Võtmed – sisse astumine on välja astumine

 

On hetki, mil inimesel on võimalus, sest tema ise on küsinud enesele eksami, astuda ja võtta oma elu ehk ise ennast vastu, kuid ta jonnib ega taha seda veel teha. Inimene hoiab oma tundeõigusest kinni ning keeldub võtmetest. Inimene võib küll väljendada sõnades, et mõistab sammuks vajamineva teo eesmärki, kuid ta ei luba enesel tegu teoks teha. Inimene võib küll asuda otsima vajaminevat, kuid ta ei leia seda üles, sest ta ei luba enesel näha.

On hetki, mil inimene küsib küsimuse ja kuuleb vastuseks loo. Jagatud lugu on inimese loo avanemine. Kuuldud loo toel astub inimene oma pooleli oleva aja sisse ja saab võimaluse vabastada olnu. Lugude ajas kohtub inimene lahkunuga, kellest ta ei ole enese jaoks teada oleval põhjusel lahti lasknud. Inimene on vajanud teisele poole läinut elavana ja hoidnud teda enese jaoks justkui elusana alles – toitnud iseendaga. Lugu on pooleli jäetud, sest veel on kuulmata ja väljaütlemata sõnad, mis vabastaksid Olnu ja Oleva.

Hingede töö on olla kohal, kui on nende aeg olla kohal. Olnu, Olev ja Aeg ühel ajal ühes kohas koos, teevad võimatuna tunduva võimalikuks. Aeg avab loo ja loob tee, Olnu tuleb ja on Olevaga ühes - hinged aitavad Oleval astuda. Selles kohas ei ole vahet, et üks on ja teist justkui ei saaks olla – ollakse. Olnu ja Oleva kohtudes annab Aeg sõnad edasi, ütleb need häälega välja, hoiab ruumi ja tunnetab, mida ja millal ning ütleb välja, kui käes on aeg teha samm - annab tuge ja teadmise – on võimalik - on aeg lõpetada lugu.

Kui Olnu ja Olev on kohtunud, sõnum on edastatud, siis Oleval on aeg anda enesele aega olla, et kohaneda, võtta vastu teadmine, vabastada Olnu ja leppida tühjusega, mis ei ole tühjus, vaid enese tundevaikus. See on hetk, mil on käes valge küünla põlemise aeg. Hubisev leek valgustab aega ja teed, puhastab aja ja ruumi. Küünla põlevast tulest leiab Olev lohutuse ja rahu. Küünlaleek on kinnihoitud hingele valgus – ta näeb rada, millel astudes jõuab ta ühe loo aega lõpetades, oma aja algusesse. Ühe ukse sulgemine on teise nurga alt vaadates teise ukse avamine - välja astumine on sisse astumine.

Marianne

20.10.2021.a

Karistus või võimalus I - Luues enamat – mille või kelle jaoks

 

Mis on enamana loodu väärtus ja kas luues kaotatakse või võidetakse? Kas väärtust märgib see, et sai olema miski, mille eest võidakse/ tahetakse makstakse raha või loeb tulemuse juures ikkagi see, et loodud sai parim, mis antud hetkel võimalik – toodi välja varjus olnud potentsiaal, mitte, et tehti ära ja saadi valmis?

Sellel aastal olen olnud loov sellisena nagu ei kunagi varem. Olen astunud ja teinud, kui nägin, et on võimalik olevast luua enamat. Olen loonud väärtusi, lisades olemas olevale, läbi enese puudutuse, võimalusi kõigile. Võib-olla on midagi jäänud ka kahe silma vahele, kuid siis on selle aasta tegemised, kohad avalikus ruumis, kuhu ja kus olen jätnud oma jälgi – Koolivaheaja kolm seikluslikku rada, Kohalike suusaradade nimekiri, asukohad ja pildid, Valla koristuspäevad – ise kolm korda teeääri koristamas ja ka prügi ära viimas, Nartsissisibulate taaskasutamise jaoks lillesibulate kogumine, kuivatamine ja sügisel avalikus ruumis viide erinevasse kohta istutamine ja teiste istutajate leidmine, Valla kirbukate leht FB-s ja selle ülalpidamine, Ülevallalise kahepäevase kirppisralli korraldamine, Edukad ideed Iltatori programmi, Tänavakunst Turupuu ja müüginurkade näol, Turustamise kokkuleppe sõlmimine maasikate ja herneste kasvatajaga ning leiva valmistajaga, nende müük Iltatori raames, Google mapsi kaart aadresside ja kellaaegadega kohalike sündmuste, kirbukate, suvekohvikute, söögikohtade, majutusasutuste, suviste köögi- ja puuvilja müüjate, saunade, ujumispaikkade, poodide, spordivõimaluste, vaatamisväärtustega - jooksev kaardi kaasajastamine, pidev info lisamine ja ära võtmine, reklaamimine, Kohaliku sauna kaks terassi ja mööbel neile, ühele tehtud taaskasutavast materjalist, teisele äraantud kraamist lihtsam taaskasutus lihvides ja värvides, Loodusraja jaoks tehtud nimeliste pinkidega seonduv paigaldamiseni välja ja avamispidu koos sportliku mõõduvõtmisega, Enese poolt eelmisel aastal kohalike inimeste „Minu Sauvoni” lugude kogumise ja jagamise jaoks loodud Fb lehe suuna muutus ja ülalpidamine, Kohaliku sauna Fb leht ja selle ülalpidamine, Kohaliku sauna sügisene avatud uste päeva korraldamine ja läbiviimine, Kodusele vanale heinaküünile (asub kõigile nähtavana peatänava ääres) uue kuue andmine ja sisemine korrastamine, Veetünnidele vanadest laudadest ehitatud kuued ja neile nägude andmine ning enese poolt võetud fotode kasutamine kõikide oma lugude, reklaamide, infojagamise ja lehtede juures ja loomulikult oma kogemustest sündinud lugude kirjutamine ning vajadusel ka soome keelde tõlkimine ja lendu laskmine.

Kõige loodu jaoks enese aja kasutamise ja töö tulemusena saan sissetulekuna arvestada kohviku kinkekaardiga kahele kohvile/ teele ja kahele küpsetisele. Seda jagasin perega, sest menüüs ei olnud minule sobilikku. Saunaklubi viis/ saatis mind teatrisse aega veetma. Vaheajal pakuti seal ka söödavat, kuid enese soovil piirdusin tassi sooja veega. Ajalehte pääsesin ka – kaks lehekülge pilte ja sõnu minule eraldatuna.

Enese ajaloost lähtuvalt olen kinni pidanud uskumusest, et inimese väärtust mõõdetakse kasus ja sissetoodud rahas ja avalikus tunnustuses. Seega võisin ju ka mina teha seda, mida tegin, kuid kui teod raha sisse ei toonud, siis see tundus ühest nurgast vaadatuna ikka ja jälle kaotusena – kulus ära see aeg, mida ei kasutanud kasumlikult, kuigi olin olnud loov ja sammudest jäid jäljed.

Seda väärtust, mida materiaalses maailmas toimetulekuks vaja läheb, ei ole vastu saanud. Jah, olen põdenud ja tundnud ennast just sellepärast väärtusetuna – viin välja, kuid ei too sisse. Olen andnud enda poolt loodu kõigile kasutada, kuid ei ole enese arvete või vajaduste jaoks laekumisi saanud. Miks mina siis teen, kui mina ei saa? Kulub ju ära see aeg, mida, tasus kokkulepitud kohas, tulemuslikult veetes oleks rahas mõõdetav tulemus ettenäidata. Kas elan teiste arvel? Ju vist, sest teiste poolt saadud tulemused kuluvad ka minu peale ja vajaduste jaoks. Kas olen siis väärtusetu, kui minu väärtus on olnud teistmoodi, kui minu tee avaneb ja põlen kirega seal, kus näen teed ja võimalusi, kuidas luua enamat, kõigile?

Olen käinud abis. Vot näed, kasutan sõna abis, mitte võrdse partnerina, teise inimese tegemistes. Olen olnud kaasas tellimustöid täitmas. Miks abis – tean, et minu käest selliseid töid ei saa tellida, sest puuduvad oskused. Olen olnud see keegi, kes on kaasas, kuid eemal, kui teadjad räägivad ja ka sellepärast, et teadmatuna/ mõistmatuna võin valesid sõnu lausuda. Seega olen tundnud ennast vahendina, kes tassib, koristab, annab kätte, värvib – lisa käed vähem olulise tegemise jaoks. Olen olnud ja teinud, kuid mina ei ole tellijate silmis loojana teinud.

Ometi ma tunnen, et minu poolt tehtuna on kasutatav tulemus tellija jaoks privileeg – sellest on saanud minu puudutusega tulemus. Tean, et minu teel on neid hetki, tegemisi ja tulemusi, mis ei oleks sellisena kunagi sündinud, kui mina ei oleks valinud iseendana astuda. Nähes potentsiaali ja võimalusi astusin, ütlesin, tegin ja seisin parima tulemuse eest. Seisin ja vaatasin vastu, kasutasin enese jõudu, kõndisin ka üksinda, sest igal korral kohtasin ka vastuseisu, kogesin vastu seismist ja mõistmatust jätkamise ja soovitud kujul tegemise vastu – miks teha, kui võiks ära lõpetada ka enamat loomata. Mõned tulemused oleksid olemas ka ilma minu, kui „arhitekti” puudutuseta. Oleksid küll, kuid siis oleksid need jäänud vaesemad ja justkui poolikutena – sära, punkt ja aktsent jäänuksid lisamata. Minu silmis vähemalt.

Millises tulemuses ja väärtuses ennast ise mõõdan ja hindan, kas sissetulekus või loomisest sündinud tulemuse võimsuses? Mina olen seal, kus on vabadus luua – teha just seda, mida mitte keegi teine ei teeks sellisena valmis, sest teised ei näe sellist teed või lihtsalt ei vali teha. Jep, jep, selles kohas tõuseb õigustatud küsimus, et kes see siis maksab teekonnad kinni ja tasub ka minuga seonduva eest, elamise eest? Seda ma põengi, sest kui on nii nagu on, siis nii on ja ...

Ükskõik, mis on olnud ja kuidas on olnud, minu sees on teadmine, et olen andnud parima, see tähendab loonud loodavat just nimelt enamana – kasutanud olemas olevat selleks, et oleks olemas. Olen väärtus – minu olemas olemisel on väärtus olemas.

Olen naine – olen ema - olen Inimene. Keerulisem ja mitmeid väljakutseid pakkuvam on olla Inimene inimeste seas ning elada Naisena oma erinevates aegades ja rollides. Ka sünnitamine on loovuse väljendus, ka lapse kasvatamine on enese loov väljendus ja sama kehtib ka söögitegemise kohta ning iga majapidamise korrashoidmine annab võimaluse ennast loovalt väljenduda. Mulle meeldib metsastada/ jahti pidada punasega märgitud soodushinnaga toodetele. Ei ole olemas kindlat nimekirja, vaid kasutada saab seda, mida parajasti soodussildiga tähistatuna leian ning leiutada sellest lähtuvalt. Sellisel moel ei sea ma enesele raame, mida peaks olema olemas, et saaksin teha, vaid annan enesele vabaduse ja väljakutse luua enamat kõigest sellest huvitavast, mis olemas on ja nii sünnibki tulemus. See ja selline olengi mina – on olemas ja näen teed, kuidas luua sellest enamat – minu puudutuses, minu olemas olemisel on väärtus.

Marianne

19.10.2021.a

Lahendamatud lood on enese tunnete poolt kasvatatud lood

 

Inimene on üks huvitav mutukas, kes tõuseb hommikul üles ja hakkab hoolega pihta. Ta tegutseb ja toimetab eesmärgi nimel õhtuni välja ja isegi veel siis, kui ta heidab voodisse, ei lase omaenese mõtted tal uinuda. Mis on see, millega inimene oma aega veedab ja ise ennast tegevuses hoiab? Inimene lahendab oma laste probleeme, abikaasadele kuuluvaid teemasid, sugulaste omi, naabreid puudutavaid, rahvaga seonduvaid. Huvitaval kombel, aga need teemad, millele inimese tähelepanu pingsalt on suunatud, ei lahene, vaid hoopis kasvavad ja neelavad inimese alla. Inimene jääb, kui lõksu – oravana rattasse keerlema.

Inimene on segavalt häiritud, kui kellegi teise teema teda vastu puudutab ja teed tõkestades, sunnib vastutama, kohustab tegema ja inimene teebki, annab endast kõik tolle teise pärast ja tolle teise jaoks. Inimene teeb tõsises meeles tööd, kui ta lahendab teiste elusid. Kuid see teema, mis inimest kellegi teise juures häirib ja mida inimene tollele teisele kuuluvaks peab, ei näi kunagi ära lahenevat.

Enamus teemad, millega inimesed üle maakera hommikust õhtuni tõsiselt tegevuses on ja oma pead valutavad, on nende eneste teemad. Jep, pole vahet, kus ja kuidas tegutsetakse, kas koduseinte vahel, töö juures, sõprade seltsis, majakoosolekul, koolis, lasteaias, riigiametites jne, inimesed kannavad sõelaga vett, sest nad vaatavad käsilolevaid lugusid enese kohustustena, nad ei näe võimalusi, sest nad on ametis iseenda eitusega.

Need teised, kellele lahendust vajavad teemad näivad kuuluvat, sest lood käivad just nendega ühes, näitavad ette selle, mis on inimese sees ja aitavad oma tegevusega avada lukud ning uksed, et loo kasvades inimene süveneks ise endasse. Loomulikult ei saa Maailm ära päästetud, sest teemad ei lahene seni, kuni tahtes uskuda, et puudutav teema kuulub kellelegi teisele, vaatab inimene pingsalt välja ja töötab veel usinamalt. Inimene on oma tunnetele keskendunud, sest just need hoiavad teda ametis – uskumus, et kui väljas enam ei ole, siis ei ole enam ka sees.

Lahendamatule loole toob lahenduse vastu võitluse ja vaenlaste nimetamise lõpetamine, vaibumine, enese sisse süvenemine ja ise enda vastuvõtmine.

Marianne

18.10.2021.a

Ühe väikese tüdruku lõhnav aeg

 

Kas suletud pudelist leiad kinnipüütud aja või elustub seda avades mälestus? Kas see lõhn, mis ammu lõppenud lõhnaõlist ninna kandub, on päriselt olemas või on see ainult magus mälestus?

Mäletan oma lapsepõlvest seitset päkapikku – lõhnavee pudeleid. Mäletan ka neid teisi, täiskasvanute omasid – pisikesi, lillepiltidega ja väga väärtuslikke - nende sees peitus lõhnade värviline maailm. Ükskõik, kui väikene tilk ka randmele poetati ja kõrvataha, jäljest võetud jälg jäeti, iga pudel sai kord tühjaks. Kui oli õnne, siis sain tühja, kuid väga olulise pudeli endale. Pudeli sees oli endiselt olemas lõhn, see oli mälestus seal olnust. Veega sai aega juurde kaubelda – vesi võttis lõhna endasse ja kandis edasi. Ei olnud enam, kuid oli endiselt alles.

Olid ajad, mil teatud lillede korjamine, nende lõhnavad õied ja vallatud värvid olid emotsioonid, mis tähistasid millegi olulise kättejõudmist ja olemist. Olid kogemised ja maitsed, mis vajasid üle proovimist, et leida enese jaoks kinnitust – oli ja on endiselt. Oli olnud ja järgnev kordus kordas olnut – avas tee tagasi ja sain võimaluse kogemust kinnitada.

Kevadised lõhnad ja värvid – esimene soe vihm kasepungi kastmas, kollased kullerkupud kraavi ääres, päikese värvi nurmenukud aasal ja tee sees, udukarvadega kaetud lillakad sinililled peitust mängimas, jänesekapsa magushapukas maitse, toomingate ulm, õunapuude valevus, piiblehetede mõrsjarüü värv ja pitsiline alläär. Oli uskumine, et kõik on alles ees – küll jõuab, veel on aega, sest on alles algus.

Suvise aja soe tuul ja kõrvetav päike, mestmaasikad kõrre otsas ja rohekasvalgete muulukate ümarlapikud nööbid, lainevahus meri, mis hoidis enese leebes embuses, peenralt võetud rohelised sibulad ühes kartulitega praetuna, viilutatud redised võisaial, Kirde saia krõbe nukk maasikamoosiga, esimesed kartulid soola ja võiga, küpsed tomatid soolakristallidega, kuumust õhkavad linnatänavad, pruuniks põlenud nahk, mis oli number väiksemaks jäänud. Kõike oli palju ja mitte miski ei tundunud otsa saavat – kõik kasvas üha edasi – oli keskpaik.

Sügisene tuul värvis puude lehed ja raputas nad seejärel teedele, jalge alla sahisema. Oli palju seda, mida enam ei olnud – suvine aeg oli äraõitsenud, valmis saanud, üleküpsenud. Põldudel sõitsid kombainide järel traktorid, mis aitasid keerata ette järgmist lehekülge – must muld lõhnas ja hiljem tuhmus halliks maastikuks. Puud olid jäetud alasti seisma – need olid raagus ja avasid vaated, salajased aiad ja peidetud orvad olid kõigile nähtavaks saanud. Kastanid raudtee äärsel tänaval kutsusid puid raputama – tule ja korja okkaliste kerade seest läikivaid mune. Veel oli õunu, ploome ja pirne naabertänava aedade taga ning, kui teadsid kohta, siis võis raksus käia või aiataha kukkunuid üles korjata – nii sai osa sellest, mida enesel ei olnud. Sügisevärvides tänavad, Kadrioru park ja mere rannad olid kutsuvad, sest kusagil sees jalutas ringi rahutus – oli tahtmine, kuid ei olnud eesmärki, sest ei teadnud, mis oleks kustutanud nälja. Oli vaibumise aeg, loodus sulges ennast, jäi kurbus, sest olin kaotanud selle, mida enam ei olnud.

Jäiselt lõõtsutav tuul tõi kaasa näpistava niiskuse – varbad ja sõrmed vajasid sooja. Pea võis ka märjana pakase käes olla, sellel ajal ei olnud vahet – veri oli kuumem ja sooja jätkus ka mõnest sõnast. Esimene lumi oli puhastav ja vaigistav, kuid see ei jäänud – jalad tegid radu ja õrn vaip sai rikutud. Tulid pakasepäevad ja lumehanged, mis kõrgusid teede ääres. Suusad viisid edasi ja tõid tagasi. Villased dressipüksid olid kaetud lumetükkidega – villased karvad kasvatasid ennast. Jää oli libe – poiste hokiuisud olid esimesed, mis viisid jääle ja hoidsid püsti. Õppisin selgeks pääsukese, tagurpidisõidu ja kükitades jala ette sirutamise – kohmakas jäätants enese esituses. Kelgud tõid vuhinaga mäest alla, Mustamäe vanakas oli hirmutav, kuid mitte võimatu. 

Akendele sai tõstetud sussid – hommikuti võis leida mandariine või komme, öösel oli keegi need sinna sisse poetanud. ABC juurest toodud kuusk jagas lahkelt oma värvi ja esimesel päeval ka värsket ja salajast metsa hõngu. Krõbeda koorega verivorst oli sinnamaani hea, kuni hammas tabas hiigelsuurt pekitükki. Hiljem tulid kartulisalat ja rosolje, naeratavad viinerid ja sefiiritort. Nääripakid ja peod – punase ninaga näärivana, kes ootas salme. Kommipabereid sai alles hoitud – trühvli- või vahvlikomm oli parim, sest just nendel olid šokolaadised küljed, mida sai aeglaselt nautida. Säraküünlad sähvakaid pildumas, kui Kremli kellad oli ühe aja lõppenuks lugenud. Oli talvine koolivaheaeg ja veel oli taaskorduva alguseni aega.

Veega täidetud väikesed pudelid seisid kapinurgas või riiulil - alles oli võimalus avada aeg ja minna, et olla.

Marianne

15.10.2021.a

Peidetud tundmatu enese sees

 

Oma elust väsinud laps annab alla, kui ta ei jaksa enam oma elus toimuvale vastu võidelda. Laps murdub, kui ta kogeb, et temast endast ei piisa, et murda katki vaikus enese ümber. Tal ei ole enam jaksu põigelda kõrvale kõikide nende sõnade, pilkude ja löövate käte või jalgade eest, mis teevad talle haiget. Ta tõstab jalad maast lahti ja annab end voolule kaasa.

Haiget saav laps on tuhm teiste peeglitest vastu vaadates, ta on inetu ja väärakas – ebaõnnestunud tulemus. Haiget saav laps ei ole sära, kelle paistes oleks hea olla. Vägivalda kogeva lapse neelab pimeduse tühjus – ta kaotab iseenda. Lapse jaoks kannab vägivaldne kohtlemine eneses sõnumit – ära ole iseendana, Sinu koht ei ole siin. Vägivalda kogev laps usub, et just temas endas on viga, sest kõik see vale, mis juhtub, juhtub temaga. Laps võtab uskumuse vastu, sest see on üks ja ainus elu, mida ta teab – tema elab seda läbi.

„Olen see, kuidas teised mind näevad – kui nemad näevad mind valena, siis järelikult mina olengi. Kuna mina olen mina ja mina olen selline nagu mina olen, siis järelikult minu elu peabki olema selline nagu see on” - kui laps on valmis vägivalda kogema, siis sellega on ta tegija valitud sõnade, tegude ja olemisega nõustunud - kui seda ammust otsust ei ole üles leitud ega ringi tehtud, siis on loo tähendus jäänud samaks. „Mina pean ..., sest see on minu elu!” - ei ütle keegi teine, kusagilt väljast, vaid inimene ise iseendale.

Mida kartsin kaotada rohkem, kui ise ennast? Mis oli see, mille nimel olin valmis kogema? Mis oli see, mis pidi alles jääma, kui jäin ja olin?

Ajas kasvasin suuremaks, vanuse poolest täiskasvanuks. Olen otsinud teed, et mõista ja aidata iseennast ning olengi olnud näiliselt juba teine – mina ise uskusin seda, sest proovisin ennast tahtlikult muuta erinevate õpetuste ja ootuste ning enese kogemuste järgi. On aegu, mil on tundunud päris hästi olevat, kuid selline olemine ei jää püsima. Mind oleks kui kaks – peeglist vastu vaatav ja sisemuse varjudes peituv. Mustad kombitsad vangistavad valguse, kui ronivad päevavalgele – vahel vahetun välja, vahetan poolt ja olen peidetud tundmatu.

Mina olin ennast muutnud, kuid mina ei olnud muutunud, sest mina ei olnud oma otsuseid muutnud. Need tähendused, mille olin Maailmale ja selle sees enesega toimuvale andnud, olid vanad – mina ei olnud tõlkinud iseennast iseenda jaoks ära. Olin jätkuvalt võimeline tundma endas nii nagu lapsena olles, kui kogesin toimuvat selliselt, mis kinnitasid ammust lugu. Olin iseennast iseenda eest nii hästi ära peitnud ja ka petnud, et justkui ei oleks midagi lahti ega veel tegemata, kuigi vahel olin ärev ja tundsin valena olemist.

Olen tähelepanust sõltuvuses. Olen tahtnud näha, kuidas teised mind näevad. Enese Maailmale jagamine on Maailmast tähelepanu küsimine – Kuidas Sina, kuidas teie mind täna näete? Kas ma olen muutunud? Kas mina olen valmis? Kas olen ma nüüd õige? Teiste tähelepanu pidi olema õige – minu tähenduses minu vajadusi rahuldav. Alguses tundus, et justkui leidsin üles ja sain kogeda, kuid selgus, et ikkagi see ei olnud see, minu jaoks, õige tähelepanu. Vajusin enese varjudesse, kui ei kuulnud ega näinud õiget vastust. Kuid teised ei saa anda minule vajaminevat. Minul endal tuleb leida üles vajamineva tähendus ja seejärel saan võimaluse muuta oma mustrit.

Väiksena ma ei teadnud seda, et on olemas võimalus, vahetades tähendusi, muuta ise oma elu. Olin seal, kus olin, sest pidin seal olema. Teisal ei saanud olla, sest sealt oli mind ära saadetud. Minu enese vaatenurk andis loole tähenduse – olin ohver. Kuna pidin olema, siis oligi nii nagu oli. Olin, kuid ma ei saanud olla iseendana – ma vajasin olemist sellises kohas, kuhu just mind oli tahetud. Kuid sellist kohta ei olnud minu Maailmas olemas – olin kõikjal külaline, ka kohas nimega kodu. Vajasin kohta, kus mind tahetaks nii nagu mina vajasin tunda – mina iseendana. Kuid sellist kohta ei olnud minu elus olemas – mind oli kõikjale saadetud ja seega arvati mind enne alati kusagilt välja – uskumus, et seda tehti just minu enese tõttu. Mina ei olnud kingitus, vaid karistus.

Olen tundnud ennast igas kohas mingil moel valena. Ma ei ole meeldinud ehk vastuvõetud iseendana – tervikuna. Kuna ma ei ole ikka veel õppinud ennast selgeks, siis ei ole osanud ennetada ega olla valmis, et kindlustada enese õigena olemine. Olen kogenud hülgamist, kui minu olemine/ tegemine ei ole meeldinud. On ära mindud, jäetud kõrvale, vaikitud, löödud sõnadega või füüsiliselt ja on ära saadetud. Kuid mina ei ole saanud iseenda eest ära põgeneda, sest ei ole olnud vahet, kus olin või kuhu läksin, lõpuks selgub kõigile ikkagi see, milline olen ja seega saabub vältimatu – olen taas vale. Ei ole olnud vahet, kuidas olin – vajadusel vahetatakse mind välja. See on enese hirm, mis käis kaasas kõiges uues.

Olen olnud enese jaoks vale, sest vajalik ei jää kunagi kestma. Hea olevik võib vahetuda põlgavaks, naeruvääristavaks, eemalehoidvaks suhtumiseks. Omasin uskumust, et oleksin suutnud „juhtuvaid” lugusid vältida, kui oleksin kuidagi teisiti olnud. Kuid oli ja olin, sest teised olid, kuna mina olin olnud ja teinud.

Oma elu elades ei ole ma ohver, kes peab kogema. Mina olen tulnud, sest olen olnud valmis kogema. Vastuvõtmine – minu enese elu on minu enese oma – iseenda looming iseenese jaoks. Tulin, sest sain võimaluse olla. Tulin, et olla kingitus iseenda jaoks. Tulin, et kõndides, läbi oma õppetundide, jõuda lähemale iseendale. Aja voolu muutnud ringid, mille mina ise olen erinevatl aegadel elumere lainetes ujudes tekitanud, vaibuvad, kui lõpetan enese vastu võitlemise – olnu on minu kasvamise teekond olnud. 

Annan vabaks selle, mida enam ei ole.

Võtan vastu selle, mis on.

Oma järgmist sammu astudes avan tee sellele, mis tuleb.

Marianne

14.10.2021.a

Elades enese vaenlasena või sõbrana

 

Mis on täna see, mida mina ise saan iseenda jaoks teha? See ei tähenda olemist ega tegemist, kellegi teise vajaduste/ tahtmiste jaoks ega järgi, et läbi teisele tehtu enesele vajaminevat saada, vaid – Mis on see, mida mina ise, ise ennast kuulates, iseenda jaoks, läbi iseenda, siin ja praegu saan luua? 

PS ikka homme ja ülehomme ka ...

Marianne

13.10.2021.a

Alla neelatud sõnade välja ütlemine

 

Kui ei taha, siis ei pea! – ei loe mitte ükski argument kohas, kus seisavad vastamisi kaks inimest, kellest üks tahab ja teine ei taha. Otsustajad jäävad oma otsuste juurde. Kas ei ütleja jätab enesele vabaduse alles, kui valib poole ära? Kas siis, kui üks pool tahab, kuid teine ütleb ei, tahtaja ise peab? Mis juhtuks, kui mõlemad valiksid öelda – Mina ei taha! - kas siis on mõlemad vabad ja mitte keegi ei peagi? Inimene võib valida välja öelda EI, kuid tema otsusel on tagajärjed, mis puudutavad teda ennast. Inimese igal sammul on oma tagajärg ja see on põhjus, miks täna on nii nagu on.

Lainetus – igale tõukele järgneb liikumine, mis mõjutab nii puudutajat, kui ka puudutatut. Surve ja vastupanu – eest ära minek ja kukkumine. Ükski liigutus ei sünni lihtsalt õhust – midagi oli enne olemas, kuidagi toimus ja puudutas – doominokivi kukkudes puudutuste ahel vaid jätkus. On, sest oli.

Kui inimene kogeb enese suhtes ebaõiglast ja mitte austavat käitumist, siis soovides lõpetada sellise käitumise kogemine ja astudes enese puudutajale vastu, et toda peatada võib kostuda tolle käest vastu – „Kui mina ei taha, siis mina ei pea!” Kui ei taha, siis ei tee, sest kui ikka ei taha teha/ olla selline nagu peataja soovib/ tahab/ vajab, siis ei ole seda. Ei loe argumendid ega ükski põhjendus. Ei on ei ja muutust ei järgne.

Teist peatada proovinud inimene läheb selle vastuse peale lühisesse, sest kui too teine ei taha, kuid inimene vajab, siis peab ta oma vajaduse täitmiseks midagi tegema. Kuid mida? Inimeses on teadmatus, mida valida teha, et teine lõpetaks Ei ütlemise. Lahenduse otsimine on häiritud seisund, millest vajatakse väljapääsu. Inimesel on teadmine, et teine ei muutu ega vali ennast muuta. See teadmine tähendab, et tõenäoliselt kogemine kordub mingil x hetkel. Järelikult tuleb selleks x hetkeks valmis olla, kuid segadus jätkub, sest inimene ei tea ette, kuidas ta peab reageerima, et see jääks viimaseks korraks. Kuidas teha tollele teisele selgeks, et enam ei tohi – ei või? Teine peab teisiti valima, kuid kui ta ütleb taas - Ei?

Inimene hoiab ennast valvel sellega, et näitab enesele tõendeid, miks on vaja ja on õigus ennast kaitsta ja oma tahtmise juurde jääda. Seda tehes usub inimene end väljapääsu otsivat, kuid tegelikkuses on tema tähelepanu minevikus – selles hetkes, mil ta koges teise – Ei-d. Inimene on oma elustunud mälestuse sees, sest tema jaoks tähendab soov teise vastust muuta, et lugu on alles pooleli – sellele ei ole lahendust olemas.

Senikaua, kuni päris elus ei ole kordust olnud, et selles enese jaoks vajalik võit saavutada, mängib inimene üha uuesti oma mälestust, et lahendada selle sees lugu ära, kuid see tähendaks loo muutmist, et jõuda soovitud Ja-ni, aga seda ei ole võimalik teha. Lugu oli nii nagu see oli – öeldi/ tehti/ oldi nii nagu valiti teha ja olla. Inimene ei saa panna teise suhu teisi sõnu ega muuta tolle või enese tegevusi mällu salvestunud filmilindil. Inimest vabastav lahendus on loo tähenduse mõtestamisel ja sellest sündinud sammudel. Ära olnud minevikku vastuvõttes sellest lahti laskmine – oli, enam ei ole. On see, mis on.

Inimeses on hirm kogeda. Inimese hirmu suurendab uskumine, et temal ei ole head ega töötavat plaani. Inimene teab, et ta peab enese kaitseks, midagi tegema, kuid ta ei tea mida. Inimene saab võtta vastu selle, mis on. See, mis on, on tema eelmise sammu tagajärg – häirivalt tuntav lainetus. Tasakaalu ei sünni, sest inimene ei luba enesele rahu - tema ise hoiab ennast valvel ja reageerib juba ette. Inimene on teinud eneses otsuse – vaja on leida lahendus – tuleb leida teist muutuma mõjutav vahend. See on enese tegevuses hoidmine. Meeldetuletamine, tunde tundmine – sest inimene on ise endale öelnud – Mina Pean!

Mis juhtuks, kui inimene lõpetaks reageerimise ja ütleks ise endale – Mina ei pea! Kuid inimene usub edasi, sest tema tahab, kuid tahtmine on taevariik, aga saamine ise asi. Inimese meelde jäävad kinni need inimesed, kes ei ole teinud nii nagu tema on tahtnud – Kui teine ei taha, siis inimene peab! Kuidas kaitsta sellises loos ise ennast? Inimene ei ole peatunud, et mõtestada oma loo tähendust, vaid jätkanud tunnete tundmist. See on vigane fail ehk korduv muster. Inimene ei taha kogeda, kuid teine ei lõpeta Ei ütlemist. Inimene reageerib, sest ta kogeb.

Inimese sees on väljaütlemata sõnad – See, mida teine valib teha, on vale, sest see on vägivalla kasutamine. Inimene valib olla peegel ja näitab puudutajale teda ennast – annab oma sõnadega tegija teole tähenduse. Inimene ei lase enam teha seda, mida too valis teha. Enne võttis inimene tehtu vastu ega näidanud välja seda tähendust, mida see tema jaoks tähendas. Nüüd seisab ta jalad maas ja vaatab tegijale otsa – silmast silma. „Mina ei pea – mina ei võta teise tegu vastu!” Öeldes välja oma sõnad – kuuleb teine, mida ta on tegemas ja sellega jääb vastutus tehtud teo eest talle enesele. Välja öeldud sõnad on ilmaruumis olemas ja need on nähtavad. Astudes üle piiri teeb tegija teo, mille eest temal tuleb maksta – teadlikult tehtud valik.

Emana oma lapse lugusid lahendades, reageerisin neile enese loos – minu enda lood on olnud elavana alles ja nende sees olnud, veel vabastamata jäänud tunded, avanesid, lapse loos osalisena olles, päevavalguse sisse. Kuid mina ei mõistnud iseennast, sest mina ei näinud enese lugu – mina kogesin seda tunnetena. Mina ei leidnud lugu lahendavat lahendust tänasest päevast, sest lapse lood on tema enese omad. Lapse teema püsimine, võimendumine ja omal moel kristalliseerumine on minu enese loo settimine. Lapse lugu, meie ühises ajas, on võti minu ajas olnu juurde. Lapse lugu on juba lahenenud, kui suunan oma tähelepanu enese ajale ja astun oma tunde sisse ning leian sealt vajamineva lahenduse – tähenduse, sõna ja teo.

Reageerisin isiklikult, sest kusagil oli algus – tänane, mind puudutanud lugu, oli minu enese lugu. Sõdisin tunnetega vastu, sest ei tahtnud näha ega võtta seda teadmist vastu. Enese ajas tagasi vaadates mõistsin, et tol korral kaitsesin ennast enese oskuste järgi – vaikisin, peitsin ennast ja naersin ühes. Mina ei öelnud sõnu välja – mina neelasin oma sõnad alla. Pole vaja midagi muud, kui minna, oma mälestusega ühes, ajas tagasi, olla, kogeda ja öelda tegijate poole pöördudes välja oma sõnad. Ka aegu hiljem välja öeldud sõnad muudavad loo tähendust – tegijad vastutavad oma tegude eest.

Marianne

12.10.2021.a