Sõnade mõte - Räägid teisele, kuid tegelikult iseendale

 

Vahel tunned pärast vestlusi ennast väsinuna ja tühjana, kasutasid küllaga sõnu, erinevaid värve ja enese jõudu, kuid ei suutnud ära tõestada, edasi viia, ära lõpetada. Jalad jäid kinni sinna, kus olid olnud – lahti ei saanud ja lendu ei pääsenud. Jäi järele väsimus, liiga liigutanud suu ja ületöötanud näolihased – hoolimata jõu koondamisest ja keskendumisest, pingutus ei viinud lugu edasi.

Kui teine, küsis – Mida tahad öelda, mis on sõnade mõte? - siis said vihaseks. Teise sõnad ärritasid – Kuidas ta aru ei saa, miks ta ei mõista? - pingutasid veel, näitasid sõnadega ette. Rääkisid sellest, mida tundsid, näitasid ära olnud ajas olevat teed – seda, millepärast ennast selliselt tundsid. Kuid ei öelnud välja seda, mis oli peidus selle all, mida sõnadega väljendasid. Ise ei mõelnud, mida mõtlesid, kui ütlesid. Rääkisid kaudselt, värvidega illustreerivad pildid maalisid. Sa muudkui rääkisid ja rääkisid, sest sõnade taga oli mõte, kuid see kadus sõnade tulvas. 

Sõnad mulisesid, neist sai vaht ja lõpuks praht. Mõtted olid ja läksid lendu, kuid seda põhjust, miks sai kõneldud, ei saanud välja öeldud. Ei peatunud ega endalt küsinud – mis on see, mis sunnib tagant, ütlema ja endast kuhjaga välja valama seda, mida tunned ja mida ei tunne, mida tahad ja mida ei taha. Ise ei saanud iseendast aru ja seega ei selginenud – jäi eneselegi mõistmatuks see, milline ja milles oli jutu iva. Rääkisid teisele, kuid tegelikult iseendale – vajasid selgust - ise enda mõistmist - kuid, kuidas saab kuulaja mõista, kui rääkija ise endast aru ei saa ...

Marianne

27.08.2021.a

Sõltuvus on inimese nõrkus

 

67-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/94414825/soltuvus-on-inimese-norkus

Suhted, mis ei tee inimest paremaks, on sõltuvussuhted. Nendes olles ta ei vali olla helgem – kõrgemas sageduses. Sõltuvussuhtes olles, inimene justkui ei saa olla parim võimalik, sest tema sees on vastamisi seisvad tunded – mingil põhjusel ta vajab seda suhet, kuid mingil põhjusel ta ei taha sellist suhet. Ometi hoiavad inimesed selliseid suhteid alles, sest nad tunnevad hirmu vajaminevast ilmajäämise ees. Säilitatakse sõpru, kaaslasi, abielu, püütakse meeldida oma vanematele, lastele ning sugulastele ja nii seistaksegi sageli küsimuse ees, kuidas suuta olla helge sellega, keda tegelikult ei valiks, kui ei oleks nii nagu on.

Inimene vihkab enese nõrkust olla sõltuv ja põlgab enese hirmu seista üksinda. Inimene vihkab olukordi, millesse ta on lõksu jäänud ning temas kasvav viha pöördub vastas seisja poole ja tolle vastu, sest just too on süüdi selles, et inimesel on halb olla – too teine ei ole inimese jaoks sobiv ega õige. Nii väga tahetaks, suhtes olijate vaheline, õhk selgeks ja hingatavaks klaarida, kuid ei saada – inimene ise ei luba enesele seda teha. Inimesega käib kaasas vanarahva tarkus - Vanasse kaevu ei sülitata, kui uut ei ole veel olemas. Nii kantakse oma elus kaasas koormana suhet, milles peab näima, tegema, olema ja andma nii, et püsiks alles see, mida tegelikult ei taheta, kuid, mis annab inimesele selle, mida ta vajab.

Enesele vajamineva säilitamine sunnib inimest olema sellisena, kes ta tegelikult ei ole ega taha olla. Sõltuvusuhetes ei olda iseendana. Ollakse kui laval ja mängitakse valitud rollilahenduses – see ei ole vaba olemine, sest inimene loob ennast teise jaoks ja teisele näitamise pärast. Inimene ei luba enesele olla vaba, sest sellise olemise tulemus on ettearvamatu – suhe ei pruugi vastu pidada inimesele, kui iseenda väljendusele.

Sõltuvussuhte valinud inimene on iseendana luku taga, kuid see on vägivald enese vastu. Inimesest saab ülekohtu käes kannatav ohver. Süüdlaseks jääb suhte teine pool, sest tolle teise pärast kogu see näitemäng ju käib. Vabana olemise jaoks peaks inimene olema vaba, kuid vabadust ei saa ta enesele lubada, sest inimene kardab kaotada vajaminevat, kuid vajaminev tähendab teist inimest ja kui see teine inimene ise ei ole „õige”, siis just sellepärast peabki suhtest sõltuv olema vale st inimene ei saa olla vaba – see on suletud ring.

Suhtes olles tuleks eneselt küsida – kas suhtes olles kardetakse midagi kaotada. Kui kardetakse kaotada teist inimest st temaga seonduvat, siis ollaksegi sõltuvussuhtes. Sõltuvussuhtes olev inimene ei usu olevat oma elu looja, sest ta näeb ise ennast ja teist vahenditena. Kartes endale vajaminevast ilmajäämist ei näe inimene iseennast kunagi tervikuna. Seega just teise olemas olemine ja/ või olemisest tulenev lisaväärtus on vajalik selle jaoks, et inimene saaks tunda ennast tervikuna. Inimene ei näe ennast tervikuna, sest ta on osa enesest andnud hirmule – hirmu kodu on inimese sees. Olles ise tervikuna ei ole inimesel põhjust tunda hirmu kaotada läbi teise tulev/ saadav – temale ei ole seda vaja. Sõltuvussuhe on õppetund, mida inimene ei taha läbida – ta ei julge suhtest lahti lasta ja seista üksinda st iseendana, ta ei taha jätta vajaminevat vastuvõtmata ja luua iseendast iseendale – sõltuvussuhtes olev inimene ei väärtusta ega austa enese loomingut – ise ennast.

Marianne

26.08.2021.a

Siira huvi enese vastu tõkestab iseenda hirm

 

Tunneme huvi välise ja suure Maailma vastu, kuid see avastusretk, millised me ise oleme, on tõkestatud häbi, süütunde, ärevuse, hirmuga – Mida ma enese sees peidan? Mida minuna – sellisena olemine tähendab? See ei ole huvitatud huvi, vaid asjaosalise subjektiivsus – millise hinnangu peame leitud tulemusele andma, kas olema aus, ütlema läbi lillede või salgama maha. Milline on õige otsus, millisel on vähem valesid tagajärgi?

Ise ennast uurides tõuseb hulk küsimusi - Kas ja kui olen, siis, mida see tähendab – kas olemine määrab olema? Miks olen? Kuidas mitte olla sellisena nagu olen? Kuidas suuta/ osata olla õige – see õige, milline peaksin mingil põhjusel olema? Kuidas varjata teiste eest ära see, mida enese seest leidsin? Inimesel puudub julgus olla aus, olla ehe, olla iseendana – ta on iseenda ja teiste tunnetega kõrvetada saanud.

Iseendaga koos olles ja elades tahame ise ennast muuta, kujundada, varjata – sellest saab võitlus ja planeeritud käitumine, mustrid ja eitused – kontrollitud ja peale sunnitud käitumine. Seda tehes puudub austus enese vastu. Leitud kõrvalepõiked „normaalsusest” võtavad julguse enese sisse ja veelgi lähemale astuda. Paneme käed kõrvadele ja silmad kinni – sulgeme ise ennast iseenda eest. Kui ei näe, siis ei ole, sest seda, mida ei tea, seda ei ole olemas ja nii võime kergemalt hingata – mina ei ole. Kuid inimesena tahame/ ei taha, vajame/ ei vaja, oleme puuduses ja ülekülluses – tunneme tundeid ja reageerime tunnetega. Avaneme tahtmatult ja tahtlikult – kasutame ise ennast relvana, objektina, vahendina, sest võtame ise ennast ja teisi isiklikult.

Kuidas olla enese vastu austav ja siiralt ning toetavalt huvitunud enesena olemisest – Vau, mida ma tegin, kuidas valisin teha ja öelda! – See on nii lahe, milline mina olen! Kuidas olla heatahtlik, toetav ja naerusuine, kui oma elu elamine ei olegi kuiv ja eksimusi karistav eksam? Kuidas lubada olla sellisel iseendal nagu oleme, olevas hetkes sellisena olemas? Austus ja armastus oleva vastu – vastu võtmine sellisena nagu olev on – see ei ole halb ega hea – ollakse olemas iseendana. Vaatenurga vahetus vahetab vaatamise vaatenurga - valitud nurgast tulenevate järelduste tegemise ja hinnangute andmise. Mis see on, mille inimene kaotab, kui ta valib olla iseendana? Inimene kardab enese sees üles ärkavaid ning tuntavalt iseenda vastu põrkavaid ja pihta tulevaid tundeid - inimene kardab iseenda tundeid - olla vale tundena.

Marianne

25.08.2021.a

Aja hambad

 

Aja hambad purevad,

lausa nähtavalt järavad -

ajaga kaasas olev

mureneb ja laguneb,

tükkideks pudeneb

ja aja lõppedes,

maha jääb musta mullana

või aevastama ajava tolmuna.

Vaikselt ja märkamatult

algab lagunemise algus -

olev saab ilusa värvuse -

erinevais värvitoonides

samblarohelist,

roostekarva vaske

pronksjat oranzi -

aja paatina on hinnaline.

Vanaduse halluses

värvid tuhmuvad,

kunagine tugevus

aja kadudes

läheb kaotsi.

Aja jälgede haprus -

ettevaatamatu liigutus,

vihmavee valing,

jäise lume raskus,

tuulehoo tormakus -

oli, enam ei ole -

aeg ajast sai jagu -

tuleb tuul ja jäljed pühib.

Marianne

24.08.2021.a

Elul ei ole peatust

 

Elul ei ole peatust – see algab, jätkub, kestab ja lõppeb. Inimese elu on aeg erinevate numbrite vahel. Inimese aeg on piiratud – see ei kesta igavesti. Vahel pöörleb inimene kui orav rattas ja näib, et tema ise ei saa valida, millal tema ise valiks astuda või peatuda. Kuna inimeste Maailmas on ajad paika pandud, siis need – kinni pandud ajad - lükkavad inimest astuma, tegutsema või sunnivad paigale. Inimese elu aeg on saanud piirid – puudub vabadus, ajatu hetk enese jaoks. Ajapuuduses elav inimene alustab oma järgmise sammu tegemist hetkel, mil selle tegemise aeg on tegelikult juba läbi saanud.

Inimese elus puudub vabadus – olemine – sest täidetakse tühjust – aega sinnamaani, kuni algab või lõppeb järgmine ajatähis. Oodatakse, et olev saaks läbi või järgmine alguse. Ajaga hädas olev inimene on tegevuses – aja täitmisega, aja ootamisega – tema teel on stopperid, mis näitavad alustamise ja lõpetamise hetke ega jäta valikuvabadusi. Ollakse teel, mis on nähtavalt märgitud juba ette. Ajatähistega tähistatud teel kõndides kontrollitakse aega ja iseennast. Aja kaotanud inimesel ei näi kunagi aega jätkuvat – enese aega ei ole enese jaoks olemas.

Inimene ei saa olla rahus – temas ei ole rahu, sest ta ei tohi unustada, kui kaua aegade vahe või vahede vahele jääv aeg kestab. Ta ei saa st ei tohi tagajärgede hirmus unustada asju, mida ja millal ta peab ära tegema ning just see võtabki olemise vabaduse. Inimene peab ise ennast kontrollima, et tema peab piiratud aegadest kinni. Inimene ei saa lubada enesele kaotada ajataju – aja pikkust ja selle üürikest hetke. Ta peab jõudma kohale, olema kohal ja minema ära õigeaegselt. Tal tuleb jätkuvalt arvestada ja arvutada. Sobituda ja sobitada iseennast aega – see ei ole loomulik, vaid vägivaldne, kuid inimene on osa ja seega terviku toimimisest sõltuv – reeglid, kohustused ja hulk erinevaid kellaaegu.

Hetkel, mil inimene mõistab, et ta on kaotanud oma aja – see sai läbi elatud ja seega ära kulutatud, haarab inimest kurbus ja ta tunneb, et kõik on olnud ja on mõttetu. Inimene ei tunne kergust ega ole tal tiibu edasi astumiseks, sest kaotatud ajas ei olnud valgust, mis annaks jõudu edasi olemise ja minemise jaoks. Inimene ei näinud selles ajas olemises väärtust – oldud aeg ei olnud hinnaline kingitus – oma aega ära andes jäi õiglane vahetuskaup tegemata. Inimesel ei ole mälestust, mille helgus tõstaks ta kõrgemale argipäeva halluse ja tavaliste kohustuste seest. Ei olnud seda hetke enesele, mis olnuks jäägitult – Minu aeg Minule. Seda hetke ei olnud, sest inimene ei tundnud endas sellist tunnet ja seega ei saanud ta sellise tundega mälestust kaasa võtta.

Kuidas valida enesele olemise aeg – see aeg, mil on aega kohal olla ja olemas olla? Kui inimene ei saa valida (näiliselt) aegade algusi ja lõppe, siis saab ta valida, kuidas ta valib olla selles ajas, mis talle on antud kasutada. Kas ta valib elada selle teiste jaoks ja pärast või on see aeg, mille ta on andnud enesele – kas tal on aega olla oma aja sees kohal?

Oma teedel tormates ja oma elu kiirustades elades, näib inimese aeg seda rutemini otsa saavat, mida enam ta kiirust juurde lisab – ükskõik, mida ta teeb, on tema aeg juba enne otsa saanud. Aega ei saa jätkuda, sest seda ei olnud olemas juba siis, kui ta teele läks. Inimene on valinud vaadata oma elule, kui ära olnud ajale.

Ajatu hetk on hetk, mil ei ole vahet, millal see otsa saab. Ollakse seal, kus ollakse ja aega on. Aeg, mida ei kardeta kaotada ega ära kulutada, ei näi otsa saavat – seda jätkub, see jätkub – inimesel on aega, et olla. Hetkel, mil inimene tunneb, et ta on valmis ja lõpetanud selles ajas olemise, ongi aeg teha järgmine samm ...

Marianne

23.08.2021.a

Loovaid tegemisi

Järgmine projekt sai täna peaaegu valmis - Ala-terassile lisaks sai täna ehitatud ka Üla-terass. Puudu jäid veel viinamarjataimede jaoks vajalikud kastid-vannid. Tegemist on vallale kuuluva ranna ja saunaga, mille toimimise ja  korrashoiu eest vastutab vabatahtlikest koosnev mittetulundusühing. 

Oma loomingu elluviimisele kaasa aidanud inimesed nimetasid mind sõnaga - Arkkitehti.

Marianne

22.08.2021.a

Valides ühed saadakse ühes ka teised - Katsetus

 

Nii kergelt tuleb üle huulte – Tegin vea – see tõdemus tundub inimesele Maailma lõpuna. Kui seistakse katkises hetkes, mille algus ulatub ära olnud aega – hetke tagasi, eilsesse või ka aastate taha, siis jõutakse järelduseni – seal, alguses ja/ või sellel teel tegin vea(d). Enese poolt tehtud vigu on raske taluda, sest enese poolt tehtud sammude tulemust ei saa olematuks muuta – mäletatakse seda hetke, mil tajuti lõpplikkust.

Kui küpsetatud kook või hoole ja püüdmisega tehtud söök läheb aia taha, siis naerdakse enese üle või põetakse natuke – see läheb mööda – järgmine õnnestumine kustutab eelnenu – enesekindlus ja uhkus tõstavad jalgele seisma. Ise enda parim võimalik – leppida asja või tehtuga – leppida enese poolt elatud eluga.

Katsetus, katsetamine, kuidas õnnestub. Igapäevaselt tavalised tegemised on kord nii kord naa – need korduvad homme ja ülehomme ning on mitmeid võimalusi, kuidas lahendada, asendada või jätta hoopis tegemata. Kuid osade katsetuste kordamise jaoks ei näi ühe inimese eluajal aega jätkuvat. Mõned võimalused võivadki jääda ainsateks kordadeks ning just seetõttu kõlabki sõna – viga – sai tehtud see, mida ei saa uuesti teha - ei saa oma mälestust ära parandada.

Erinevate vaate nurkade pealt vaadatuna peaks ühe inimese elamise aeg olema üsna pikk aeg, kuid samas ka üürikene hetk ning sellesama aja sees olles tundub vahel, et sajandist pikem on just nimelt kestev hetk. Keeruline on elada seda aega kahetsusega, etteheidetega, süütundega – häbiga enese oskamatuse ja suutmatuse pärast. On tahtmine õnnestuda, olla edukas, tunda ennast võidukana ja enese üle uhkena. Kuidas olla, kui vigu teinuna ei ole justkui õigust st põhjust olla?

Elu on kogemuste kogemine – elukestevõpe ja see nn viga on õppetund, mille tulemus ei peagi olema inimese jaoks õige tulemuse omamine, vaid mõistmine. Mitte erinevais vormides kahetsemine, vaid enesega rahu tegemine ja olnul minna lubamine – edasi astumine. Kuid, inimene on üks huvitav mutukas, kes selle asemel, et tunda kergust enesele lähemale jõudmise üle, tahab TUNDA häid tundeid. Kuid, headel tunnetel on olemas vastaspool – need tunded, mida ei taheta kogeda - valides ühed saadakse ühes ka teised.

Marianne

20.08.2021.a