Inimesele on omased huvitavad mõttekäigud, mis on kui eksitavad
jänesehaagid. Selle asemel, et iseendale ausalt ja otse öelda seda,
mida meie ise iseenda käitumise-valikute-olemise tagajärgede kohta
tegelikult arvame, me varjame ise ennast iseenese eest. Katame oma
sammud tunnetega, milles ekseldes räägime enesele lugusid, mis
kasvatavad meie tundeid suuremaks ja hoiavad meid enese embuses.
Kurbus, viha, üksindus, jõuetus, raev, väärtusetus, tuimus,
tüdimus, tundekülmus, kahetsus, hirm – nende ja paljude teiste
tunnete kogemine on peegelpilt – see on tagurpidi Maailm, milles
olles ei saa me aru, et need on ohvrina olemise rüüd, mille meie
ise oleme võtnud iseenda tõestamiseks kanda. Selle rüü all peidus
on enese süüdistamine ja selleks, et see välja ei paistaks hoiame
ja kanname oma tundeid.
Kord, kunagi, kusagil meie elus oli hetk, mille
lahendasime-lõpetasime ära nii nagu see oli. Tegime-andsime seal
oma parima ja aeg läks sealt edasi. Oma tunde sees olles ja tunnet
tundes ei saa me aru, mida meil vaja läheb ja, mida me tegema peame, et pole ikka veel olnust
lahti lasknud ja oleme möödunus nii nagu ära olnu oleks veel
olemas.
Ikka ja jälle pakub Elu meile hetki, kingib võimaluse äratada olnu
ellu – kohtume inimes(t)ega, näeme neid eemalt või kuuleme neist,
käime kohtades, kuuleme hääli, tunneme lõhnu jne – kogeme
erinevaid päästikuid, mis avavad meis suletud aegadega kohad. Me
tahame olnust lahti lasta ja tegeleme iseendaga või siis proovime
unustada – valime selle viisi, mis tundub võimalik olevat. Seda
tehes kordame põhjendusi, miks meil oli ja on õigus oma tunnetele.
Inimese sees on kahekõne – Sina ja Mina vahel käib sõda – Miks
Sa läksid ära, loobusid? - Miks Sina valisid teha nii nagu tegid? -
Miks Sina ei kaitsnud Mind? – Miks Sina ei hoidnud ise ennast? - Miks
Sa ei jäänud kohale – oma elu elama? - Miks Sa ei
suutnud-tahtnud-saanud teist lahendust kasutada? - Kui Sina oleksid,
siis Mina ei oleks ja Mina praegu ei oleks! - Kui Minul oleks siis
olnud, siis oleks Minul nüüd, täna ja siin, parem, ilusam ja õigem
olla! - See on enese süüdistamine. Ühe Mina see on kaks erinevat
Mina vastamisi. See on võimalus kasutada - Sina ja Mina - teha enese
vahel vahet, et ise ennast süüdistada ja õigustada sellest eest,
et siis kui Sina tegid, siis Mina tundsin.
Kui käimas on enese süüdistamise mäng, kus kohal on Sina ja Mina
ning nende vahel püsib vastaseis, siis ei ole inimene võtnud
vastutust iseenda tegude tagajärgede eest. Inimene ise ei liida
ennast tervikuks, vaid lahutab heaks ja halvaks, õigeks ja valeks,
et luua võimalus, kus süüdlase olemas olemisel saab tema õiguse
olla ohver. Kui kedagi teist ei saa, sest no ei leia seda teist, siis
saab inimene alati süüdistada juhtunus ise ennast.
Taaskorduse võimalust kohates avame endas tunde, mille ära olnud
hetkest sündmuse tähistamiseks endasse võtsime. See on meie
meeldetuletus, miks oleme ohvrid. Me küll tahaksime tagasi minna, et
saada võimalus teise lahenduseni kõndida, kuid me ei julge seda
teha, sest usume end teadvat – me ei kaitse ega hoia ise ennast
ajas ja kohas, kus valime oma valikuid ja astume oma samme. Tahame
minna, et olla, kuid tunneme vastumeelsust ja otsime põhjust, et
mitte minna, sest on võimalus, et iseendana olles me ei
suuda-oska-taha teistsuguse, meid rahuldava, tulemuseni jõuda. Meis
on hirm kogeda kogemust, mida meie ise ei suutnud-osanud-tahtnud luua
nii, et meie ise oleksime saanud häid tundeid tunda.
Marianne
27.07.2020.a
Valides endale ohvri rolli müüb inimene iseennast - Ära võta vastu seda, mille eest maksta ei jõua
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar