ja lubada rääkida endal ja teisel sellest, kuidas ja mida soovitakse. Piiride ja plaanide selgitamine ei ole ülekohus, nõudmine ega alandumine, vaid täiskavanud inimeste vastutustundlik töö tulemuse nimel.
Täna kohtume me õuel ja ühiste piiride sees - ühises Maailmas, Meie ja Meie asjade vahel ja kõrval - lugu läheb edasi ...
Marianne
08.11.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar