Punkt. Skaalal. Inimese elu on aktiivne liikumine – edasi minemine - see on muutumine, vastamine ja kohandumine, reaalse aja olevas ja sellest tulenevates valikutes. Inimene saab vaadata tagasi ja elada minevikus ning karta tulevikku ja vältida olevikku, kuid tema tegelik elu on reaalses hetkes.
Inimeste elu tähendab erineval hulgal inimesi, kellega ta kohtub ja oma elu jagab. Inimesed, kellest tema saab osa. Kõik, teekonnal kohatud, inimesed ei jää. Kõiki inimesi kaasa ei valita. Kõiki inimesi, endaga ühte, ei taheta. Kõikide inimestega koos olemine ei ole võimalik.
On tavaline, et osade inimeste puhul, kellega inimene sidet hoiab või kellele vastab, on tegemist harjumusest ja informatsioonist tuleneva kohutusega Mina/ Minul on/ Mina olen/ Mina oman.
Inimesel on teadmine, et teatud inimesed käivad temaga kaasas ja nendega ühendavad sidemed kestavad aja proovi. Need ei kao ära. Neid ei lõpetata ära. Rollid seovad kokku ja rollid kohustavad. Enese Mina on rolliga samastatud.
Suhe ja suhtlus. Inimesed usuvad, et rollide vaheline suhtlus tähendab suhet – ühendust, mis on ja jääb, kuna rollid ei kao ja neid ei saa ära võtta – läbi ja üle aegade kestab, kindlal joonisel, kindla koha täitmine.
Tegelikult on enamus suhetest, rolle omavate inimeste vahel, suhtlus, mingis kindlas vormis, sisus, vahemaas. Suhte indokaatoriks on ühenduse alles hoidmine ja selles kasvamine – reaalne elu, mõlema poole pealt jagatuna ja ühendatuna – inimesed kasvavad ühes edasi. Suhtlus on valitud - alustatud ja lõpetatud aja hetk, mil oldi samas.
Vanemaks saades mõistab ja teab inimene rohkem – see tähendab, et tema peaks oskama ja saama teha enese elust osa olevate/ osa saavate inimestega koos olemisest parema, kui varem. Kasvav inimene kasutab enesele teada olevast välja settinut – tema võtab kasutusele uusi teadmisi ja on loogiline, et ta kasutab, neid, enesega seonduvas – tema on, muutununa, senist muutev, kuid ei ära lõhkuv.
Täis kasvav inimene avastab, et kõik ei kasva temaga kaasa. Kõik ühes olemised ei ole vaba vooluga – osad on suhtlused, mis püsivad raamides – inimene peab kordama vana, teda suunatakse/ sunnitakse püsima vanas ja tegelikku ise ennast vähendama/ kontrollima – siis ja sel moel saab ta teis(t)ega, rahu säilitavana, koos olla = see on tingimus, et senine suhtlus/ kontakt jääks alles.
See tähendab, et inimene peab, kellegi teise - inimoskuste/ teadmiste/ valikute/ väärtushinnangute põhja enese põhjaks valima – see on platvorm, millel ühendus püsib. Täis kasvav inimene kogeb sellist ühendatust ühes olemisena, milles tema ei saa paraneda, parandada, paremaks. Punkt on tegeliku elu tee peal ees – teine pool ei panusta suhtesse – teine elab oma muutuvat elu mujal.
Ühine on hetk, millal kokku saadakse, paika pandud tingimuste alusel – sellest tahetakse emotsiooni, Mina pildi kinnitust, harjunud moel rollide täitmist. Seda, mis kaasneb ja vastu tuleb anda, seda talutakse kohustusest – Mina pean, sest Mina olen/ teine on. Enesele piiri märkimine – Mina olen, teen seda, väljendun selles, siis lähen ära ja sulgen, teise ees, ukse.
Inimene, kes avab ja pühendab ennast suhtena - Mina ei ulatu teiseni – see on suhtlus. Mina ei saavuta tugevamat ühendust/ ühtsust – see on suhtlus. Mina ei saa oma möödunu „eksimusi” ära parandada – see on suhtlus. Mind koheldakse/ Minuga suheldakse teatud kindlal moel, jäigalt ja kordustena – see on suhtlus.
See, mis püsib, edasi kasvamise võimalust andmata – muutub aja jooksul halvemaks, vähemaks, kitsamaks, räigemaks. Siis, kui lõpetada, võimalikuna olevasse, kui suhtesse uskumine, panustamine, selle suhteks nimetamine – siis jäävad järele riismed, teise poole tegelikkus tuleb nähtavale – ühenduse olemus ja sisu tulevad nähtavale – mitte, et seda enne ei oleks nähtud ega sellest aru saadud, siis vaadatakse sellele otsa ja tunnistatakse see tõeks.
On tavaline, et inimene hoiab - harjumustest/ uskumustest/ vajadustest - möödunu sidemetest kinni, kuigi tegemist on vana, kulunud, katkise, valu toova, otsatarvet mitte täitva asjaga, mis tähistab enese aja kulgu ja sisaldab enese mälestusi – Mina, Mina olen, Minul on.
Vanast riidetükist ja jalanõude paarist on kahju lahkuda, vanast kaisukarust ja mänguautost on kurb loobuda – teist sellist ei ole. Ennast on harjutud ühes nägema ja ühendust kogema. Kuidas Mina reedan selle Kes oli Minule oluline? Kuidas Mina lasen lahti, annan ära, viskan ära? Kui Mina teen sel moel, milline Mina siis olen? Kas olen tänamatu ja hoolimatu, ükskõikne ja isekas, et ei näe ega mõista väärtust?
On kasvava inimese vastutus panna enese aja teekonnale punkt. Mitte enese teekonda lõpetav, vaid kellegi teise poole tõmmatud joon ära kustutada. See on punkt, millest paremaks enam ei lähe. See on punkt, millest edasi on puudu, vajaduste kompenseerimine, leiutamine – vajadus on olemas, kuid seda ei saa täita – asi/ ühendus ei täida oma nime tähistavat funktisooni. Seega saavad vanadest riideesemetest – lapid, kaltsud, lapitekid, ära antav või prügimäe kraam.
Mina ei ole reetur ega tänamatu – sest see punkt, mis tähistas ühise lõpu algust, oli teise osapoole poolt paika pandud. Kunagi ja kusagil teine enam ei panustanud või ei olnudki seda teinud – teine suhtles rolliga, rollina.
On Minu enda asi olla enesega kooskõlas – seljataha jäi enese teekond, enese poolt astutud sammudega, enese poolt tehtud valikutega. Teine oli osaline ja sai osa – rõhk on sõnal OLI – enam ei ole.
Ajalugu ei ole vaja uueks kirjutada ega teist, ühistelt piltidelt, välja lõigata – ühiseid hetki tähistavaid numbreid ja päevi ei pea kartma ega häbenema – see on inimese tunnus, kes ei ole leidnud tasakaalu ja kardab vale olla.
Enese osalusega päevad ja sündmused saab tõsta rollide tasandist kõrgemale ja olla täpsem – Mina, inimesena – Minu, kui inimese, sammud ja valikud – Mina kasvasin, mõistsin, kogesin, lõin olema, andsin võimaluse – Mina tähistan enese tee ja valgustan selle – teised said sellest osa, kuid teised ei kuulu sellele teele, sest see on Minu poolt jäetud jälgede rida.
Marianne
10.09.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar