Üsna sageli küsitakse või oodatakse inimese käest midagi - tegu, asja, olemist – ja sama sageli inimene tõttabki tegema, andma, olema. Selle jaoks, et teha, olla või anda, on inimesel vaja kasutada oma energiat. Selleks, et enda oma, millegi või kellegi jaoks/ pärast, nn ära andes, jääks enese lugu tasakaalu, siis antakse, oodatakse, saadakse, midagi vastu. Üsna lihtne ja mõistetav on kaup kauba vastu vahetus, on töö ja on palk – need on kokkulepitud vastastikkused tegemised, andmised, olemised. Tasu tagamine, rahupiibu ulatamine ja vastutuse võtmine.
Inimene ei oleks üks huvitav mutukas ega suudaks ta oma elu üsna keeruliseks elada, kui temaga ühes ei käiks allhoovusi – varjatud soove, vajadusi – enese sisse ära peidetud enese kogemiste jälgi. Inimese lugude sees on lood ka siis, kui talle endale tundub, et mingeid tagamõtteid ega varjatut peidus ei ole ning just selletõttu muutub tema teed takistavaks probleemiks see, mis algul näis kergusena.
Inimene nõustub kasutama oma energiat selle jaoks, et luua, anda ja olla ning on pealtnäha justkui nõus, kuid seda alguses. Jätkates, kasvab temas vastumeelsus teha edasi ja olla ühte seotud soovimatuga, sest endast andes, tunneb inimene, et teda kasutatakse ära ja ta ei saa vastu seda, mida vajab. Puudust tundes, kogeb ta ennast vahendina, kelle tunnetega ei arvestata ega väärtust osata hinnata.
Inimene annab sageli oma sõna – Jah – ja nõustub, enesele võetud, ülesannet täitma veel enne, kui on ise jõudnud läbi mõelda, mida see tema jaoks tähendab. Inimene näeb väljakutset ning läheb ise ennast proovile panema või on tal küsijast, millegipärast kahju või on tal vaja ennast Maailmale tõestada või tunneb ta ennast küsija ees süüdi olevat või usub ta ennast võlgu olevat või soovib ta endale kasu lõigata või tahab ta lihtsalt aidata. Enese, varjus olnud, lugu avaneb alles siis, kui on kogetud päriselt.
Loo edenedes kasvavad inimeses, ise ennast lõhkuvad, tunded, need võimenduvad ja muudavad rahus olemise võimatuks. Inimene teab, et ta on enese energiat liigutanud ja kellegi jaoks, tehes või olles, on seda justkui ära andnud – temal on vähemaks jäänud ja teisele rohkem saanud. Kui teise tasku täitmisele ei järgne tasakaalustumist, siis kasvab puudus. Kui inimene ei mõista ise ennast, siis ta ei tea, mida ta vajab – mis on see, mida tema ootab, enese vastu, saavat.
Inimene jätkab oma lugu ega lõpeta ennastkahjustavat tegevust. Inimene jätkab inertsist, seotusest, kohusetundest, kuid ka vastu saamise eesmärgist tulenevalt, edasi olemist, andmist, tegemist. Hoolimata oma tunnetest ja eneses toimuvast, jätkab inimene enese või enesest loomist, kellegi teise jaoks või pärast. Ta teeb ikkagi, kuigi ei taha. Ta annab, kuigi tunneb protesti, välise vastu, enese sees. Ta tahab ennast takistada, et valest lahti lasta ja vabaks saada, kuid ikkagi jätkab.
Inimene ei astu loost välja, sest ta kardab kaotada rohkem siis, kui ta enam ei vali teha, olla või anda. Inimest takistab ka tema enese hirm olla halb, vale ja inetu - ta kardab teiste halvustavaid pilke, ära põlgavaid sõnu ja nimetamisi siis, kui ta enam ei vali olla hea, õige ja ilus. Hukkamõistmise hirmus jätkab ta, kibestununa, oma teed ja kasutab sellel astumiseks jõudu, mida toidab, saaja ehk enese ära kasutaja vastu pööratud, viha kasvatamisega.
Nn ära kasutatud inimene usub argumenteeritult, et tema on ohver ja seega on tema energiast kasusaaja süüdi, kuna too ei ole õige, sest ei anna või ei ole ise vastu sellisena nagu käimasoleva loo kompenseerimiseks vaja läheb. Lugu on tasakaalust väljas, puudus süveneb ja vastuhakkavad tunded kasvavad. Kui ei saada või ei julgeta oma, ennast närivaid, sõnu väljaöelda, siis kogetakse masendust ja enese vastu pööratud enese süüdistust – ise ollakse ohver ja samas ka süüdlane.
Teele astunud inimene ei peatunud ega mõtestanud ise ennast – Miks ta valis kasutada oma energiat? Mida ta vastu ootab? Mis on see, mis teda tasakaalustab? Mille kogemist ja miks ta soovib? Miks ta enesest andmist ei ole lõpetanud? Kas on üldse reaalne saada soovitud kogemine vastu või mitte? Kas on võimalik küsida soovitut vastu või mitte?
Kui inimene, vastates ausalt ja vaadates enese sisse, on leidnud üles ise ennast, siis saabub rahu – tunded on kaotanud oma jõu ja inimene annab enesele võimaluse valida – otsustada, kas jätkata või mitte ning teha seda teadlikult, arvestades ise endaga.
Millise tähenduse inimene oma sammule annab – kas see on investeering iseendasse või tegu, millele on intressid määratud – kasu saamine, tootlikus. Puudust kogev inimene on määranud ise ennast kasu tooma. Saamata jäänud tulu tõttu ei ole lugu tasakaalus. Enese kehva tööd kogev inimene annab iseendale, kui töö tulemusele, hinnangu – pole piisav, ollakse väärtusetu. Inimene, kes on vahend, ei ole looja, sest tal on omanik.
Vabadus on olemas ka siis, kui on kohustus või seotus. Inimene ei karda kogemust, vaid kogemist – on hirm vale tunde kogemise ees ja see takistab vabaduse teed. Vahendina, endast andes, on ootus, mis tähendab juba eos pettumust, seejärel saabub kahetsus ning olukorrast väljumiseks on vaja süüdlast, et saada võimalust olla loos ohver, kes peab saama, oma kannatuste eest, lugu tasakaalustava tasu. Küsimuste - Miks ma ei saa? Miks ma tegin? - vastus peitub põhjuses. Inimesel on hirm, et tema ise oligi süüdi ja seega tuleb tal leida põhjus kelleski teises. Need on pendlid, milles võngutakse, kui ollakse vahendid, kes peavad tagama õige tunde kogemise ja vale tunde vältimise.
Kui inimene jätkab, siis ei pruugi see enam olla ära andmine, vaid investeering enesesse – enese kogemus saab olla vajaminev/ oodatud tulemus. Kogemus ei ole sama, mis kogemine. Kogemine on tundena reageerimine. Kogemus on lugu – see on enese teekond, mis on läbitud enese kasvamise teel. Enese tunnetega võitlev inimene on jäänud kinni kogemise soovi – temas on vajadus kogeda, midagi konkreetset. See võib-olla soov korrata head olemist või kaotatu uuesti kogemist, teiste pealt nähtu proovimist või veel midagi muud.
Puudust kogev inimene peab suutma anda endale vajamineva – selleks saab ta kasutada ise ennast – olla vahend. Kui inimene ei saa, enam või veel, enese jaoks vajalikku kogemist, siis omandab, ära antud energia, meeletult suure väärtuse, mille inimene on enese jaoks kaotanud. Seda, mida enam ei oma, selle oleks saanud teisiti kasutada ehk investeerida paremini, et selles kohas, kus seistes kogetakse puudust, oleks selle asemel õige kogemine olemas.
Aus vastus, iseendale, annab vabaduse ja võimaluse – inimene mõistab ise ennast. See, kes sai ja kelle pihta oldi vihane, ei ole süüdlane – see oli inimese enese lugu ja too teine andis, energiat vastu võttes, oma toetuse, et inimene saaks aja ja koha iseenda mõistmiseks. Aus vastus iseendale ei tee inimest valeks - Austa ise ennast. Ära põgene tunnete uttu, vaid vali teadlikult. See, mis tundus suletud uksena ja, mida prooviti meeleheitlikult avada, võib-olla sein ning uks asuda kusagil mujal või uks oligi uks, kuid enese Tundemina oli see, mis kasvatas tundeseina takistuseks teele. Valides kogemuse, valid vabaduse.
Marianne
16.02.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar