Üsna sageli küsitakse või oodatakse inimese käest midagi - tegu,
asja, olemist – ja sama sageli inimene tõttabki tegema, andma,
olema. Selle jaoks, et teha, olla või anda, on inimesel vaja
kasutada oma energiat. Selleks, et enda oma, millegi või kellegi
jaoks/ pärast, nn ära andes, jääks enese lugu tasakaalu, siis
antakse, oodatakse, saadakse, midagi vastu. Üsna lihtne ja mõistetav
on kaup kauba vastu vahetus, on töö ja on palk – need on
kokkulepitud vastastikkused tegemised, andmised, olemised. Tasu
tagamine, rahupiibu ulatamine ja vastutuse võtmine.
Inimene ei oleks üks huvitav mutukas ega suudaks ta oma elu üsna
keeruliseks elada, kui temaga ühes ei käiks allhoovusi – varjatud
soove, vajadusi – enese sisse ära peidetud enese kogemiste jälgi.
Inimese lugude sees on lood ka siis, kui talle endale tundub, et
mingeid tagamõtteid ega varjatut peidus ei ole ning just selletõttu
muutub tema teed takistavaks probleemiks see, mis algul näis
kergusena.
Inimene nõustub kasutama oma energiat selle jaoks, et luua, anda ja
olla ning on pealtnäha justkui nõus, kuid seda alguses. Jätkates,
kasvab temas vastumeelsus teha edasi ja olla ühte seotud
soovimatuga, sest endast andes, tunneb inimene, et teda kasutatakse
ära ja ta ei saa vastu seda, mida vajab. Puudust tundes, kogeb ta
ennast vahendina, kelle tunnetega ei arvestata ega väärtust osata
hinnata.
Inimene annab sageli oma sõna – Jah – ja nõustub, enesele
võetud, ülesannet täitma veel enne, kui on ise jõudnud
läbi mõelda, mida see tema jaoks tähendab. Inimene näeb
väljakutset ning läheb ise ennast proovile panema või on tal
küsijast, millegipärast kahju või on tal vaja ennast Maailmale
tõestada või tunneb ta ennast küsija ees süüdi olevat või usub
ta ennast võlgu olevat või soovib ta endale kasu lõigata või
tahab ta lihtsalt aidata. Enese, varjus olnud, lugu avaneb alles
siis, kui on kogetud päriselt.
Loo edenedes kasvavad inimeses, ise ennast lõhkuvad, tunded, need
võimenduvad ja muudavad rahus olemise võimatuks. Inimene teab, et
ta on enese energiat liigutanud ja kellegi jaoks, tehes või olles,
on seda justkui ära andnud – temal on vähemaks jäänud ja
teisele rohkem saanud. Kui teise tasku täitmisele ei järgne
tasakaalustumist, siis kasvab puudus. Kui inimene ei mõista ise
ennast, siis ta ei tea, mida ta vajab – mis on see, mida tema
ootab, enese vastu, saavat.
Inimene jätkab oma lugu ega lõpeta ennastkahjustavat tegevust.
Inimene jätkab inertsist, seotusest, kohusetundest, kuid ka vastu
saamise eesmärgist tulenevalt, edasi olemist, andmist, tegemist.
Hoolimata oma tunnetest ja eneses toimuvast, jätkab inimene enese
või enesest loomist, kellegi teise jaoks või pärast. Ta teeb
ikkagi, kuigi ei taha. Ta annab, kuigi tunneb protesti, välise
vastu, enese sees. Ta tahab ennast takistada, et valest lahti lasta
ja vabaks saada, kuid ikkagi jätkab.
Inimene ei astu loost välja, sest ta kardab kaotada rohkem siis, kui
ta enam ei vali teha, olla või anda. Inimest takistab ka tema enese
hirm olla halb, vale ja inetu - ta kardab teiste halvustavaid pilke,
ära põlgavaid sõnu ja nimetamisi siis, kui ta enam ei vali olla hea, õige ja ilus. Hukkamõistmise hirmus jätkab ta, kibestununa, oma
teed ja kasutab sellel astumiseks jõudu, mida toidab, saaja ehk
enese ära kasutaja vastu pööratud, viha kasvatamisega.
Nn ära kasutatud inimene usub argumenteeritult, et tema on ohver ja
seega on tema energiast kasusaaja süüdi, kuna too ei ole õige,
sest ei anna või ei ole ise vastu sellisena nagu käimasoleva loo
kompenseerimiseks vaja läheb. Lugu on tasakaalust väljas, puudus
süveneb ja vastuhakkavad tunded kasvavad. Kui ei saada või ei
julgeta oma, ennast närivaid, sõnu väljaöelda, siis kogetakse
masendust ja enese vastu pööratud enese süüdistust – ise
ollakse ohver ja samas ka süüdlane.
Teele astunud inimene ei peatunud ega mõtestanud ise ennast – Miks
ta valis kasutada oma energiat? Mida ta vastu ootab? Mis on see, mis
teda tasakaalustab? Mille kogemist ja miks ta soovib? Miks ta enesest
andmist ei ole lõpetanud? Kas on üldse reaalne saada soovitud
kogemine vastu või mitte? Kas on võimalik küsida soovitut vastu
või mitte?
Kui inimene, vastates ausalt ja vaadates enese sisse, on leidnud üles
ise ennast, siis saabub rahu – tunded on kaotanud oma jõu ja
inimene annab enesele võimaluse valida – otsustada, kas jätkata
või mitte ning teha seda teadlikult, arvestades ise endaga.
Millise tähenduse inimene oma sammule annab – kas see on
investeering iseendasse või tegu, millele on intressid määratud –
kasu saamine, tootlikus. Puudust kogev inimene on määranud ise
ennast kasu tooma. Saamata jäänud tulu tõttu ei ole lugu
tasakaalus. Enese kehva tööd kogev inimene annab iseendale, kui töö
tulemusele, hinnangu – pole piisav, ollakse väärtusetu. Inimene,
kes on vahend, ei ole looja, sest tal on omanik.
Vabadus on olemas ka siis, kui on kohustus või seotus. Inimene ei
karda kogemust, vaid kogemist – on hirm vale tunde kogemise ees ja
see takistab vabaduse teed. Vahendina, endast andes, on ootus, mis
tähendab juba eos pettumust, seejärel saabub kahetsus ning
olukorrast väljumiseks on vaja süüdlast, et saada võimalust olla
loos ohver, kes peab saama, oma kannatuste eest, lugu tasakaalustava
tasu. Küsimuste - Miks ma ei saa? Miks ma tegin? - vastus peitub
põhjuses. Inimesel on hirm, et tema ise oligi süüdi ja seega tuleb
tal leida põhjus kelleski teises. Need on pendlid, milles
võngutakse, kui ollakse vahendid, kes peavad tagama õige tunde
kogemise ja vale tunde vältimise.
Kui inimene jätkab, siis ei pruugi see enam olla ära andmine, vaid
investeering enesesse – enese kogemus saab olla vajaminev/ oodatud
tulemus. Kogemus ei ole sama, mis kogemine. Kogemine on tundena
reageerimine. Kogemus on lugu – see on enese teekond, mis on
läbitud enese kasvamise teel. Enese tunnetega võitlev inimene on
jäänud kinni kogemise soovi – temas on vajadus kogeda, midagi
konkreetset. See võib-olla soov korrata head olemist või kaotatu
uuesti kogemist, teiste pealt nähtu proovimist või veel midagi
muud.
Puudust kogev inimene peab suutma anda endale vajamineva – selleks
saab ta kasutada ise ennast – olla vahend. Kui inimene ei saa, enam
või veel, enese jaoks vajalikku kogemist, siis omandab, ära antud
energia, meeletult suure väärtuse, mille inimene on enese jaoks
kaotanud. Seda, mida enam ei oma, selle oleks saanud teisiti kasutada
ehk investeerida paremini, et selles kohas, kus seistes kogetakse
puudust, oleks selle asemel õige kogemine olemas.
Aus vastus, iseendale, annab vabaduse ja võimaluse – inimene
mõistab ise ennast. See, kes sai ja kelle pihta oldi vihane, ei ole
süüdlane – see oli inimese enese lugu ja too teine andis,
energiat vastu võttes, oma toetuse, et inimene saaks aja ja koha
iseenda mõistmiseks. Aus vastus iseendale ei tee inimest valeks -
Austa ise ennast. Ära põgene tunnete uttu, vaid vali teadlikult. See, mis tundus
suletud uksena ja, mida prooviti meeleheitlikult avada, võib-olla
sein ning uks asuda kusagil mujal või uks oligi uks, kuid enese
Tundemina oli see, mis kasvatas tundeseina takistuseks teele. Valides kogemuse, valid vabaduse.
Marianne
16.02.2022.a