esmaspäev, 27. juuli 2020

Kui inimese sees on koos ja vastamisi - Sina ja Mina





Inimesele on omased huvitavad mõttekäigud, mis on kui eksitavad jänesehaagid. Selle asemel, et iseendale ausalt ja otse öelda seda, mida meie ise iseenda käitumise-valikute-olemise tagajärgede kohta tegelikult arvame, me varjame ise ennast iseenese eest. Katame oma sammud tunnetega, milles ekseldes räägime enesele lugusid, mis kasvatavad meie tundeid suuremaks ja hoiavad meid enese embuses.

Kurbus, viha, üksindus, jõuetus, raev, väärtusetus, tuimus, tüdimus, tundekülmus, kahetsus, hirm – nende ja paljude teiste tunnete kogemine on peegelpilt – see on tagurpidi Maailm, milles olles ei saa me aru, et need on ohvrina olemise rüüd, mille meie ise oleme võtnud iseenda tõestamiseks kanda. Selle rüü all peidus on enese süüdistamine ja selleks, et see välja ei paistaks hoiame ja kanname oma tundeid.

Kord, kunagi, kusagil meie elus oli hetk, mille lahendasime-lõpetasime ära nii nagu see oli. Tegime-andsime seal oma parima ja aeg läks sealt edasi. Oma tunde sees olles ja tunnet tundes ei saa me aru, mida meil vaja läheb ja, mida me tegema peame, et pole ikka veel olnust lahti lasknud ja oleme möödunus nii nagu ära olnu oleks veel olemas.

Ikka ja jälle pakub Elu meile hetki, kingib võimaluse äratada olnu ellu – kohtume inimes(t)ega, näeme neid eemalt või kuuleme neist, käime kohtades, kuuleme hääli, tunneme lõhnu jne – kogeme erinevaid päästikuid, mis avavad meis suletud aegadega kohad. Me tahame olnust lahti lasta ja tegeleme iseendaga või siis proovime unustada – valime selle viisi, mis tundub võimalik olevat. Seda tehes kordame põhjendusi, miks meil oli ja on õigus oma tunnetele.

Inimese sees on kahekõne – Sina ja Mina vahel käib sõda – Miks Sa läksid ära, loobusid? - Miks Sina valisid teha nii nagu tegid? - Miks Sina ei kaitsnud Mind? – Miks Sina ei hoidnud ise ennast? - Miks Sa ei jäänud kohale – oma elu elama? - Miks Sa ei suutnud-tahtnud-saanud teist lahendust kasutada? - Kui Sina oleksid, siis Mina ei oleks ja Mina praegu ei oleks! - Kui Minul oleks siis olnud, siis oleks Minul nüüd, täna ja siin, parem, ilusam ja õigem olla! - See on enese süüdistamine. Ühe Mina see on kaks erinevat Mina vastamisi. See on võimalus kasutada - Sina ja Mina - teha enese vahel vahet, et ise ennast süüdistada ja õigustada sellest eest, et siis kui Sina tegid, siis Mina tundsin.

Kui käimas on enese süüdistamise mäng, kus kohal on Sina ja Mina ning nende vahel püsib vastaseis, siis ei ole inimene võtnud vastutust iseenda tegude tagajärgede eest. Inimene ise ei liida ennast tervikuks, vaid lahutab heaks ja halvaks, õigeks ja valeks, et luua võimalus, kus süüdlase olemas olemisel saab tema õiguse olla ohver. Kui kedagi teist ei saa, sest no ei leia seda teist, siis saab inimene alati süüdistada juhtunus ise ennast.

Taaskorduse võimalust kohates avame endas tunde, mille ära olnud hetkest sündmuse tähistamiseks endasse võtsime. See on meie meeldetuletus, miks oleme ohvrid. Me küll tahaksime tagasi minna, et saada võimalus teise lahenduseni kõndida, kuid me ei julge seda teha, sest usume end teadvat – me ei kaitse ega hoia ise ennast ajas ja kohas, kus valime oma valikuid ja astume oma samme. Tahame minna, et olla, kuid tunneme vastumeelsust ja otsime põhjust, et mitte minna, sest on võimalus, et iseendana olles me ei suuda-oska-taha teistsuguse, meid rahuldava, tulemuseni jõuda. Meis on hirm kogeda kogemust, mida meie ise ei suutnud-osanud-tahtnud luua nii, et meie ise oleksime saanud häid tundeid tunda.


Marianne

27.07.2020.a

Valides endale ohvri rolli müüb inimene iseennast - Ära võta vastu seda, mille eest maksta ei jõua

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar