Kord oli Aeg I - Mina olin Sinule ja Sina olid Minule üks kogemus iseendana kasvamise teel

Läbi elatud kogemust, mida inimene enam ei vaja, seda enam korrata ei saa, ükskõik kui kõvasti taaskordust püüda luua. Teadsin, et ei suuda Sind enesena kinni hoida. Sinu peatus oli põgus puudutus, mille soojus kadus õlalt veel enne, kui olid ukse enese järel sulgenud. Kui väga tahtsin öelda, et ära jäta mind maha ajal, mil olen mina ise, kõndimas oma teel ja kasvamas edasi. Tahtsin, et oleksid olnud olemas ka siis, kui Mina Sind parajasti enese kõrvale ei vajanud. Mina ei usaldanud aega, et kui Sina vabana lähed, siis sealt ka tagasi tuled. Tundsin enese sees, et tegelikult polnud Sinul Mind vaja. Sina ise olid ja oled Minuga võrreldes palju enamat. Mina olin Sinule ja Sina olid Minule - üks kogemus iseendana kasvamise teel.

Kuidas me saime kasvada koos, kui tundsin, et pidin olema, sest vajasin seda kogemust, tugev ja seisma jalad kindlalt maas, et Sina ei suudaks mind enesena olles paigast liigutada ega tasakaalust välja viia. Pidin olema vanem, targem, suurem, kui Mina ise seda olin. Kuid Sinu õpilaseks olemiseks oleksin pidanud peatuma, kuulama ja endasse vaatama – olema hetked vait ja istuma maa peale, et Sina oleksid saanud olla õpetajana, kui oleksid mõistnud minu soovi võtta Sinult Sinu teadmisi vastu. Meie mõlemad tundsime, et vajasime kaitset teise eest.

Õpetaja on see, kes austab ja hoiab oma õpilast, kuid mina ei usaldanud Sind ennast hoidma, sest tundsin ennast liiga haprana Sinu tuultes. Teadsin, et Sina vajasid, tahtmata vajada, Mind. Sa küll vajasid selles hetkes Minu olemas olemist, kuid see oli Sinule Sinu nõrkuse tunnuseks. Suure Maailma ees ja enese Maailma sees pidid Sina olema ja suutma olla, kas või väliselt ja näiliselt see, kes ei vajanud Minusuguse nähtavat tuge, et astuda.

Oli valitseja troon, kui üksainus tool, mille tahtsime ilma teiseta istuda – see pidi olema iseenda koht. Sina ei olnud valmis olema minu jaoks õpetaja, sest tahtsid enesest vastuandmata saada. Minule pidi piisama sellest, et sain Sinuga ühes olla – Sinu sära ja nimi olid tasu, mille olid valmis vastukaubana välja käima. Ulatasid enese pildi, kuid ei enamat. Olid näitlejana oma rollis, mille maski riputasid varna, kui meie ühine vaatus sai läbi.

Nii väga tahtsin omada enese ellu kogemust, millele ei olnud kohta meie kahe teel – olla sõbrannad, olla sõpradena teel – Sina ütlesid selle välja, et sõbra sõprust tuleb Minul mujalt otsida. Tundsin, et tahtsin küll õppida, kuid ei olnud valmis lahti laskma oma uhkusest – üles tunnistama tõde, et kõige selle meie aja sees olles, vajasin kaaslast, kellega koos saan avaneda ja olla see, kes ma olen. Ma ei usaldanud Sind ennast saatma, kartsin, et võid hoolimatus tunnetetulvas lendu minnes Minust lahti lasta, kuid nii oleksin katki kukkunud. Tundsin sisemist sundust hoida Sind eemal, sest pidin olema valvel, et hoida ja kaitsta ise ennast, Sinu iseendana olemise eest. Minul tuli olla Sinust parem, sest siis vajanuks Sina Mind ja ehk ei oleks Sina sel juhul aru saanud, et tegelikult vajasin Mina ise Sind.

Lootsin, et oleksid ise tulnud ja andnud Minule selle, mis Minu sees puudu oli. Kuid kaitsesin ennast tõestades, et suudan ja oskan olla parem, et Sind hämada. Ise ennast iseendana näidates oleksin avanud ennast ja Sina oleksid näinud minu haprust ja haavatavust. Mina ei küsinud Sinult abi – Et tule palun ja aita mind edasi? - sest Mina ei teadnud, milline on see hind, mis Minul selle eest maksta tuleb. Kuid, kui oleksid ise tulnud ja andnud, siis Mina oleksin jonninud ega poleks usaldanud seda vastu võtta .

Mina proovisin iseendana väljendudes oma tiibu, kui kõrgele ja kuidas suudan ja oskan lennata ning otsida seda, mis annaks minule jõudu ja taevalaotuses lenneldes iseendana särada. Lendasin ja olin enese looming. Kui Sina läksid ja sulgesid ukse, siis tegin vahe meie vahele, tõmbasin meid ühendava juhtme seinast ja sulgusin, et hoida ennast alles. Seesmiselt katkisena olles säilis väline pilt. Elasin enese sees, kõndisin mööda sisemisi radu alla, enese sügavustesse välja ja olin seal seni, kuni mina ise olin valmis vastuvõtma iseennast ja enese kogetud kogemusi mõistes ning neid lugudeks kirjutades, samm sammu haaval avanesin.

Marianne

24.07.2020.a