Kaose karusell

 

On olemas hetki,

mil tõsiselt tundub,

et enese elu 

on ebaõiglane -

enese sammude tagajärgi,

iseenda naha peal

ära kogema peab.

See, mis oli,

see, oli juba ära,

kuid olevas hetkes

see vastu kajab alles,

see justkui pihta lööb

ja seda pole üldse

läbi kogeda hea.

On vabadus valida -

enese väljendumine,

lihtsalt olemine,

varrukast visatud käitumine.

On olemas oma õigus

ja seega saab astutud,

saab tehtud ja oldud,

lõbu pärast proovitud

ja ka Maailmale vastatud.

Ebaõiglase kohtlemisena

enese elu tundub,

kui enese valik

oli olnud tagajärg -

vastus Maailmale -

selle sammu,

mis sai tehtud vastu,

oli põhjustanud olnu.

Vastupäeva keeratud oks

tuleb hooga tagasi

ja ise saadakse pihta,

seda ise endas tuntakse -

on solvumine,

on valu kogemine

on nukker kurbus,

ka trots ja viha

ning jonn,

mis suurem enesest -

see on enesekaitse -

vastus ebaõiglusele.

Kui kogu aeg

ja kõik, mis on,

on millegi tagajärg

ja järgnev,

järgmise sammu tagajärg -

siis on see

üks lõputu

vastu astuvate sammude jada.

„Mind vaja ei ole,

Minul mõtet ei ole”

nende sõnade sõnum on -

„Mina ei taha

enam oma elu kogeda.”

Vabaks astudes,

ennast vabastades,

rahu saabuks,

lihtsalt rahus olla saaks.

Ära minek

tundub võimalik valik -

„Kui mina ei oska,

kui mina ei jaksa,

kui mina ei taha

enese tagajärgi kogeda,

siis ise ennast päästan ära,

kui oma valesti mineva elu

ise lõpetan ära.”

Ohver ollakse,

kui süüdi ollakse -

see on enese murdumine,

kui raske tunne ollakse -

kaose karusell

on jätkuv valede tunnete

lõputult segadusse ajav virvarr.

Valede valikute komistused,

ebaõnnestunud olemised -

enesega kaasas olev halo -

enam ei nähta Inimest,

vaid valitud sammude tulemust -

samme kogenud inimeste poolt

loodud kuvandit -

Kui juba tegid,

seda ja teist,

siis oledki,

see teine!

Ennast valena kogedes,

ei võeta ise ennast vastu,

kuid vana mudel ei tööta,

vana lahendus enam ei pea,

aga uut veel ei ole

ja seda üles ei leia,

sest tagajärjed,

mida kogeda tuleb,

on veel vana omad.

Kui tigu oma koda,

kõike olnut kaasas veetakse -

kogu see aeg,

kõik on alles

ja seega puudub vabadus.

Valitud olemine

võiks olla kui mäng,

kuid sellest sünnib

argine reaalsus -

enese minevik

on olevikus kohal

ja sellest lahti ei saa.

Ei taha parandada seda,

mis tehti juba ära -

kuid vastutama peab

enese tegude eest -

see on murdumine,

ise endana kasvamine,

enese valiku ja vabaduse

tõsiduse mõistmine.

Kui tagajärg ollakse,

siis selle tagajärg

saab olema loo järg -

on rattas kõndimine

enese kordamine -

kui muidu välja ei pääse,

siis saab mängida mõttega -

peatan tee ja astun välja.

Vahel, kergem tundub minna ära,

kui jääda,

kui edasi elada -

enese loodud segaduse keskel

ise edasi elada.

See on valiku võimalus,

kas vastata -

olla vastav tunne

või jätta alles valik

vabadus olevas hetkes -

valides vabadus

astuda ringist välja -

korduvast mustrist väljudes,

olev oli ära.

Enda eest sõdides,

ise ennast kaitstes,

all on vana lahendus

ja sellest kinni hoides,

on pealmine pool vale

ja elu ebaõiglane sassis segadus.

Kuidas uut luua,

kui selle jaoks

ei ole olemas rahu

ega anta vaikust -

vale tähelepanu olema sunnib,

korduv väljendus olema peab -

ollakse halo, keda nähakse.

Puudu jääb tähelepanu,

vajaka see tähelepanemine,

mis toetab

ja olla lubab

Inimene.

Võitlus vajaliku tähelepanu eest

on võitlus vale tähelepanu vastu -

püüd õiget omada tähendab, 

et vale tuleb, 

mälestusi kustutades,

enne ära kaotada.

Marianne

11.02.2022.a