Võimalus - Mida Sa näha tahad? Leia endale, esindajateks
konstellatsiooniväljale, sobivad esemed loodusest või toast. Vali
välja see esimene, kes takistab vabana olemist – sundmõtted,
vajadused, kaotused, ära ütlemised, hülgamised, halvasti ütlemised
jne. Vali ese, mis esindab seda inimest või sündmust ja aseta see,
enese ees olevale, väljale. Kui on ka teisi, keda lugu puudutab,
siis aseta ka tema/ nemad omadele kohtadele.
Võimalus - Pane paika oma isa ja ema. Kui Sinust on vanuse poolest
vanemaid vendi või õdesid, siis ka nemad. Kui järjekord on Sinu
käes, siis leia endale koht süsteemis. Lisa järgnevad õed/
vennad. Kui tajud, et kusagil peab veel keegi olema, kuigi teda ei
ole Sinu teadmiste järgi olemas, siis vali talle/ neile esindaja(d)
ja aseta sellesse kohta, kus see õige tundub.
Nüüd on käes Sinu kord. Vali enese esindaja ja vaata, kuhu Sina
ise selles loos paigutud. Vaata enese ees olevat välja ja hinga. Mis
sõnad sulle keelele tulevad, kellele kinnitad oma pilgu, keda Sa
vaadata ei taha. Millised tunded tahavad pinnale tõusta. Olles
iseendas, oled ka väljal ja teisedki on seal. Sinul on võimalus
küsida, välja öelda ja liikuda. Valiku valinuna ja sammu teinuna,
peatu ja hinga – tunneta seda, mis toimub Sinus ja mis toimub
väljal – kui Sina teed oma sammu, siis teeb seda ka keegi teine.
Te olete seotud.
Lugu hargneb kõiksusega seotud väljal, seal ei ole kohta õige ega vale arutelul
ega kättemaksul – on töö iseendaga. On vastutus ruumi hoidmise
ees. Teistele ei tehta liiga ega ülekohut – see ei ole
kättemaksmise koht. See, mis tehtud vastu, see tõuseb enese vastu.
Siin ei ole kohta enese ega maailma kontrolli all hoidmisel. Olles
väljal, tunned enese sees ja samas näed ennast kõrvalt– mustrid
ja tunded, mis olid segi ja sassis, selginevad – avaneb, alateadvuses, see, mis on
seotud väljal oleva looga.
Vali kaugusi ja vaatenurki. Hinga ja tunneta endas. Tajud teisi ja
iseennast. Tajud, kui keegi tahab liikuda kuhugi poole. Tee üks samm
korraga – liiguta korraga, vaid loo ühte esindajat. Iga tehtud
sammu järgi peatu ja hinga. Tajud järgmisi sammud – üks samm
viib järgmiseni. Võib ilmneda vajadus lisada, kellelegi tuge juurde
või vahetada esindaja ese, valimata jäetute hulgast olevaga, välja –
kasvamine suuremaks või kahanemine väiksemaks või uus etapp. Olles
väljaga ühenduses, tajud, mida, millal ja kuidas on vaja teha.
Konstellatsioon on nagu tants, mida tantsides luuakse nähtamatu
nähtavaks.
Looga lõpuni jõudes, lase väljal olla, kuni oled hingates mõistmise ja teadmise vastu võtnud. Keha hingab välja. Seejärel kustuta väli – korja asjad kokku
– neist on taas saanud asjad.
Pannes väljale üles selle süsteemi, millesse Sina ise kuulud, näed Sa,
enese ees ja tunned enese sees, seda kohta, mis on Sinu – võta see
vastu. Sa kuulud. Sina, olles osa, saad ja annad oma osa – olles
omal kohal on energiaring tervik.
Kui laps on kogenud oma ema või isa tundepurset, siis ta on laps,
kes on saanud trauma. Seega on tema see, kes vajab hoidmist,
lohutamist ja kohta turvalises Maailmas. Hoolimata oma püüdlustest,
ei koge ta ennast kunagi päriselt hoituna ega lohutatuna ning ta ei leia endale turvalist kohta seni, kuni ta pole oma ema ja/ või isa vastu võtnud.
Laps on oma koha ise maha jätnud - ennast hüljatuna kogev inimene on hüljanud oma vanema(d).
Laps ei seisa, oma vanema kõrval, kõrval oleva inimesena, kes
mõistaks, miks toimus see, mis oli. Tundega pihta saanud laps
mõistab oma vanema hukka, sest too oli ju see, kes teostas ülekohut.
Laps ei näe ega tunne, et tema vanem on see, kes vajab tuge ja
hoidmist ajal, mil enese elu elamine on väljakannatamatult
keeruline. Laps peab meeles ega unusta hetke, mil tema Maailm muutus
– oli enne ja on pärast. Olnut tagasi ei saa ja olevat ära
kaotada ei taha. Traumaatilise kogemusega laps valib olla solvunud ja
haiget saanud laps ka siis, kui tema ise on suur – see on kirbelt
kibe valu suure inimese sees.
Jah, vanem on see, kes on suurem ja kogenum. Kuid, kas see tähendab,
et ta oskab ja suudab, saab ja teeb alati õigesti kõike, kõigi
mõõdupuude järgi? Suur on see, kellel on kaasas oma elukogemused
ja ülesanded. Suur ei ole igas oma hetkes suur – tal on minevik
kaasas – omaenese aja valusad jäljed.
Suurel on olnud, oma elule, ümbritsevale ja kaaslastele, värvilised
ootused, toitvad lootused, edasiviivad unistused, maailmavaadet
määravad uskumused. See, mis elab ja sünnib inimese kujutlustes,
ei taga ega tähenda realiseerumist päris elus. Seega on suur see,
kes ei jaksa alati olla see, kes on valmis kõiki ja kõike korras
hoidma ning vastutama kõigi ja kõige eest. Ka suur vajab kohta, kus
olla hoitud ja turvas. Sageli tal ei ole seda. Sageli ta ei leiagi
seda. Liiga sageli on ta sellest ilma jäänud.
Sõnad, mis voolavad välja, on tõlgendus sellest, kuidas enese elu
elamine tundub ja enese sees olemist kogetakse. Tegu, mis käib,
kellegi vastu või pihta, on vastuhakk omaenese elule, väljakutse
Maailmale. Ahastav ja mässav vastu hakkamine, kuid ka oleva seinu
lõhkuv ja purustav tegu, on katse päästa iseennast enne, kui
elumerelained lõplikult neelavad alla.
Vanem püüab nii kaua, kuni on võimalik, olla tugev ja saada
hakkama, sest tema kohustuseks on olla, olevas hetkes, see, kes on
täiskasvanu. Kui karikas on juba ääreni täidetud, siis ei mahu
sinna enam juurde. Sageli on just laps oma süütus, kuid vahel ka
ära kasutavas, isekuses see, kes lisab viimase piisa. Sel hetkel,
kui vanemast saab väikene laps, kes kogeb valusat ja lõplikku
kaotust - ta murdub. Murdudes tuleb päevavalgele traumaatilise
kogemusega laps aegade tagant. Laps kohtub lapsega, kes peab olema
suurem ja tugevam, kui ta seda on.
Kahjuks saavad puruneva inimese kildudega pihta teised. Killud
haavavad ja poevad naha vahele. Kild aitab, haavatul, meeles pidada
ja mäletada – ära unusta ära – pea meeles. Laps ei oska või
ka ei taha vaadata oma ema ja/või isa sisse – näha teda
inimesena. Inimesena, kellel on „vead”. Inimesena, kes ei oska,
suuda ega ka saa olla kogu aeg õige ja ilus. Laps ei taha endale
valet ja vigadega vanemat – tema tahab parimat – just temale
sobivat, vajalikku ja õiget. Traumaatiline kogemus tähendab enese,
kui lapse ja oma vanema kaotust – enam ei ole oma kohta süsteemis.
Solvunud laps ei võta ise ennast ega oma vanemat vastu – see ei
ole tema lugu, sest vanem oli see, kes ütles, tegi ...
Traumaatilise kogemusega suur laps otsib endale abi, erineval moel.
Vahel talle tundub, et ta on iseennast juba äralahendanud ja kõik
peaks olema korras. Enam ei ... , kuid ikkagi ... . Kui ise ennast on
mõistetud – leitud üles eneses oleva loo algus, siis saabub omal
moel rahu. On teadmine, miks ja kuidas – enam ei pea otsima ega
vastu võitlema või eneses kaevama. Iseennast on tervendatud, kuid ei olda
veel paigas – oma kohal, kohal. Laps ei ole astunud tagasi oma
vanema juurde – ta seisab ikka veel eraldi.
On aeg minna tagasi oma vanema juurde, kes jäi murdununa seljataha.
Olla tema kõrval ja vaadata teda Hinge silmadega. Mõista valu,
vaeva, pisaraid, tööd ja näha kaotuse kogemust. Olla oma vanema
kõrval inimesena, kes toetab inimest ja hoolib teisest inimesest.
Ema ja isa on lihtsalt inimesed, nii nagu isegi ollakse, kelle jaoks
ema või isana olemine on vastava rolli täitmine – üks osa
endast, kuid ei tervik. Parim võimalik oligi parim võimalik –
alati oleks saanud veel hullemini olla, kuid ei olnud.
Selle jaoks, et suur inimene saaks olla tervik ja paigas, tuleb tal
astuda oma kohale tagasi – võtta oma vanemad vastu sellistena nagu
nad on – see on minu Isa, see on minu Ema. Näha ja tunda ennast
oma vanematega ühes olevana - mina olen oma vanemate Tütar/ Poeg - kohale jõudnuna hingata välja.
Näen iseennast teistest eraldi seisvana. Olen otsustanud olla
eraldi, sest minus ei ole ega oma ma seda, mis tähendaks väärtust – mina ei
kasvata lisa. Seega, ma ei luba enesel minna, olla ja kasutada
teistele kuuluvat, kui ma ei saa anda vastu seda, mille jaoks olen
valmis – tunnen hirmu, et olemise eest küsitav tasu saab olema
enese oma ära andmine.
Ise hoian teisi endast eemale, sest ma ei ole kindel, kas ma olen
oodatud. Tahaksin minna, kuid jalg ei tõuse maast lahti. Keha tõmbub
teiste poole, kuid ikkagi keelan ise ennast. Minus on hirm vaikuse
ees. Pilkude ees, mis keelavad olemise. Pilkude ees, mis võtavad
mind vastu küsimustega – Kas Sina oled õige? Kas Sinul on õigus
tulla ja olla? Kardan olla vale, kui ei oska või ei saa olla õige.
Kardan, et purunen, kui tuleb välja, et olin oodatud. Selle sõnumi
kogemine kasvataks viha enese vastu, mis pöördub teiste pihta. Kui
iseenda kivikõvana hoidmine hajuks, siis vajuksin kokku. Ma ei julge
proovida, kas keegi püüaks kukuva minu kinni või olid sõnad, mis
lausuti, vaid sõnad.
Miks Sa tulid? - Sina ei kuulu siia. Vahel nagu ei kuulugi kuhugi. On
koha otsingud. On koha segadus. Kui ei tea seda, kes ja kus ma olen, siis on
vajadus kuuluda kuhugi, et olla keegi ja kusagil. Siis on hirm olla hüljatud –
kogen ennast hüljatuna, sest ma ei ole oma kohta vastu võtnud.
Millist? Ma ju tahan kuuluda ja olla oma. Just selle tahtmise tõttu,
olen enese sees ja kõikjal valmis olema ja kuhugi kuuluma ja just
seetõttu teeb Maailm haiget ja selle vastupuudutused tõukavad mind
lainetavate tunnete sisse uppuma.
Tule, astu seltsi, liitu kuhugi, loo oma enese perekond – anna ise endale
koht süsteemis, et olla, anda ja saada osa. Kuid enamus kohti on
välised, näilised ja haprad, sest neid saab võtta, jätta ja neist
välja arvata. Küsimus on selles kohas ja süsteemis, millele ja
mille sisse ma sündisin – Kuid, kas ma tunnen ja näen, ise
ennast, selles osana? Kui ei, siis on aeg küsida enese käest –
Miks? Otsida ise ennast üles, otsida enese algus üles – Miks mina
ei näe ennast sellel kohal seisvat? Mis mind, takistab?
Pidevad koha otsingud - Palun võtke mind – palun omage mind! Üsna
sageli jäädakse oma kohast ilma, kui vanem(ad) on vale(d) ja/ või
vanema(te)st on saanud vaenlased. Sel juhul astutakse olevast ja
piiravast eemale, et anda võimalus õigetel eneseni jõuda. Ohu
tõttu astutakse, ühise Meie seest, välja – vaenlasega ühes
elamine on eluohtlik. Selleks, et olevat kontrolli all hoida,
keeratakse ise ennast ümber – seljatagune ei ole olnud turvaline.
Ennast kaitstes ei olda koos ega kõrvu, vaid vastu. Süsteemis
liikuva energia vool on häiritud – mina ise olin loonud tõkke enese teele.
Kui Sa otsid õpilast, keda õpetada paremini ja õigemini elama, siis tegelikult otsid Sa õpetajat, kes aitaks Sinul, iseendasse vaadates,
iseendaga kohtuda.
Inimeste maailmas võib ja saab juhtuda huvitavaid lugusid. Üks üsna
huvitav lugu avaneb, kui inimene annab enda oma ära kohas, kuhu ta
ei kuulu. Inimene kasvatab enese sees segadust ja lükkab ise
tasakaalu paigast, kui ta annab, ära oma, süsteemile, kus talle ei
ole antud kohta või talle küll on see antud, kuid tema ise on selle
hüljanud või ei ole seda vastu võtnud.
Sellise andmise korral kogeb inimene ise nn igavest puudust, sest ta
ei toida enese energiasüsteemi – seda, millest ta tegelikult on ja
saab osa. Andes, annab ta välja ja ära – teisele süsteemile. Kui
inimene annab ära ühes olemata ja ilma küsimata, siis ei ole
välisel vastutust jagada enese süsteemile kuuluvat sellest
väljapoole jäävatega. Andja kogeb sellist vastuvõtmist kaotuse ja
ilmajäämisena – see väärtus, mis oleks võinud luua iseendale enamat,
kahandas enesele kuuluvat.
Inimesele antakse või tema ise valib endale või saab ta sündides
või perekonnaseisu vahetades kaasa erinevaid rolle. Mõned rollid on
elava energiaga täidetud, sest neis, andes ja võttes, sünnib
enamat. Kuid osad rollid on energiat neelavad ja inimest kurnavad kohad. Inimene tunneb, sellises rollis olles, kohustust pidevalt anda ja ennast tõestada, sisemist rahulolematust, mitte mõistmist, enese vajadustega mitte arvestamist ja süvenevat vajadust, õige ehk ennast toitva, tähelepanu järele.
Sellest,
mis rollipartnerite vahel, sellistes rollimängudes, jagatakse, ei piisa enama loomiseks.
Inimene on väsinud ja vananeb, sest ta ei jaksa sellises suhtes
elavana olla – enese jaoks energiat ei jätku. Inimesel on halb
olla, kuid ta ei saa ära minna ega välja astuda, sest ta on ju osa.
Selliselt ühes olemist kogev inimene on millegipärast süsteemist
väljas, kuigi temal endal on usk, et ta on osa või talle on öeldud,
et ta on ühes ja ta kuulub kokku.
Kumb variant valida – pole kohta antud või ei ole vastu võtnud.
Vastu võtmine tähendab vastutuse võtmist – jagamist – osa
olemist. Kui nähakse vastas seisjaid, kellega ühes olles kaotatakse,
siis on tegemist enesekaitsega ja ohu vältimiseks seisab inimene väljaspool süsteemi. Inimene, kes andes, püüab teha ennast süsteemile vajalikuks - kardab hülgamist. Ükskõik, kui halb ka enese olemine on - inimene vajab endale kohta ja seda, mida ta usub olevat võimalik omada või enesele juba kuuluvat, sellest hoiab ta kinni. Inimene, kes toidab võõrast süsteemi, kui ta näeb ennast selle osana või soovib saada selle osaks, tunneb ennast üksikuna ja näeb eraldi olevana ...
Iga inimene on osa inimeste Maailmast ja suurest süsteemist. Olles
osana, saab inimene teistelt ja annab teistele. Kohustuste ja ootuste
täitmiseks, soovide ja tahtmiste täitumiseks, tuleb inimesel jagada
oma aega, ise ennast, enesele kuuluvaid vahendeid, teadmisi jne
perega, töökaaslastega, sõpradega, naabritega, ühiskonnaga jne.
Nii mõnigi küsimusesõlm laheneks inimese elus, kui ta mõtleks
selle peale, kuidas ta tõlgendab endast või enese oma ära
jagamist/ andmist.
Kui inimene annab enese arvelt, siis tähendab see tema jaoks seda,
et kuna ta peab mingil põhjusel andma, on tegemist temalt ära
võtmisega, omale kuuluva kaotusega ja sellest ilma jäämisega.
Selline andmine loob tema sisse puudust – sellest saab alateadlik
mõtteviis. Inimene näeb, kuidas tema oma kaob ja seda jääb
järjest vähemaks. See seob olnu olevaga – inimesele tehti ja
tehakse ülekohut, tema oli ja on ohver.
Kaotustejada tagajärjel puudust kogev inimene hoiab kinni sellest,
mis on oma – oma on enese Mina ja sellest sõltub enese
ellujäämine. Sellise vaatenurgaga inimene ei saa kunagi, endast
antavale, vastu täpselt seda, mida ta vajab, sest muidu ei oleks
enam kaotust ega puudust. Andmine ei tähenda tema jaoks osa olemist
– Annan, sest saan anda – vaid ülekohtu kogemist - Pean andma,
sest olen seotud, kohustatud, vähem. Sellise vaatenurgaga inimene on
loonud endale pendli – Pean andma versus Mina ei pea andma.
Kaotusi kogev inimene püüab luua endale Maailma, kus tema ei pea
enam enda oma ära andma. Selline maailm tähendab turvalist paika –
seal ei ole kohustusi, kellegi ees, seal ei ole, kellegi poolseid
nõudmisi, seal ei esitada arveid, seal saab olla oma rahus – kõik
on kontrolli all, sest vale jääb väljaspoole enese oma. Sellises
maailmas elav inimene on eraldanud ennast kõigist neist, kes võiksid
või saaksid esitada soove või nõudmisi temale kuuluva kohta. Rahu
saabub, kui inimene omab teadmist – Mina ei pea andma.
Sellise vaatenurgaga inimene hoiab teised enesest eemale – ta ei
küsi endale ega võta teiste oma vastu.Teistelt saamine ja neile
kuulunu vastuvõtmine tähendavad, tema jaoks, haavatavust - võla
kogumist – selle eest tuleb oma ära anda. Temas on hirm eksida ja
sundus ennast turvas hoida. Ta teeb selgelt vahet, kus on teistele
kuuluv ja enese oma. Potentsiaalsete vajajate või nõudjatega ühes olemine tähendab ärevust ja
pidevat kontrolli.
Loomulikult on selliselt käituda valinud inimese tagataustal trauma
– jälg kogetust. Andes ei saanud ta vastu seda, mida vajas. Enese
valiku eest makstav hind oli tema jaoks liiga suur – ta ei ole
võtnud enese tegu vastu – ta ei ole võtnud ise ennast vastu.
Inimese eluenergia neeldub kohas, kus ta toidab ehk hoiab elavana enese kaotust.
Kui tuntavalt elavat ja olemist segavat tunnet ei ole veel
vastuvõetud – teda ei ole nimetatud ega teda avatud, siis ei ole
mõtet rääkida sellest, mis oli tunde ärkamise põhjus. Vaatenurga
vahetus tähendaks sel hetkel tunde ehk iseenda valeks nimetamist –
enese ära keelamist.
Veel vastuvõtmata tunne on peatus – ise ennast on jäetud ootele
sinna aega ja kohta, kus lahendamata lugu alguse sai. Seega, osa
enesest ei ole kasvanud sellest kohast edasi. Vanuse numbrid vahetuvad, kuid
tunde põhjus ja loo tähendus on peatunud aja oskus mõista ja sealne uskumus.
Tunnete tasandil avatakse suletud lugu ikka ja jälle, sest enese tee
pakub selleks hulganisti võimalusi – iseenese kordused, sõnumid
läbi teiste. Vaata ja lahenda – inimesele ulatatakse võtmed, kuid
too sõdib vastu. Inimene reageerib justkui Maailmale, kui tegelikult iseendale, vastu ning teeb seda
pealispinnal – inimene keeldub põhja vajumast.
Kui varjatud lugu avatakse ja tundele, st iseendale, on antud luba
olla see tunne, millisena on valitud olla, siis lõpetab inimene
enesele vastu astumise ja segadus laheneb – enam ei ole Mina olen
.. , vaid oli. Inimene saab teha sammu edasi ja tagasi vaadates ei
ole lool enam sellist tähendust nagu see senini oli olnud. Tunnet ei
ole enam vaja, sest ise ennast on mõistetud ja vastu võetud. Tunne
on inimese kõne iseendaga.
Vahel
on aegu, mil inimese elus näivad asjad toppavat ja vastu käivat.
Ootamatud väljaminekud kasvatavad miinust eelarves. Välja võivad ilmuda mööda lastud arved. Kusagil saadakse trahvi või tuleb millelegi lisa maksta. Majapidamise ja
enese jaoks vajalikud asjad lähevad üksteise järel rikki, katki
või kaovad ära. Sama lugu võib juhtuda enese tervise ja vaimse
heaoluga. Inimene maksab ja
tasub, kuid tasakaalu ei ole – rohkem läheb välja, kui tuleb
sisse. Sissetulekute pool on nutune – plaane ju oleks, kuid need ei
teostu. Tööd tehakse, kuid selle eest makstav tasu jääb ikkagi
väheseks.
Midagi
on kusagil valesti, sest see, mis toimub, ei peaks nii olema –
midagi on paigast ära. Miks Mina – kõlab inimese peas lause, kui
ta kogeb oma elu ja sellega seonduvat karistusena, ülekohtusena,
ebaõiglasena, liiga tegemisena – selgelt on näha ja tunda, et
tema jääb ilma ja on kaotaja. Inimene tahab uskuda, et keegi on
teda kurja pilguga vaadanud, sõnadega või mõtetes halba soovinud.
See oleks põhjus, mis annaks selgituse ja kogetavale tähenduse.
Keegi ja kusagil - asetab loo lahenduse enesest väljapoole.
Vahel
inimene annab endast või enda oma ära. Ta jagab, midagi, kellegagi.
Teeb baaris välja, võtab kellegi teise ülesande enese peale,
maksab teise inimese arve ära, laenab raha välja, kuigi teab, et
seda tagasi ei saa, võtab enesele vastutuse teise heaolu eest,
tõttab midagi või kedagi muutma/ ära päästma jne. Inimene
kasutab enese ressursse enese arvelt, kuid tehtu tulemus ei ole tema
oma - tema ei saa vastu energiat, mis tasakaalustaks tema enese loo.
Andes
endast või enda oma ära kohas, kus seda ei küsitud ning saajal oli
tegelikult olnud võimalus võtta ise vastutus enesega seonduva eest,
tuleb saadud kasu eest kellelgi ikkagi maksta. Ära andes sellele või
sinna, kes või kus ei ole küsinud ega seega võtnud vastutust vastu
võetava eest, kaob energeetiline tasakaal ja selle taastamise
ülesanne lasub sellel, kes andis. Andja tasub andmise eest. Tema
maksab ise enese omaga – kaotuse kogemusega – reaalselt
vähenevad, kuluvad, kaovad - raha, tervis, asjad.
Andes
endast selle, mida ei ole küsitud, ei ole kedagi, kes võtaks
vastutuse jagada, enesest ja oma, edasi või tagasi – tühjus neelas
energia – see ei peegeldu ega jagune – sellest ei sünni lisa. Kui
elu ei näi pakkuvat enam võimalusi, vaid jäänud on kohustused,
tasumist ootavad arved ja tervis kaob käest, siis tuleks peatuda ja
vaadata enese ümber ringi – kui palju tühje auke enese teel või
kõrval on. Kui palju on seal sellist, mida on tehtud ja ära antud, kuid mille eest tuleb, jätkuvalt vastutades, luua ise enamat - täita loodud tühjust enesega.
Kui inimesele ulatada puhas ja valge lõuend ning öelda, et loo
midagi – raja algus, siis ehmatab inimene ennast sageli lukku.
Nähtavat teed ju ei ole. Midagi, millest kinni haarata, eemale hoida
või ära kasutada, ei ole. Kui kõik on võimalik, siis kuidas, kust
ja mil moel alustada? Kes ütleks või näitaks ette, kuidas luua ise
ennast väljapoole iseennast?
Sageli on inimene enesega puntras, sest ta on loonud eneses
kujutluse, kuidas on ning kuidas saab olema ja täpselt sellisena see
peab sündima. Rada märgitakse maha ja ükskõik, mis ette võib
tulla – sihi poole ollakse teel – kasutatakse emotsioone ja
tahtejõudu – nimetatakse ise ennast energiaks, et kasutada
iseennast, kui vahendit, saavutamaks vajaminev tulemus.
Inimene rõhub ise ennast. Ta vajab kontrolli, et joonis saaks
järgitud ja täidetud. Ta peab olema kuulekas, suutlik, õnnestuma.
Ta ei tohi kõrvale kalduda, sest oma plaani järgi jõuab ta lõppu
siis, kui on etteantud punktid läbinud. Teist teed ei ole. Teisi
õigeid valikuid ei ole. Elu koputused, uksele, ajavad ta segadusse –
vabadus ei ole võimalik kohas, kus inimene teostab enese üle
kontrolli.
Puhas leht on loomise vabadus, kuid see ehmatab, sest selles on
etteaimamatu oht. Inimene usub, et tema saab abi, kui ta seab enesele
raamid – Mina pean tegema ... , mina pean saama ... , minul peab
olema ... . Kindel tee, olemine ja ülesanded, mida järgida,
tunduvad olevat turvalised.
Maailma avarus on hirmutav, sest võimaluste rohkus on tarretav. Kui
jooned on paigas, siis kindlustab inimene enese jaoks õige. Õige
tähendab valede kogemiste vältimist. Olles õige puuduvad valed
tagajärjed. Kuid, kuidas luua olematust olev, kui tulemust ei tea
ega näe ette? Kuidas saab teele minna, kui tulemus võib ja saabki
olla vale?
Avades ise ennast, tehes oma liigutuse ilma õigeid ning valesid
võimalusi analüüsimata ja tagajärgi kaalumata – sellisena nagu
see selles hetkes sünnib ja siis - järgnedes iseendale, valida
keha, meele ja olevas hetkes olevaga ühes liikumine. Enese tunnetus
– enese vabadus – enese väljendus – enese sünd.
Loomulikult puudutab jalg ühel hetkel maad, riivab käsi kedagi või midagi, keegi või miski astub, omal moel, ette või vastu - reageerides ümbritsevale - põhjustades reaktsioone - toimub seotuse kogemine - tagajärjed. On inimese enese valik, millisena ta tagajärgi kogeb - kaotuse või võimalusena. Kaotusevalu tähendab tee lõppemist - võimalus ei sea piire. Kaotus kasvatab hirmu ja sunnib, ise ennast kontrollides, võtma iseendalt vabaduse - enese päästmise nimel võetakse vastu otsused ja määratakse täpsed ülesanded - see on joonis, mida peab järgima. Võimaluste nägemine jätab alles vabaduse - olnu oli ära - see oli ära. Olemas on olev ja selles sünnib olemine.
On
olemas küsimusi, mida me ootame. Tahame kuulda luba andvaid sõnu,
sest vastus kibeleb keelel. Tahame avada ise ennast, et rääkida ära
enese lugu.
Kuid
on olemas ka küsimusi, mida me kardame. Vahel me soovime, et mitte
kunagi ei saabuks seda hetke, milles lausutakse sõnad – Miks ... ?
- ja oodatakse vastust. Kardame välja öelda seda, mida enese sisse
peidame.
Kardame
enese vastusele järgnevat tegu, sõnu, otsust. Otsime võimalust,
kuidas vastata nii, et vastus oleks õige. Proovime juba ette sättida
sõnu ja vastata nii, et oleksime ka peale vastust õiged. Tunneme
hirmu, kui õige olla ei saa - meie ise oleme ise ennast juba
süüdi mõistnud.
Küsimuse
kõlamine ei ole kohtumõistmise hetk – see on vabanemise võimalus.
Küsides antakse meile võimalus, jagades oma lugu, astuda oma
hirmust läbi ja võtta ise ennast vastu.
