reede, 17. juuli 2020

Minu igapäevane harjumus – Shindo






Pea kaks kuud tagasi läksin teele sooviga näidata teistele inimestele seda, kuidas mina oma igapäevast Shindod teen. Tundsin sisemist sundi, et astu nüüd ometi ja tee see samm ära. Olin kohas, kus teadsin, et sellel kõigel, mille olin erinevatest kogemustest kokku kasvatades loonud, oli ja on väärtus. Minu igapäevane harjumus on töövahend, kuidas ise ennast aidata, hoida ja toetada.

Kõik läheb ja saab olema täpselt nii nagu see on. Alustasin sellest, et tegin FB -s iseenda alt postituse. Kirjutasin, mida teen ja milline on eesmärk. Kutsusin inimesi enese õuele ja tasuks küsisin paar puuvilja. Kedagi ei tulnud. Seejärel lõin täiesti uue lehe ja selle alt avaldasin ürituse. Taas ei tulnud kedagi. Nägin teadet selle kohta, et tuttavad lähevad kaheks kuuks mööda teid kõndima. Kirjutasin, et Shindo oleks hea ettevalmistus ja pakkusin koos tegemise hetki. Üks neist oli ostnud juba enesele veebijooga ja aega-ajalt juhtus seda tegema, kuid ta tegi ettepaneku, et läheksin ja teeksin joogat nende õuel (minu koduõu on naaaaatukene kallaku peal ja paljude pilkudele avatud).

Otsisin ühist punkti, et ei oleks vaid nii, et mina saan ja kasutan, sest tahtsin, et ka teistel oleks hea ja soov ühes teha. Lõime üritused, kus joogaajad valikus kahe lisandiga – hommikusöögi või tünnivanni, tee ja puuviljadega. Mõtlesime kohalike ja suvitajate peale, et neil oleks mõnus tulla ja olla. Inimesi tuli kohale, huvi tõi nad tundi ja muidugi aitas kaasa see, et B & B FB-lehel on laikijaid üle tuhande. Oli uusi tulijaid ja oli ka korduvaid, kuid siis saabus vaikus – enam naabrid ei tulnud.

Tänaseks on tunde olnud ca 13. Alguses kolm korda nädalas, nüüd juba neli korda. Olen sellel teel kasvanud, sest kogu aeg olen erinevad fookuseid vahetanud ning samuti olen üha uuesti otsinud vastuseid – „Miks, kuidas ja kelle jaoks?” Alustasin sellest, et näidata ja anda edasi. Otsisin tasakaalupunkti – „Mida saan mina vastu, mis on see, mis on tunnis minu jaoks?” Soovisin, et inimesed tuleksid ja jääksid käima, tahaksid veel, et kogeda ja koos õppida. Kuid, mida teha ja arvata, kui tagasitulijaid ei olegi?

Otsustasin, et teen ja olen nende inimestega ühes, kes tulla tahavad. Loogiline, kuid olen natuke naljatilk – nendega, kes tulla ei taha, nendega koos teha ei saagi, sest neid ju ei tule. Soovisin teha koos selliste inimestega, keda saan aidata ka oma sõnade ja lugudega. Soovid täituvad täpselt sellistena nagu see võimalik on. Teisipäeva õhtul olin koos ühe naisega- olime kahekesi. Tegin tunni teda kuulates ja jälgides. Lasin oma sõnadel tulla täpselt sellistena nagu see just sel hetkel õigena tundus. Nägin muutust tema olemises – oli suur vahe enne ja pärast olemise vahel. Kuid need soovide täitumised on kui ära minevad hetked - need olid, sest olid ära.

Nö teise laine ajal tulid tundi need, kes öömaja broneerides tegid oma valiku selle järgi, et saavad joogatunnis osaleda. Okey, igakord on uued inimesed ja koguaeg olen kui esimeses etapis – tutvustan – kordan plaati – olen ise kordusena. Tundus raske, kuid siis ka vaheldust pakkuv – inimesed lähevad oma emotsioonidega ära ja ega ma täpselt saagi teada, mida arvati või kas hinnati. Oli teadmine, et olijad ei tule tagasi, sest nad on natuke või üsna kaugelt kohale tulnud.

Eile õhtul sain teada, et täna on nö lisa tund ja sinna tulevad ka need, kes eile juba olid. Minus kasvas küsimus - „Miks nad taas tulevad?”Avastasin endas uue uskumuse – ära olnud ei tule tagasi, sest nad ei väärtusta seda, mida kogesid. Uskusin, et minu poolt ettenäidatul puudub tagasitulemise jaoks väärtus. Mõistsin, et olin loonud endale kaitse – tulevad, on ja lähevad. Tajusin lendamist, sest ei olnud iseenda poolt edasi antavaga seotud ega oma jalgel seismas. Läksin, olin ja tahtsin ära.



Täna andsin tundi nii hästi, kui oskasin. Andsin edasi seda, mida tean ja lisasin juurde seda, milleni just sel ajal kõndisin – ei löönud käega. Sain aru, et olin vaadanud loo ühte külge – on shindo ja mina seda tegemas, kuid mina ei ole juba ammu peatunud ega enese käest küsinud – „Miks mina tegelikult teen seda, mida teen?” ja „Mida tähendab Shindo täna minu jaoks?”

Shindost on aastate jooksul saanud igapäevane harjumus – mina teen, sest mina teen seda – punkt. Kuid, mida tunnen mina ise, kui puudutan ennast oma käega ja vajutan oma sõrmedega ise enda peal punkte? Kas ma armastan seda, mida teen? Kas ma armastan, austan ja hindan ise ennast oma käte all ja iseennast, kui iseendale tegijana?

Olen otsinud põhjusi, miks inimesed tagasi ei tule, sest tahtmata küll kõiki vastuseid teada, olen soovinud ikkagi teada. Loomulikult ma arvan end teadvat, et osad jäävad tulemata minu enese pärast, osad ei leia sellest enesele sobivat, teised ei pea õues tegemisega kaasnevatest eripäradest ja nii edasi. Kuid täna sain aru, et on olemas inimesed, kes ei tule toime sellega, et neil tuleb ise ennast puudutada ja teha seda üle keha ning korduvalt. Kui inimene ei pea iseendast ja ta ei oska/ taha ennast hinnata, siis ta väldib seda tegevust, mis tekitab ebamugavust ja seda isikut, keda ta ei taha kohata – ise ennast.

Alustasin Shindoga kohtades, kus käisidki koos need inimesed, kes tahtsid teha, et kogeda veel rohkem ja luua enese ellu enamat – see joogastiil oli ja on üks võimas võimalus sellel teel. Olin nii kindel, et kui inimesed tulevad, näevad ja kogevad, siis tahavad nad veel ja tulevad tagasi, et nad mõistavad selle oskus väärtust ja tahavad anda endale selle võimaluse. Kuid inimesi on erinevaid, palju-palju erinevaid ja nad kõik on oma teedel, oma aegades ja kohtades – need ei ole samad sellega, kus mina olen.

Täna olen üsna palju oma joogaga olemas selle jaoks, et tutvustada inimestele seda, mida teen – see läheb üle Soome laiali. On olnud neid joogaõpetajaid, kes võtavad endaga kaasa selle, mis neid on kõnetanud ning mida nemad tahavad oma õpilastele edasi anda. On olnud neid inimesi, kes on mõistnud kogemuse olulisust enese jaoks. On kõike ja justkui ei midagi, sest olijad olid ja mina läksin ära. Iga tund on uus, sest seal on täpselt see, mis seal sel hetkel olemas on. Minus on tarve küsida – „Miks?” - otsida põhjust, et saada selgust – joonistada nähtavaks see, mida välja ei öelda. On rahutus, sest on sisemine vajadus turvalise teadmise järele, et kui on olijad, kes tulevad tagasi, siis on tunnid olemas – on järjepidevus ja on kindlus – seega sellel, mida teen ja oskan, sellel on olemas väärtus ning läbi selle saan kinnituse, et see, mida arvan end teadvat peab paika, sest näen seda enesest väljas pool. Miks mina ise vahetan oma teadmise uskumuste vastu ja vajan tõestusi välises?


Marianne




Postitaja: kell

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)