Oma Elus mängides ja Maailma sisse astudes, tahtsin laval olles
kogeda seda, kuidas on, kui mina ise iseendast loon. Tahtsin näha
seda, kuidas minu olemas olemine Maailma värvib. Lõin kaose,
muutsin ise oma elu keeruliseks, sest nö rahuliku loomise sees,
kõrval ja asemel oli käes aeg kogemusele, kuidas mina ise, Inimesena, enese kasvamist kogen. Mina ja minu tunded, kuidas on ja mis juhtub,
kui saan olla ning mis toimub minus, kui ei saa enesele seda
kogemust, mille võimalust nägin olemas olevat. Selle asemel tuli
võimalus, kuidas lasta lahti oma vajadustest, lasta teistel anda
enesele. Oli hetk õppida, kuidas ei ole mitte midagi päris kindlalt
olemas – näilisus on näiv illusioon. Kogemus, mille soovisin
saada erines sellest, mille sain. Soovitud tunde asemele võrsus
teine ja kasvas ning vohas, mattes mind enese alla. Minu sees käis
sõda, et mitte tunda. Oli käes aeg kasvada enese eest ära peidetud
poolel.
See tundus ülisuure isekusena, et teine teeb seda, mida tahab teha
ega hooli sellest, kui minu sees kasvavad sel hetkel tunded, millega
ühes, mina ise, iseendana toime ei tulnud. Meeletu kogus tunnete
tundmisi, mis tohutu kiirusega tulid, jäid kohale ja kasvasid – ma
ei tervitanud neid, vaid olin kurb, vihane ja segaduses ega mõistnud
karistuse põhjust. Maailm oli nii ilus, värviline ja
võimalusterohke, kuid selle kõige asemel oli mina uppumas oma
tunnete mustavasse sügavusse ja see inimene, kellega ühes need
tunded tulid, ei ulatanud kätt ega peatunud, vaid kui inertsist
liikusime, ihates särava valguse poole, üha uuesti teineteise vastu
põrkudes, ikka edasi ja järjest suurema amplituudiga teineteise
ümber keereldes, muutus kokkupõrke löök üha tugevamaks –
tasakaalud olid ammu kadunud, olime trepid ja sügavad augud –
olime tunnete ja vajaduste sõjatandril.
Me ei põimunud, et teineteist toetada, vaid tõukusime eemale, et
näiliselt taas ühinedes teineteist iseolemise troonilt tõugata.
MINA – vajadus oma Minast kinni hoides säilitada selle piirid, et
teist, iseendast, väljas pool hoida.
Seal, selja taha jäänud ajas, kui tema võttis minult ära selle,
kes talle oli määratud, siis ei mõistnud mina selle kingituse suurust.
Tema andis minule võimaluse minna, ta ei hoidnud mind kinni. Teadsin, et
temal oli võimalus anda minule põhjus, et saaksin jääda. Anda ankur, mis
hoiaks mind elus, kuid tema ei teinud seda. Tema seisis õpetajana
minu kõrval ega teinud minu eest sammu ära – tema oli kõrval,
kui mina ise valisin, kas tunnen ja näen enese sees põhjust, et jääda ja
elada ühes kõige sellega, mis/ kes minul olemas oli – ise endaga
– või minna, kui ei saa enesele hoida seda, mis on järgmises
eluhetkes kadunud.
Mina mäletasin, et mina ei saanud jääda, sest minult võeti ära
põhjus edasi elada. Mina ise ei tahtnud jääda, sest mina ei
saanud. Minu tahtmise vajadus oli suurem, kui armastus iseenda ja
elava Maailma vastu, milles oli olemas võimalus elada, et kasvada –
luua iseennast ja armastades ise ennast– otsida oma teed ja kasvada
Inimesena.
Vabalt kõnelemise võimalus ei tähenda igal ajal seda, et ütlengi
välja selle, mis ja kuidas oli või on. Seega ei kasuta ma alati võimalust öelda
ausalt iseendale iseennast kuulates, kuidas tegelikult oli ja on.
Mina ise ei tahtnud mõista, et olemas olles oli minul võimalik luua
ise enese ellu seda, mida soovisin – alles olles, on Inimese tee alles.
Mina ise olemas olles olen iseenda võimalus.
Mina nägin selles hetkes, vaid seda, et soovitust ilma jäädes ei olnud võimalusi ja seega ei jäänud alles ühtegi võimalust – minu
Maailm sai otsa, sest polnud teed, mis viinuks edasi. Kaotasin ise
enda, sest kättesaamata jäänud tunne oli tähtsam, kui mina ise –
see teadmine murdis minu.
Olin kaotanud võimaluse ühte kindlat kogemust kogeda versus olin
võitnud kogemuse kogemise. Mida tugevamalt hoidsin kinni oma
tahtmisest-vajadusest kogeda, seda tugevamaks kasvas tunne, mida
tunda ei tahtnud. Maailm jäi kitsamaks, kuni valisin ära. Kõiges
on olemas + ja – pool. Mida enam tahta jõuga tõusta kõrgele,
seda enam kasvab pingutus, et kiskuda ennast lahti ja minna ära
sealt, kus ollakse. Minna ära veel enne, kui ollakse eneses kohale
jõudnud ja mõistnud enesega toimuvat.
Olime koos, 400 aastat tagasi, Hispaania taeva all ja siin, selles ajas - meie tulime tagasi ja meie kohtusime. Mina sain võimaluse kasvada iseendana ja nüüd, kui 4 aastat on meie suvest möödas, nägin minu-meie lugu teise vaatenurga alt – olemas
olemine on väärtus, soovitu omamine, vaid enese vajaduste rahuldamine. Aitäh Sulle, et olid sealse ajas ja siin, tänases ajas, minu kõrval ja jaoks olemas seni kaua, kuni valisin ja astusin oma sammud iseenda teel
edasi - nägin endas põhjust, et olemas olla - mina olen olemas.
Marianne
31.07.2020.a
OHVRI JA SÜÜDLASE MÄNG TOOB HINGED ÜLE AEGADE KOKKU
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar