Kui laps on väike ja ta õpib
alles ennast tundma, siis vaatab ta neid, kes on tema kõrval. Ta
vaatab neid, kellest ta tagasi peegeldub, sest
teiste sõnad ja pilgud on need, mida ta usub, et need nimetavad ja
määravad teda, sest kui
lapsele nii öeldi või teda selliselt vaadati, siis järelikult on
see tõsi ning see sõna saab tema nimeks ja pilk saatjaks teele -
... muidusleivasööja
...
on see,
kellest pole kasu,
kes ei tooda
ega väärtust lisa.
Muiduleivasööja on see,
kellest pole rõõmu
kelles vaadates ilu.
Ta on koorem,
kohustus, keda taluda,
enda õlgadel kanda,
talle
peab andma,
teda peab üleval pidama,
teda on vastik vaadata,
teda ei peaks olemas olema,
sest ta saab teiste arvelt
ning see, kes annab
jääb ise ilma.
Talle
peab enese oma
ära andma,
midagi vastu saamata,
sest see, mida
muiduleivasööjal on anda
või mida ta teeb,
sellel pole tähtsust
ega kübetki väärtust,
sest seda ei ole kellelegi
vaja.
... ja laps tunnebki, et on
teiste armust ja arvel elamas, tal endal ei ole väärtust ega
tähtsust, sest tema vaataja silmades on – „Parem,
kui teda olemas ei oleks!”
Laps tunneb hirmu, et ta elab võlgu, kuid ta ei saa end kaotada ega
olematuks muuta, sest ta elab ja on. Kuidas
ja kust leida õigustus olemas olemiseks, kui tal ei ole olemas ega
Maailmale
andmiseks mitte midagi muud peale iseenda. Temas on uskumine, et kõik
oleks ja kestaks paremini edasi, kui ta kaoks, siis ei jääks märki
ega tühja kohta, sest ta oli alati üle, ajutine
eksitus, kelle järele
puudus vajadus.
„Mina oli siin enne Sind,
et Sina saaksid tulla
ja olemas olla.
Sa pead mind tänama,
mulle tänulik
olema!”
... kuid
ometi pole ükski tänu
kunagi piisav ...
„Ma ei saa teda olematuks
muuta,
kuid ma võin
teda
vihata,
et saada jõudu
oma elu
elamiseks!”
... aga
viha kasvatab sõna, mille
saab
jõuga enese seest lapse
pihta heita ...
„Kui teda poleks olnud
siis oleks
mulle
Vabadus alles
jäänud!”
Laps tundis, et talle ollakse
võlgu, sest ta pidi elama koos inimesega, kes teda ei tahtnud. Laps
uskus, et ta tuli teiste jaoks, aga neil polnud teda vaja. Laps tuli
õppima iseenda jaoks ja pärast, kuid ta jonnis, sest teadis,
et tema sammud joonistavad
liivale mustri, mis kustub lainetes ja kaob tuulehoogudes – temast
ei jää jälgi, et kord ta oli ja käis ning see teadmine oli
nii raske taluda. Kogu
tema olemas olemise aeg kaob kord olematusesse ning kõigele, mis läbi
käidud, olnud ja tehtud
ei jää nime, kuid ometi
- „See olin Mina!” ja
„See oli Minu elu!”
Laps tunneb
üksindust,
mitte üksi olemist
ega eraldi seismist
vaid inimeste hulgas
üksikuna olemist.
Ta ei näe ega tunne seda,
mis on tema tasu
olemas olemise eest.
Tal on vaid käed,
mis panna enese ümber,
et ise ennast kallistada,
et ise ennast hoida,
et ise ennast armastada,
kui Maailmas on külm
ja ta seisab üksinda.
Kui laps ei ole väärtus
teistele, siis milline on tema väärtus tema enese jaoks? Milline
mõte ja sisu on tehtul? Kelle
pärast ja jaoks ta on ning hingab? Kellele ja miks ta oma olemas
olemise õigust peab
tõestama?
... seda
kõike, mis oli ja on
ei oleks juhtunud ega olnud,
kui last poleks olemas olnud!
Marianne
27.02.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar