oli aeg, mis oli ära – on aeg olemas olla

Vahepeal oli aeg, kus kõike oli päris palju korraga – tunnid said päevas kiiresti otsa ja ka ööd jäid lühikeseks, sest tegemisi oli seinast seina. Üritused toimusid kolmenädalase vahega ning ka joogatunnid said oma alguse ja aja – kolm korda nädalas.

Kõik see, mis oli, oli ühe suure liikumise sees, teekond kestis – kui üks samm sai astutud tuli kohe teha teine, olid plaanid ja kavad, et mis, millal ja kuidas teha nii, et kõik võimalused saaksid kasutatud ja ühest sammust kasvaks välja teine – olevik liikus eesmärgi poole, kasvas ja kujunes, kuni sai valmis. Oli aeg, mis sai läbi – üritus toimus ära ja otsad said kokkusõlmitud. Reklaamimise ja korraldamise töö sai läbi. Minu ümber ei jäänud tühjust, kuid paljut ei olnud enam vaja ega olnud võimalust samaga jätkata, sest ära olnu jäi eilsesse maha.

Kuni selle laupäevase päevani ma ei teadnud, mida ja kuidas tahan edasi teha – kas anda FB leht ära ja tegeleda iseenda argipäevaga, kas üldse teha veel sellelaadset tööd või seda koos teistega, kas korrata üritust uuel aastal, kuidas valida? Päeva kestes sõitsin vallas ringi, kohtusin ja rääkisin inimestega, viisin loosimise võitusid võitjatele koju kätte. Teel olles jõudsin endas selgusele, sest nägin võimalust ja teed, millel astuda, enese ees. Otsustasin jätkata ja küsida leht päris endale, et olla ja teha koos nendega, kes on inimeste, mitte asjade teel.

Nägin võimalust, kuidas kasvatada üritus kahepäevaseks. Tänavu oli koos 40 erinevat õue ja aeda, meie sõitsime ringi 5 tundi, kuid jõudsime käia umbes 24 kohas – seega on potentsiaali ja õhtune aeg jäi tänavu üldse kasutamata. Selle täitmisega saab luua lisaväärtust kohalikele inimestele, kes pakuvad oma teenuseid, et siia sõitnud inimesed saaksid kohapealt vajaliku oma ajaveetmiseks ning samuti saab rohkem tutvustada valda ja vallas toimuvat/ asuvat. Loomulikult on jätkuv eesmärk tuua inimesed taas aedadese ja õuedesse inimestega kohtuma.

Jooga oli kõige selle keskel ja omas ajas. Minu poolt ettenäidatav pakkus huvi kohalikele, kuid ka kaugemal asuvatele joogaõpetajatele ning neid on tulnud kohale üsna mitmeid, et vaadata üles see, mida ja kuidas mina teen. Tunnisolijate arv on liikunud 2 - 6 vahel – üsna toredasti minu meelest. Algul oli pabinat ja kramplikkust, kuid see kadus. Minu tunnis ei ole raame ega piire, saan ise ehitada ja olla enese moel – looduse keskel, loodusega ühes liikumas.

Tunnid ei ole ainult tunnid, vaid koostöö kohaliku B & B paigaga. Õhtuti saab peale joogat veeta aega lõõgastavas tünnivannis ja nautida teed ning puuvilju. Hommikuti ootab olijat rikkalik söögilaud – koos on enam võimalusi ja ühes loome rohkemat – inimestelt inimestele.

Läbikäidud tundide käigus olen ise kasvanud. Olen õppinud, kuidas juhendada, keeleoskus on paranenud ja olen venituste järjekorda ja korduste arvu kohandanud. Peas liiguvad mõtted, kuidas veel on võimalik, mida ja kuidas saan lisada/ kohandada, et toetada inimest – inimese hääl on võimas jõud eneseaitamise teel – selle saan lisada, kui tunnen, et nüüd on käes see aeg.

Eile oli ära see päev, kus pidi olema hommikujooga, kuid peale kolme nädalat ei olnud korraga kedagi kohale tulemas. Pidevas liikumises olnud mina peatusin ja tundsin tundeid, kuid ma ei tahtnud neid tunda, sest justkui ei tohtinud, st ei olnud "õiget" põhjust, püüdsin tundeid teiseks rääkida või enese sisse ära peita – sündis lugu „Luba endale oma tunded.”

Küsisin enese käest – Mida ja kuidas mina ise tahan teha? Kuidas ja kas üldse olla joogaga inimeste ees ja nendega ühes? Enne ei olnud mul aega mõelda ega vastata, sest olin kui rongile astunud ja rongid ju sõidavad ühest jaamast teise, peatus on peatuses – mina liikusin ühest tunnist teise ja minu peatuseks oli tund – kõik vahepealne oli liikumine järgmise peatuse poole, kuid ühel hetkel tuli paus, kuid ei olnud peatust.

Otsisin endast vastust ja leidsin – tahan teha – olen siis, kui on inimesed, kes tahavad olla ja koos teha. Olen siis, kui on inimesed, kes tahavad koos kasvada ja õppida sellest, mis minul on ka sõnadena anda. Kui neid ei ole, siis mina ei ole ebaõnnestunud, sest mina olen mina ja mina elan oma elu – teen joogat igas oma päevas iseendaga – nii nagu olen teinud seda kõik need neli eelnevat aastat. Kõndides loon ise endast, kasvades iseendana oma teel, parimal võimalikul moel.

PS jooga ja kirjutamise keskel tuli telefonikõne, et homme on ootamas inimesed, kes soovivad hommikujoogat – tund ei ole väljakuulutatud aeg, kuid kui mina olen olemas ja Maailm on liikumas, siis ei pea hoidma kinni ajast, vaid olema ja elama selles hetkes, mis on täna, siin ja praegu – olen ja seega saan olla - kõndida oma teel edasi ...

Marianne

10.07.2020.a