Ühe tervenedes tervenevad kõik

Me kõik oskame nimetada, inimeste ajaloost, neid rahvuseid ja hõime, kes on kogenud ülekohut. Erinevaid aegu on mööda läinud ja seal, kus varem tehti ja kogeti, tundub Maa peal rahu olevat. See on näiline pealispind, sest rahu ei ole tehtud – InimHinged ei ole rahu leidnud. Ei ole rahus olemist, sest rahvus mäletab. Ei ole unustatud, kuigi ei tehtud tänases olevale. Olles rahvus ehk MEIE, tehti kõigile neile, kes selle nime sisse kuuluvad – eile, täna ja ka homme.

Rahvuse mälus hõõguvad söed, mis ei kustu, sest rahvusena olemine ei lase olnut unustuse hõlma vajuda. Lood kanduvad edasi põlvest põlve – olnul ja oleval on ja tuleval saab olema - ühine mälu. Rahvus koges ülekohut ja kaotas - kannatusi ei ole korvatud. Kui oligi kusagil keegi, kes kellelegi ütles - „Kahetsen” - siis ei ole see see, mis lahendaks lugu ära. Olnut ei saa olematuks teha, lahkunuid ei saa tagasi tuua ja kogetu jäi mälestustesse hoiatustena alles.

Rahvus on nimetus ja südame tunne, kuid kogesid reaalsed inimesed, keda puudutati. Seega tuleb mõista Inimest, mitte rahvust. Kuna tegijad olid samuti rahvuse esindajad, siis seisaks üksik inimene justkui terve rahvuse ees ja teised tema vastu. Kuidas olla nii suur, et leida jõudu olla rahvusest suurem – võetakse oma rahvus appi. Kuid, see, kes tegi, oli inimene, ei rahvus. Päris inimesed tegid reaalsetele inimestele. Haiget saamine oli karistus vale nime kandmise eest – õigus tegudele tuli tugevama nime omamise eest.

Rahvus on kui kari ja valitud käitumise vari – õigustus olemisele, valitud tegemisele. Seistes üksinda rahvuse vastu ei ole Inimesel võimalust, sest tasakaal on paigast. See, kes poeb rahvuse taha, tunneb ennast kaitstuna, sest ta on üks paljudest – teised tegid ka, teised on ka – ühes olles ollakse palju ja keegi ei seisa üksinda – seega ei seista eraldi ega jääda ise silma – ühiste tegude eest ei vastutata üksinda.

Kui ühed läksid teiste vastu, siis kadus ära Inimene – järele jäid nemad – kari. Seega ei olnud tegemine vale, sest ei olnud seda ühte, kes oleks silmast silma vaadanud – ühte ei olnud, sest Inimest ei olnud. Kari on nimetu ja näota. Kari on palju, sellega võib juhtuda ja teha – üksi või mõned (-kümned, -sajad, -tuhanded) ei ole palju. Kari ei ole kaotus, sest see on kari.

Poetakse rahvuse taha, kuid tegelikult tegi üks inimene teisele inimesele. Inimene on see, kellel tuleb võtta vastutus – OMA teo eest. Inimene kannab küll karja nime, kuid tema ise ei ole kari. Mõistmine, et ollakse valesti teinud, ülekohtuselt valinud, on häbi ja eitus – ollakse nähtav ja alasti. Tuleb enese õigustamine ja vastu võitlemine – ollakse õige, sest ollakse KARJA LIIGE – st inimene ise justkui ei teinud, sest MEIE tegi – see on sama hea, kui keegi teine oleks teinud ja seega ollakse vastutusest vaba.

Kui inimene tunneb reaalset puudutust, siis ta mõistab, et tema on üks ja eraldi – tema sai pihta. Kari ei kaitse ega anna puutumatust – enese reaalsete tegude eest tuleb igal ühel ise maksta. Inimene ei vabane, kui Inimene ei võta vastutust. Inimene mäletab, et alles hoida. Inimene pöördub lugudes tagasi, et hoida olnud aega alles – ta ootab Inimest tagasi. Inimene vajab ootajat, et olles kunagi valmis, saab ta tagasi minna – seal on olemas see, kes mäletab ja annab ta vabaks – võlg saab makstud. Lõpuks taandub kõik inimesele – inimene seisab vastamisi Inimesega – Inimene seisab vastamisi ise endaga – inimene esindab rahvust, kuid võtab vastutuse iseendana – inimene vabastab inimese. Inimene avaneb Inimesele ja elab läbi enese aja loo – ühe tervenedes tervenevad kõik.

Võib-olla kari ja ollagi karja liige, kuid aegade teel seisab igaüks iseendana ja maksab enese poolt tehtu eest. Igal karjaliikmel on oma nägu ja nimi – aegade teel ta ei kao ära. Karjaliige on valitud roll ja uhke olemine – ollakse ja saadakse osa – kõigest heast, kuid ka halvast. Rahvust „ravides” võib ja saab teha konstellatsiooni – igale olnule ja olijale antakse oma koht aegade teel. See, kes on tänases ajas, ei saa mõista kohut selle üle, mis oli eile – tema saab seista omal kohal ja lubades olnul minna, võtta vastu see, mis on – aeg, kus ei ole.

Marianne

16.11.2021.a

See laps, kes ma ei olnud

 

Sõnal LAPS on mitmeid tähendusi ja kindlasti on osad neist tulnud läbi erinevate kogemuste, pärit erinevatest aegadest ja igaühe omadest vaatenurkadest vaadatuna. Kuid üks tähendus on inimestel ühine – laps on vabaduse sünonüüm.

Lapsena olemise aeg oli see on aeg, mil ei pidanud vastutama, vaid võis lihtsalt olla. Kui midagi juhtus, siis anti andeks. Kui midagi läks valesti, siis lohutati, et küll kõik saab korda. Kui oli valus või kogeti enesest raskemat tunnet, siis võeti sülle ja puhuti haiget saanud kohale peale. Kui midagi läks katki või rikki, siis keegi teine võttis vastutuse ja lahendas ära. Laps võis olla, sest temal ei olnud kohtustust hoida elu õigena ega pidanud ta suutma Maailma ära parandada.

Suur on suur – võites vabaduse vabalt valida on ta kaotanud vabaduse. Suurel inimesel on vajadus omada kohta, kus olla see laps, kelle õlgadel ei ole kõike seda, mida suurte maailm sisaldab. See on tahtmine omada hetke, milles olla ilma kohustuste ja vastutuseta. Suur inimene vahel lihtsalt ei jaksa vastuta kõige selle eest, mida tema ise on endale valinud ja enda jaoks loonud – enese sammudel on tagajärjed. Suur ei unusta ära seda, mis tal olemas on ja kui ta valibki mitte mäletada, siis tuletatakse talle üsna ruttu meelde kõik see, mida ta peab.

Laps võttis kivid ja puupulgad ning mängis nendega eile ühte ja täna teist – talle ei olnud vaja kõike, vaid piisas sellest, et ise oli olemas. Suur vajab ja seega suurel on, sest suurte inimeste maailmas peavad olemas olema asjad ja inimesed erinevate asjade ja tegevuste jaoks. See, mis on üks või see, kes teeb ühte ei ole teine ega tee teist – kõigil ja kõigel on eesmärk. Vähemalt peaks olema.

Vahel vajab suur inimene seda kohta, kus olla laps. See on vajadus olla laps enese paremas tähenduses - olla veel kord see, kes kunagi oldi või ei saadud olla. Laps tähendab enese algust – seda aega, mil kõik oli veel ees ja õige. See, mida lapsena pidi või sai teha, ei kukutanud enese Maailma katki. Lapsena olemise aeg on turvaline pesa. Laps ei pidanud olema või oskama olla veel kellegina – valima teisi rolle. Laps võis olla lihtsalt laps ja sellest piisas.

Marianne

15.11.2021.a

Tahtmine on taevariik – saamine on iseasi

 

Inimene oskab tahta seda, mille olemas olemist ta teab - ta on ise seda kogenud, pealt näinud, kelleltki kuulnud või kusagilt lugenud. See on lapse tahtmine, kes mingil endale teada oleval põhjusel valib tahta kogeda sama, mis on temal endal või kellelgi teisel olnud võimalik. Inimene ei oska tahta seda, mille olemas olemisest ta midagi ei tea.

Inimene võib luua ennast ükskõik millisena, kuid ta ei vali seda teha, sest teda segavad iseenda kogemisest, enese kogemustest ning ka kuuldust ja nähtust kokku pandud pildid. Inimesel on väljakujunenud uskumine, et see, mida ta näeb, kuuleb või kogeb on ainus teadaolev võimalus, kuidas saab olla.

Kui eilset ei ole, siis ei ole ka kõike seda, mis on olnud ja seega saab olla see, mis on olemas – kujutle seda, mida Sina veel ei tea – Sa ei ole seda näinud, kuulnud ega kogenud – kujutle endale Maailm, mis olemas olemata on olemas ja see saabki olema. Kujutle endale ise ennast, millisena Sa oled olemas, kuigi Sa ei teadnud, et sellisena on võimalik olemas olla ja väljenduda.

Marianne

13.11.2021.a

Rollide maagiline Maailm VII - Suhete rollijoonised

 

Inimene elab rollide Maailmas – see on suur näitelava, kus kõik on võimalik. Rolle on palju – neid saab võtta, jätta, väljavahetada, koguda, eitada. Inimene valib välja rollid, milles ta tahab ennast kogeda, et läbi rollina olemise iseendana olemist erineval moel proovida. Inimene väljendab ennast läbi valitud rollide – joonistab iseennast ja/ või oma tegelaskuju elavaks. Rollijoonised on nähtamatud jooned, mis määravad ettendatava füüsilise liikumise, hääle tooni, nähtava ja varjatud olemise, olemise eesmärgi, enese tähenduse. Inimene sobitab iseennast rolli, vahetab kesta ja sulandub – väljendub rollina.

Inimene, rollis olles, ei ole kunagi üksinda – tal on rollipartner olemas. Kui inimene esitab oma rolli, siis ta mängib ennast kellelegi nähtavaks. Kui inimene peab monoloogi iseendaga, siis see on kahekõne – rolli ja iseenda või ka kahe rolli vahel. Vahel on inimese väljendusvalikud vabad – see on improvisatsioon, kus midagi veel ei ole, kuid saab olema see, mida lavale luuakse. Teisal seavad rollide nimetused paikka piirid ja on olemas teadmine, mida, miks ja kellega ühes luuakse. Kaks ühes on koos olemine, koostöö, koos hingmine – eraldi või ühes – tunnetades ja vastates. Ühiseid lugusid muudab huvitavaks see, kuidas iseennast väljendatakse - kellena rollipartnerit vastu võetakse, kas valitakse olla iseendana või olemas oleva partneri vastas rollis olles või hoopis rolli vahetades, kellegi teisena. Laval joonistub välja valitud olemine, kuid mängus olles ja tunnete värvides, ei näe mängivad inimesed ennast kõrvalt, vaid nad tunnevad oma olemist ja reageerivad tunnetele tunnetega. Tunded on värvid, mis värvivad kogetava – nähakse seda, mille nägemist vajatakse.

Enesele valitud rollis on partnerile ja iseendale seatud ootused – see on ühine rollijoonis, mida püütakse teostada, sobitades ennast iseendi poolt paikka pandud raamidesse. Selleks, et roll õnnestuks tahetakse ja vajatakse, et partner vastaks vajaminevalt. Oleks õige tahtja tähenduses, et saaks olema see, mida on vaja enese jaoks luua – ettekujutust, kuvandit – oodatud kogemust. Kuid nii sageli selgub, et teine ei mõista ega saa aru. Selle mõistmatuna väljenduva partneri sammud muudavad mustrit, takistavad teed või tõukavad ettevalmistamatult astuma, olema - väljenduma. Sünnib segadus.

Veel tõsisem üllatus tabab inimest, kui selgub, et ka tema ise ei ole selline nagu oleks vaja, et väljamõeldud joonis sünniks. Rollis olles selgub, et inimene tahaks tegelikult hoopis midagi muud või kuidagi teisiti – ta ei paindu või ei taju rütmi ning võib-olla ei ole ka partner õige. Valitud roll oli tupik, sest inimene ei taha ennast sellise iseendana nagu ta oskab rolli lahendada, kogeda. Inimene tunneb, et ta ei õnnestu – roll ei kuuletu – ta ei oska olla selline, et rollis olemine oleks hea olemine. Hüütakse eneste sees appi, sest lõks on kinni langenud – oli joonis, kuid seda ei saada luua, sest miski ei vasta tingimustele ega usutule. Lõks langes kinni, kui rolli ei saa järgmises hetkes hüljata – inimene on seotud, sest tema sammul olid tagajärjed.

Elava elu kogemine on hoopis midagi muud, kui ettekujutus, sest loodu sünnib hetkes – see on improvisatsioon. Proovitakse peatuda, et anda enesele aega hingata ja kohaneda ning mõelda välja õige lahendus või nõutakse kordust, et lugu muuta. Proovitakse muuta kaaslast või iseennast, et seeläbi õnnestuda. Kuid vabadust ei püüa ega saa panna puuri – looming ei tunne piire ja tunded puudutavad ebamugavalt või valusalt vastu.

Marianne

12.11.2021.a

Öös on asju

 

Öö on kui nurk, mille taha ei näe. Nurk on väljakutse – tahe piiluda ümber, et näha teist poolt. Soov astuda edasi, et jõuda sinna kohta, mis on siinsamas - kohe käeulatuses – teisel pool hämarat aega.

Marianne

11.11.2021.a

Suured Lapsed täiskasvanute Maailmas

 

Suure Maailma sees on olemas väga palju neid inimesi, kes, nähtvalt suurtena, toimetavad täiskasvanute Maailmas – käivad tööl, omavad ja kasvatavad lapsi, on võtnud naise või läinud mehele, teenindavad erinevaid laene, tohivad osta alkoholi ja loteriipileteid, võivad viibida luba küsimata öösiti väljas ja keegi ei küsi neilt, kellega te koos lennukile või laevale lähete, kus on teie hooldaja – teie eest vastutaja. Seda pole vaja, sest inimene on ju füüsiliselt täiskasvanu. Seda ta võib olla, kuid, kui inimene ei ole veel täis kasvanud, siis oma sisemuses on ta alles laps. Küsimusele, Kes ta on, võib suur inimene vastata, et täiskasvanu, kuid tegelikult on tema põhiroll olla Laps.

Lapse Maailm on vajaduste, tahtmiste ja saamiste maailm. Selles maailmas loeb see, kui kiiresti saavad lapse vajadused/ tahtmised täidetud. Olulise tähtsusega on see, kui pikk on ooteaeg ja kas saadakse esimesena või tuleb kellegi järgi oodata. Määravaks saab see, kas soovitu saadakse kätte, omatakse kogemist või jäädakse sellest ilma. Lapsel on keeruline tulla oma tunnetega toime, kui tema vajadust eiratakse – seda keeldutakse täitmast. Ilma jäämine või selle tõenäosus on oht, sest laps on see, kelle heaolu ja elus olemine sõltub kellestki teisest - täiskasvanust.

Täiskasvanute Maailmas käivad ringi ja elavad oma erinevaid elusid suured Lapsed. Nende elud ei ole just lihtsad, sest sageli ärkavad neis tunded, millega nad toime ei tule. Nad tunnevad viha, kadedust, solvumist, kurbust, üksindust, väärtusetust, hüljatust, raevu, masendust – neil ei ole võtit, kuidas ise ennast aidata ja keegi teine ei taha seda teha või ei oska seda õigesti teha. Proovitakse erinevaid võimalusi - kontrollitakse ise ennast, käiakse teraapiates, minnakse lahku, vaikitakse, juuakse, lüüakse, karjutakse – valatakse ennast erineval moel välja. Abi ei saada, sest jonnida on kuidagi imelik, jalgu trampida mõttetu, pikali viskamine tähendaks haiget saamist - ollakse täiskasvanu, kes ei ole täis kasvanud ja seega vajatakse enese kõrvale päriselt täis kasvanud inimest. Suured Lapsed peavad vastutama selle eest, mille eest nad ei ole võtnud vastutust – oma elu eest. Vastuolu seisnebki selles, et nad peavad vastutama kõige selle eest, mis seondub nendega täiskasvanute Maailmas, kuid nad ei vastuta ise enda eest. Suur Laps kogeb üha uuesti, et suur Maailm ei kuuletu temale ja see tekitab  hirmu, Laps, selle Maailma sees, on abitu ja hüljatud.

Täiskasvanust Laps tahab endiselt seda, mida ta vajab - see tähendab seda, mida temal ei ole. Sellise suure Lapse elu muutub keeruliseks, kui tema kõrval saadakse, omatakse nähtavalt, midagi sellist, mis on Lapse jaoks olulise tähendusega. Tegelikult ei ole vahet, mis see on, mida keegi teine saab või kusagil omab – oluline on see, mida saamine/ omamine Laps tähenduses esindab. Olevas hetkes ilma jäämist ehk hülgamist kogev täiskasvanu läheb lapsena tagasi oma mööda läinud aega. Sinna kohta, kus vajaduse rahuldamata jäämine tähendas ohtu. Oht tähendas turvatunde kaotust ja seega pidi keegi kusagil, midagi tegema, kuidagi olema - lahendus pidi tulema väljast – lapsel oli saamise vajadus, et turvatunne taastuks.

Täiskasvanu ajas toimuvad alateadvuse sees tagasilülitused – suur inimene tunneb olevas hetkes ohtu ja seejärel käivitub ootus, et saabuks lahendus – vajadus ootab täitmist. See on täpselt samamoodi, kui siis, mil ta oli laps ja koges traumaatilist kogemust, mis jättis oma jälje ja mida ta nüüd, aegu hiljem, korduvalt proovib parandada - vajadus anda endale tagasi turvatunne.

Laps tunneb, teise saamist/ omamist/ kogemist pealt vaadates või enese soovile/ olemisele eitust kuuldes/ kogedes – „Minul ei ole! Mina ei saa! - järelikult - Mina jäin/ jään ilma! - See on oht Minu olemas olemisele.” Kui on oht, siis ei ole turvatunnet. Turvatunde taastamiseks ehk ärganud tunde kustutamiseks, vajab Laps, kohest, positiivset vastust enese vajadusele - seda, mis teisel on, teise saamise lõpetamist või saamise mitte nägemist – Laps vajab vajamineva kogemist. Pole vahet, kui palju, mida ja kuidas saadakse – oluline on signaal – vajaduse rahuldamine – saamise kogemine. Turvatunde kaotanud Lapse jaoks on oluline, et toimuks saamine, sest see on esmavajadus ja alles seejärel tuleb kõik muu. Kui väike Laps jäi oma ajas ilma, siis suurena olles, kui keegi teine nähtavalt ei koge olulise omamist/ saamist, siis Laps usub, et see on tema jaoks alles – tema Maailm on näiliselt turvaline.

Enese ammune aeg on minevik, kuidas saaks see olla olevik? Suurtel Lastel on oma lugude algused meelest läinud ja seega ei mõisteta, et pealispinnal toimuv ei ole päris see ning ärganud tunnete all võib ja saab veel kusagil midagi olemas. Ebamugav olemine, ise ennast ebameeldivana kogemine peab saama lõpetatud. Kuid enese lugu ei osata muuta, kui ei osata ise ennast lugeda – mitte tormata tunnetena tundma, vaid otsida oma tunnete ärkamise tegeliku põhjuse tähendust. Laps kasvab täis, kui ta õpib ise ennast tundma, oma tundeid juhtima ja võtab vastutuse iseenda olemise, sammude ja tagajärgede eest ise endale. Ise ennast on mõistetud, kui teatakse, milline on, Maailma lugemisel nähtvalt toimunu tähendus enese jaoks.

Täiskasvanud inimene saab öelda enesele – STOP – Kes ma olen? Kas mina olen Laps või olen Täiskasvanu? Mida kogetav minu jaoks tähendab? Kas see on tõsi – kas see peab tänases päevas paikka?

Marianne

10.11.2021.a

Rollide maagiline Maailm VII - Eedeni Aed – elavate Inimeste aed

 

Inimene ei taha minna kohta ega teha midagi sellist, kus olles ja mida tehes, ta ei taha ennast kogeda – õppida, kui ta ei õnnestu, koristada või nõusid pesta, kui ta ei näe selles tegevuses võimalust särada ja luua enese jaoks põnevat kogemust ega kodus olla, kus ümbritsevad rekvisiidid (ka elavad inimesed) ei ärata enam inspiratsiooni või koos olla nendega, kes haigutavad tema sõnade peale, naeruvääristavad või keeravad põlastavalt pea ära, kui ollakse enese moodi või räägitakse eneses peituvast.

Inimene keeldub ennast erineval moel avamast, kui ta ei taha ise ennast sellises rollis kogeda või kardab ta rollipartneri reageeringut – puudub julgus olla ehe, avastamise rõõm on asendunud hirmuga. Lõksus olevate ja sumbunutena tunnevad ennast need, kes annavad alla ja lootusetute ning muserdatutena tarduvad ja vaikivad – loovad ise ennast aina suuremaks, nähtavamaks – elavandiks portselani poes – inimene enese elus – üks ettearvamatu samm ja olev puruneb kildudeks, näilisuse fašaad mureneb ja kaardimajake kukub kokku. Tõeliselt tugev isiksus jääb enese juurde ja hoiab iseennast alles ning avaneb õide puhkedes seal, kus see on võimalik – iseendana loomise vabadus – kasvab edasi ise endana parimal võimalikul moel.

Kuigi inimene võib iseendale kinnitada ja seda uskudagi, et tema ei oska või ei saa olla kõike seda, millisena ta unistab olla ja näiliselt loobub oma soovidest ning püüdlustest, siis tegelikult ta ei vaiki, vaid otsib võimalusi, kuidas olla ja tunda. Ta ihaldab nende inimeste poole, kes näivad oskavat luua ennast enese jaoks paremana. Inimene tahab olla koos nendega – olla ühes, et saada osa, kogeda puudutust ja muutuda seeläbi paremaks, enamaks. Inimene kadestab selliseid teisi, eneste kõrval, sest ta ei oska ega saa võimalust olla sama – tunda ennast sellise iseendana. Inimene vihkab selliseid teisi, sest nende nägemine võimendab piiratuse tunnet ja suurendab ahastavat võimetust. Inimene keerab elule selja, kui ta ei loo ise ennast.

Inimene ei oska, saa ega suuda olla sama – samasugusena, et saada võimalus tunda sama. See ei ole võimalik, sest pealt vaadatav lugu ei ole pealtvaataja lugu – tema ei saa olla kordus, sest see ei ole vabastav kogemus. Samana olles oleks ta tolle teise kuvand, kuid sel moel ei looks inimene ise ennast, vaid muudaks ennast teise sarnaseks. Kuid inimene ei ole ka sarnanedes sama, kui teine. Inimene on olemas ise endana, sest just erinevus loob enamat – see rikastab.

Kuid enese lapsepõlve ja kasvamise lugude taakasid kaasas kandes, usub inimene, oma kogemustele tuginedes, et ta on vähem, iseendana väärtusetu, sest teda on vormitud, enese loojate ehk vanemate poolt, kindlatesse rollidesse ja tähendustesse. Just täpselt nii nagu nemad seda oskasid, soovisid ja enese jaoks vajasid. Kasvamise teel kaotas inimene teadmise, et tema ise on ise enda looja – temal endal on vabadus valida ise enda väljendus, rollid ja nende lahendused – proovida, kogeda ja tunda ennast elusana elavana.

Lapse kasvatamine ja tema seaduste ning omamisinstinkti järgi omamine, ei tähenda kivistunud rolle ega raame, vaid vabadust anda parimad tingimused, et laps saaks ennast luua ise endana. See ei tähenda kõiges järgi andmist, kõikide soovide täitmist ega ka raha ja luksust, vaid iseolemise vabadust ja see tähendab iga lapse puhul erinevaid asju. Astuda välja vanema rollist ja kohtuda, ei lapsega, kes vajab õpetamist ja kasvatamist, vaid Inimesega – ise endana elava Inimesega. On oskus ja suur kingitus, anda lapsele võimalus kogeda erinevaid rolle, julgustada teda valikutes ja toetada raskustes ning leida ühiseid lahendusi, mis aitaksid luua olemasolevaid ja etteantud rolle erinevalt, leida ning näha tähendusi, mõista mängu ilu ja valikute rohkust. Elada elavana ja sündida igas järgnevas hetkes, kartmata lasta lahti olevast – ei saa olema kordust, sest mitte miski ei kordu kunagi täpselt samamoodi – olnu on ära olnud.

Inimene ise annab endale tähenduse ja elab ning näeb ja kogeb ennast, väljendab ja väljendub enese järgi. Laps loob ja annab kogetule tähendusi, kuid võtab need ka teistelt üle nende pilkude, sõnade, toonide, reaktsioonide ehk vastuste järgi ja kujundab ennast nii nagu oskab, ea ja oma kogemuste järgi. Ära loo tänuvõlglasi ega arvete maksjaid, vaid seisa vajadusel kõrval, kui inimene kõnnib oma teel ja ulata käsi, mitte ära tegema ega enesest või valest eemale hoidma, vaid olemas olemise märgiks – lase lapsel luua iseennast – saada oma kogemus. Sina ise oled see laps, see inimene, kes avastab Maailma ja iseennast läbi ise enda. 

Enesele antud tähendust saab, vahetades vaatenurka, muuta – inimese tähendus on loov vabadus. Luba enesele olla vabadus, leia ise ennast iseenda seest üles ja voola sinna, kuhu soovid, sellisena nagu võimalusi näed. Leia kohad ja avane seal, kus on võimalus luua ise ennast ja ise endast iseendale ja seeläbi kõigile, enamana.

Marianne

09.11.2021.a