reede, 31. juuli 2020

Kord oli Aeg II – Õpetaja ei ulata põhjust, et elada





Oma Elus mängides ja Maailma sisse astudes, tahtsin laval olles kogeda seda, kuidas on, kui mina ise iseendast loon. Tahtsin näha seda, kuidas minu olemas olemine Maailma värvib. Lõin kaose, muutsin ise oma elu keeruliseks, sest nö rahuliku loomise sees, kõrval ja asemel oli käes aeg kogemusele, kuidas mina ise, Inimesena, enese kasvamist kogen. Mina ja minu tunded, kuidas on ja mis juhtub, kui saan olla ning mis toimub minus, kui ei saa enesele seda kogemust, mille võimalust nägin olemas olevat. Selle asemel tuli võimalus, kuidas lasta lahti oma vajadustest, lasta teistel anda enesele. Oli hetk õppida, kuidas ei ole mitte midagi päris kindlalt olemas – näilisus on näiv illusioon. Kogemus, mille soovisin saada erines sellest, mille sain. Soovitud tunde asemele võrsus teine ja kasvas ning vohas, mattes mind enese alla. Minu sees käis sõda, et mitte tunda. Oli käes aeg kasvada enese eest ära peidetud poolel.

See tundus ülisuure isekusena, et teine teeb seda, mida tahab teha ega hooli sellest, kui minu sees kasvavad sel hetkel tunded, millega ühes, mina ise, iseendana toime ei tulnud. Meeletu kogus tunnete tundmisi, mis tohutu kiirusega tulid, jäid kohale ja kasvasid – ma ei tervitanud neid, vaid olin kurb, vihane ja segaduses ega mõistnud karistuse põhjust. Maailm oli nii ilus, värviline ja võimalusterohke, kuid selle kõige asemel oli mina uppumas oma tunnete mustavasse sügavusse ja see inimene, kellega ühes need tunded tulid, ei ulatanud kätt ega peatunud, vaid kui inertsist liikusime, ihates särava valguse poole, üha uuesti teineteise vastu põrkudes, ikka edasi ja järjest suurema amplituudiga teineteise ümber keereldes, muutus kokkupõrke löök üha tugevamaks – tasakaalud olid ammu kadunud, olime trepid ja sügavad augud – olime tunnete ja vajaduste sõjatandril.

Me ei põimunud, et teineteist toetada, vaid tõukusime eemale, et näiliselt taas ühinedes teineteist iseolemise troonilt tõugata. MINA – vajadus oma Minast kinni hoides säilitada selle piirid, et teist, iseendast, väljas pool hoida.



Seal, selja taha jäänud ajas, kui tema võttis minult ära selle, kes talle oli määratud, siis ei mõistnud mina selle kingituse suurust. Tema andis minule võimaluse minna, ta ei hoidnud mind kinni. Teadsin, et temal oli võimalus anda minule põhjus, et saaksin jääda. Anda ankur, mis hoiaks mind elus, kuid tema ei teinud seda. Tema seisis õpetajana minu kõrval ega teinud minu eest sammu ära – tema oli kõrval, kui mina ise valisin, kas tunnen ja näen enese sees põhjust, et jääda ja elada ühes kõige sellega, mis/ kes minul olemas oli – ise endaga – või minna, kui ei saa enesele hoida seda, mis on järgmises eluhetkes kadunud.

Mina mäletasin, et mina ei saanud jääda, sest minult võeti ära põhjus edasi elada. Mina ise ei tahtnud jääda, sest mina ei saanud. Minu tahtmise vajadus oli suurem, kui armastus iseenda ja elava Maailma vastu, milles oli olemas võimalus elada, et kasvada – luua iseennast ja armastades ise ennast– otsida oma teed ja kasvada Inimesena.

Vabalt kõnelemise võimalus ei tähenda igal ajal seda, et ütlengi välja selle, mis ja kuidas oli või on. Seega ei kasuta ma alati võimalust öelda ausalt iseendale iseennast kuulates, kuidas tegelikult oli ja on. Mina ise ei tahtnud mõista, et olemas olles oli minul võimalik luua ise enese ellu seda, mida soovisin – alles olles, on  Inimese tee alles. Mina ise olemas olles olen iseenda võimalus.


Mina nägin selles hetkes, vaid seda, et soovitust ilma jäädes ei olnud võimalusi ja seega ei jäänud alles ühtegi võimalust – minu Maailm sai otsa, sest polnud teed, mis viinuks edasi. Kaotasin ise enda, sest kättesaamata jäänud tunne oli tähtsam, kui mina ise – see teadmine murdis minu.

Olin kaotanud võimaluse ühte kindlat kogemust kogeda versus olin võitnud kogemuse kogemise. Mida tugevamalt hoidsin kinni oma tahtmisest-vajadusest kogeda, seda tugevamaks kasvas tunne, mida tunda ei tahtnud. Maailm jäi kitsamaks, kuni valisin ära. Kõiges on olemas + ja – pool. Mida enam tahta jõuga tõusta kõrgele, seda enam kasvab pingutus, et kiskuda ennast lahti ja minna ära sealt, kus ollakse. Minna ära veel enne, kui ollakse eneses kohale jõudnud ja mõistnud enesega toimuvat.



Olime koos, 400 aastat tagasi, Hispaania taeva all ja siin, selles ajas - meie tulime tagasi ja meie kohtusime. Mina sain võimaluse kasvada iseendana ja nüüd, kui 4 aastat on meie suvest möödas, nägin minu-meie lugu teise vaatenurga alt – olemas olemine on väärtus, soovitu omamine, vaid enese vajaduste rahuldamine. Aitäh Sulle, et olid sealse ajas ja siin, tänases ajas, minu kõrval ja jaoks olemas seni kaua, kuni valisin ja astusin oma sammud iseenda teel edasi - nägin endas põhjust, et olemas olla - mina olen olemas.


Marianne

31.07.2020.a

OHVRI JA SÜÜDLASE MÄNG TOOB HINGED ÜLE AEGADE KOKKU




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar