Teede lagunemise aegu

Kevade saabudes

ärkab hinges

nimetu rahutus -

teha midagi,

mida pole veel kogenud,

minna kuhugi,

kus pole veel käinud,

näha seda,

mida pole veel vaadanud.

Tahaks üha edasi

tundmatusse kõndida,

minna ja astuda

mitte peatuda

ega tagasi vaadata,

sest vana on olnud

ja mööda läinud.

Kuidas olla nii kerge,

et minna lendu

järgmises tuulehoos?

Kuidas olla nii helge,

et sulanduda valgusevoos?

Põldude avaruses

on ääretu vabadus,

sest lumi mind kannab

ja suusad edasi viivad,

pääsen nüüd sinna,

kus pole veel käinud,

nüüd näen seda,

mida pole veel vaadanud,

kogen seda,

mida pole veel tundnud.

Sõidan kaasa

jões voolava veega,

näen Maailma

teisti kui varem,

olen siin ja seal,

olen mõlemal pool orgu.

Ma olen vaba,

kui kevad on õhus,

päikese soojuses

tilkuvas räästas,

lindude laulus,

tärkavas rohus

elan teede paeluses.

Tahan astuda üha edasi,

minna ja vaadata

järgmise käänaku

puude ja mägede taha.

Kaugemale ulatuda,

et kohale jõuda

sinna, kus mind

veel ei ole olnud,

et kohtuda sellega,

mis ootab ees.

Ma ei taha

seista ja oodata,

et seista ja vaadata neid,

kes tulevad tagasi.

Ma tahan ise minna,

kõndida edasi veel,

astuda sellel teel,

mis viib üle maa ja vee,

et leida üles see,

mis on ees.

Hing on rahutu

teede lagunemise aegu,

Hing on rahutu

jää minemise aegu -

Mine! Mine!

Tule! Tule! -

et leida üles see,

mis ootab ees,

et leida üles iseenda

sõnumiga hingeosake -

üha edasi viib tee,

üle maa ja vee

viib iseendani see.

Voolan jõega kaasa,

jõuan mereni välja,

ääretusse avarusse

sinisesse Maailma,

taas iseendana olles

lahustun teadmisesse

olen kõiksusena Igavik.

Marianne

17.02.2019.a