... aga alles siis, kui ...

Ma uskusin, et minul jääb alati midagi puudu, sest ma kogesin, kuidas minul ei olnud, aga nii ei saanud ma jälle seda, mida vajasin. Minus oli sügav Hirm, mis käivitas kontrollivajaduse kõige selle üle, mida ma arvasin suutvat kontrollida – ma püüdsin luua kaosesse selgust – ma pidin looma ja hoidma korda eneses ja enese ümber. Käsi läks rusikasse, et hoida end pingul ja paigal, hambad surusin risti, et trotsiga tuult murdes edasi rühkida, kulm läks kortsu – mina pidin saavutama kontrolli Maailma ja enese üle - ja see oli raske ning igavesti kestev töö.

Uskusin, et raha on võimalus luua, mida iganes, kuid raha tuleb ja läheb ning minu püüd teda omada oli asjatu, sest raha on vaid vahend, mis täna kehtib, aga homme on väärtusetu. Ma arvasin, et raha toob rahu minu hinge. Mina ise pidin olema suuteline andma endale kõik selle, mida ma vajasin, et tuua oma ellu muutused ja luua endale uus ning ilus elu – kuid nii uskudes tahtsin ma olla valitseja ja panin raha ülemaks kui ennast, sest ma uskusin, et „Mina saan, olen, võin kõike, aga alles siis, kui minul on raha!” Uskusin, et alles siis, kui raha on minu elus olemas, saabub minu ellu rahu, sest siis on mul kõik võimalused, et muuta oma elu ja teha ennast õnnelikuks.

Hoides kramplikult kinni sellest, mis juba minu elus olemas oli lõin enesele illusiooni, et oman kontrolli. Ometi ei olnud mul kõike, kuid mul ei pidanudki olema, sest see oleks olnud kontroll Maailma üle – muuta ta endale sobivaks, kuid Maailmas ei ole midagi puudu ega üle, sest seal on kõik olemas ja nii ei ole ka minus tegelikult puudust, sest kõik on olemas.

Kuidas suuta kontrollida tuult või vett, tuld või maad? Näiliselt ja teatud piirides on see mõeldav, kuid tegelikult ei ole see kuidagi võimalik. Mina olen osa kõigest, minus on olemas side tule, vee, õhu ja maaga. Oma kontrolliga püüdsin ma neid enesele allutada, kuid nii lukustasin ennast ahelatesse, mis takistasid mind ennast. Energia on vaba, minu olemus on vaba oma väljenduses. Hirmud on enese ahistamine, millega tegin end maha, piirasin oma vabadust ja kahtlesin enese jõus. Hing paiskas häälega välja selle, mis oli jäänud minu sisse kinni, mida olin raskusena endas alles hoidnud, kui ei lubanud endal olla – iseendana olemas olla - olla voolava energiana, kus ei ole midagi üle ega puudu, vaid on olemas kõik võimalused värvidena vaheldudes luua parimat.

Ma tundsin hirmu raha ees, sest ma uskusin, et raha võib minu Maailma muuta. Ma kartsin raha ja olin ennast tema eest ära peitnud. Täna nägin ma oma Hirmu kui sain kingiks hetke, kus astusin hirmu sisse ja leidsin üles just selle hääle, millega Hirm minust välja voolas – taas kord teisti, teisest kohast, teisel häälel ja teist moodi.

Ma avan pihu ja puhun sealt lendu iseenda, kui sule. Ma lähen tuule ja valgusega kaasa, peatun kui on vaja ja lendan, kui aeg on õige, kuid kui jäängi, millegi varju või taha, siis tuule pöördudes ja valguse liikudes pääsen valla ja olen taas vabana valguse käes - ma värvin end värvide vahelduses.

Marianne

19.01.2019.a