Täna tahan uskuda, et loota

 

Usk – see on unistus,

mis edasi aitab.

Usk – see on kaotus,

mis käest libiseb.

Inimene usub seda,

mida tahab uskuda,

sest temale

on just seda vaja.

Usk see tõstab vastumeelsust -

teistsuguse uskuja vastu.

Usk sunnib minema

sellele vastu,

kes ei taha uskuda sama.

Usu omamine kasvatab viha -

ära võta usku ära.

See, kes on võimeline,

iseendana olemas olemisega,

ette näitama

teistsugust Maailma,

on oht ja vaenlane.

On hirm,

et valgus paljastab,

kui eesriie langeb,

et usk oli uskumine,

millessegi,

mida ei olnud.

See ei ole usk,

vaid puhas hirm -

kaotada ise ennast,

sest enese usu all

on teadmine,

et tegelikkus saab

ja üsna sageli

teine ongi -

alasti tõde võib-olla

hullem kordades.

Ärata üles ise ennast,

kui ühes usuga

kannad eneses viha,

kui ühes oma usuga

omad vaenlasi,

kui ühes oma usuga

on vajadus lõhkuda

ja enese jaoks vale

ka päriselt tappa ära -

oma usust üles ärka.

Tänases päevas

usk tõukab takka

ja sunnib jätkama -

on keegi, kes usub

ja on need, 

kes täidavad käsud.

######################

Ometi,

vajan ka mina usku,

sest täna tahan uskuda,

et on olemas see miski,

mis peatab toimuva.

Täna tahan uskuda,

et on olemas see keegi,

kes vajutab pidurit -

ja enam ei tehtaks

ja enam ei oleks.

Raske on pealt vaadata,

teadmisega,

et need, kes saavad aidata,

pealt vaatavad

ja lihtsalt tulemust ootavad.

Pärast on tagajärjed,

ühtesid enam ei ole,

maju enam ei ole,

terveks jäänud maad enam ei ole

ja usku enam ei ole.

On soov,

et hullus peatatakse

ja lahingud lõpetatakse -

tahan uskuda.

Ometi tean,

et olema saab see,

mis on määratud olema -

rollid olid jagatud,

sammud said valitud

ja kunagi 

ka lõpp jõuab kohale.

Ükskõik, 

milline see ka on,

see ei ole see,

mis võinuks olla -

sellel teel käies -

nii paljud on lahkunud,

nii palju on kaotatud -

usuga teele läinute

jalge alla jäänud maa

on kaetud vere ja rusudega.

Marianne

01.03.2022.a

Enese eest suletud

 

Vaenlane on see, kelle pärast on midagi, mida peab ja on midagi, mida ei saa. Omades, oma elust, kogemust, vaenlasega ühes olemisest/ elamisest, on inimene haavatud. Ette hoiatamata olemine on enese tahte vastane kogemus, mis, pihta puudutades, jättis järele haava – inimene haavus. Haavatud inimene kõigub avatuse ja suletuse vahel – ta tahaks ennast vabana tunda st olla vaba enesekaitsest, kuid vabana olemine on ohtlik olemine, sest sellele võib järgneda vale olemise kogemine. Haavunud inimene hoiab ennast suletuna ja reageerib olevale vastu veel enne, kui üldse midagi juhtub.

Liigagi sageli on nii, et ühe vaenlase varjust võrsuvad välja teised ning vaenlastest ümberpiiratud inimene keerleb ennastkaitsvate tunnete mäsus. Rahu ei ole – rahus olemist ei ole, sest tema elus on nii palju seda, mis on vale ja puudutab pihta. Haavatud inimene on nagu nurka surutud loom, kes ei tee vahet kätel, mis tema poole sirutuvad – kõik väline on oht.

Kui, midagi on väga palju ja seda kuhjub üleliia, siis inimesel ei ole enam pääsu, midagi peab muutuma – midagi tuleb muuta. Käes on kriis – see on murdumise hetk, mil pidav maa on jalge alt kadunud – tagasi minna ei saa ja olevat veel ei ole. Kui käes on kriis, siis rahus olemine ei ole enam võimalik, sest enese ellujäämise nimel on käimas sõda. Enese eest hoolitsemise ja ennastkaitsva tegevuse võimalused on otsa lõppenud. See tähendab, et enam pole juttugi, kas klaas on poolenisti täis või poolikult tühi - see on tilgatumaks ammutatud ja ära kuivamise äng kisub inimest kokku ja lahvatab välja – tema elu on kaalul.

Samal moel, kui toimub vulkaani plahvatus või mädase korgiga vinnist välja purse, lendab kaas inimese pealt, sest ... ei ole. Kokkukuhjunud energia on ületanud viimase tilgaga tammi. Viimane piisk vallandab kaose. Väline fassaad kukub raginal kokku ja osalised saavad haiget ning mitte keegi ei jaksa mõelda sellele, kuidas jõuda ühisele mõistmisele, sest käimas on olelus võitlus – vastas seismine, kus kaotada ei ole enam midagi, sest nagunii enam ei ole.

Kriis on vigase kommunikatsiooni tagajärg kohas, kus ei ole olemas koostööd, vaid mingil põhjusel pealesunnitud koos olemine – vaenlas(t)ega ühes olemine. Koos olemine võib arvuliselt tähendada kahte või enamat, kuid ka ainult inimest ennast – enesega ühes olemist. Inimesest on saanud ise enda vaenlane.

Vigane suhtlus on pauside, oletuste, enese kogemuste, hirmude ja ettekujutuse kompott. Iseenda ja käimas oleva loo mõistmiseks, edasi-tagasi liikuva info kulg on häiritud, sest ei jagata ise ennast. Haavunud inimene sulgeb ennast vaenlas(t)e ees ning väljendub ja väljendab ise ennast ainult nii vähe, kui võimalik ja sellisena nagu enesekaitseks vajalik.

Käsil on tummfilmi ajastu, mil must-valge pilt ja peale loetud heli seisavad eraldi ning igaüks tõlgendab ja kogeb nähtavat enese mätta otsast. Suletud inimene ei väljenda ise ennast sõnades – ta ei jaga infot eneses toimuva kohta. Vaenlase vastu elab ta ennast välja tundena – reageerib tundena. Ta ei kirjelda, arutledes, mida ja miks ta kogeb endas, vaid ta elab ise enda kogemise välja. Inimene ei vali jagada ise ennast, vaid ta tahab, et teine kogeks enese peal – Tunne ka, tunne ise, siis tunned! Kriisis inimene reageerib vaenlasele vastu – Vaata, mida Sina tegid!!! - selle jaoks, et teine tunneks ennast süüdlasena, kuna, kõik vale, juhtub just tolle pärast ....!!!!

Mida ahastavamaks muutub olukord inimese sees, seda ahtam on tal olla – tunnetest vaba maad jääb aina vähem järgi. Inimene on haavatud – inimene on haavunud. Enese uskumus - Mina ei saa/ Minul ei ole – on täiesti reaalne kogemine, et tühi klaas tühjeneb veelgi, sest sellist hetke ega vahendit ei ole, mis aitaks tema klaasi täita.

Kriisis inimene näeb, läbi oma tunnete vaadates, et kõik teised on temast tähtsamad, sest saavad temale vajamineva enne teda. Tema on see, kes annab oma osa, kuid vastu ei saa ja enesele alles ei jää. Inimene ise, ennastkaitsva otsusega, on asetanud enese sees teised esikohale, kuid ülekohut kogedes, astub ta, väljas pool, nende samade inimeste, kui vaenlaste vastu.

Enese kaitsmise nimel sõdiv haavunud inimene ei võta vastutust ise enda olemise ega tegude eest. Ta usub, et tema peab ja seega ütleb ta ise endale – Pean!!! Kriis kestab ja süveneb, sest inimene kogeb üha uuesti, kuidas tema aeg enesele ei jõua mitte kunagi kohale – see teine, kelle pärast peab, on tee peal ees. Nähes vaenlast, kes on kõiges „vales” süüdi, inimene ründab vaenlasele vastu, kuid rünnates kohtab ta vastupanu, sest keegi ei taha olla peksukott.

Kriis on vältimatu, kui inimene ei vaata enese sisse – tal ei ole anda endale sõna, mis avaks loo. Ise ennast avades saabuks mõistmine ja inimene oleks lõpuks ometi vaba. Vaenlasele vastu astumine on kui kahe teraga mõõk – üks tahk on enese hirm - kohata ise ennast ja teine on sõnatu palve – Tunne sama, mida minagi ja ütle mulle, mis on see, mida ma tunnen. „Lase mul olla parem mina – aita mul olla parem mina. Lase mul olla hea ja õige, siis saan ma enese jaoks olemas olla.” 

Kohas, kus käib sõda ja loos, mis võib teha katki, teostatakse enesekaitset ja seega ollakse teise eest suletud. Ei vaadata üksteise sisse ega otsita sõna, mis lahendaks loo ära, vaid heidetakse sõnu kui pomme, mis lõhuksid loo ja kasutatakse sõnu, kui relvi, et haavata vastasolijat.

Marianne

28.02.2022.a

Loovuse vahend

 

Teen midagi -

välja tuleb kuidagi,

kuid üldsegi

see pole see,

mida näha soovisin.

Rahul ei ole tulemusega,

sest see pole täiuslik -

puudusi näen

ja vigu leian.

Otsuse teen -

mina ei oska,

mina ei õnnestu -

sel hetkel olen õnnetu,

sest see olen, kes olen.

Tundeid kogedes,

annan oma tööle hinnangu,

kuid iseennast arvustan

ja enese väärtust kaalun -

looja olin luues,

kuid, tulemust omades,

vahendiks muutusin.

Nii nagu võilillelapsed,

soovina tuules lendu lähevad

ja kollase vaiba külvavad,

nii sooviksin ka mina,

et see, mida näen eneses,

saab sellisena olema,

kuid ....

Marianne

18.02.2022.a

Peost libisenud

 

Inimene kasutab sihikindlalt, kuid raiskavalt oma energiat, et suuta vältida valesid tundeid ning püüda enese jaoks just neid õigeid ja vajalikke kogemisi. See on tema igapäevane tavaline tegevus oma Tunnetemaailma ühest äärest teise võnkudes.

Ka nn vale tunde tundmine on kogemus, mis ei pea olema võitlus vastu ega eitamine, vaid avatud meelega, sisse astudes, tundest läbi kõndimine. Hirmu tundev inimene võitleb kogemise vastu, kuid kui ta ei astu ega koge, siis ta ei saa teisele kaldale astuda.

Marianne

17.02.2022.a

Kogemus on enese teekond

 

Üsna sageli küsitakse või oodatakse inimese käest midagi - tegu, asja, olemist – ja sama sageli inimene tõttabki tegema, andma, olema. Selle jaoks, et teha, olla või anda, on inimesel vaja kasutada oma energiat. Selleks, et enda oma, millegi või kellegi jaoks/ pärast, nn ära andes, jääks enese lugu tasakaalu, siis antakse, oodatakse, saadakse, midagi vastu. Üsna lihtne ja mõistetav on kaup kauba vastu vahetus, on töö ja on palk – need on kokkulepitud vastastikkused tegemised, andmised, olemised. Tasu tagamine, rahupiibu ulatamine ja vastutuse võtmine.

Inimene ei oleks üks huvitav mutukas ega suudaks ta oma elu üsna keeruliseks elada, kui temaga ühes ei käiks allhoovusi – varjatud soove, vajadusi – enese sisse ära peidetud enese kogemiste jälgi. Inimese lugude sees on lood ka siis, kui talle endale tundub, et mingeid tagamõtteid ega varjatut peidus ei ole ning just selletõttu muutub tema teed takistavaks probleemiks see, mis algul näis kergusena.

Inimene nõustub kasutama oma energiat selle jaoks, et luua, anda ja olla ning on pealtnäha justkui nõus, kuid seda alguses. Jätkates, kasvab temas vastumeelsus teha edasi ja olla ühte seotud soovimatuga, sest endast andes, tunneb inimene, et teda kasutatakse ära ja ta ei saa vastu seda, mida vajab. Puudust tundes, kogeb ta ennast vahendina, kelle tunnetega ei arvestata ega väärtust osata hinnata.

Inimene annab sageli oma sõna – Jah – ja nõustub, enesele võetud, ülesannet täitma veel enne, kui on ise jõudnud läbi mõelda, mida see tema jaoks tähendab. Inimene näeb väljakutset ning läheb ise ennast proovile panema või on tal küsijast, millegipärast kahju või on tal vaja ennast Maailmale tõestada või tunneb ta ennast küsija ees süüdi olevat või usub ta ennast võlgu olevat või soovib ta endale kasu lõigata või tahab ta lihtsalt aidata. Enese, varjus olnud, lugu avaneb alles siis, kui on kogetud päriselt.

Loo edenedes kasvavad inimeses, ise ennast lõhkuvad, tunded, need võimenduvad ja muudavad rahus olemise võimatuks. Inimene teab, et ta on enese energiat liigutanud ja kellegi jaoks, tehes või olles, on seda justkui ära andnud – temal on vähemaks jäänud ja teisele rohkem saanud. Kui teise tasku täitmisele ei järgne tasakaalustumist, siis kasvab puudus. Kui inimene ei mõista ise ennast, siis ta ei tea, mida ta vajab – mis on see, mida tema ootab, enese vastu, saavat.

Inimene jätkab oma lugu ega lõpeta ennastkahjustavat tegevust. Inimene jätkab inertsist, seotusest, kohusetundest, kuid ka vastu saamise eesmärgist tulenevalt, edasi olemist, andmist, tegemist. Hoolimata oma tunnetest ja eneses toimuvast, jätkab inimene enese või enesest loomist, kellegi teise jaoks või pärast. Ta teeb ikkagi, kuigi ei taha. Ta annab, kuigi tunneb protesti, välise vastu, enese sees. Ta tahab ennast takistada, et valest lahti lasta ja vabaks saada, kuid ikkagi jätkab.

Inimene ei astu loost välja, sest ta kardab kaotada rohkem siis, kui ta enam ei vali teha, olla või anda. Inimest takistab ka tema enese hirm olla halb, vale ja inetu - ta kardab teiste halvustavaid pilke, ära põlgavaid sõnu ja nimetamisi siis, kui ta enam ei vali olla hea, õige ja ilus. Hukkamõistmise hirmus jätkab ta, kibestununa, oma teed ja kasutab sellel astumiseks jõudu, mida toidab, saaja ehk enese ära kasutaja vastu pööratud, viha kasvatamisega.

Nn ära kasutatud inimene usub argumenteeritult, et tema on ohver ja seega on tema energiast kasusaaja süüdi, kuna too ei ole õige, sest ei anna või ei ole ise vastu sellisena nagu käimasoleva loo kompenseerimiseks vaja läheb. Lugu on tasakaalust väljas, puudus süveneb ja vastuhakkavad tunded kasvavad. Kui ei saada või ei julgeta oma, ennast närivaid, sõnu väljaöelda, siis kogetakse masendust ja enese vastu pööratud enese süüdistust – ise ollakse ohver ja samas ka süüdlane.

Teele astunud inimene ei peatunud ega mõtestanud ise ennast – Miks ta valis kasutada oma energiat? Mida ta vastu ootab? Mis on see, mis teda tasakaalustab? Mille kogemist ja miks ta soovib? Miks ta enesest andmist ei ole lõpetanud? Kas on üldse reaalne saada soovitud kogemine vastu või mitte? Kas on võimalik küsida soovitut vastu või mitte?

Kui inimene, vastates ausalt ja vaadates enese sisse, on leidnud üles ise ennast, siis saabub rahu – tunded on kaotanud oma jõu ja inimene annab enesele võimaluse valida – otsustada, kas jätkata või mitte ning teha seda teadlikult, arvestades ise endaga.

Millise tähenduse inimene oma sammule annab – kas see on investeering iseendasse või tegu, millele on intressid määratud – kasu saamine, tootlikus. Puudust kogev inimene on määranud ise ennast kasu tooma. Saamata jäänud tulu tõttu ei ole lugu tasakaalus. Enese kehva tööd kogev inimene annab iseendale, kui töö tulemusele, hinnangu – pole piisav, ollakse väärtusetu. Inimene, kes on vahend, ei ole looja, sest tal on omanik.

Vabadus on olemas ka siis, kui on kohustus või seotus. Inimene ei karda kogemust, vaid kogemist – on hirm vale tunde kogemise ees ja see takistab vabaduse teed. Vahendina, endast andes, on ootus, mis tähendab juba eos pettumust, seejärel saabub kahetsus ning olukorrast väljumiseks on vaja süüdlast, et saada võimalust olla loos ohver, kes peab saama, oma kannatuste eest, lugu tasakaalustava tasu. Küsimuste - Miks ma ei saa? Miks ma tegin? - vastus peitub põhjuses. Inimesel on hirm, et tema ise oligi süüdi ja seega tuleb tal leida põhjus kelleski teises. Need on pendlid, milles võngutakse, kui ollakse vahendid, kes peavad tagama õige tunde kogemise ja vale tunde vältimise.

Kui inimene jätkab, siis ei pruugi see enam olla ära andmine, vaid investeering enesesse – enese kogemus saab olla vajaminev/ oodatud tulemus. Kogemus ei ole sama, mis kogemine. Kogemine on tundena reageerimine. Kogemus on lugu – see on enese teekond, mis on läbitud enese kasvamise teel. Enese tunnetega võitlev inimene on jäänud kinni kogemise soovi – temas on vajadus kogeda, midagi konkreetset. See võib-olla soov korrata head olemist või kaotatu uuesti kogemist, teiste pealt nähtu proovimist või veel midagi muud.

Puudust kogev inimene peab suutma anda endale vajamineva – selleks saab ta kasutada ise ennast – olla vahend. Kui inimene ei saa, enam või veel, enese jaoks vajalikku kogemist, siis omandab, ära antud energia, meeletult suure väärtuse, mille inimene on enese jaoks kaotanud. Seda, mida enam ei oma, selle oleks saanud teisiti kasutada ehk investeerida paremini, et selles kohas, kus seistes kogetakse puudust, oleks selle asemel õige kogemine olemas.

Aus vastus, iseendale, annab vabaduse ja võimaluse – inimene mõistab ise ennast. See, kes sai ja kelle pihta oldi vihane, ei ole süüdlane – see oli inimese enese lugu ja too teine andis, energiat vastu võttes, oma toetuse, et inimene saaks aja ja koha iseenda mõistmiseks. Aus vastus iseendale ei tee inimest valeks - Austa ise ennast. Ära põgene tunnete uttu, vaid vali teadlikult. See, mis tundus suletud uksena ja, mida prooviti meeleheitlikult avada, võib-olla sein ning uks asuda kusagil mujal või uks oligi uks, kuid enese Tundemina oli see, mis kasvatas tundeseina takistuseks teele. Valides kogemuse, valid vabaduse.

Marianne

16.02.2022.a

Ära ole olemas

 

Tundena olles

ei tehta vahet

enesel ega tundel -

on üksainus olemine -

tundena väljendumine.

Pole vahet selles,

kas suur

või väike ollakse,

omades tunnet -

tundena olles,

on vaja seda,

kellele vastu põrkuda.

Kui inimene veel ei oska

ise ennast mõista,

siis ta vajab päästikut,

et tunne,

välja enese seest,

vallandada -

inimene näitab ennast välja -

ta annab väljas olevale tunda,

kuidas tema tunneb endas.

Kui toime ei tulda

oma tunnetega,

siis saab vaenlaseks see,

kes on olemas,

ja saab ka see,

kes reageerib vastu.

Tundena olles,

ülepinget lahendades,

tunne väljendatakse

enese seest välja -

tunne karistab seda,

kes seismas lihtsalt ees,

kes on ja reageerib,

kes seisab ja ütleb,

kes tuleb ja keelab.

Tunne on see,

kes öelda proovib halvasti,

kes lüüa valib pihta,

kes tahab teha haiget -

Maailma ja ka ise enda,

ta soovib pigistada katki.

Tunde käes vangis olija

vajab oma aega,

et saada võimalust olla

ja kätte kaotatu,

kuid nii sageli

ei jäeta alles võimalust

peatada ajakulgu -

seega, jääb olemata hetk,

mil vaibuda ja mõista.

Pausi ei tehta -

aega ei panda seisma -

see läheb edasi.

Inimene peab olema valmis

ning korras

veel enne,

kui ollakse,

ise ennast

ära lahendanud.

Kaotused kuhjuvad,

kordused korduvad,

kogetud hoolimatus -

peab ka siis,

kui veel ei saa.

Inimene peab ka siis,

olema õige ja korras,

kui ta usub,

et temast enesest ei piisa -

ta ei saa kätte seda,

mida vajab

ise enda

teistsuguseks muutmiseks.

Inimesel on vaja olla see,

kes ta tahab olla - võitja,

kuid ta on kaotaja,

sest - Minul ei ole

ja seega - Mina ei ole.

Maailma mõistamatus,

teeb haiget.

Maailma vajadus -

ole valmis,

ole korras -

sunnib lõhkuma ise ennast.

Maailma nõudmine -

ära tekita probleeme -

sunnib ära kaotama ise enda

või enese nimel

lahingut pidama.

Väljenduv tunne

on paisuva energia,

energeetiline reaktsioon -

see on takistus teel,

kohas, kus on võimetus

lasta oleval sündida,

hetkes oleval toimuda

ja minevikuks saada -

on – oli ära.

Sellel,

kes tunde käes vangis -

oli ja sellepärast on,

jätkuvalt on.

Valed,

segavad ära olemise,

kui annavad ülesande -

mitte olla -

see on, kui punane rätik härjale,

mis toob sudu silmile -

üles ärritav on välise tahe -

mitte olla see,

kes ollakse!

Kasvab vajadus

astuda vastu,

põrkuda füüsiliselt vastu sellele,

kes jõuga nõuab muutust -

olemise vahetust -

enese ära kaotust.

„Ma ei ole kohale jõudnud -

ise endaga alles võitlen -

otsin seda, kes ma olen!

Ma ei mõista veel,

et ma tunnen

enese valikul

ja iseenda tahtel.

Minule tundub,

et ei ole valikut -

olen,

sest enese sees tunnen,

olen,

sest sassis eneses olen,

kui see on vale,

siis nii väljendun ka välja.

Tullakse ja õpetatakse -

tõmba kardinad ette,

nägu vaheta ära -

ära näita ise ennast välja.

See ei aita,

kui minust ei tehta välja.

See ei aita,

kui reageeritakse vastu.

See ei lahenda ära,

kui öeldakse,

et otsi lahendust -

lahendust ei ole,

kui seda ei näe!”

Kaotades, olemise,

enese kaotust kogetakse -

see, kes leinab,

on kaotaja

ja temal ei ole

seda ise ennast,

keda vastu võtta.

Teistel on lihtne öelda ja sageli tundub ka iseendale, et see ongi ainuke ja õige võimalus - lahenda probleem ära st muuda ise ennast ära, siis kõik muutub ning saab korda – saab olema parem õige.

Muuda – see kõlab kõrvus, kui käsk – Ole teine! Kui ollakse see, kes ollakse, siis ollakse ju Mina. Ennast ära muutes, mina ei oleks enam mina. Muutmise vajadus/ kohustus/ sundus kasvatab hirmu - on oht kaotada ise ennast. Seega, tuleb olla valmis kõigeks ja anda endast kõik, et kaitsta ise ennast – vältimaks võimalust, et enam ei ole.

Tundena olles on inimene Kes ja lahke soovitus või range nõudmine Ära tunne! - tähendab - Ära ole tunne! - see tähendab - Ära ole see, kes oled! – ja see tähendab - Ära ole olemas!

Üksainus samm lahutab inimest väljakutsest - elada sellise iseendana, millisena ollakse – võtta ise ennast vastu. See samm tuleb teha üle oma hirmude kuristiku, läbi vaikuse lämmatava kõrbe, astudes, tühjuse alla neelava pimeduse sisse, lasta oma Minast lahti ja kogeda olevat.

Ei ole seda, mis oli eile – see oli ära. Ollakse see Kes, millisena valitakse sündida olevas hetkes ...

Marianne

15.02.2022.a

Kaose karusell

 

On olemas hetki,

mil tõsiselt tundub,

et enese elu 

on ebaõiglane -

enese sammude tagajärgi,

iseenda naha peal

ära kogema peab.

See, mis oli,

see, oli juba ära,

kuid olevas hetkes

see vastu kajab alles,

see justkui pihta lööb

ja seda pole üldse

läbi kogeda hea.

On vabadus valida -

enese väljendumine,

lihtsalt olemine,

varrukast visatud käitumine.

On olemas oma õigus

ja seega saab astutud,

saab tehtud ja oldud,

lõbu pärast proovitud

ja ka Maailmale vastatud.

Ebaõiglase kohtlemisena

enese elu tundub,

kui enese valik

oli olnud tagajärg -

vastus Maailmale -

selle sammu,

mis sai tehtud vastu,

oli põhjustanud olnu.

Vastupäeva keeratud oks

tuleb hooga tagasi

ja ise saadakse pihta,

seda ise endas tuntakse -

on solvumine,

on valu kogemine

on nukker kurbus,

ka trots ja viha

ning jonn,

mis suurem enesest -

see on enesekaitse -

vastus ebaõiglusele.

Kui kogu aeg

ja kõik, mis on,

on millegi tagajärg

ja järgnev,

järgmise sammu tagajärg -

siis on see

üks lõputu

vastu astuvate sammude jada.

„Mind vaja ei ole,

Minul mõtet ei ole”

nende sõnade sõnum on -

„Mina ei taha

enam oma elu kogeda.”

Vabaks astudes,

ennast vabastades,

rahu saabuks,

lihtsalt rahus olla saaks.

Ära minek

tundub võimalik valik -

„Kui mina ei oska,

kui mina ei jaksa,

kui mina ei taha

enese tagajärgi kogeda,

siis ise ennast päästan ära,

kui oma valesti mineva elu

ise lõpetan ära.”

Ohver ollakse,

kui süüdi ollakse -

see on enese murdumine,

kui raske tunne ollakse -

kaose karusell

on jätkuv valede tunnete

lõputult segadusse ajav virvarr.

Valede valikute komistused,

ebaõnnestunud olemised -

enesega kaasas olev halo -

enam ei nähta Inimest,

vaid valitud sammude tulemust -

samme kogenud inimeste poolt

loodud kuvandit -

Kui juba tegid,

seda ja teist,

siis oledki,

see teine!

Ennast valena kogedes,

ei võeta ise ennast vastu,

kuid vana mudel ei tööta,

vana lahendus enam ei pea,

aga uut veel ei ole

ja seda üles ei leia,

sest tagajärjed,

mida kogeda tuleb,

on veel vana omad.

Kui tigu oma koda,

kõike olnut kaasas veetakse -

kogu see aeg,

kõik on alles

ja seega puudub vabadus.

Valitud olemine

võiks olla kui mäng,

kuid sellest sünnib

argine reaalsus -

enese minevik

on olevikus kohal

ja sellest lahti ei saa.

Ei taha parandada seda,

mis tehti juba ära -

kuid vastutama peab

enese tegude eest -

see on murdumine,

ise endana kasvamine,

enese valiku ja vabaduse

tõsiduse mõistmine.

Kui tagajärg ollakse,

siis selle tagajärg

saab olema loo järg -

on rattas kõndimine

enese kordamine -

kui muidu välja ei pääse,

siis saab mängida mõttega -

peatan tee ja astun välja.

Vahel, kergem tundub minna ära,

kui jääda,

kui edasi elada -

enese loodud segaduse keskel

ise edasi elada.

See on valiku võimalus,

kas vastata -

olla vastav tunne

või jätta alles valik

vabadus olevas hetkes -

valides vabadus

astuda ringist välja -

korduvast mustrist väljudes,

olev oli ära.

Enda eest sõdides,

ise ennast kaitstes,

all on vana lahendus

ja sellest kinni hoides,

on pealmine pool vale

ja elu ebaõiglane sassis segadus.

Kuidas uut luua,

kui selle jaoks

ei ole olemas rahu

ega anta vaikust -

vale tähelepanu olema sunnib,

korduv väljendus olema peab -

ollakse halo, keda nähakse.

Puudu jääb tähelepanu,

vajaka see tähelepanemine,

mis toetab

ja olla lubab

Inimene.

Võitlus vajaliku tähelepanu eest

on võitlus vale tähelepanu vastu -

püüd õiget omada tähendab, 

et vale tuleb, 

mälestusi kustutades,

enne ära kaotada.

Marianne

11.02.2022.a