Olen oluline XII - Räägime Minust, Meie sees IV

 

On inimesi, kelle suurim looming on nemad ise – see on enesele antud ja loodud võimalus olla Mina – olla Oluline, et korvata vajadust olla oluline. Sellise inimese elu tee ja töö on valida endale lava ja etendused, millel ja milles saada võimalus ise ennast kogeda ja nähtavaks teha.

Inimesed, kes on leidnud/ andnud/ loonud endale keskkonna, kus olla Mina, enesele vajamineval moel, tahavad olla seal ise ennast kinnitava iseendana – Mina, olen sellisena – see on nende õigus olla iseenda elu kunstnik. See Mina ei tähenda inimest, vaid rolli – tuunitut ja haibitut, et tagada, et vältida, et omada.

Inimesed, kes on valinud/ saanud endale Isa/ Ema rolli, kasutavad Last, kui võimalust, kuidas ise ennast luua siis, kui mujal ei ole tähtsust, kui mujal ei kinnitata olulisust, kui olulisest/ vajaminevast rollist on ilma jäädud ja on kogetud enese kaotust – Mina ei saa, sest Mina ei ole.

Inimene, kes on olemas, tahab oluline olla – ta tahab eesmärgiga ja ainus olla - ta ei taha teada, et teda on võimalik asendada. Rolliga samastatud inimene kaotab iseenda, kui temale ei ole/ temale ei jäeta kohta – rollipartner ei vali teda/ temale rollipartnerit ei ole. Rolli kaotus/ rolli võimetus annavad aluse uskumuseks, et ei olda väärtus – ollakse jäetav ja asendatav. 

Lapsest saab see vahend, kuidas on võimalik enesele vajaminev enese kinnitus tagada – Mina olen Oluline – seda nii lapse arvelt, lapse ja vanema suhte arvelt – iseenda ja lapse, kui inimese vähendamine ja vägivalla kasutamine annavad teada vaimse allakäigutrepi X astmele viidud loost. See ei ole edasi kasvamine – see on suletud loos püsimine ja tegeliku tee vältimine.

Anna kunstnikule ruum, kus kasvada ja kasvatada – loo tingimused, et temal oleks hea ennast luua ja väljendada. Ise hoia tahaplaanile ja varju, ära sega, ole kasulik, ära tee ennast tähtsaks, ulata vajalik, talu äikest, lepi ära tõukamisega, teisest eraldatusega – lase teisel särada ja enesena olla – tema on eriline – see on tema õigus – tema on Oluline – suure algustähega.

Kaks, kes koos, tähendavad Meiet, mis jääb Mina-ks ja selle sateliidiks – on enese koha teadlikkus. On Mina ja on teine - kunstnik ei anna teisele enesega samasugust tunnustust – teine ei ole temaga võrdne – teine ei saa samasuguse tähelepanu osaliseks saada – teine ei ole selline`, sest teises ja teisel ei ole sedasama, mis kunstnikul.

Kunstnik teeb oma olemas olemise ja valikuga teisele kingituse – teise elu oleks muidu tühi ja vaene või olemata jäänud, sest teisel ja teises ei ole samasuguseid andeid ja oskusi. Teine saab oma tasu ja tõuseb erilisuse staatusesse, kuna saab kunstniku jaoks olemas olla – teise eesmärk on kasulik ja vajalik olla, sest ainult üks nendest on oluline ja tähtis – see on kunstnik. Teda ei saa asendada – teist saab ja võib, kui too enam ei vasta kunstniku vajadustele. Kunstnik määrab nende suhte pikkuse ja otsustab teise väärtuse üle ja määrab enesega koos olemisele hinna.

Meie ei ole koos selleks, et teine saaks ja teisel oleks – teine saab kaude. Kunstniku jaoks on loomulik, et temale tuuakse, temale antakse, tema jaoks ollakse – tema vajaduste järgi. See on teise ülesanne. Kunstnik on harjunud enese positsiooni ja võimalustega – Mina ju. See Mina on suur Laps, kes on saanud enesele olulisuse ja leidnud sellele kinnitaja – Mina olen Meist olulisem – teine on Minust vähem – teine teab oma kohta ja võimalusi. Teine ei konkureeri ega muuda seotuse dünaamikat.

Inimene, kelle Mina tõuseb tähelepanu toel – inimene, kes vajab enese Mina kõrvale enesest vähemat – on inimene, kes on valinud rollide Maailma ja suhtub sellesse tõsiselt – see on tema reaalsus ja tema võimalus olla see, kellena ta ise ennast näeb/ näha tahab. See on tema võimalus muuta enesega seonduvat – võtta enesele kuuluv endale ja näidata ennast koos sellega – Mina olen Oluline – Minul on väärtus olemas.

Selline inimene on keegi, kes on jäänud uskuma enese erilisusesse ja enesega olijate vähemusse. See on inimene, kes on paigast ära – ta ei ole oma tegelikul kohal – ta on ületanud piire ja võtnud enese alla teiste energia – tema kasvab teiste energia toel – need, kes teda enesest olulisemaks ja tähtsamaks peavad, kasvatavad teda – nemad teevad temast tõelise ja elusa. Nemad on enese kohtade pealt ära astunud ja lasevad inimese Minal iseendale kuuluva omastada.

Teisi on vaja senikaua, kuni Mina saab tõeliseks – ühel hetkel inimene on – enam ei ole teiste kinnitusi vaja – piisab teiste olemas olemisest. Olulisem näeb teisi enesest vähematena ja see kinnitab tema Mina. Inimese Mina on isekas – tähelepanu ja kinnitus on Minul – teine on Minu kinnitus – Minu jaoks olemas, nii heas, kui ka halvas – Minu vajadused on teisele eluliselt olulised – tähtsamad, kui tema ise, iseendale.

Kunstnik ei loo Meiet, kus mõlemad on võrdsed ja sama olulised – on seda erineval, enesele omasel moel. Tema Meie on kaks, kes füüsiliselt samas, kuid teine on tema Mina sateliit. Teisel ei oleks ja teine ei saaks, kui Mind ei oleks. Teine saab oma väärtuse, sest tema on Minuga, siis kui Mina näitan, et teine saab võimaluse – Minu soove, vajadusi, tahtmisi täita – see on teise osa ja ülesanne.

Kunstnik ja tema saatja on füüsilise Maailma seotus, mis vaimses plaanis näitab eraldatust. Kunstnik ei loo meeskonda – teine ei mahu tema kõrvale. Siis, kui ühisel teekonnal on mingi oluline etapp käsil või läbi saamas, siis ei ole selles kahe inimese samme. Tähelepanu on Olulisel – tema oli see, kes võimalikuks tegi ja oluline oli – tema tegi seda ja teist – tema oskas, sai, suutis. Teine mitte.

Mõlema tähelepanu on suunatud Olulise inimese Minale – seega ei olnud teist samal moel ega samas – seda, mis ja kuidas oli, seda ei vaadatud või kui seda esile tõsteti, siis võrdlevalt – Mina/ Sina – Sina mitte, Sina ei saanud, Sina ei teinud. Kui ühises läheb midagi metsa või ei saa paika, siis ka selle saab võrdluseks kasutada – Sina rikkusid ära, Sina olid saamatu, Sina jätsid pooleli, Sina tegid liiga – Mina kannatasin, Mina pean taluma, Sina võtsid Minult vähemaks.

See on füüsiline Maailm, mis seisab vaimsest tasandist eraldi – Mina on loodud füüsilisele tasandile - sellest ka enesele vajalik füüsiline tähelepanu, oluline on füüsiline kinnitus ja tähtis füüsilise väljenduse võimalus – kinnitab see, kuhu on kinnitust vaja. Vaimse tasapinna mõistmine tähendab enamat, kui füüsiline Mina võimeline on – tema ei ole sinna maani kasvanud.

Räägime Minust, Meie sees. Elu kunstniku kõrval olev teine on olemas, kuid ta on nähtamatu – tegelikku teda ei ole, tegeliku iseendana ei ole temal olla luba ega võimalust. Tema osa jääb varju ja see muutub teiseks – tema osaks jääb võimalus otsida enesele tähelepanu kaude – tunnustada teist ja osutada tulemusele – Sina tegid hästi! Vaata, milline see sai! On ju hea, et sai tehtud!

Loole tähelepanu suunamise taga on soov ja vajadus jõuda eneseni – tegeliku enese panuseni – Mina, Meie sees. See on soov ja vajadus, et teine näeb ja tunnustab – tõstab kõrgemale ja valguse sisse – Mina näen Sind, Sina oled Meie jaoks oluline – seda ei oleks ilma Sinuta – Minul oleks ilma Sinuta vähem.

Enese elu kunstnik on osav – ta suudab teha nii, et temal ei ole vaja vaadata ega panna tähele seda, mis on reaalsus. Tema kasutab vaikust, mõistmatust, osutamist sellele, mis valesti oli ning enese loo ja osa tähtsustamisele – tema suunab, millise tähelepanu keegi saab ja kes olulisemaks jääb – tema ei kinnita teist samal moel nagu ise ennast ega lase, kellelgi teisel, kes samas oli ja pealt vaatas, seda teha.

Kunstnik on loov - tema suunab loo endale – kui ei saa ise ennast, tegudes/ olemistes, kõrgemale tõsta, siis saab näidata, kuidas temale on liiga tehtud ja teda on vähendatud või viib ta tähelepanu mujale – kuidas tema, kusagil ja kunagi, midagi tegi ja oluline oli.

Räägime Minust, Meie sees – inimene, kelle kohta antakse, suunatult, vähendavat informatsiooni ja kelle tegelikku panust esile ei tooda, tõlgendab lugu, kui - Mina ei ole oluline – Mina olen tühine – Minust ei ole midagi - Minu osa ei ole väärtus – teine saab ilma selleta – järelikult ei ole seda vaja – järelikult ei ole Mind vaja – järelikult saab Mind asendada ja kaotada.

Kunstniku kõrval elanu teekonda nagu ei oleks olnudki – see on elu, kus inimene jääb varju ja temaga seonduv muudetakse ära – enesele Mina loov omastab tema teekonna - inimene teeb selle teisele võimalikuks – inimene ei seisa iseendana – ta ei seisa nähtava Minana ja seega ta ka ei kirjuta enese sammudele alla, sest tema häbeneb neid, kuna neis ei näi olevat väärtust ja need olevat valesti tehtud.

Enese häbenemine ja valeks pidamine on manipuleeriva käsitlemise tulemus – sel moel saab kunstnik võimaluse, kuidas olla Mina – teise tähelepanu on sobivaks timmitud – teine usub kunstniku sõnu ja näeb ennast kunstniku poolt kujutatuna ning võrdleb ise ennast kunstnikuga ja seejärel kogeb ja väljendab ise ennast vähemana. Teise poolt edastatud energia on see, mille abil kunstnik ennast kõrgemale seab ja Olulise Minana olemas on.

Kunstnik ei taha oma lava kaotada ega enesele kuuluvast tähelepanust ilma jääda – ta ei taha, et teine teisiti oleks/ näeks/ valiks. Seega keerab ta teise soovi ja vajaduse, enesele tähelepanu saada – tegelikule iseendale tähelepanu saada, ümber – teisel ei ole õigust nõuda ega ennast tähtsaks teha – Kes Sina selline oled, et seda tahad!

Kunstniku poolt käsitletu on samasuguse vajaduse ja pendliga inimene – ka too vajab iseendale kinnitust, et saada õigus ja luba, et olla Mina olen sellisena olemas. Mitte üks inimene ei taha olla, alati ja ainult, negatiivne ja vale ja vähem – inimesele on omane kasvamine – ka inimesena kasvamine vajab informatsiooni ja kinnitust – kuid see tee vajab ausat infot, mitte välja mõeldut ja teiseks tehtut.

Elu kunstnike kõrval kõndinuid/ samas olijaid iseloomustab täitmata jäänud vajadus – puudu on informatsioonist - Minu tegelik osa, reaalsuses - Minu osa, Meie sees – teise poolt vaadatuna ja teise poolt kinnitatuna. Teine on oluline, sest kellegi teise käest küsida ei ole – teine näeb ja kogeb - see ongi põhjus, miks jäädakse teisest sõltuvusse – usutakse teise sõnu ja peetakse osaks saavat kohtlemist õigeks - enesele vastavaks.

See on põhjus, miks pöördutakse tagasi – enese saba on kinni minevikus – on hirm ja on häbi – milline Mina olen – milleks Minul õigus on. Möödunu vastus on oluline – kas inimene julgeb tõsta pilgu ja vaadata, ausalt ja avatult, elule silma või ta teab oma kohta – tema on vähem ja väärtusetu.

Vähendatud ja väärtusetuks osutatud inimene ei mõista küsida – Miks teine Minu kohta sellist informatsiooni annab ja sellisest vaatenurgast kinni hoiab – miks teine ei näe, midagi muud ja enamat – mis on teise eesmärk?

Inimene on avatud ja helge selles, mis teda täidab ja tõstab – kuid on inimesi, kes saavad tõstetud ja täidetud siis, kui nad on kellegi peal trampinud ja teda maha teinud – see, mis vähendab neid, inimestena, tõstab neid rollina – see on nende eesmärk – olla Mina olen selline` - see on tee, kuidas iseendani jõuda ja iseendale kinnitus saada - Rollide Maailmas enesele Olulisus tagada.

Siis, kui kunstnikuga ühes olija tahab/ vajab Meie sees seda, mis on sama – samal moel kohtlemist, samal moel vabadust, samal moel tähelepanu, samal moel panustamist - siis see on kunstnikule kohustus, vastu meelsus, ärritus – see on midagi, mis võtab temalt vähemaks, sest see takistab teda, see sunnib teda enese tõestustest lahti laskma. See, kui teine tahab enesele olulisust, on ohtlik – üks saab olla, mõlemad ei ole.

Kunstniku tõeline olemus ja suhtes olemise põhi mõte tuleb välja siis, kui tema peab, midagi tegema, selle teise jaoks ja pärast, keda tema kasutab enese kinnituseks – võrdleb enesega, teist vähendades. Selleks, et ennast mitte kaotada ja teisele enesele kuuluva kohaga kaasnevat mitte võimaldada - teeb kunstnik sellest etenduse – Mina ja draama.

Kunstnikuga ühes olija teab enese kohta - tema isiklikud vajadused on tema enda teema – vahe on vahel, mida ja kuidas tema endale lubab, kuidas kunstnik seda teeb. Ühises olevast on ühes olija oma see, mis on temal endal olemas – kunstniku poolt loodut ja toodut tema enese võimaluseks ja omaks ei pea – see ei ole Meie – see on kunstniku isiklik oma – selle kohta on välja öeldud – Ära puutu! - vastu võtnuna öeldakse – Oled võlgu! Kasutasid ära!

Ühes olevate inimeste erineva kohtlemise ja erinevate õiguste põhjus on Meie olemuses - kahe vahelise suhte dünaamikas ja jagunemises. Vastuse annab see, mis moodi teine on suhte mõtestanud, kuhu ja millesse endast jagab ning kuhu enda paigutab. Kunstnik seisab teisest eraldi – tema isiklik elu ja Maailm jäävad suletuks – sinna sisse ei ole temaga koos olijal asja.

Isiklik on ka see, mis mõjutab/ selgitab ühises aset leidvat. Isiklik on ka see, mis aitaks kunstnikuga, kui inimesega/ põhirolliga, arvestada. Isiklik on kõik see, mille kohta informatsiooni ei valita anda - „valede” küsimuste peale vaikitakse/ ärritutakse/ reageeritakse vägivaldselt.

Tähelepanu ei tohi suunata sinna, mida avada/ avalikuks teha ei taheta. Tähelepanu ei tohi suunata sinna, mida ei taheta jagada – sinna ei ole ühes olijal asja – see ei ole selline lähedus. Eluliste ja oluliste küsimuste vastustest selgub, et kahe inimese vahel on vahe ja kahel on erinevad tasandid jalge alla.

Ühise ja pidava põhja puudumist kinnitab vägivaldne suhtlemine/ olulisest välja jätmine/ enesest eemale tõukav suhtumine/ häbiks pidamine – Mine siis ära, Minule ei ole Sind vaja, Sina kasutasid Mind ära – see tähendab – Mina ei saa Sind, sellisena, kasutada. Sagedasemad väited, mida kasutatakse, et konksu otsa tagasi suunata ja enesega võrrelda – Sina said Minuga koos olemisest kasu, kuid vastu ei andnud midagi – Sinus ei ole väärtust – kes Sind ikka tahab – vaata, milline Sina oled!

On selge, et sinna, kuhu kohta ei ole antud – seal kohta ei ole. On selge, et seda, mida ühiseks ei ole ehitatud – seda ühist ei ole. See ei ole see lugu – olevas ajas mängitakse maha midagi muud – olemas olev annab võimaluse teise loo avalikuks tegemise – annab võimaluse enesele vajaminev anda.

Muster – kaks inimest, kellel üks ja seesama vajadus, mis tingib samasuguse pendli kasutamise. Vanem on loonud lapsele samasuguse vajaduse nagu endal, et saada enese loos osaleja ja enesele vajaminev pendli pool enesele tagada – selles loos jääb lapsele see, mida vanem väldib - olla mitte oluline, väärtusetu, tähtsusetu. Kui üks on, siis teine ei ole.

Hoolimata oleva aja rollidest ja osalejate vanusest on mõlema pendli poole peal laps – oleva aja laps on hoidmas turvalist ruumi mööda läinud aja lapse ümber ja kinnitamas tollele, et too on Oluline – neist kahest olulisim – ilma temata ei oleks lapsel olemas olevat ega oleks ka last. See on tõestus, et inimesel on väärtus, inimesel on eesmärk, inimest on vaja.

See on möödunud aja lapse täitmata jäänud vajadus, mis on saanud suure inimese ajas asenduse – on olemas teine, kes annab temale kinnituse – nüüd saab inimene teha oma sammud nähtavaks ja nende juurde kirjutada oma nime – Mina, siin, siis ja sellisena. Nüüd on lugu nii, et teine ei saa sellele informatsioonile vastu vaielda – teine teab, et tema on vähem, on tähtsusetu ja teisest sõltuv.

Mööda läinud aja laps, kes on saanud enese vajaduse täidetud, on täis kasvanud rollina – Mina olen selline` - kuid täis kasvamata jäänud inimese Maailmas on ta sama X vanuses lapsega – isiklik vastutus on valikuline, kohustused on valed ja ahistavad, enesest sõltuvaid koheldakse ärritununa ja vastu meelsena – jätke Mind rahule, Sinul ei ole Minule õigust – Mina olen Oluline – Mina määran ise oma elu ja valikud ja aja kasutuse.

Oleva aja laps on möödunu korduse võimalus – tema on oma vanema Olulisuse kinnitaja. Siis, kui selline laps kasvab suureks, siis ta jätkab samasugus(t)es pendli(te)s kiikumist. Kui on võimalik, siis ta kordab samasugust mustrit – loob, valib, annab endale Maailma, kus tema, ainsana, on tõestatult Oluline. Seda Maailma ilma temata ei oleks olemas – selles Maailmas osalejad sõltuvad temast.

Tema osa ja sammud joonistuvad välja – tema kirjutab oma nime nende juurde – tema teeb seda suurelt ja valjusti ja efektiga. Tema Maailmas ei ole kohta temaga samadele – tema on üksinda ja tõestatult – tema Maailma osalised kinnitavad teda ja jätavad ise ennast varju, tahaplaanile, ilmetuteks – nende osa on olla kinnitaja – seda saavad nad teha iseendaga – olla vähemad, olla väärtusetud, olla mitte olulised.

Kui vanemale kinnituse andnud lapsel ei ole, suurena, ennast tõestavat Maailma enesele võimalik luua või temas on soov olla iseenda tegelike sammude põhjal välja valitud ja väärtuseks nimetatud, siis on tõenäoline, et temast saab, kellegi teise Olulisuse kinnitaja. Sama muster kordub siis, kui tema sõltub sellest teisest - taas on ta Meie, kus ta teab enese kohta – temal ei ole teisega võrdseid õigusi ega ole ta tähtis – teine ei vaja teda – teine saab ilma temata.

Vägivaldses keskkonnas olija Olulisus lähtub sellest, kui omatakse seda, mida teisel ei ole või teine ise ei saa – füüsilised tõestused – eluks ja olmeks vajalik – ka reaalselt abiks olemine, mida nimetatakse teise eest ära tegemiseks. Sellest ka tõde – Mina ei vaja Sind, Minul on endal olemas – Mina ei vaja Sind, kui Mina saan mujalt/ kelleltki teiselt – Mina ei pea Sinuga olema – Mina saan valida, kas olla või mitte olla.

Teadmine, et vajatakse või ei vajata, on kahe tasandiline – vaimne tasand ühendab inimesi ka siis, kui materiaalseid ja olmelisi vajadusi, mis panevad teisest sõltuma, ei ole. Füüsiline Maailm seisneb teise ja teisele kuuluva kasutamises, enese huvides. Täis kasvamata vanem näeb lapse õigusi vajadustena ja enese ära kasutamisena – sellest ka vastutasu ootamine ja nõudmine – Sina oled võlgu, Sina oled kohustatud.

Selline vaatenurk annab teada, et vaimset ühendust ei ole – laps ei ole vanema jaoks kingitus ja inimesena kasvamise teekond, vaid kohustus, mida peab, kuid alati ei valiks. Selline vanem ei seisa lapse kõrval ega temaga ühes – sellisel moel Maailma nägev vanem seisab lapsest lahus ja see on tuntav ja nähtav – sellel hetkel, kui füüsilises Maailmas on ebakõla/ vastasseis, on laps üksinda – tema ei ole, kellegagi seotud – temal ei ole kohta, teda ei ole vaja, tema ei ole oluline.

See tähendab, et lapse katsed, kasvada ja võrdne olla, lükatakse tagasi ja tõkestatakse seal, kus on oluline, ühise jaoks ja nimel, mõlema osa, loos, nähtavaks tegemine ja enese sammude, enese omadeks, tunnistamine – lapse osa, vanema osa – lapse sammud, vanema sammud – lapse vastutus, vanema vastutus - rollist, east, inimesest lähtuvalt.

Korduv möödunu tähendab sama – see inimene, kelle Olulisust selle Meie sees kinnitatakse, ei vali ega toeta võrdset ühist ega anna teisele endaga sama. See tähendab, et ebavõrdne ühine on füüsiline väljendus, mida ei kinnitata vaimse ühendusena – see on suhtlus, mida esitatakse suhtena – elatakse samas kohas, kantakse ühendavat nime, kuid toimitakse ja toimetatakse pealispinnal – ollakse Minad, kellest ei ole saanud tervikut. Laps ei saa seda, mida vanem ei võimalda – vanem, kes vajab Maailma ainult endale, ei anna oleva aja rollisidemele võimalust – laps on vahend.

Inimene, kes on olnud teiste kinnitaja - Ei ole kedagi, kes räägiks Minust – Minu reaalsest osast ühises – see on toonud kaasa uskumise, et Mina olen tühine, vale, ebaõiglane, liiga palju, liigne, väärtusetu. Need on sõnad, mida on kasutatud inimese vähendamiseks ja mille tema ise on ülevõtnud ja kasutama jäänud, et seletada ära seda, miks ei ole seda, mida väidetakse olevat – miks ei ole seda Meie-t, mida kunagi ei ole olema loodud.

Lapse suhe vanemaga – lapse suhtumine vanemasse – lapse võimalused vanemaga ühes. Vanem, kes kinnitas enese lõpuni välja, kuidas tema oli Oluline ja kuidas teda ära kasutati – oli vaimselt täis kasvamata inimene – kes ei loonud meeskonda, kes oli soolonumbri esitaja, kes oli ise endale rolli andnud ja selle jaoks lava loonud.

Suunatud info kasutamine toob kaasa tähelepanu – ka vastu vaidlemine, enese kohta informatsiooni jagamine, enese õiguste tõestamine, enese üleelamistele koha soovimine – on tähelepanu ja energia ühendamine, mis andis võimaluse lava kasutamiseks ja etenduses osalemiseks – Mina tähtsus, Mina olulisus.

Taaskord tähendas see eraldatust ja võimetust jõuda oma sõnumiga kohale – Minu olulisus, Sinuga ühes. Taaskord kinnitas vanem – Sina ei olnud ega ole oluline – Sinus ei ole väärtust – Sina oled kasutanud ja nüüd oled tänamatu – oled tänamatu, kui ei kinnita Olulisust. 

Olulisus, mida vanem vajas, ei olnud vaimse tasandi ja põhirollide ühenduse olulisus, vaid nn kokkulepitud osa täitmata jätmine – ei jätnud ise ennast varju, ilmetuks, vaikivaks – selle asemel nägi vanem selles enesele tähtsuse otsimist ja Olulisena olemise tõestamist - temaga konkureerimist.

Vanema sõnades, energias, valikutes oli sees informatsioon, selle kohta, mida mina, kui laps, tema jaoks tähendasin – minu pärast pidi, mina olin kohustus, mina olen asendatav, mina võtsin vähemaks, minuga koos jäi vanema elu elamata. Vanema sõnum - Mina tahan oma elu edasi elada – ilma Sinuta.

Minu vastus - Sina oled inimene, kuid Sina ei olnud valmis olema Minu Ema – Sina ei olnud selle rollini kasvanud ega olnud nõus selles kasvama. Mis siis, et mina nagu ei saa, kuid saan tagantjärgi ja oleva aja enda jaoks öelda - Mina ei vali jääda Sinuga suhte lähedusse, sest Sina kasutasid seda ära, enese Olulisuse tõestamiseks - Olulisus, Minana, oli Sinu jaoks olulisem, kui Ema ja Lapse rollide ühendus. 

Sina ei peatunud vägivalla ees – Sina õigustasid ennast, seda tegemas. See, koos olemine, ei olnud selline, mida teadlikult valin. Aitäh, selle eest, mida andsid, kuid ühes olemine ei ole hind, mida olen nõus maksma – mina ei ole Sinust vähem ega tühine.

Abort on inimese otsus. Omal moel on see mõistetav valik – inimene teeb selle enese jaoks ja pärast. On tavaline, et abordist saab salajane ja tegijat määriv mälestus – iseenda tegu, mida ei taheta enesega siduda. Ei ole palju neid, kes elavad abordi üle. Ei ole tavaline, et sellel on elav tunnistaja – on olemas see, kelle vastu käsi tõsteti.

Hilisemad teod ei olnud enese elu võimaluste vahel valides tehtud – need olid enese Mina nimel tehtud - neid saatis hingeline külmus ja tahtlik valik. Mina sain Sinu info kätte ja mina arvestan sellega. Möödunus läksin ära ja andsin Sinule, Sinu elu ja vabaduse tagasi – võtsin ise enda eest vastutuse. Mina ei teinud aborti - mina ei tahtnud, enese jaoks ja pärast valides, võtta Sinult elu. 

See reaktsioon, mis Minu valikule järgnes, oli kantud kadedusest, jõuetusest ja vihast - Mina sain ära minna – Sina mitte - Sina ei saanud enesele loodust ja valitust, ikka veel, välja astuda ja ära minna.

Sinu füüsilises vormis väljendused olid kantud rolliMinade vahetusest – Mina olen selline`, kelle vastu sel moel ei tehta, kellega nii ei käituta. Sina oled, Sina oled, Sina oled – kuhjas tõestusi, mida kasutasid minu vähendamiseks ja enese tõstmiseks – minu elu valik oli Sinu solvamine – Sinu sõnade ja tegude järgi ei olnud minul selleks õigust.

Sina ei saanud aru olulisuse mõistest ja selle sõna erinevast tähendusest - põhirolli ei võta inimeselt mitte keegi ära ja seda ei vaidlustata – seda rolli ei ole vaja üle kinnitada. Oluline on see, kuidas põhirolliga seotu võetakse endaga ühte – kas luuakse inimeste vaheline seotus ja valitakse vaimne tasand või mitte.

Mina, inimesena, ei olnud Sinu jaoks oluline. Mina ei olnud oluline ka põhirollina – Ema roll ei andnud Sinule väärtust ja tähtsust juurde – Maailm ei kinnitanud Sind Olulisena, kuid just Maailma tähelepanu oli Sinule oluline ja vajalik – Olulise Inimese roll oli Sinule oluline ja vajalik.

Mina sain olema, kuid Maailm ei tunnistanud minu väärtust – kuna mina ei olnud Maailma silmade jaoks Oluline, siis oli Sinul korraga olemas see, keda Sina ei vajanud ega kasutada saanud – seda sinnamaani, kuni kordasid oma mustrit – minust sai vahend – mina jäin Sinu Mina sateliidiks, kes pidi teadma oma kohta ja järjekorda ja ülesannet – kordama ja kinnitama – Sina oled Oluline – Meist kahest Olulisim.

Marianne

19.11.2025.a

Olen oluline XI - Räägime Minust, Meie sees III

 

On inimesi, kes jäävad enesele valitu juurde – jäävad kohustust kandma, sest nad ei näe ega tea, enese asemel, kedagi teist seda tegemas. On inimesi, kes valivad uuesti ja teisiti – nemad ei jää oma kohust täitma – nemad jätavad maha ja seljataha, kellelegi teisele ning lähevad sinna, kus saavad enesele vajamineva ja enese Minana olla.

On inimesi, kes ei näe ega tunnista võrdsust ja samana olemist – nemad tahavad olla rohkem ja enamat. Nad ei saa jääda sinna, kus keegi teine on tähtsam ja olulisem, kus nemad peavad arvestama ja ootama – nende kõrval ei ole ruumi teisele/ teistele. Nad on inimesed, kes vajavad iseoma elu, ainult iseendale.

Sellised inimesed on elukunstnikud – kui võtta ja lugeda loominguliste inimeste lugusid, siis iseloomustab neid egoism ja Mina, mille ümber Maailm pöörleb. Loomine on protsess, mis ei tunne kellaaegu ega tunnista ootele jätmist – tuli, mis põleb sees, ootab materialiseerumist. Loomine on seisund, mis hoiab enese kütkes – kõik see, mis jääb väljapoole seda, ei ole oluline – kõik see, mis takistab ja kohustab, see on vale ja häiriv, sest see on enese Mina vähendav, muutev ja kaotav – see ei saa olla õige.

Kahestumine – Mina pean, kuid Mina ei saa – Mina sünnin praegu. Inimesed, kes jäävad oma elu lõksu – neil ei ole aega, võimalusi, et ise ennast ja ise endast luua – nad ei saa enese aega ja elu iseendale, sest kohustused, mis ootavad täitmist, sisustavad nende aja ja väsitavad neid ära. Ikka ja jälle tuleb keegi teine enne neid ning ikka ja jälle on miski tähtsam iseendast.

Igas inimeses on midagi sellist, mis tähendab teda – see on see, milles tema avaneb ja vabaneb – see on see miski, milles inimene on iseendaga üks – tervik ja täidetud. Elu on selline, et kõigil ei ole või ei näi olevat võimalust olla omaenese elu kunstnik – on inimesi, kes on sunnitud elama teistele – teiste jaoks ja pärast olemine jätab iseenda, iseendast, ilma.

Inimesed, keda on jäetud maha – inimesed, kelle kõrval ei ole seda teist, kes jagaks ühist – kannavad mõlema teed – nemad on jäänud ja seeläbi ise ennast jätnud. Nad on kaotanud rohkem, kui suudavad tõeks tunnistada. Enese leegi lämmatamine on enese vastane vägivald, sest sünnitust ei saa pooleli jätta – protsess on käimas ja energia ootab vallandumist ja iseendale omasesse sängi voolamist.

Alati ei pea teine ära minema ja maha jätma, sest üsna sageli tähendab üksindus ja seljataha jäetus seda, et teine on enesega samas, kuid ühes olemine ei tähenda ühist, vaid sama ruumi jagamist – teise peale ei ole võimalik toetuda ega saa teisega arvestada – teine seisab eraldi. Teine ei kanna ühise mõtet ega hoia seda koos ja alles. Selline teine saab füüsiliselt panustada, kuid oluliseks saab see, mil moel töötab vaimse tasandi ühendus – millisena on ühes olemine mõtestatud.

Räägime Minust, Meie sees – kaks, kes koos, tähendavad kahte Mina, kes on koos, kuid see ei tähenda alati Meie-t – kahte, kellest on saanud tervik, kellel on ühine voolusäng. Inimesed, kes on astunud välja või jätnud sisse astumata, on energeetiliselt loonud terviku, kuid ei ole seda täitmas ega hoidmas – kahe inimese looming on jäänud ühele.

On selge, et ühe inimese energiast ei piisa kahe koha täitmiseks. On selge, et sellise terviku alles hoidmine tuleb jääja/ üksinda olija arvelt – enese osale lisaks tuleb luua ja täita ka teise oma. Ühise terviku üks looja on kui fantoom, kes on kohal ja tuntav ja energiat neelav, kuid ei täitev ega hoidev. See tähendab, et maha jääjad peavad vahetama kohti – tühi koht vajab elavat energiat.

Tühi koht süsteemis tähendab lõpetamata lugu – kaks inimest ei ole ühist lõpetanud ja see, kellest on saanud ühise õigusjärglane, ei ole ise ennast, teisest, teadlikult eraldanud. Enese solvumine, valu, viha, kadedus, kurbus, üksindus, raskused, väsimus hoiavad välja astunu/ sisse astumata jätnu samas – need on tundesõnumid enesele osaks saava kohta.

On tahe ja on soov ja on vajadus, et teine oleks samas ja täidaks oma kohust – oleks rollina ja annaks võimaluse olla rollina - olla tegelikkusele vastav, olla enese ootusele vastav. Mina ei saa, kuid Mina tahan ka - on vajadus elada samal moel enesega kooskõlas olevana - enesest loomas ja enese jaoks vabana. Teine valis ja võttis vabaduse, teine andis endale võimaluse – Mina ei saa, Mina pean – üksinda, maha jäetuna, hüljatuna, petetuna - teise lubadus/ valik andis usu, et saab olema, et jääb olema, kuid teine tegi uue valiku ja see muutis kõike. 

Mind on petetud - kui oleksin teadnud, siis Mina ei oleks sel moel valinud ega sellist otsust teinud. Nüüd ei saa Mina lihtsalt niisama olematuks teha seda, mille Meie ühiselt oleme loonud - Mina olen Meie lapse(d) ilmale toonud ja pean võtma, üksinda, temaga/ nendega seonduva kohustuse kanda. Mina olen enese elu kaotanud, sest Mina ei saa ühisest valikust kunagi vabaks.

Süsteem ei salli tühja kohta – see, kellele on koht antud, kuid ei täida seda – selle asemele astub/ suunatakse keegi teine. Ära lõpetamata lugu ootab ja vajab lõpuni käimist. Naised, keda mehed on üksinda jätnud/ maha jätnud vajavad enese loole lõpetatust – ühisest loost läbi ja välja kõndimist, et jõuda Minani – ilma meheta.

Haiget saanud inimesed, kelle vaimne teadlikkus ei näita täis kasvamist, jäävad eneste loo sisse kinni – nad jäävad oma valu ja viha sisse kinni/ nad jäävad oma põlatud armastuse ja kõrvale jäetud naiselikkuse sisse kinni ning nad vajavad sellele energiale sihtmärki ja väljundit – selleks saab/ saavad laps(ed) – üks neist negatiivse väljendus, teine positiivse väljendus. Mehe karistamine ja mehe armastamine – kaude.

Sel moel kestab lugu edasi – naine ei pea tõde vastu võtma ja sellega ühes elama. Vastu võtmata jätmine tähendab, et häbi, valu ja viha püsivad alles – jätmine kordub igas päevas, mil ei olda koos – vastamata armastus kohtab korvi igas päevas, mil teine ei tule tagasi. See tähendab, et naine seisab paigal ega kõnni enese teel – tema hoiab, üksinda, alles seda Maailma, kuhu mees saaks tagasi tulla ja paigale jääda.

Kogu see aeg, mil naine hoiab mehele kohta, on süsteem paigast ära – keegi peab olema mehe koha peal ega saa olla enese teel – teda ei lasta sinna. See on see laps, kes on süsteemi must lammas – teiste ees süüdi ja vastutav – see on mehele suunatud info – Sinu koht, Sinu osa, Sinu ülesanded – Sina ei ole neid täitnud - Sina oled põhjustanud. Musta lamba ülesanne on tuua allhoovused nähtavale ja anda naisele võimalus enese informatsiooni edastada ja sellele ka vastus saada.

Enesele antud võimalus ja lahendus tähendab suutmatust tõega ühes elada nii, et enese tee jääks enese omaks ja enese looming saaks sündida. Iseoma tee sulgemine tähendab, et loomise energia saab suunatud sinna, kuhu see on võimalik – Mina loomisesse. Enese Minast saab enese Elu tee – Mina, kui roll on looming, millesse suunata oma tähelepanu ja loovus.

See Mina ei ole parim võimalik, inimesena – see on parim võimalik, mis on selles keskkonnas võimalik – kellega on võimalik ise ennast võrrelda, kelle võrdluses on võimalik ise ennast tõsta ja nähtavale tuua. Laps ei anna võimalust kasvada – lapsega võrdlus aitab jääda lapseks ja püsida vaimse allakäigutrepi X astmel – Mina, sellisena.

Selle jaoks, et naine saaks kasvada inimesena, peaks tal olema kõrval enesega sama – inimene, kes on valmis inimesena kasvama. Elukunstnikes, kes lasevad jalga ja seisvad eraldi, sellist ainest ei ole – nemad naisele sellist võimalust ei anna. Hüljatud ja põlatud naised elavad oma elu kaotuses ja ohvrina – nad ei saanud/ neile ei jäänud seda rolli, mis oleks neid tõstnud ja neile väärtuse andnud. `

Mina ei ole Oluline – Minul ei ole rolli, mis teeks Minust olulise. Mind on jäetud, sest Mina ei vastanud Elukunstniku vajadustele - Mind jäeti, sest tema ei saanud kasutada Mind muusana ega olla ainus, kes Olulisim, Meie poolt loodus. Tegemist oli mehega, kes ei olnud Mehe rolliks, Naise kõrval, valmis või ei valinud seda - vaja oli Teenijat, Ema, Lõbutüdrukut, Kokka - kõike selleks, et kunst saaks sündida ja energia voolata. 

Paigatud tervik tähendab katkiseid ja segaduses osalisi - Mina ei ole oluline tähendab, et Minule ei ole kohta - Mind, Minuna, ei ole vaja - tahetakse ja vajatakse, et oleksin teine - oleksin keegi, keda saab kasutada, et süsteemi tühjust täita. On loogiline, et kohata jäetud lapsed kogevad olulisuse puudust ja vajadust - väär Minapilt - see ei ole Minu lugu, milles osalesin ega ole see Mina, kellena Mind nähti ja koheldi - see oli teisele vajalik võimalus, kuidas hoida alles Maailm, mille looja hülgas oma loomingu.

Hüljatud ja meest tagasi ootav naine ei teinud sellest enese Maailma - seda, mis tähendanuks ainult teda ja last/ lapsi. Seega ei saanud sellest, selle inimese tugevust ja tema vabadust - enese teadlikku valikut, iseendale - see jäi alatiseks selliseks, mida Mina pean - Mina pean üksinda, vähemana, hüljatuna. Mina pean tähendas enesele antud informatsiooni - seda teist, keda nähakse ja oodatakse, seda teist, ikka veel, ei ole ja see teine, ikka veel, ei võta oma osa kanda.

Marianne

17.11.2025.a

Olen oluline X - Räägime Minust, Meie sees II

Inimene, kes on kaotanud oma olulisuse, on see, kelle olulisusele – olemas olemise eesmärgile, ilma vajalikuna olemata, ei ole olnud kinnitajat. See tähendab, et temal puudub seotus, milles tema on, ilma tingimusteta, heaks kiidetud ja vastu võetud. Seega puudub temal enese ankur – Mina olen oluline – Minul on kinnitaja olemas.

Inimesed kaotavad oma olulisuse vähendavas ja vägivaldses keskkonnas. Tegelikkus - nad ei kaota seda ära ega võeta neilt seda ära – neile antakse teistsugune informatsioon kasutada – neilt oodatakse selle tõeks tunnistamist ja tõeseks pidamist, sest see teeb neist käsitlemiseks sobivad. Käsitlemise tulemus on inimene, kes usub, et tema ei ole oluline – kuid tema saab olla Oluline – ei ole oluline inimesena – saab olla Oluline, rollina. Alles lisatud väärtuse olemas olemine teeb teda oluliseks.

On olemas kroonilised olulisuse puuduses olijad – neile ei ole antud rolli, mis teeks neid Oluliseks. Nendele on jõukohased ja kättesaadavad rollid, mis teevad ja jätavad neid teis(t)ega samaks või teis(t)est vähemaks. Olulisena olemiseks on neile rollidele liidet ja erilisust juurde vaja, kuid just seda ei ole võtta - ei ole seda, millega ise ennast ära tõestada - olemas olev ja kasutusel olnu on tühiseks osutunud. 

Enese ära tõestuse võimaluse kaotanud inimene on kasutanud, vägivaldses keskkonnas, kedagi teist, kellega võrreldes näha ja esitada ja luua ennast paremana ja üle olevana. Tema võimalus, samas olevat teist kasutades, ise ennast paremaks haipida. See teine oli lasknud ennast kasutada ja olnud sellega nõus või pidanud sellega leppima. 

Inimene kaotas enese tõestuse võimaluse siis, kui elu teel astutud ja valitud sammud tõestavad teise Olulisuse, ilma väljamõeldud tõestuseta. Sageli, selleks, et kaotus valusam ja enesehäbi suurem oleksid, läheb nii, et teine saab endale selle, mille ära tõestaja on pidanud enese õiguseks/ enese ära tõestamise ankruks. Korraga ei ole temal enam seda, mis andis temale tugevuse ja otsutavuse Mina olla. 

Sellisest inimesest saab kibestunud ja oma Maailmas elav inimene - seal on see tema senini kinnitaja endiselt selline ja sellises positsioonis, millest tolle vähendaja saab üle olla. See Maailm on suletud lugu, sinna sisse tegelikkusele vastavat informatsiooni juurde ei saa anda. See on enese tõestaja ankur - Mina/ Tema. 

See Tema on alati vähem, alati valem - alati on õigus temasse põlglikult ja halvustavalt suhtuda. See on võimalus enese tunnetele sihtmärk anda ja enesele Kannataja/ Ohvri rüü selga panna - enesega aset leidnut kirjeldav, ennast haletsev, ennast kaitsev, ennast puhtaks pesev, ennast vastutusest vabastav roll, milline Mina olla ja, millisena ise ennast nähtavaks teha.

Olulisust vajav inimene saab otsida ja luua endale võimalusi, et mingile teistsugusele rollile pretendeerida - siis, kui iseendana ei saa ja iseendas ei ole, siis mingi teine roll aitab saada vajamineva. Inimene saab teha samme ja olla õige ning roll saab ka käeulatuses olla, kuid ta ei saa seda endale - temale ei anta seda, sest ta ei täida kirteeriume või on olemas keegi teine, kes ei vali teda enesele rollide suhte partneriks.

Vajadus tähistab puudust – seega, varasem vähendav kohtlemine jätkub – inimene ei saa pidavat pinda jalge alla ega enesele rahu – ta ei saa endale öelda - Mina olen ja Mina jään – temal ei ole enese kinnitajat.

Rollide Maailmas ei taga ükski roll inimesele olulisust – rolle saab kaotada, neid saab ära võtta, neist saab ilma jätta. Kuigi inimesel on põhiroll(id), mida ei ole võimalik kaotada, siis saab nende kandjasse teistmoodi suhtuda, kui anda rollile liide või osutada mingile muule rollile, mis näitab inimest teisiti ja õigustab tema puhul valitud suhtumist. Samas süsteemis/ samas suhtes muudetakse mängu - põhiroll kaotab tähtsuse - liide/ teine roll määrab osaks saava.

Rollide Maailmas on olulisust vajaval inimesel võimalus valida kahe tee vahel – esimene tee on olla see, kelle lahendus on vajada seda, leida/ luua see, keda saab enesest vähemaks vähendada ja enesest sõltuvaks teha. Siis, kui teine kellestki sõltub, siis peab teine seda isikut oluliseks – seega on olemas eeldus ja tõestus, et sõltuja peab Olulisuse tõestama/ tahab ise seda teha.

Varasest east alates harjutama hakanu jätkab oma lahenduse kasutamist – see on põhjus, miks olulisust vajav vanem ajab lood segamini ja hakkab last enesest sõltuvaks pidama/ sundima. Laps vajab vanema käest – vanem saab anda/ peab andma = järelikult sõltub. See on põhjus, miks vanem ei suuna last iseseisvuma – siis, kui laps ei sõltu ega vaja, siis ta ei kinnita vanema olulisust.

On tõsi, et inimene kordab ise ennast - hilisem vanem on otsinud endale suhet/ osalenud suhetes – on tõenäoline, et mingis etapis on ta proovinud ka seal/ nendes, suhtekaaslast enesest sõltuma panna – seda siis, kui ta on aru saanud/ tajunud, et seotus ei ole sügav, vaid pinnaline ja erinevate eesmärkidega. Tema ei ole teise jaoks Oluline – teine ei anna temale Olulise rolli.

Varasem kogemus ja õpitud lahendus on põhjus, miks vanem jätab lapse jaoks elulise vajaduse õhku rippuma – jätab lapse, armastuse ja soojuse, nälga – laps ootab ja vajab seda, millest temal puudu on - lähedust. Siis, kui sellega õrritada ja seda jao pärast anda, siis laps on kuulekas ja teab, kes on tema jaoks Oluline.

Olulisuse otsija teine tee on olla Olulise teise kinnitaja – olla see, kes saab väärtuse siis, kui on õige ja vajalik. Laps saab parema kohtlemise ja talutava suhtumise siis, kui ta on Hea, Õige, Korralik, Vaikiv, Omaette olev, Kuulekas, Alluv, Tänulik – laps teab, mis on tema ülesanne – olla nii nagu seda temalt oodatakse – olla Olulisele teisele ja tolle informatsioonile vastav. Laps on vanemale vajaminev rolliMina elus tõestaja.

Olulisuse vajajad saavad ja hoiavad kokku – nad teavad mustrit, milles nad osalevad – nad teavad, et nemad moodustavad paari ja pendli – nad ei ole samad – nad ei ole teisele samal moel olulised – ainult ühel neist on väärtus, mis kinnitab tema Olulisust – see on see, kes annab teisele selle, mida teine vajab – põhirollide põhi mõttest lähtuv vajadus ootab täitmist – selle ootus ja vajamineva nimetamine/ vastuvõtmine/ selle eest tänamine kinnitab, et saaja on Olulisemast inimesest sõltuv.

Eluliselt ja olemiseks vajalik, kui sõltuvus, on vähendava ja suunava kasvatuse tulemus – inimene usub, et ilma teiseta ei saa tema oma eluks vajalikku ja kasvamiseks olulist. See on suunatud informatsioon – räägime Minust, Meie sees – räägime Sinust, Meie sees - Siis, kui Mina Sinule ei anna, siis Sinul ei ole – Sina ise ei saa ega oska – Mina annan Sinule võimaluse – Mina olen Sinu jaoks Oluline.

Kõikidel olulisust otsivatel ja vajajatel on olemas see põhirollidepaar, milles nemad on olnud teisest inimesest sõltuvad ja teine on, sellele toetudes, ise ennast Oluliseks nimetanud ja sellekohaselt käitunud.

Hilisemas ajas võtavad olulisust vajavad inimesed sisse selle koha, mis neile suhtes jääb – see, kellel on materiaalsed vahendid ja eluks/ olmeks vajalikud ressursid ning füüsiline-vaimne üleolek ja valmidus seda tõestada – see on tõestatult Oluline – teine on tema kinnitaja, sest tema on see, kes kasutab teise poolt antu ära.

On tavaline, et teise Olulisuse kinnitajal on sõltuvus, mingi tegevuse, aine järele – see on tema olulisuse side – selles seotuses on tema hoitud - selles seotuses on tema Oluline – tema ise saab enesele vajamineva anda – selles seotuses jääb tema samaks – temast sõltub, tema kinnitab.

Kahjuks ei tee selline seotus inimest õnnelikuks ega kustuta tema vajadust, sest selle tegevuse/ asja/ aine kasutamine on tegeliku vajadusega kaasnev lahendus ja ühte tunnet/ seisundit teisega asendav. Inimene kordab Olulisuse kinnitamise mustrit - väiksemas, enese kontrollile alluvas, mõõtkavas.

Olulisust vajavad inimesed ei räägi ega mõista armastuse keelt – see ei ole nende tasapind – nemad on füüsilisel tasandil, nemad ei ole ühendatud vaimsel tasandil. Nende mõistes tähendab armastus turvatunnet ja ühte võtmist/ lubamist, hoolimist ja hoidmist – see on midagi, mida neile ei pea andma – inimene saab selle alles siis, kui ta on sellise kohtlemise välja teeninud ja kinni maksnud - tema on andnud põhjuse, miks teda saab armastada ja teine on nõustunud sellega.

Armastuse vajaduses inimene, kes peab teise Olulisust kinnitama, sest temas endas puudub olulisus, otsib endale sõltuvuse – tema ise annab endale selle miski, mis on tema jaoks oluline. See on tema suhe armastusega – tema võimalus seda kogeda, kuid ka tema võimalus seni läbi töötamata informatsioonist üle hüpata. Kaks ühes – erinevad tasapinnad, sügavused ja eesmärgid.

See sõltuvus võimendub väga tugevalt siis, kui inimene ei näe endas väärtust ja tema elul puudub mõte - tal ei ole väljundit, mis temale endale rahuldust tooks ja teda maandaks – seega ei ole tal anda endale informatsiooni, miks temal on õigus/ põhjus olemas olla. Tema põhi on jalge alt kadunud – tema Mina ei ole saanud kinnitavat informatsiooni.

Pidava põhja kadumine tähendab, et inimene ootab enesele vajaminevat väljaspoolt ennast, kuid seda ei tule sellisena nagu temal seda vaja on. Täis kasvamata inimene ootab lapse tasandi vajaduste täidetust ja iseendale, kui lapsele, olulisuse andmist. 

See on teine, kui see, mida ja kuidas suur inimene endale tähelepanu saab ning kuidas ja mida temalt oodatakse ja, mil moel teda koheldakse. Seega ei ole temal anda seda, milleni tema ise veel kasvanud ei ole, kuid tema enda poolt valitud roll teda suunab/ sunnib olema.

On tõenäoline, et inimese kasvamine on jõudnud järgneva teetähiseni ja ta mõistab vägivaldse suhtlemise olemust – tema ei vali seda enam, kuid just see otsus jätab ta ilma võimalusest olla Oluline seal, kus seda peab, kedagi teist vähendades, tõestama – muidu seda ei nähta ega usuta ega peeta tõeseks. Seega ei ole inimesel ka olemas olemise olulisuse kinnitust. Endiselt ja sügavamalt – Mina/ Meie Sind ei vaja.

Olulisusest saab ilma olla ka seal, kus kõrval on täis kasvanud või sinnapoole suunduv inimene – sellisest teisest ei saa, harjunud viisil, enese kinnitajat ega saa teda ka sõltuvaks teha. Seega on õpitud muster kasutu ja inimene ilma vajamineva lahenduseta. Sõltuvus on selles hetkes ainus lohutus ja abi.

Mida sügavamaks läheb enese kaotus, seda suurem on vajadus olla mingil moel oluline, enese möödunus - seda suuremaks läheb sõltuvuse osatähtsus – inimene kaotab ennast selle sisse ära. Vaimne ja füüsiline mandumine – inimene liigutab ennast abivahendi toel, kuid füüsiliselt tema ei liigu – ta ei tee reaalseid samme edasi - tema astub tagasi - vaimse teadlikkuse allakäigutrepi astmeid mööda.

Tagasi minemine on kui tagasi kukkumine - inimene elab kahes dimensioonis korraga - tema möödunu on tõelisem, kui olev. Tema möödunu valu on tõelisem ja tähtsam, kui miski muu. Sõltuvusest on saanud põrgu ja paradiis - unustus ja valu, lunastus ja karistus. See on enese põhja välja jõudmine - see on selle informatsiooniga koos olemine, mida vastu ei suudeta võtta - see on koht ja aeg, milles olulisus kadus - laps kaotas iseenda - laps andis loole põhjenduse - Minuga saab sel moel käituda - Mina ei ole oluline - Mina ei ole enese jaoks Olulise inimese jaoks samal moel oluline.

On sage, et lapsel aidati põhjendust luua - kibestunud täiskasvanu saab anda lapsele teadmise - Sinu enda pärast, Sind ei tahetud, Sind ei olnud vaja! Mis siis, et tegemist oli suurte inimeste looga ja suurte inimeste isikliku valikuga - vanem sai valida suuna ja sellega lapse õrnale Hingele kahju teha - lapse teadlikkus ei olnud nii avar ja mõistev, et tegelikkusest aru saada. 

Inimene saab valida enese tee ilma, et tema teis(t)ega arvestaks - ta ei ole Meie, vaid Mina - ta on Kunstnik, kes loob enese elu ja kasutab olemas olevat, et seda värvilisemaks ja avaramaks teha - tema vabadus ja tema võimalused. 

On sage, et lapsed ja nende emad sinna ei kuulu. Nendega ühte siduv ei ole rollid, mida valitaks teoks teha - neid rolle saab kasutada enese Mina tõstmiseks, sobivas keskkonnas, kuid mehest ei saa, nendes rollides olevana, teise inimese tugevust ja kõrval seisjat. Mees saab jätta lapse(ed)/ Naise, et elada oma elu nii nagu see tema jaoks on õige. 

Inimese valik ei võta teiselt inimeselt olulisust. Olulisus on lapse/ naise uskumus - kui Mina oleksin olnud oluline/ kui Mina leiaksin olulisuse/ kui teine tunnistaks Minu olulisust - siis Minu Maailm oleks endine/ siis Minu roll, kui Mina, oleks Minule alles jäänud.

Selles kohas, kus nii naine, kui laps on saanud haiget ja kohanud ära tõukamist - saab anda naine endale, ka kibeda, kuid siiski parema, Mina - Mind jäeti, kuna laps(ed) oli(d) olemas - siis, kui last ei oleks olemas, siis mees ei oleks Mind jäänud. Väite põhjendus - enne last oli mees Minuga. 

Selle jaoks, et ise ennast paremini tunda, saab naine selle teadmise lapsele edasi anda - lapsele süü osutamine on lapsele vastutuse koorma panemine - Sinu pärast jäin Mina ilma - Sinu pärast Minul ei ole. Sinu olemas olemine rikkus Minu elu ära. Sina ei ole Minuga koos olemist ära teeninud - Mina ei pea Sinuga koos olema, kui Mina seda ei taha. Mina võin olla, kuid Minu tingimustel - Sina tõestad, et Mina olen Oluline - Meist Olulisem. Lapsest Olulisemana olemise vajaduse põhjus - naine ei tea, kas mees jättis teda või lapse(d).

Marianne

14.11.2025.a

Olen oluline IX - Räägime Minust, Meie sees I

 

Vägivaldne suhtlemine ning inimeste isiklikus ja ühises ette tulevate oluliste teemade - vältimine, ära kaotamine, valeks nimetamine, sõjaks pööramine - toob kaasa selle, et ühine on tasakaalust väljas. Ühine ei tähenda ühte ja sedasama kõigile – võimalused, enesega seonduva lahendamiseks ja enese aitamiseks, on erinevad – on üks, kellel on rohkem võimalusi ja on teine/ teised, kellel samasuguseid võimalusi ei ole või kes samasuguseid lahendusi ei kasuta, kuid enese jaoks vajalikku ja olulist neile ei võimaldata.

Vägivaldset suhtlemist ja enese väljendust kasutava inimese eesmärk on, et tema Mina olulisust nähakse ja näidatakse välja ning seda ei lükata ümber. Siis, kui seda ei ole piisavalt või õigesti tehtud või info osutab tema kohtab valesti, siis ta tõestab, et tema Mina on Oluline – olulisem, kui teis(t)e oma.

Mina olen Oluline vägivallaga tõestamise ajalugu ulatub aega ja keskkonda, kus inimesel tuli enese eest seista – tema pidi ise ennast kehtestama – enese olulisuse ära tõestama – lihtsalt niisama seda ei olnud. Mitte oluline olemine tähendas, et sellisel moel liigitatud inimesega ei pea arvestama – võib ja saab olla ning kohelda nii nagu enesel vaja on – karistust ja hukkamõistu ei järgne.

Vägivald kasvatab vägivalda – enese jaoks olulise/ elulise efektiivsemaks lahenduseks võetakse kasutusele sama, mis ümbritsevas/ pealt nähtus/ enese peal kogetus ning seda tuunitakse paremaks ja tõhusamaks. Kasutada saab seda, mis konkreetses keskkonnas mõjub ja tulemuse tagab.

Mina olen Oluline vägivaldne tõestus ei tähenda, et inimene muutuks teiseks – tema tehnika on anda enda kohta käivat informatsiooni – suunatult, suurendatult, rõhutatult, vastu vaidlemist välistavalt – eesmärk on kasvatada oma Mina füüsiliselt – selleks, et kuulajad, pealt vaatajad, enese kogejad sellist Mina tõeseks peaksid ja just sellise Minaga arvestaksid.

Enese kasvatamist saab ja on tõhus teostada võrdluse teel – tuleb valida välja/ osutada sellele, keda enesest vähemana näidata ja seejärel tolle kohta vähendav informatsioon välja tuua. Mina olen – Sina oled/ Tema on. 

Ega välja toodu kõiges tõsi ole – piisab mõnest tõesest või selle lähedasest faktist ning tähelepanu suunamisest, kuidas vaadata ning lisada veel juurde agressiivne väljenduse laad, mis sunnib koheldavat tagasitõmbuma ja hirmu/ süüd tundma - teise Mina saabki olema loodud. Erinevuse nähtavaks tegemine annab põhjuse kohtlemiseks – ühte paremana/ teist halvemana.

Vägivaldne käsitlemine on edukas siis, kui enam ei vaielda vastu ja kuuletutakse taltudes – võetakse kokkuleppeliselt kasutusele väide – suurema/ parema/ Olulisema Mina informatsioon on õige – tema ise on tõestatult – tema teab, millest tema räägib – tema näeb, milline keegi teine on. Tema kohta on kasutusel see info, millega tema on nõus – teis(t)e kohta võetakse kasutusele see info, mille tema välja toob/ millega tema on nõus – teisiti ei ole/ teist ei ole.

Vägivaldsed keskkonnad tähendavad koos olemisi, milles inimeste isiksusi vähendatakse ja iseolemisi piiratakse – tuleb vastata normidele ja ettekirjutustele – tuleb kanda rollinime ja olla sellele vastav. Rollile on ettenähtud avalikud ja varjatud reeglid – avalikud on üldised, kuid lisaks neile on olemas varjatud ja avalikega/ üldiste inimeseks olemise põhimõtetega vastuolus olevad käitumiste tavad.

Mis on lubatud ühele, ei ole lubatud teisele. Roll on nimi – inimene teeb selle teoks, iseenda väärtushinnangutele ja põhi mõtetele toetudes. Inimesi ühte siduvad põhirollid ei ole mõeldud nii, et üks vähendaks teist ja, et temal oleks õigus seda teha. See on inimeste tõlgendus, kes saavad endale mängumaa, kus teostada ise ennast.

Vägivaldne suhtlemine ja enese teostamine annavad märku sellest, et inimene ei ole oma rollini kasvanud – roll ei too temas välja paremaid jooni ja külgi ega suuna teda inimesena kasvamisele. Vastupidi – roll toob välja tema sisemuses peituva ja sellega toimetulemiseks kasutatavad tehnikad. See tähendab, et nii nagu enesega nii ka teisega – see, mida inimene kasutab iseenda peal, seda teeb ta ka teisega – vähendab ja muudab suupäraseks.

On arusaadav, et samasugused on samad teisega ja, et sel juhul on raske, endaga samana olevas teises, näha olulisust, millega arvestada – ise ennast kontrollida, piirata, et olla teise jaoks vajamineval/ teisega arvestaval moel. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas tähendab see seda, et teine tuleb tõsta endast tähtsamaks – teine saab Oluliseks.

Selline informatsioon annab märku käsitlevast suunamisest ja väärkoheldud inimesest, kes on Mina, kellel ei ole olulisust ega väärtust – teda ei ole vaja, teda nagu ei peakski olemas olema – tema ei jää puudu, tema on üle, temaga kaasnevad teistele probleemid, millega ei taheta tegeleda/ mida peetakse koormaks – keegi ei ole andnud temale, kui inimesele, põhjust olemas olla.

On vastuvõetavam ja mingi piirini talutavam, kui selline Mina joonistub välja enestega samade ehk teiste laste keskkonnas – lapsed lasteaias, koolis, õues, huvialaringis. On mõistetamatu, kui selline Mina on kodus/ perekonnas/ suguvõsas, kus Ema/ Isa/ teised samas elavad/ sugulased on võtnud kasutusele informatsiooni, mis toob välja lapse, keda kellelegi vaja ei ole – kes on üle, kes on tüliks, kes on vale, kelles väärtust ei ole. Minul ei ole Sind vaja/ Meile ei ole Sind vaja.

Lasteaias/ klassis võib välja öelda – Mina ei kuulu siis – selle taga on teadmine – Mina saan ära minna, Mina ei pea siia jääma, Mina ei pea nendega kõikjal koos olema. Välja kannatamatu on teadmine, mis käib enese perekonna/ suguvõsa kohta – Mina ei kuulu siia – Mina ei saa ära minna, Mina pean siia jääma, Mina pean Mind mitte tahtva inimesega koos olema/ elama.

Vana rahva teadmine ütleb – Annab Jumal lapse, annab Jumal ka leiva. Kuid, kui olla see laps, kelle puhul nähakse vähemaks võtjat, ära rikkujat, ära kasutajat, häbistajat, hea nime mustajat ning kui osaks saab nendele väidetele vastava kohtlemine, siis see on informatsioon, mis kasutusele võetakse, mida juurde luuakse ja, mis edasi kehtib.

Sellise informatsiooni saatel kasvanud laps võtab enesega seonduva omaks – teised näevad, teised kogevad, teised teavada – see olen Mina. Laps ei oska küsida – Miks oli teistele sellist informatsiooni vaja, mille jaoks nad seda kasutasid, miks nad seda alles hoidsid, mida see neile andis, mida nad siis said – kuidas nemad siis ise ennast/ kedagi teist nägid ja kogesid. 

Lapsega seotud inimesed lõid informatsiooni ja võtsid selle kasutusele – nemad on selle autorid ja sellega seonduva eest vastutajad. Nad oleksid võinud ja saanud valida väga erinevate vaatenurkade seast, kuid nemad valisid just selle – Minule/ Meile ei ole Sind vaja – Sina ei ole väärtus, sest Sinus puudub olulisus.

Välja öeldu ja teoks tehtu tähendab, et inimest vähendati sunnatult, selleks, et ise ennast ja enesele olulist tõsta – Anna Minule toetuspunkt ja Mina liigutan Maailma – vähendatu on see toetuspunkt, mille abil teine/ teised said ise ennast liigutada paremasse positsiooni – paremasse valgusesse – tõsta ennast kõrgemale ja tuua välja enesele olulise Mina kohta käiva informatsiooni - Mina selline`/ Meie sellised`.

Vähendamine tähendab, et vähendatu kohta kasutusel olev info on ühekülgne ja suunatud. See tähendab, et see kaotab ära, muudab teiseks, varjab ära selle, mida ja kuidas on veel ning ka selle, mis on tegelik tõde. Suunav käsitlus annab lapsele Mina pildi, mida on väärastatud, kuid ühise käitumise ja tähelepanuga tõeks tunnistatud – Sina oled – Mina/ Meie näeme ja teame.

See inimene, keda on vägivaldselt koheldud ja eesmärgipäraselt vähendatud, see inimene teab - Mina ei ole oluline, sest Mina ei ole Oluline – Minuga käitumist ei valita, Minu kohtlemist ei seata, Mind saab jätta, Minu informatsiooniga ei arvestata, Minust ei hoolita – Minu, kui inimesega ei arvestata. 

Enese elu elav inimene ei saa aru, et temale on antud roll, kellegi teise loos ja teistega seonduvas etenduses – keegi ei pööra tähelepanu inimesele ega ka põhirollist tulenevale õigusele – seda osa loost ei ole vaja esile tõsta ega kasutusele võtta. Inimene usub enesega seonduva tõeks, sest ei ole kedagi teist, kes teistsugusel põhi mõttel toimivast Maailmast räägiks ja teistsugust teda näeks.

Suunatus tähendab, et mitte olulise inimese jaoks jääb puudu olulisest, mida ei ole tõeliseks tehtud - räägime Minust – ei ole kedagi, kes räägiks Minust, Meie sees – tugevusena, olulisena, vajalikuna, väärtusena. Räägitakse ühekülgselt ja vaikitakse olulisest – räägitakse rolli(de)st, kuid vaikitakse inimesest, kes on olemas ja on tõeline.

Vägivaldseid keskkondi ja rollidele ehitatud suhteid iseloomustab suunatus – see on see vahe, kuidas räägitakse, kellegi Minast, Meie sees. Üks on teisest olulisem – ilma temata ei oleks seda suhet olemas – tema kontrollib ja omab seda – nõustub olema või otsustab mitte olla – tema esitab tingimusi, kuidas ja mille alusel. Ta ei tee seda ausalt ja läbirääkimiste teel ega otsi mõlemale sobivat lahendust – tema teeb seda passiivset ja avatud agressiivsust kasutades – käsitleb ja koolutab.

Seotuse omaniku poolt tehtu, antu, oldu on tema olulisuse tõestus. See on tema tõestus, millele on võimalik osutada, mida saab ette näidata ja kokku lugeda ja väärtusesse hinnata. Tema poolt antu ära kasutaja, temaga koos olija, on selle tõesena üle kinnitanud – Jah, just Sina oled Oluline – Mina olen vähem, sest Mina ei ole Sinuga sama – Mina ei saa Sinule sama anda/ Mina ei ole Sinule sama andnud – järelikult ei ole Minul väärtust - Minu olemas olemiseks ei ole põhjust.

Seda inimest, kes on suhtes/ seotuses tõestatult Oluline, iseloomustab tõik, et tema väldib ega võimalda enesega seotule/ enesest sõltuvale väärtuse andmist ja enesega sama olemist - see tähendab, et tema ei võta teise kingitusi vastu või ei hinda ega kasutata neid - need nimetatakse tühiseks või antakse ära.

Tema ei anna enese kohta tõest informatsiooni ega näita välja oma nõrkust ega küsi toetust, sest tema ei loo võimalust, et teine saab enese Olulisuse ära tõestamiseks materjali. Inimene ei taha olla nn teise võlglane ega teisest sõltuja - teine saab seda infot kasutada tema vastu ära - vähendada, et ise ennast tõsta. 

See tähendab, et südamest antud ja olulisust kinnitavad kingitused ja üllatused ei tähenda sel moel käituvale inimesele sama sisu - need on teda vähendavad võimalused - salajane relv tema vastu. See tähendab, et tema enda poolt antu ja tehtu jääb alati väärtuseks, mida on võimalik enese tõestuseks välja tuua - Mina olin/ Mina tegin/ Mina andsin - Mina olen Oluline. Selle kõrvale ei saa sama panna - siis ei saa tema olla ainus ega enese tõestus.

See tähendab, et tema jaoks puudub väärtus nendes asjades ja tegudes, mis on ühise ehitamiseks ja hoidmiseks ning inimese olulisuse kinnitamiseks tehtud - ta ei näe teisele olulises enesele väärtust - tema ei saa sellest täidetud - tema saab kasutada, kui temale võimalus antakse, kuid ta ei hoia ega hinda seda. See ei ole tasand, millel tema mängib - tema ostab ja müüb - ostab inimesi, kes kinnitavad tema Mina ja tema Olulisust.

See tähendab, et ta ei nõustu olema ega tegema seda, mida teine tegelikkuses vajab - teisele vastavalt ja teisele vajaminevalt, teise ajas ja kohas - selle nimetab ta enese ära kasutamiseks - lähedust kasutatakse ära ja temalt võetakse enesele oluline - ilma, et teine midagi vastu annab. Ka see on vaatenurk, mille abil tema saab tõsta oma Mina ja näidata enese Olulisust. Tema ei ole see, kes kinnitab teise oma.

See on olulisust vajavate inimeste muster – see inimene, kes teab, et teine sõltub temast – suunab seda teist enese Mina olulisust ära tõestama. Eluks ja olemas olemiseks vajalikku ei liigitata sõltuvuseks – seda nimetatakse inimõiguseks. Kuid olulisust vajav inimene osutab, et see on sõltuvus ja teda vähendav – temale endale on enda oma vaja, kuid tema peab enda oma ära andma ilma, et tema vajaminevat vastu saaks. Tema peab oma elu ja aja ära andma – justkui ära raiskama ja maha viskama.

Selle väitega tuleb inimene lagedale siis, kui osutada temale, kui inimesele, kes ei ole oma põhirolliga kooskõlas ega sellele vastav. Inimene, kes on ise ennast rolliga samastanud ja ise enda ära varjanud, ei saa aru sellest informatsioonist, mida temale öeldakse - see on vale, see on laim. Tema tõlgendab seda enese vähendamisena - teine tahab temast Tähtsam ja Olulisem olla - teine tahab teda sundida arvestama isikuga, kes on temast vähem ja asjadega, mida ei tohi temale peale suruda.

Olulisust vajav ja taga ajav inimene ei mõista peenemat nüanssi – ei loe kvantiteet, vaid kvaliteet. Tegelikkuses teda, kui Ema/ Isa, ei vaidlustata – tema on oluline ja tähtis. Tegemist on ühes olemise paremaks ja täpsemaks kohandamisega – lapsele on oluline, kuidas temale eluliselt vajalik ja oluline antakse – kuidas teda koheldakse ja nimetatakse – kuidas Ema/ Isa ja Lapse suhet iseloomustatakse, mida selle kohta välja tuuakse – kuidas vanem oma last iseenda jaoks tõlgendab – kuidas vanem oma last Maailmale esitleb.

Sõltlaseks suunamine ja ära kasutajaks nimetamine annab teada, et lugu ei ole tavapärasel põhirollide tasandil, vaid palju sügavamal – vanema, kui inimese, vaimse allakäigutrepi astmed viivad ühist, inimeseks olemise teadlikkusest, palju sügavamale ja kaugemale – need astmed teevad lapsest, vanema isiklikes huvides, ära kasutatava vahendi – Oluliseks olija tõestaja.

Vanem kasutab last, et isiklikke teemasid vältida, sulgeda, muuta ja välja elada – laps on valede teemade, ebamugavate tunnete, ebameeldivate lugude, häirivate olemiste filtreerija – vanema jaoks vajaliku õhu puhastaja.

Inimene, kes ei ole oma rollini kasvanud, ei nõustu ega mõista, et lapsel on õigused – lapsega tuleb arvestada, lapsega igat moodi ei tohi – lapse informatsioon, iseenda/ vanema/ ühise/ enesega seonduva kohta, on oluline – seda ei ole õigust eirata. See, kuidas vanem informatsiooni vastu võtab ja sellesse suhtub ja seda töötleb, räägib vanema kohta ühte ja teist – tema valik on see, milline on töötluse tulemus.

Võime ja tahe eirata lapse informatsiooni ja õigusi, kuid samal ajal olla lapsega koos ja olla tema jaoks Ema/ Isa rollis - näitab kahestunud ja vaimselt piiratud isiksust - roll, milles tema väljendub, on kohustus, mis takistab inimest, enese elu, enesele vajalikul moel elamast. 

Roll, mis on ise endale valitud, tähendab tagajärgi, millega ei nõustuta. Isiklikku vastutust vältiv inimene on pahur sellepärast, et keegi teine ei aita teda - kedagi ei tule tema järgi - tema peab ise - seda ka siis, kui see on raske, ebameeldiv, vale, häiriv. Enese kogemused annavad inimesele teada, et see ei ole tema jaoks õige - tema ei saa vajaminevat tasu.

Agressiivsus ehk pahurus väljendub vastumeelsuses, midagi muuta ja juurde õppida - seda ei ole Minule vaja. Vastu hakkamine väljendub selles, et kasutusele tuleb sisseharjunud muster - otsida keskkonnast see, kes vastutab - kui kedagi teist täiskasvanut ei ole, kes vanemaks olemise koormat aitaks kanda, siis saab selleks laps - Sinu pärast, Sinu jaoks Mina pean = Sina oled süüdi Minu kannatustes. 

Sellisel moel suunatud info annab teada, et tegemist on inimesega, kes ei ole kasvanud täis - tema põhi ei ole inimese oma, see on mingi roll, millisena tahetakse olla, kuid selle jaoks peab olemas olema informatsioon, mida ei muudeta - inimesele antakse Mina pilt, mis jääb temaga - tema saab sellele toetuda - Mina olen selline`.

See tähendabki, et inimene, kellel puudub pidav põhi, on mõjutatav informatsiooni poolt. Tema on suur laps, kes ootab, et teda kiidetaks ja tunnustataks - Sina tegid, Sina oled - Mina näen. Roll on, rollis väljendutakse - järelikult Mina teen = Mina olen. Kui nüüd laps tuleb ja ütleb välja, et tema ei näe vajamineval ja ära tõestatud moel, sest tema näeb ja kogeb teisiti = järelikult ei ole vanema Mina olemas.

Enese kaotus toob kaasa Olulisuse vajaduse - Mina tõestan, et Minu vaatenurk ja informatsioon on õiged - neid ei tohi ümber lükata ega valeks nimetada - Mind tuleb Minu Minana näha - Minul on õigus sellisena olemas olla. 

Olemas olla kujutlusena, kuid mitte tõelisena - olemas olla kirjeldusena ja üles haibituna, kuid mitte reaalsena. Inimene tahab olla seal, kus teda ei ole ja sellisena, millisena teda ei ole - see fakt ei võta temalt olulisust - see annab temale teada, et vaja on inimesena kasvada - tema kasv on pidurdunud ja temast on saanud suhte vaimse kasvu pidur.

Marianne

14.11.2025.a

Olen oluline VIII - Maha jäänu ja välja jäetu

 

Vägivaldses keskkonnas olijaid iseloomustab üks ühine joone – kõik kiiguvad samasuguses pendlis – Mina olen Oluline/ Mina ei ole Oluline. Olulisus, kui roll ja olulisus, kui olemas olemine. Kõik vägivaldses keskkonnas olevad inimesed on kogenud, kunagi ja kusagil, et nad ei ole olulised – nendega ei arvestata ja nemad ei ole väärtus.

See on sõnum – Mind ei ole siia vaja. Mitmekordselt ülekinnitatuna toob see kaasa veel sügavama tasandi - Mind ei oleks pidanud olemas olema. Väga raske on tunda ennast hästi ja õigena, kui ei ole olemas kedagi, kes oleks siiralt õnnelik, võimaluse eest koos olla – lihtsalt niisama. Kui hilisemas elus leidub keegi, kes seda on või näib olevat, siis olulisust vajav inimene ei usu seda tõeks, sest ta näib teadvat, et varem või hiljem osutub see valeks.

Vägivaldses keskkonnas olijaid iseloomustab püüd olla Oluline – omada rolli, mis tõestab väärtust ning välistab hülgamise, eraldi jätmise ja tähelepanu muutuse – siis Minuga ei või, siis Minu puhul ei tohi. Olen Oluline, kui roll, on tegelikkusega kaasnev lahendus ja tähelepanu suunamine, et tulla toime ja kesta edasi kohas ja inimesega koos, kus ja kelle jaoks on hülgamine, eraldi jätmine, tähelepanu muutus normaalsed.

Roll on võimalus, kuidas vältida seda, millega toime ei tulda – enese kohta käiva informatsioon. Selge ja avaliku vastuseta tegelikkus suunab pöörama tähelepanu iseendale - teise suhtumise põhjus peab peituma Minus. Roll tõestab, tõstab ja tunnustab Mind, siis Minusse sellisel moel ei suhtuta ja Mind sel moel ei kohelda – teine peab olema teisiti. Tegelik info, mida tõeseks ei suudeta tunnistada ja mida muuta ei saa – suhtumise põhjus on teise sees ja kohtlemine on teise valik.

Kõiki vägivaldses keskkonnas olijaid iseloomustab paindlikkus – koha teadlikkus – kui ei saa omada Olulise isiku rolli, siis saab olla selle rolli kinnitaja – olla Olulise isiku satelliit – see lisab enesele väärtust ja annab olulisust juurde – Mind on teisele vaja, teine valib/ võtab/ lubab Mind endaga ühte, Minule on koht olemas - Mina olen Mina, kes on eriline.

See on põhjus, miks inimesed, kes tunnevad ja näevad, ise, ennast ning kes elavad keskkonnas, kus neid näidatakse ja koheldakse tähtsusetutena ja vähematena, otsivad/ valivad endale iidoli, kellegi Tähtsa, tõestatult Olulise rolliga isiku, keda jumaldada, austada, kummardada, saata. Tähtsa ja Olulise olemas olemine, enese elus ja enese jaoks, annab võimaluse olla seotud – kaudne võimalus olla oluline – Mina olen teisega seotud, Minul/ Minu elul on mõte olemas, Mina saan anda endale väärtuse.

Olulisuse puuduses olev ja elav inimene on üsna tõenäoliselt seotud inimesega, kes on millestki sõltuvuses – sõltlase vajadus annab temaga koos olijale võimaluse olla oluline, vajalik, tähtis. Seda isegi siis, kui see sõltuvus tähendab seda, et temale endale tehakse haiget ja teda vähendatakse – tõestatakse tema mitte olulisust.

Sõltlased, kellel ei ole samasugust sõltuvust, sobivad kokku, sest nad ei pretendeeri samale, vaid nad täiendavad teineteist. Olulisuse vajaduses inimene toetab teise sõltuvust, võimaldab selle alles hoidmise ja annab teada, et see on normaalne/ lubatud. Teise jaoks olemas olemine annab enda kasutusse, enese kohta käiva info, mis on enese kinnitajaks – Mina olen oluline, Minule on koht olemas.

Inimeste vajadused, millest kasvab ajas sõltuvus, saavad alguse varases eas. Hiljem need võivad vahetada vorme ja tasapindu – inimene muudab enesele olulist, vastavalt võimalusele või on kohustatud seda muutma – kõik ei ole igas vanuses tavaline ega avalikult lubatud – varasem lahendus ei pruugi hilisemas ajas enam töötada.

Inimene, kes on leidnud enese vajadust kompenseeriva füüsilise lahenduse, on selle X valiku sõltlane – tema on enese loo ümber pööranud – olulisust vajav inimene on leidnud selle miski, mis on tema jaoks oluline, see annab temale parema olemise, tagab parema enesetunde, vabastab pingest – tema vajab seda asja, seda tegevust.

Sõltuvuses olev inimene ei saa aru, et selle taga on midagi sügavamat – selle X miski kasutamine kompenseerib seda, mida ja kuidas tema ise, tegelikkuses, endiselt vajab. Ta ei saa aru, et see miski annab temale seisundi, ajahetke, füüsilise liigutuse, mis rahuldab/ rahustab tema sisse suletud vajadust.

Sõltuvus on, kui kahekesi kõnnitud teekond, mille ajal inimene kaotab sideme ümbritsevaga – tema on mujal – tema sulandub sõltuvuse sisse ja keskendub sellele – kõik muu ja väline ei ole enam olulised. 

See on enese tähelepanu ümber suunamine, sest inimesel on olemas füüsiline tegevus, mis imiteerib liikumist – ühest seisundist teise. Füüsilise sõltuvuse taga on pooleli jäetud vaimne teekond – selles kohas, kus on vaja tundesõnumite vastu võtmist ja nende töötlemist – selles kohas valib inimene füüsilise väljenduse, mis kaotab sideme enese vaimse tasandiga.

Sageli tähendab suletud tagapõhjaga vajadus - enesele antud, kuid enese eest varjatud võimalust – see on abi, et tulla toime informatsiooniga, mida ei ole tahetud/ osatud vastu võtta, tõeks tunnistada, enese ellu teadlikult integreerida. Kompenseerimine annab võimaluse füüsiliselt kogeda – Minul on olemas, Mina saan, Mina tunnen, Mina olen.

See on võimalus ühendada erinevad ajad ja olla tagasi enese möödunus, kus oli miski, millega toime ei tuldud ja siis oli seal see, miski, mis aitas rahuneda, turvaliselt tunda, eneses kindel olla – Mina pildi kinnitus. Jätkuv sõltuvus annab märku, et tegemist on vaimse tasandi teemaga, mida on lahendatud füüsilisel tasandil ja füüsiliste võtetega.

Mis on see, mida siis oli ja, mida siis ei olnud? Siis oli füüsiline lähedus, siis oli pinge maandus, siis oli rahu, siis oli vaikus – siis ei olnud üksindust, siis ei olnud ärevust, siis ei olnud hirmu. Siis oli sõnum – Mina, tervik - millest vormus hilisem Mina olen oluline/ Mina ei ole oluline – siis saan samasuguse kogemuse/ võimaluse, kui Mina olen oluline.

Sõltuvus märgib vajadust ise ennast maandada ja ise enesele teine seisund anda. Kui laps karjub ja teda ei kuulata, ei mõisteta, ei taheta, ei hoita, siis tähendab tema reaktsioon seda, et ta ei tule toime informatsiooniga, millega on kokku puutunud – tema ei saa, temal ei ole, tema peab – tegemist on Mina pildi kaotusega.

Enese kaotuse kogemus on ehmatav ja häiriv – oleneb lapse võimalustest, teadlikkusest, temperamendist, üle kontrollitud töötavatest lahendustest, kuidas laps ennast kaotuse hetkel väljendab ja kaua tema seda teeb.

Sellel hetkel, kui lapse juurde minnakse ja temaga seonduvat selgitatakse/ lahendatakse, leiab aset pealispinna silumine – laps saab tähelepanu, lapsega seonduvaga tegelemine suunab lapse tähelepanu teisale – ta võtab vastu selle, mis ja kuidas on võimalik – lähedus, söök, soojus, puhtus, abi, kuid ka füüsiline negatiivsus on suhtlemine ja tähelepanu pööramine jne. See on Mina taastumine - Minu jaoks ollakse olemas - Mina olen olemas - Mina kogen ise ennast.

Tegevus toob kaasa rahunemise ja lugu näib läbi olevat – laps andis endast teada ja tema sai vastuse. Sõltuvuse algus tähendab, et see on pealispind – küsimus on murdosasekundis, mis muutis kogu lugu. Lapse poolt teada antu ei leidnud kohest ja õiget vastust – lapse taluvusepiir sai ületatud ja tema jaoks algas uus lugu – Mina ja Maailm – lähedus ja vastavus.

Vale vastus ja liiga pikk ootuse aeg tõid kaasa kaose – Maailm, keegi teine selles ja laps selle teisega seoses, ei osutunud senisel moel paigas olevaks – info muutus tõi kaasa häirituse ja vajaduse aset leidnut mõtestada, kuid kuna tegemist oli ka päris vajadusega, siis oli üsna loogiline järeldada, et häire põhjus oli tegelik vajadus – nälg, uni, väsimus, palavus, külmus, märjad mähkmed.

Sellest ka selgitus – vajadus säilis, sest ei saanud nii kiiresti ja täpselt, kui oli ootus. Sellest ka uskumus - Mina ei ole oluline – Minu vajadus ei ole oluline. Vaja on olulisust, siis tullakse ja tagatakse. Tegelikult oli vaja olulise info töötlemise protsessi – Mida see Minu jaoks tähendab, kui Mind eiratakse, ei mõisteta, minema saadetakse, Minule haiget tehakse?

Suurem inimene otsib ise lahendust – Mida Mina ise saan endale anda, kuidas Mina ise saan anda, mida Mina talun, millise lahenduse valin, vajadusel/ võimalusel saan ära minna. See on enesega seonduva eest vastutuse võtmine. Lapsel sellist teadlikkust ei ole – tema kohtub informatsiooniga, millega ta toime ei tule – temal ei ole selle jaoks lahendust.

Laps ajab kaks asja omavahel segi – tema ootab ja vajab seda hetke, mil tema jaoks vajaminev on olemas – siis ta vaibub ja rahuneb. See tähendab, et kui tema füüsiline vajadus saab täidetud, siis ta keskendub sellele ja selle alles hoidmisele, kuid ta ei ela oma tundeid, mis tema ootust ja sellega seonduvat täitsid, läbi ega mõista neid – ta ei tegele informatsiooni mõtestamisega – lihtsalt on/ ei ole – Mina saan/ Mina ei saa.

Olemas olev ei kao ära – lapse tunded on olemas – need annavad endast märku – sisemine ärevus annab märku sellest, et pinge ei ole kuhugi kadunud – siis, kui füüsilised vajadused saavad täidetud, siis ei ole põhjust endast märku andvaks väljenduseks – siis on aktiivne protsess möödas ja siis ongi see aeg, kus tõusevad pinnale tahaplaanile jäänud tundesõnumid – see on tegelikkus – mida ja kuidas oli ning mida ja kuidas ei olnud.

Oluline murdosasekund annab teada, et oli enne ja sai olema pärast – nende kahe vahele jäi see hetk, mil tuli välja läheduse aste ja ühendatuse tase – Minu olulisus teise inimese jaoks. Kuna tõde oli suurus, mida ei olnud oskust ega suutlikkust läbi närida, siis jäi häiriv informatsioon alles, kuid sellega ei olnud midagi konkreetset peale hakata. Sõltuvus aitas selle info justkui ära kaotada/ ära nullida – olemise ja elamise elatavamaks teha.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud lapsel on selliseid pooleli jäänud teekondi kuhjaga – tema olemas olemine ja reaalne füüsiline vajadus on toonud kaasa samasisulise info korduse – läheduse aste ja ühendatuse tasand. Järjekordselt abitult ja hirmunult õhku ahmima jäetud laps pöördub sõltuvuse poole, et suunata oma läheduse, armastuse, tähelepanu, vägivallast vaba keskkonna/ koos elu vajadus toidule, joogile, tegevusele – Mina vajan – on Minule oluline.

Mina vajan abi – tähendab võimetust olla tervik, sest käsil on erinevate Minade konflikt – on Mina, kellega ollakse koos – on Mina, kellega ei olda koos. See on lapse seletus temaga aset leidva kohta – miks suhtumine on erinev, miks kohtlemine ei jää samaks, miks läheduse muutus saab olla kardinaalne.

Mina, kes on oluline/ Mina, kes ei ole oluline – on enesele antud hilisem mõistmine ja senise lahenduse teisendumine – Oluline olemine vägivaldses keskkonnas õpitud lahendus, kuidas päästa ja säästa ise ennast selle käest ja eest, mis on tavaline normaalsus.

Läheduse ja ühendatusega seotud pinge maandamiseks on vaja vaimse tasapinna kontakti – kogemust, et Mind nähakse ja mõistetakse – lähedus ja ühendatus, Minuga, on olemas. Vajadus, olla nähtav ja mõistetud, tuleneb sellest, et vägivaldne keskkond on üles ehitatud füüsilise väljenduse ja kontakti peale – füüsiliselt ollakse koos ja tegutsetakse ühes, kuid vaimsel tasandil ollakse eraldi – ollakse hüljatud, valeks nimetatud ja välja jäetud – ei ole soojust, turvatunnet ega armastust.

Käed, mis hoiavad, kasivad ja toidavad, ei ole hellad ega südameenergiat edastavad – need on ükskõiksed, karmid, hoolimatud, vägivaldsed, külmad, kohustust täitvad – need ei rõõmusta ega tunnusta – need teevad tööd, mille eest palka ei maksta või ei ole saadav piisav.

Vaimse tasandi lahendamata teemad leiavad tee füüsilisele pinnale – sõltuvused – vajadus rahustava, pinget vallandava, pinget vähendava miski järele – tunnete kustutamine, ümber kirjutamine, vaigistamine, asendamine. See on sama möödunuga – vahepealne etapp jääb ära – tegelik teema jääb tähelepanuta – selle asemel, et peatuda ja järele mõelda, sirutub inimese käsi vajamineva järele – soojus, jook, söök, tegevus, hääl – see on üle hüppamine.

Sellepärast sõltuvused kestavadki, et neid on vaja ja need on elulised – need aitavad vaigistada ärevat meelt ja uinutavad teadlikkust – füüsiline väljendus ja kogemus on erinevate Minade kokku sulatamine – on üks Mina, kes täidab ja kustutab ise ennast. See informatsioon, mis oli oluline, ei ole selles hetkes eluliselt tähtis ega oluline – Minu vajadused on täidetud, Mina ise tagan need.

Elu vägivaldses ja hoolimatus keskkonnas tähendab pidevat pinget ja ärevust – ei ole maandust ega ühe Minana püsimist – seega on vaja seda hetke, milles miski ei häiri ega sega ega kohusta – sellel hetkel jäetakse rahule ja on võimalus olla lihtsalt olemas – sellel hetkel ei ole vahet, milline Mina, kellegi teise jaoks ollakse. See on hetk, milles leiab aset, seni veel läbi lugemata ja mõistetamatuks jäänud ning ärevaks teinud, tunnete vahetamine teiste tunnete vastu ning enese normaalsena kogemine.

Hilisemas ajas tuleb selline seisund tagasi siis, kui inimene elab/ viibib/ töötab samasugustes tingimustes – tema ei ole oluline, temal ei ole seda, mida ta vajab – ta saaks selle, kuid see läheb temale liiga palju maksma – ta peab olema, kellegi jaoks õigel moel, kuid tema endaga ei arvestata – tema saab oma olulisuse siis, kui temal endal on anda endale informatsioon – Mina olen teise jaoks Oluline.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas olles ja ise teistest sõltudes – kõlab pidevalt vähendav mantra – Sina ei ole oluline, ilma Minuta oleksid ei keegi, Sind ei ole kellelegi vaja, Sina oled väärtusetu.

Kui sellisest informatsioonist saab enese Mina põhi, siis käib inimene mööda Maad ja Ilma ringi ja kogeb samasuguseid, sellise enese Mina kinnitavaid, kogemusi. Harjumus tähendab, et temal oleksid justkui prillid ja filter, mis just sellise info vastu võtab ja läbi laseb. Siis, kui teisiti on, siis ta ei näe ega pea oluliseks või ei usu seda.

Peale ennast vähendavaid, ehk enese, kui mitteolulise inimese kogemusi vajab inimene seda miskit, mis teda aitaks ja tema jaoks oluline on – see miski tagab seisundi ja annab ajahetke, kus inimene on rahus ja rahuldatud – sõltuvus tähendab, et tal on raske lahti lasta ja lõpetada seda tegevust, mis tema sisemist ärevust rahustab ja tundeid muudab.

Mina ei ole oluline on möödunu põhjendus ja vajadus – täis kasvanud inimene saab öelda – Mina ei pea olema teise jaoks oluline – Mina ei pea jääma kokku/ koos olema selle inimesega, kes Minust ei pea – Mina ei pea teda kohustama ennast oluliseks pidama – Minul on õigus anda teisele võimalus väljendada ise ennast ja näidata enese suhtumist – teha ise ennast nähtavaks – see on info, mida ei pea võtma isiklikult. 

See saab teha Mind kurvaks ja märkida kaotust, kuid tegelikult tähendab selgus ja ausus vabadust – mitte jääda sinna ega kokku sellega, kus vaimset ühendust ei looda õigetel eesmärkidel – see on koht, kus füüsilist lähedust kasutatakse ära selleks, et vaimset vägivalda teostada – enese Olulisust tõestada.

Mina olen oluline – on vajadus, mis ei pane hindama seda inimest, kes kinnitab olulisuse – teine on vahend - sõltlane kasutab võimalust, mis on tema jaoks olemas.

Vägivaldset keskkonda iseloomustab äraspidisus – inimesed usuvad olemas olevaks selle, mida ei ole. Siis, kui ei ole olemas, siis on võimalus, et saab olema – see uskumus hoiab, vägivaldses keskkonnas/ suhtes, kinni inimest, kes elab/ osaleb seal, kus temal olulisust ei ole. Minus on viga, et Mina armastust ja hoidmist ja väärtuseks pidamist ära ei tunne. Seega on ta nii nagu see oleks olemas ja siis ta ei ole nõus sellega, et seda ei ole ega saa olema. Selmet võtta vastu see tõde, mida tema on kogu see aeg teadnud ja enese kasutusse antud sõltuvustega summutanud.

Valeks nimetatud informatsiooni talumatus - see ei saa nii olla, see ei tohi nii olla - Mina teen midagi, võtan midagi ette, et saada ümberlükkav info - füüsilise liigutuse/ liikumise vajaduse. Teine ju ei mõelnud nii - teine ei taha ju nii. Mõtles küll. Sisemine häire ehk ärevus kasvab peale aktiivset situatsiooni - siis, kui aset leidnus välja tulnu on jõudnud settida. Ärevus märgib ohtlikku olukorda - pealispind on vale, tegelikkus on teisiti - Minu lähedus on vale. Minul tuleb samm teha, et ära minna, eemale pääseda - vägivald on endiselt teise kasutuses ja teise jaoks normaalsus.

Tõese informatsiooni tõeseks tunnistamise suutmatuse taga on Mina kohta käiv ja käibel olev pilt – lapsel on raske olla see Kes, keda ei armastata ega hoidvalt kohelda, kelle kohta on kasutusel vähendavad sõnad ja mõtted – Mina sellisena`. Vägivaldsest teisest kinni hoidmise taga on vajadus olla teistsugune Mina - senise Mina muutmine on võimalik seal, kus see loodi ja kus seda alles hoitakse. 

Vägivaldses keskkonnas ja suhtes, see Mina, mida keegi teine kasutab enese tõstmiseks, ei muutu ja seda ei muudeta – see Mina on vahend, mida kasutatakse – enese tõestuse teeb tõesemaks see, kui saab pealt näha, kuidas keegi teine väheneb ja vähendatult väljendub – Tähtsa ja Olulise poole pöördub.

Olulisuse vajadusest saadetud inimesed ei tule koos elamise ja olemisega toime siis, kui nad on samad – sama stiili ja suunaga – siis on nad konkurendid. Siis, kui ühest saab Oluline ja temal on sõltuvus, mida teine aitab elus hoida – vajadusel/ võimalusel lubab ennast füüsiliselt/ vaimselt väärkohelda – siis on teine see, kes teab oma kohta – temale aitab enese kohta käivast informatsioonist – Mina olen oluline, sest Mina olen Olulisele inimesele vajalik. Mina olen oluline = Minul on koht olemas - Mind ei jäeta välja, Mind ei hüljata. 

Minul on koht olemas - see tähendab, et inimene on enese kinnitus - varasem roll, kuuluvus ei kindlustanud kohta selles, kuhu oli õigus kuuluda - Minule/ Meile ei ole Sind vaja. On loogiline, et sellisel moel eraldatud inimene otsib endale seda teist, kellel on teda vaja - on see, kes nõustub temaga ühes olema. On loogiline, et inimene, kes elas keskkonnas, kus tal oli õigus olla, kuid tema olemas olemine tõi kaasa murdosasekundid, kus pealispind pragunes ja välja vaatas tõde, enese kohta - tegelik lähedus ja ühendatuse tase. Sellest ka vajadus sõltuvuse järele, mis aitas tõest, kuid valusat informatsiooni unustada, alla neelata, teiseks muuta, et seejärel uskuda seda, mida ja kuidas ei olnud. 

Laps peab oma Ema/ Isa oluliseks ega usu suutvat ilma tolleta elada - seega hoiab ta kontakti ja teeb ennast oluliseks/ vajalikuks ning talub seda, mis osaks saab. Seega ta hoiab seda ka siis, kui vanem, inimesena, ei taha seda, mille tema ise endale valinud ja loonud on. 

Murdosasekundid on kohad, kus roll kaob ja inimese tegelikkus tuleb välja - ilma vanema poolse, ausa ja avatud, seletuseta jääb lapsele tema enda versioon ja vastusest vabaneva vanema poolt peale sunnitud vaatenurk. 

Ilma vaimse tasandi ühenduseta ei õpi laps nägema ega mõistma inimest, rolli taga - inimese vajadused ja soovid - inimese olulisus. Selle asemel on Olulise roll, kui olulisuse tõestus - siis arvestatakse Minuga, siis Minuga sel moel ei käituta. 

Seda rada kõndides kaugeneb inimene ise endast ja seda suurem on rolli osatähtsus - seda suurem on vahe vanema ja lapse vahel - seda suuremat üksindust laps kogeb. Füüsilise Maailma inimene hoidub äratamast seda, millega tema toime ei tule - seega ei saa tema lähedal olla seda, kes teda avab ja äratab - ei saa olla seda, kes olulisust otsib ja vajab. Rollide Maailma sügavustesse uppunud vanem näeb, olulisust otsivat last, enese Mina ära kaotajana/ ära võtjana - Minule ei ole kohta. 

Minule ei ole kohta - see tähendab, et süsteemis ei olda oma kohtade peal - on rollide nimed, kuid inimesed ei taha olla seal, kus nad on ega taha nad olla koos sellega, kellega on koos ega taheta olla koos selle nimelistena nagu ollakse. 

Seega ei saa laps olla Laps, sest vanem ei ole Emana/ Isana - suur inimene kannab kohustust, kui sundust, kuid ei ole võtnud enda kohta vastu ega vastuta enesega seonduva eest. Vanem valikud on kogu süsteemi sassi ajanud - Olulisust kinnitav Laps on enese süsteemist väljas - süsteemi energia ja aegade info ei liigu õigeid radu pidi. Vastutust vältiv vanem on loonud teistsugused ühendused ja määranud enesega/ perekonnaga/ suguvõsaga ühes olemise eest Lapsele hinna, mida vanemal ei ole õigust küsida.

Marianne

12.11.2025.a