Ma valisin Häbi kui ei olnud Uhke enese üle

Kui seisan valgusevihus ning teiste pilgud on minule suunatud – vähemalt mulle tundub, et kõik teised vaatavad mind, sest see tunne on nii tõeline, et ma lausa tajun pilkude füüsilist puudutust - siis ma vajan Häbi, sest häbi tundes tahan end ära peita, tõmbuda väikeseks ja muutuda nähtamatuks, et mitte keegi mind ei näeks.

Tegelikult ei taha ma ise ennast vaadata. Ma ei taha näha ennast sellisena nagu ma arvan, et ma väljast vaadates paistan. Minu jaoks on teiste silmades hinnang ja kommentaar sellele, millisena ma väljast vaadates näin. Häbi tundes pööran ma endast ära, sest teiste hinnang ei lähe minu enese hinnanguga kokku ja nii ma häbenen seda, milline ma olin või mida tegin - ma häbenen iseennast, sest ma ei õnnestunud. Kuid Häbi tundes unustan ma ära, milline mina ise olen ja ma arvustan ning hindan ennast sellisena, millisena ma näin iseendale peeglist vastu vaadates ja ma kaotan ära selle, mida tegu või olemine minu enda jaoks tähendasid – Miks mina tegelikult valisin nii teha või olla.

Kui ma ennast ei vaata, siis ma ei näe ennast ning võin end peita uskumuse taha, et nii tehes kaotan olnu, mille pärast vajasin häbi. Mina ei hinda iseennast ja ma astun endast välja, sest mina ei täida iseenda lootusi ega ole piisavalt tubli - Mina tahtsin valguses seistes kogeda päikese armastavat soojust, kuid ma seisin seal üksi, sest mitte kedagi ei olnud minu kõrval minuga koos – üksindus – häbi – kaotus – enese kaotamine.

Mina ei tahtnud öelda – See olin Mina, kes ebaõnnestus! – sest ma ei saanud uhkusega öelda – See olin Mina, kes õnnestus! Mina vajasin häbi, et peitu pugedes unustada valguses seismine, unustada hetk, kus ma ei tundnud iseendana olemise üle uhkust – See olin Mina! - vaid häbi, et - See olin Mina sellisena nagu ma olin.

Ma ei seisnud enese eest ega enesega koos, sest see, mille Mina tegin ei olnud teistele oluline – Mina ei meeldinud neile, nii ma valisin häbi, sest ei tahtnud seista koos sellega, kes ei oska olla särav ja ilus, et meeldida. Valisin häbi, sest ma ei toonud enesele uhkust ega lisanud väärtust, kui ei meeldinud teistele – ma uskusin, et ebaõnnestusin iseendana olles.

Ennast peites ja nähtamatuks muutes annan endale võimaluse olla nii, et teised mind ei näe ja nii nad ei tea, mida ma teen, siis ei saa mitte keegi mind ega minu tegemisi hinnata ega arvustada. Häbi valides ei pea ma olema hetkes, kus vaatan end läbi teiste, sest nii tehes ma ei vaata enda seest Maailma vaid seisan enda kõrval oodates hinnet – tulemust, mille põhjal tunda enese üle häbi või uhkust. Sammu teinuna olen valvsas ootuses, mis hinde ma teistelt saan, kas võin võtta ennast uhkusega vastu või pean häbiga ära peitma, kas mul on õigus ennast armastada või on kohustus põlgusega häbeneda – teiste käes on mõõdupuu, mis määrab minu väärtuses – mina ise ei väärtusta ennast, sest olen vaid vahend toomaks minu ellu seda, mida ma vajan – armastust - kui ma meeldin teistele alles siis võin ma tunda uhkust enese üle ja kui ma ei meeldi, siis olen väärtusetu.

Mina olen iseenda looming ja ma samastan ennast oma kätetööga. Teiste hinnang on hinne minule ja ma ei julge sel hetkel seista iseendaga ühes ja nii ma jätan ennast üksinda. Häbi tundes seisan eraldi justkui ei tunneks ega teaks iseennast, et mitte keegi ei saaks mind mitte mingil juhul seostada ega siduda mind minuga ühte. Kuid, kuidas ma saan endast eraldi seista – enda seest välja astuda ja selga keerata, kuid see ei ole ju võimalik ega tõeline – tegelikult ma hülgan ennast enese sees ja sellest tuleneb ka minu üksindus ja meeleheitlik soov olla enese jaoks nii väärtuslik, et ma ei jätaks ennast üksinda vaid leiaksin enese vastu armastuse, et iseennast armastuse soojuses hoida.

Tuletan enesele meelde – Miks mina valisin sellisena olemise? Mida see minu jaoks tähendas? Mida mina tundsin, kui ma tegelikult ju õnnestusin? Milline kergus ja vabanemine mind haarasid, kui mõistsin, et mina olen nii imelisena siin Maailmas olemas, sest ma kogesin kõike seda, mis minu teel oli ja ma kõndisin kõik selle läbi ning jõudsin Valgusesse, kus ma seisin iseendana uhkusega öeldes – See siin olen Mina!

Mina valisin sellisena olemise ja oma teod selleks, et jõuda siia, kus ma olen – see oli Minu võimalus, kuidas edasi astuda, see oli Minu lahendus, mida oskasin ja suutsin igal uuel järgneval hetkel ellu viia ning teostada – ainult nii tundus kõik võimalik olevat, et olnut seljataha jättes olevikust tulevikku jõuda. Iga Minu samm on minu enese jaoks oluline, sest Mina ise olen selle teinud. Armastusega vastuvõttes tunnistamine ja tunnustamine – väärtustades seda, et mina ju kõnnin edasi, läbides ja olles, sest Mina elan iseendana olles enese elu. Mitte keegi teine ei tee ega ole minu eest nii nagu mina seda teha saan. Ma olen uhke enese üle, sest ma armastan iseennast iseendana – just sellisena nagu mina olen – mina olen väärt parimat, mis ma iseendana olles iseenda jaoks luua oskan. Just sellepärast ei suuda mitte keegi teine hinnata ega väärtustada minu olemisi ega tegemisi nii, et ma tunneksin sellest tõelist rõõmu, sest mitte keegi teine ei tea ega tunne ühegi minu poolt tehtud sammu hinda – seda, mille ma kaotasin, kui astusin ega seda, mille ma leidsin kui astusin – ma kaotasin ja leidsin iseendast iseenda.

Marianne

06.02.2019.a