Siis, kui inimene otsustab astuda ja tegutseda, millegi suunas ja millegi nimel – on tal olemas andmed ja tõuge, miks ta seda teeb – näib võimalikuna, kindla tulevikuna. Seega inimene läheb teele ja ta annab endast parima – tema ju teab, mille ta enesele saab – tema ju teab, mida ja kuidas tema kogeda saab – tema on välja arvestanud, et on jõukohane ja ka hind on taskukohane.
Kindel siht ja selge tulemus takistavad uute teadmiste/ mõistmiste ja olemas oleva informatsiooni vastu võtmist ja nendega arvestamist – rahus olevana, rahu säilitavana, sama teed jätkavana. Inimene ei taha seda teadmist, mis põikab kõrvale tema teekonnast – mis näitab selle saavutamatust, muutust selles, makstavat hinda.
Siis ongi nii, et kui inimene on jõudnud, kuhugi kohale või jäänud seisma ja tal ei ole seda, mida tema teadis saavat – see on teistmoodi või ta ei jõudnudki selleni, siis on inimene kriisi situatsioonis – ta ei oodanud seda, ta ei olnud valmis selleks, mis ja kuidas on tema reaalsus = tal puuduvad ressursid ja jõud, et olevaga toime tulla.
Inimene, kes on kinni enesele lubatus – enese kogemises - tahab oma sammude tulemuseks kogeda seda, mille nimel/ järel ta teele läks. Kriis tähendab, et inimene toetub alguse infole – inimene jõudis, enese ettekujutuses, juba omada ja kogeda – Mina tahan lubatut tagasi saada, et saaksin, enesele – enese oma tulemuse – kinnitada – seda on vaja, et püsida rahulolevana, rahuldatuna, vabana – olla teekonna alguse otsuse salvestumise seisundis.
Inimene visualiseeris enese teekonna ja selle tulemuse, kuid ta koges reaalselt – ta suutis luua endas energeetilise seisundi ja, kuna see temale meeldis ja sobis, siis ta tahab seda tagasi saada – korrata, et kindla teadmisega omada – püsivalt.
Visaliseeritud kujutlust, sihina hoides, välistab inimene seda valeks nimetava, muutva, kaotava informatsiooni ja tegevuse – ta nõustub sellega, mis on õige – ta keeldub sellest, mis on vale – mis siis, et see kõik on üks reaalsus ja kõigega tuleb arvestada ja kõik saab osaks.
Informatsiooni valiv ja vastustav inimene lõhestab enese ja ta kaotab sideme reaalsusega – ta hoiab alles selle, mis kinnitab vajamineva tulemuse võimalikkust ja ta kaotab/ vastustab selle, mis teda vastupidisest/ raskustest teavitab.
Seega on ta määratud elama enesele loodud Maailmas, millel on kokkupuutepunktid reaalsusega, kuid raskuspunkt ja tõekeskus on tema enda poolt loodus = tema on õige, tema teab, kuidas asjad on ja peavad käima – inimene on valinud endale tulemuse, kuid ei teekonda.
Inimene käitub sel moel, kuna tema kujutlus on tema päästerõngaks, unistuste täitumise kohaks, paremaks olemiseks = inimene ei saa muuta oma olevat ega teiseks teha oma kogemusi/ omatavat – ta saab selle seal, kuhu tema teel on.
Sageli ei ole lugu nii lihtne, kui alguses tundub – inimesele vajaminev tulemus on mitme etapi taga. On sage, et inimene ei teadvusta seda, kuhu tema tahab jõuda/ mida tema tahab omada – ta keskendub sellele, kuidas ta saaks selle, mis võimaldab järgmise tulemuse, täidab põhi vajaduse – seega, kui inimene kohtab takistusi või ta juba kaotab – siis ta leinab kõige sügavamalt seda, milleni ta ei jõudnud, kuid ta tegeleb sellega, kus uks jäi suletuks või avanes teisale.
Inimene, kes vajab visaliseerimise tulemust, ei arvesta sellega, et alguse infole järgnev täpsustab tegelikkust – informatsiooni tuleb, iga astutava sammuga, üha juurde – selle alusel ei olegi võimalik või ei saagi nii nagu alguses paistis reealne olevat.
Vahel inimene valetab iseendale – oma sisimas on ta aru saanud, et ta ei vaja tulemust ega ka seda teekonda, selleni, kuid ta ei lõpeta kindlas suunas astumist – ta on lubanud, et ta saavutab – ta ei taha alla anda – tal ei ole teist eesmärki – ta tahab olla Mina Kes on jõudnud kohale – ta on valinud oma sihi, kellelegi näitamiseks, millegi tõestamiseks = ta ei taha kogeda seda tähelepanu, mis, senise tee pooleli jätnuna, temale pööratakse.
Inimene ei ole üksinda – sageli on tema eesmärk seotud, kellegi teisega – see teine peab andma oma osa – see teine peab kandma sama eesmärki – see teine peab toetama inimese teekonda. Selles kohas, kus tulemus libiseb käest või läheb maksma, kordades enam – teab ja näeb inimene selle põhjust – see on teine -
Mina jään ilma – teine jätab Mind ilma – teine ei tee, vajalike samme, et Mina saaksin enesele vajamineva. Mina pean mõjutama teist, et too teeks Minule vajaminevad sammud. Mina ei saa, midagi teha siis, kui teine ei arvesta Minuga = Mina jään ilma, kuna teine jätab Mind, Minule vajaminevast = Minu Omast/ Minule kuuluvast/ Minule lubatust, ilma.
Vägivaldse ja vähendava keskkonna uskumus – Mina vajan teise armastust = Mina pean olema teise armastuse vääriline = Mina olen hoitud = Mina ei koge vägivalda ja vähendamist = teine tahab Minu vastu hea olla – tema tahab, et Mina kogeksin tema armastust = Mina ei pea küsima armastust = turvatunnet – see on Minu jaoks olemas.
Teekond armastuseni, kohas, kus turvatunne on puudu – tähendab keskendumist tulemuseks vajaminevale etapile – inimlaps peab olema ja tegema nii, et teine hakkaks teda armastama – tahtma teda armastada – seesama teine, kes on andnud teada, et ei armasta ega taha armastada.
Teekonnale minemise tõuge on informatsioon – inimene jõudis kogeda, et teine ei ole ohutu. Seega on rahu puudus ja on ärevus – inimene vajab informatsiooni, et tema saab ennast kaitsta = tema vajab kaitset, selle eest, kes kasutab vägivalda = seega, kindlasse keskkonda suletuna ja teise käeulatuses olevana, peab inimene saavutama tolle teise armastuse.
Inimeste hulgas levib uskumus, et armastus on ilus, hea, õige, õiglane - turvaline ja tingimusteta. On loogiline, et vägivaldses keskkonnas elav tahab kätte saada seda kogemust, mis on temale võimalik/ temale lubatu - Ema/ Isa armastab oma last = Ema/ Isa ei tee oma lapsele haiget.
Kuna ja kuni olukord püsib samana – vägivalda kasutav ei muuda oma käitumist – siis jääb kaugem eesmärk unarusse ja siht on armastusel = selle jaoks, et teise armastust ära tunda ja jätkuvalt oodata, teeb inimese aju huvitava lükke – inimene usub, et tema armastab toda teist – see annab temale jõu ja motivatsiooni püüelda teise poole ja tahtmise olla teise lähedal = sinna, kus teda ära tõugatakse – seal, kus tema armastust ei kohta.
Armastuseks kohtustatud inimene ootab ja vajab teise naeratust, naeru, head tuju, häid sõnu, koos olemist, koos tegemist – armastuse kinnitusi. Seega ta vastab armastuse väljendustele – turvalisele ajale – ta naeratab vastu, ta vaatab vastu, ta vastab vastu – teise poolt valitud väljendusele ja tasemele ja teemale – ta teeb seda, hoolimata sellest, et just äsja tema peale karjuti, teda löödi, teda karistati, teda minema saadeti, tema kohta „tõde” välja öeldi.
Selline valega vastamine – tegelikkusega mitte koos olev vastamine – saab inimese harjumuseks. Ta teeb seda ka mujal, kus teda vägivaldselt käsitletakse ja vähendavalt koheldakse – inimene jätab reaalsuses aset leidva ja keskendub oma eesmärgile – olla teise armastusele/ huvile/ sõbralikkusele vääriline.
Vägivaldsest keskkonnast välja kasvamisel on see harjumus väga visa kaduma, sest sellest lahti harjutamine nõuab male mängimise oskusi – inimene peab aru saama, miks tema loogika ei ole eluterve, kuigi see on loogiline. Loogiline kasutusse võtmiste põhjusi avades, kuid ei loogiline reaalsusega kohtudes.
Mida rohkem on inimene ise – enese isiklik infobaas – seda rohkem on tal tegemist enesega kokkupõrkamisega – enese hirmude ja uskumuste otsa komistamisega. Kuidas olla õige – millisena olla – kui on ära nähtud teise tava – vägivald ja vähendamine, vaheldumas tavalise ja argise ja vajatuga – armastuse kirjeldusega.
Mida rohkem oskab inimene sõnastada ja olla aus – see on vägivald, see on vähendamine, Mina ei põhjustanud, teine ise valis. Seda rohkem on inimesel raskusi teisega kohtumisel ja koos olemisel – vana harjumus ja armastuse vajadus, suunab valima ühte vastust – tegelikkus osutab teist vastust.
Lõhestumine väljendub igapäevases elus – siis, kui vägivallale järgneb argine normaalsus – tavaline suhtlus, argised kohumised/ koos olemised. Siis on inimesel raske olla „normaalne” - eneses üks – teine võib ja saab naeratada ja lobiseda = sõbralik ja ohutu näida, kuid see ei ole enesega sama – inimene peab ennast sundima samaga vastama/ inimene peab ennast tasa lülitama, et enese tegelikkust mitte välja näidata ja olla nii nagu on „õige”.
Ometi tahaks inimene samaga vastata – koos naerda ja koos, lihtsalt ja kergelt ja usaldavalt, lobiseda. Sisemised vastuolud ja võitlused toovad kätte tulemuse - samana vastamise võimetus viib usuni, et Mina olen ebanormaalne – Mina olen vale = Mina ei vasta teise väljendusele.
Mina valetan, kui naeratan, lihtsalt ja vabalt lobisen – vahel tundub isegi Tere! ületamatuna – sõna ei tule üle huulte. Mina olen vale, kui ei naerata, ei lobise ega vasta – teine arvab Minust halvasti, esitab küsimusi, saab vihaseks, pöördub ära = teine saab põhjuse, Mind, armastusest ilma jätta.
Mina tahan/ pean olema normaalne = pean suutma vastata teisele, teisega samal moel ja tasemel. Kuid teisega sama olemiseks on vaja uut informatsiooni – inimene vajab, ühtsena olemiseks, enese teist moodi väljenduseks, uut informatsiooni – see annab teada, et inimene ei ole astunud, vägivaldsest juhtumist, argiselt suhtlevate inimeste hulka = tema on seal, kuhu lugu jäi – tema ei astu sellest üle ja välja – tema tee läheb sellest läbi ja edasi, sellega arvestades.
Enesele seatud eesmärgi, kui teatud kindla tundeseisundi taastamiseks, vajab inimene infot – kinnitust, et tema saab endale lubatu. Minul oli olemas = Minul on olemas. Vägivaldne keskkond annab inimesele teada – Sinus on põhjus, et Sina ei saanud, jäid ilma, ei tundnud ära = Sina ise põhjustad enesele osaks saava.
Inimene, kes on õppinud, et tema ise põhjustab enesele osaks saava – teine on kohustatud ja sunnitud teda vägivaldselt ja vähendavalt kohtlema. Saab aru, et temast endast, enesega seonduva muutmiseks, ei piisa – tema vajab teist – teine peab tahtma teda teistmoodi kohelda
Täis kasvamine tähendab ise endale uue põhja ladumist – Mina teen ise oma otsuse, miks Minul ei ole – mida omamine maksma läheb – uus info kinnitub tõena – mitte, et teine on põhjus ja, et teise pärast = Minust ei piisa. Vaid – Mina ise juhin enese lugu – Minu kasutuses olnud põhjus on Minule põhjustanud kogemused, mis tegid haiget = Mina jäin vägivaldsesse keskkonda, Mina jäin Mind vähendava teise kõrvale.
Normaalsena olemise soov on viisakaks kasvatatud inimene ja teise valikule samaga vastav olemine – muidu olen Mina imelik – tähelepanu pööratakse Minule – Mina olen ebaviisakas, ei vasta teisele samaga – Mind koheldakse valena, sest teen teisele liiga, olen uhke, tähtis, ninakas = Mind sunnitakse olema normaalne = teise vastu kena ja viisakas olema, et teine ei tunneks ennast halvasti.
Mina pean olema hea, et teine ei tunneks ennast halvasti ja halvasti/ valesti kohelduna – kuid oleva hetke lugu ei näita seda, mis jäi lahendamata – teise ebaviisakus, vägivald, manipulatsioon – Minuga seoses, Minu vastu.
Ei olnud sõprust ega – ei olnud eksitus ega valesti mõistetud või üle reageeriv tunne – oli täiesti selge tegu – oli täiesti kindel valik. Mind sel moel ei kohelda = jääb alles ainult see, mis on vältimatu, teisele vaatab otsa tõsine ja vaikiv, kuid selge ja rahulik olemus = Mina ei ole Sinu olev hetk, vaid kogu Sinu ja Minu ühise aja informatsiooni tulemus.
Inimeste Maailmas mõtlevad loo osapooled teine teise peale – kindlusetunne, turvatunne, piiridega arvestamine. Ühine tee ja töö, et jõuda parima tulemuseni/ ühiselt paika pandud eesmärgini – eesmärk ei ole kindel tulemus, vaid see, kuidas selle poole liigutakse – ühine teekond, arvestamine sellega, kuhu, kuidas ja millal astutakse – millist informatsiooni antakse - on olulised.
Rollide Maailma ja inimeste Maailma kokkupuute punkt saab kaasa tuua väärtushinnangute konflikti. Rolli Mina mõtleb enese peale – Mina, Minu tulemus. Inimene mõtleb ka teise peale – mõtleb ette, otsib koos töö võimalusi, vahel võtab ka teiselt osa enese kanda.
Rollis olija saab seda ära kasutada – ta ootab, et temale antakse, tuuakse, tema eest tehakse, temale vastatakse viisakalt hoolimata sellest, mida ja kuidas tema valib ja teeb. Üks mängib valgete kinnastega – teine astub puhaste kätega.
Vägivaldses keskkonnas kasvanu loeb ja näeb ohumärke, kuid on sage, et tema ei arvesta, oma otsuste vastu võtmisel, nende tegelikkusega – Minu enda sammud viivad loo tasakaalust välja siis, kui Mina ei nõustu, Mina valin teisiti, Mina ütlen Ei – kuigi teen seda sellepärast, et muidu Mina panustan enese arvelt, teen ära selle, mida teine saaks teha ise või ei nõustu sellega, kuidas teine valib, Mind, kohelda.
Selge teadlikkuse asemel käivitub Valena olemise muster – Mina teen/ tegin teisele liiga – teise tunded on Minu vastutus = Minul tuleb teha sammud, mis annavad teisele vajamineva informatsiooni, teistsuguseks tundeks = tema on Minule Oluline. Teine on Oluline, tähtis – Mina arvestan teisega = Mina olen kohustatud tegema nii nagu teine tahab.
Siis, kui teise tegu ja väljendus, osutab piiride ületamist – annab teada tasakaalu rikkumisest. Siis Mina ei järgi ühises kehtivaid reegleid – Mina seisan enese eest – Mina ütlen välja tegelikkuse – Mina panen paika piiri – Mina ütlen välja selle, mis seab loo tasakaalu/ lõpetab situatsiooni.
Siis, kui teise vastus - teise füüsiline, sõnaline, väljendus annab märku – Sina oled vale, sellisena oled häiriv = Ära ole, ära väljendu - jää vait! Teed Minule liiga – tahad Minule halba! Sina tahad, et Mina kannataksin. Siis, kui teise hambad on nürid ja ta ei ulatu kurja tegema või kui teine laksutab ikkagi lõugu ja jätkab moraali jutlustamist.
Siis on see vägivaldses keskkonnas kasvanule ja elanule ohu märk. Isikliku turvatunde vajadus – kellegi teise negatiivsed tunded on häire – Mina ei ole turvalises kohas – Mind ümbritsev Maailm ei ole turvaline – see on ohtlik, sest selle sees on keegi, kes on Minu peale vihane, Minu peale pahane = tema tahab haiget teha, et halb saaks osaks = tema teeb seda siis, kui see on tema võimuses/ siis, kui Mina olen temaga koos.
Elustub vana seisund – keskkond on suletud – teine saab Mind kätte – teine maksab Minule kätte – Mina ei pääse = Minul ei ole kaitset. Ka aegu hiljem ja ka palju teadlikumana, kogeb inimene hirmu ja ärevust – see toob kaasa möödunu mustrisse astumise.
Mina olen käitunud valesti = Mina olen põhjustanud selle, et keegi tahab haiget teha, keegi saab halba teha. Mina ei ole reeglitest kinni pidanud = Mina tean tagajärgi, kuid Mina ei arvestanud nendega = Mina ise põhjustan enesele osaks saava.
Mina olen nähtavaks teinud enese sammu, valiku, otsuse – teine ei nõustu sellega, ta nimetab Mind valeks, et sel moel tegin ja sellisel viisil temaga käitusin. Minul ei ole õigust ega põhjust enese sõnadele, valikule. Kas tema moodi või ei üldse – survestamine, manipulatsioon.
Stopp – millise Maailma reegleid Mina rikkusin – rollide Maailma omi – seal on kindlaks määratud, kuidas pean käituma, et Minul oleks rahu. Inimeste Maailmas on eesmärk anda enesele rahu, silmas pidades inimeste Maailma – inimese tunded on tema enda teema ja vastutus. Mina ei ole teise prügikastiks ega laiendatud Minaks.
Elu õpetaja – ülesande, peatüki kordamise võimalus – mida Mina valin, kuidas Mina teen. Rollide Maailm paneb hinde – Õige/ Vale/ Tubli/ Lohakas. Nimetus annab õiguse ja põhjuse vastavalt kohelda ning karistada või premeerida – tasu tegemata jäetud/ ära tehtud töö eest.
Inimeste Maailm näeb ja näitab inimese arengut ja kasvamist – oleva aja sooritus - see ei tähenda ootustele vastamist, vaid mõistmist ja toe pakkumist - oled siia kinni jäänud, kordad sama mustrit, on vaja teadmisi - siia panen piiri, sest Sina ei järgi tasakaalu hoidmist ja tahad saada teise arvelt - sellele tegevusele ütlen Ei - see ei loo head, see toob kaasa tagajärjed, mida Sina ei saa ära parandada.
Rollide Maailm nõuab balletitantsijalt, kindla lihase, kindlat pingutust – korduvalt, et täiuslikkus püsiks ja vaataja/ kogeja saaks nähtut nautida. Siis, kui eksida, mitte suuta, mitte olla – siis laguneb kõik laiali – oled vale, mine minema, tee ennast korda – pinguta tugevamini – ilma vajaminevat elamust pakkumata, oled kasutu – Sina ei võimalda oodatut = Sina ei vastanud ootustele.
Inimeste Maailm võtab vastu jagatud hetke – inimese teekonna. Inimene ei saa Vale olla = lõplikult paika pandu, kui muutumatu olla, keda on õigus/ põhjus sellisena kohelda – ta on teel kõndija, kelle valikutest ja väljendustest on näha, kuhu tema oma arengus on jõudnud.
Kuhu Mina ise keskendun – millele pööran tähelepanu – Rollide Maailm - Miks tema nii ütles, miks tema nii mõtleb = Minul tuleb ennast tõestada, Mina pean ennast õigustama, et teine enam ei teeks, et Minu vastus, teisele, oli õigustatud – teine peab edastatavat informatsiooni muutma - näitama välja, et tema tahab Minuga koos olla.
Inimeste Maailm – Aitäh, et sain võimaluse kogeda, mil moel olen kasvanud. Teine on kogemuse osa – on, kui näitlik, rääkiv ja toimetav õppevahend – teine teeb võimalikuks ja nähtavaks selle, millele saan võimaluse vastata – teise olemas olemise ja astumise tulemusel sain, Mina, võimaluse lugeda informatsiooni, töödelda seda, teha oma sammud ja otsused.
Rollide Maailma põhi – Mina olen Laps Minul on Ema/ Isa = Mina saan temaga koos olla ja tema armastust kogeda. Soovid ja vajadused, mis jäävad täitumata – seda, mida ei ole, kuid oodatakse tõeks saavat, seda vajatakse – emotsioon on salvestanud selle, mida tahetakse enesele kindlustada, uuesti korrata, tegelikkuses kätte saada.
Inimese tegelikkusest ei saa mööda minna ja seda ei saa teiseks muuta – turvalisus on või ei ole – teist ei saa kohustada turvaline olema = inimest, kes on harjunud ennast filtreerima, rahuldama, muutma, kedagi teist, kui vahendit kasutades – see inimene seda ka teeb – armastus ei muuda lugu ega hoia seda õige poole peal.
Rollide Maailmas toimetav inimene on Mina, kes hülgab ja reedab kõik, kui see on temale vajalik – keegi teine, enesega samas, on võimalus, mida kasutada, et saada enesele vajaminev – Mina kogemus, Mina nimetus, Mina nägu, Mina võimalused.
Seega heidab see inimene „trammi alla” oma lapse – „rongi ette” oma lapselapse – et osutada, milline Ohver tema on, et temale on liiga tehtud – et osutada, kuidas teda peab selle lapse käest päästma ja säästma – et anda teada, et tema seda last ei taha ega vali, et kindlustada, kellegi teise käest saadav, enesele vajaminev.
See on see koht, kus inimene lõhestub - roll versus inimene - ohutuks ühes olemiseks ja rollitruudusest lähtuvalt näeb inimene teist, kui rolli - Minu Ema/ Minu Isa = Mina käitun nii nagu emade ja isadega ollakse.
Inimene näeb inimest, kes valib oma käitumise ja väljenduse ning õigustab neid - inimene on võimeline oma lapsele haiget tegema, temast lahti ütlema, temaga mitte arvestama - ja siis seesama inimene pöördub tagasi, käitub nii nagu ei oleks ta, midagi teinud ega kuidagi olnud - ole nüüd Minule vastav - räägi, naerata, luba käe puudutus.
Elule oht, kui Maailmas on inimene, kes tahab halba, kes on võimeline halba tegema - vanema rollis olev inimene on suuteline kasutama sõnu, mis soovivad lapsele halba, õnnetusi, kannatusi - Maa pind ei kanna seda, kes oma Emaga halvasti käitub.
Viha, sōim, kibedus, kadedus, raev - kui laiali pritsiv mürk - selle pärast, kuidas laps oma Emaga on käitunud - mida on, Ema vastu, endale lubanud - tõtt rääkinud, Ei öelnud, ära läinud, on ära minemas.
Justkui promillide mõju all - üks on kahestunud - tuleb käega silmi hõõruda ja pea selgeks magada - Mina näen ja kuulen inimest - inimene ütleb seda, mida tema mõtleb ja tahab - Mina, inimesena, ei saa sellisel moel käituva ja valiva inimesega ühes olla.
Rahulik ja selge olemus - sellele, ühisele, teele sai pandud punkt - see jäi siia, siit edasi kõnnin ise ja eraldi.
See valik ei ole teisele kurja tegemine ja ebaõigluse põhjustamine ega inimese vähendamine.
Teise poolt valitud reaktsioon on teise Mina kriisi tunnus - sõltlasele vajamineva tavalise annuse ärajäämise nähud - tema ei saanud teise energiale ligi ega teist, vahendina, kasutada - seega ta filtreerib ja rahuldab ennast ning tõestab/ tõstab oma Mina.
Marianne
02.09.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar