Kui varjud eesriide vahel on nähtamatult pealt vaatajad. Nad
vaikides vaatavad üle Su õla, vaatavad Sinu elu pealt. See on
huvitav – nad on lava peal kohal ja näidendi sees olemas, kuid
Sina unustad nende olemas olemise, sest nemad on hingetud oma hingi
kinni pidades – elututena elus olles – Sinu elu sees olles.
Nemad elustuvad ja astuvad lavale siis, kui on käes nende aeg – teha samm, et öelda oma sõnad. Nad tulevad Sinu elu puutuma,
nemad tulevad Sind puudutama. Nähtamatud varjud ärkasid üles, sest Sinu samm puutus nende vastu, nemad ei suutnud vait olla ega jaksanud enam
ennast varjata – nemad tahtsid laval elusatena olles ise Maailma
muuta.
Nemad tulid, et mina leiaksin enese sees üles vastuse küsimusele –
Miks mina teen seda, mida mina täna teen? Leidsin vastuse enese
tunnete seest, mille nemad üles äratasid – Mina olen ja elan täna siin, selles kohas ja nende
inimeste seas ja mina teen seda ka homme - vaatan seal olles otsa ja räägin inimestega, kelle kõrval mina elan.
Loon tänases paremat võimalikku, et eilne läbi tänase homsesse
jõuaks – olen siin, et ühendatud ajad sulaksid üheks ajaks.
Marianne
01.07.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar