Suhe
on kui maja, mis võib olla kahele kodu, kus on turvaline, hubane,
mõnus ja hingele omane olla. Aja jooksul kogume suhtesse läbielatud
tundeid, laome virna heidetud sõnu kui mõttetut kola, tüdineme
vanast ja kulume teineteise vastu puutudes. Vana võib olla armas,
kuid vahel ka tüütu ja raske. Aeg-ajalt tülitseme ja väsime ning
keerame selja, kuid siis tunneme, et tahame koju tagasi minna ja
läheme teise juurde, kuid teda ei ole, sest ta on just jalutama
läinud ning teinekord jalutame ise, oma mõtetes ja tunnetes, ega
ole kodus. Käime kokkusaamata kõrvu ja mööda, sest oleme haiget
saanud südamed.
Kuid
ühel hetkel jõuame koos koju, kohtume ja näeme teist taas
sellisena nii nagu kunagi ammu ning see on ütlemata hea ja rõõmus
olemine – oma kodus, kahekesi koos, armastust tundes ja jagades,
ühes olles.
Inimene
on seotud läbi oma erinevate rollide erinevate inimestega ning ta
elab, on, teeb ja annab üsna palju oma elust teiste jaoks ja pärast, samuti sünnivad tema sees rollides olles vajadused, mille täitmist ta oma rollipartneritelt ootab.
Inimene on alati inimene, ta on seda nii rolli sees kui sellest
väljas olles, kuid aeg-ajalt ta samastab ennast rolliga ja
defineerib ennast sellena. Olles ennast olulise rolliga
samastanud, siis võib ta tunda ja tajuda, et tema kui inimene ja
tema kui roll on üksteisest lahus, sest ta tunneb, et tema kui
Inimese heaolu ei ole rollipartnerile oluline ja seda teadmist on tal
raske taluda. Selles kohas inimene vahel murdub, sest kui tal kaob
usk enese vajalikkusesse ja järeldades sellest, et ta ei ole enam
inimesena väärtuslik, leiab ta, et ainus lahendus valust välja
astumiseks on elust lahkumine.
Inimesel
on läbi elu mitmeid rolle, kus ta teab, et tema inimesena jääb
tahaplaanile, sest tema roll on ülesanne, mida ta peab täitma ja
lahendama ning selle eest laekub talle üldjuhul materiaalne tasu ja
see on okey, sest sellised on selle rolli reeglid. Lähedastes
suhetes, aga on andmine ja tasu saamine mitmetasandiline. Hoolitsus
teise füüsiliste vajaduste eest – soojus, katus, toit, asjad –
on tavaliselt raha küsimus ja enamusele tagatud, kuid vaimne heaolu
seal, kus on mängus tunded, on mitmeid kordi keerulisem. Kui
materiaalses rollis on inimese rollilahenduse väärtus mõõdetav
palgas, siis vaimses plaanis vajab ja tajub inimene oma heaoluks ning
väärtuse mõõdupuuks erinevaid tasusid.
Suhtes olles on aluseks usk, et inimene on oma partnerile oluline
ja seega on tema heaolu tagatud, sest kui tema olemas olemine on
teise jaoks oluline, siis partner ju hoiab teda ja annab endast kõik
selle jaoks, et inimesel oleks hea olla, sest ta usub, et siis on ka
partneril hea olla. Kuid kui inimene seisab nüüd kohas, kus ta näeb
ja tunneb, et tema heaolu ei ole teisele enam oluline, sest partner
vajab muutusi või teisi lahendusi, mida tema anda ei saa või ei
oska, siis ta ei tea enam, mida teha. Roll võib püsida, sest see on
veel vajalik, kuid inimene tunneb end väärtusetuna. See, kes ta oli
ja mida andis ei ole enam see, mida temalt oodatakse ja vajatakse. Inimene usaldas
oma heaolu rollipartneri kätte, aga tundes, et ta ei ole enam teise
poolt hoitud Inimene murdub, läheb katki, sest tema Maailm pole enam
endine. Ta ei näe mõtet elada, sest see, mida ta arvas endal olemas
olevat - kindlat usku, et tema roll ja selle sisu on muutumatuna tema
maailmas edasi - on temalt ära võetud.
Kindel
usk, et tal on see roll olemas, kaob, sest teise käitumises on
teade, et roll ei püsi muutumatuna ja võib ka kaduda, sest ilma
partnerita pole seda rolli. Inimene tunneb, et kui teine ei vaja
temaga, sellisena nagu ta inimesena on, koos rollis olemist, siis on
ta inimesena ebaõnnestunud, sest pole suutnud olla nii väärtuslik,
et teine tahaks teda enesele hoida. Inimene vaatab endasse ja tajub
enese sees tühjust, valu suurus märgib tema kaotuse ulatust.
Inimene teab, mida ta on endast andnud ja kuidas olnud, kuid siis on
ta hetkes, kus sellest teise jaoks enam ei piisa. Inimene tahaks
muutumatuna rollis edasi püsida nii, et tal säilib kindlus partneri
olemas olu kohta, sest läbi selle on tagatud tema enese heaolu, kuid
tal ei ole enam kindlust ja seega kaob turvatunne ning on teadmatus,
mis temast edasi saab. Inimene võib proovida läbirääkimisi
pidada, et parandada oma rollis püsimise tingimusi, kuid need ei
õnnestu, kui partneril pole soovi panustada endisel moel rolli,
mida ta sellisel kujul enam ei vaja.
Inimene
ei näe oma elul mõtet, sest tal pole enam eesmärki – partner ei
vaja suhet endisel kujul ja ta ei tea, mida oma eluga peale hakata.
Ta tunneb, et tema rollis olemise tasuks on valu, tema inimeseks
olemine pole väärtus, et tema tunnete, vajaduste ja heaolu eest
hoolitsetaks. Vanas rollilahenduses olles olid reeglid paigas ja see
oli kindlus, mille varjus turvaliselt elada, kuid muutust vajades ja
ellu viies liikus kõik paigast ja mitte miski ei tundu enam kindel
olevat. Inimesel ei ole enam seda, mis oli, sest selles kohas tundub
olevat sügav tühjus, mis tõmbab teda endasse. Inimene tunneb, et
ta on vaikuse vatis ja segaduse udus, kus ta ei kuule ega taju midagi
muud kui kaotusest tuleneva valu hääletult rebestavat lõpplikkust.
See ongi katki minemise kohta, kus sünnib muutus, kui inimene
tardub, siis ta vajub põhja, kui aga leiab iseenese nimel jõu ja
põhjuse siis ujub läbi pisarate välja, kaldale jõudes seisab omil
jalgeil – roll muutus või kadus, kuid Inimene inimesena on alles.
Ta läbis õppetunni, sai kogemuse, tundis võimsaid tundeid ja ta
elab edasi, kohtab ning valib uusi rolle ja partnereid – Aeg liigub
edasi ja Inimene ühes temaga.
Rollid
on inimese elus selleks, et ta saaks tunda ja kogeda seda, mida ta
üksi olles ei saa. Rolli aluseks on see, et inimene on seotud läbi
rolli teise inimesega, kelle jaoks ja heaolu tagamiseks saab ta anda
endast parima mida suudab, sest ta usub, et nii on tagatud tema enese
heaolu ja ta tunneb ennast väärtuslikuna. Inimene muutub, kasvab ja
liigub edasi, see on elu loomulik osa. Sama loomulik on see, et
rollid tema elus ei püsi muutumatutena. Rollid võivad alles jääda
või kaduda, kuid muutununa soovib või tunneb ta vajadust neid
muuta. Tema uus Mina kohaneb ja kohandub ning vajab uusi lahendusi,
sest vana rollilahendus ei sobi enam, inimene ei soovi enam anda või
vastu võtta seda, mida suhe varem vajas, andis või kuidas toimis.
Nii nagu Inimene kõnnib rollides olles oma isiklikku teed, nii teevad
seda ka rollipartnerid ja nii tuleb ka inimesel seista kohtades, kus
tema rollipartner vajab ja muudab rollilahendust või loobub rollist.
Kui rolli reeglid ja lahendused muutuvad, siis see on hirmutavalt
avar vabadus, kus hoolitsevat tuge, kindlat põhja ja kaitsvaid seinu
pole ning nüüd tuleb Inimesel ise otsustada, kas hoida võideldes
kinni vanast mudelist, mis enam ei tööta või muutuda ja muuta
rolli sisu – Kas partneriga rollis olemisel on suurem väärtus,
kui rollist väljas olemisel? Rolli muutumise hetkel, kui inimesele
tundub, et mitte midagi enam muuta ei saa, sest vana enam ei kehti ja
tehtu ei loe, siis selles kohas saab luua uue rollijoonise, see on
võimalus minna koos edasi, küll teisiti, aga ikkagi teineteise elus
olemas olles.
Inimene
ise annab endale teadmise, et ta on väärtuslik, sest inimene teab,
et ta elab ja on alles ka siis, kui tal rolli ei ole. Jah, tal ei ole
seda, mis rolliga kaasas käis, kuid tal ei ole ka neid tundeid, mis
rollis olles kasvasid. Inimene võib rollist lahti lasta, kuid seda
tehes ei lase ta endast lahti – tal on alles vabadus Inimesena
elades valida iseendana iseendale oma tee.
Mis
on see, mida inimene ihkab ja tahab omada, mida rohkem tal on seda
uhkem, mida nimekam seda kuulsam ta on. Kus on see koht, kus sünnivad
ülevad tunded ja kasvavad kannatused, millest kirjutatakse
luuletustes ja tehakse filme. Kus on see paik, kus inimene tunneb
ennast vajalikuna, sest ta on kellelegi oluline – tema olemas
olemine loeb ja muudab ajalugu. Kus on see koht, mida ta kardab
kaotada nii, et tunneb hirmu hülgamise ees, sest ei taha ilma ega
välja jääda. See on roll, need on rollid inimese elus ja neid on
tal palju.
Inimene
astub rolli juba sündides ja sealt edasi omab ta neid kuhjaga, valik
on suur ning kirju ja ta proovib nii palju kui soovib ja suudab.
Rollid käivad kui tiitlid kaasa, neid loetakse üles ja pannakse
kirja. Inimese väärtus tundub suurenevat, mida rohkem tal olulisi
rolle on: „See inimene on see ja see!” Inimene tundub muutuvat,
kui ta rolli astub, talle justkui lisandub midagi erilist ja ainult
sellele rollile iseloomulikku. Rollis olles kasvavad inimeses ootused
ja sellest tulenevalt ka vajadused ja siit edasi saab alguse, kas
ülevus või kannatused. Kui inimene kaotab oma rolli või see
võetakse temalt ära, siis kaotab ta osa endast või kui ta samastas
ennast rolliga, siis ka iseenda. Vahel muutub roll suuremaks kui
inimene, elab juba oma elu või saab tema sisu määravaks, kas elada või mitte.
Igas
rollis on inimesel vähemalt üks partner, kuid on ka neid rolle, kus
tal on mitmeid kaaslasi. Ilma partnerita poleks ka rolli. Erinevates
rollides erinevate inimestega erinev sisu – see on elu, see on
mäng, mida inimene mängib rolle omades ja vahetades, et kogeda
tundeid ja rahuldada oma vajadusi. Inimene on suurim mängur ja
rollid on tema vahendid saamaks seda, mida ta siis õppima tuli. Ilma
rollita ei ole kogemusi ega sünni sügavaid tundeid – ja just need
muudavad inimese elu huvitavaks, vaheldusrikkaks ja õppetunde
läbivaks tõukeks.
Inimene
võtab oma rolle tõsiselt, pingutab nende nimel, tahab omada ja
säilitada selle iseloomuliku, mis rolli sees on või sellega kaasas
käib. Roll annab inimesele tunde, et ta on väärtuslik, sest tal on
kaaslane, kes annab talle selle, mida ta ootab ja vajab ning kelle
jaoks saab ta realiseerida oma parema mina. Ülevus, kui inimesel on
hea, sest teisel on temaga hea või teine on nii hea, et tema tunneb
end kui taevas olevat. Kannatus, kui kasvavad rahuldamata vajadused,
siis tundub, et teisele pole inimese heaolu oluline, seega ta pole
vajalik, järelikult ei ole ta väärtuslik ja tal on selles rollis
piinavalt halb olla.
Kas
inimesel on oma rollis hea olla, kas see on see, mida ta ka päriselt
tahab omada? Kui roll toimib, siis inimene tunneb end hästi, sest ta
saab selle, miks tal seda rolli vaja läks – õnnelikul moel. Kui
roll toob kaasa valu, siis inimesele tundub, et ta on inimesena
ebaõnnestunud, sest tal ei tule välja, ta ei oska luua ja anda
endast head – kuid ka see on see, miks tal seda rolli vaja läks.
Võib olla inimene ei peaks oma rollidest jõuga kinni hoidma, sest kõik rollid ja partnerid ei sobigi ühte. Kokku saadi ja koos
oldi eesmärgi nimel – kogemus - ja see saadi sealt ka siis kui
valus oli. Roll on mäng ja mängu ei saa üleliia tõsiselt võtta.
Kannatused sünnivad, kui inimene tahab jõuga kinni hoida seda, mis
ei tööta. Ta ootab ootuses ja esitab nõudmisi kohas, kus ei leidu
seda, mida ta vajab, sest kui see oleks seal tema jaoks olemas olnud,
siis ta oleks selle saanud. Kui ta oleks oma rollipartneriga teises
rollis, siis tal ei oleks kunagi selliseid ootusi, mis kasvatavad
purunevaid lootusi, sest siis oleks see täiesti teine roll muutunud sisuga. Rollist väljudes ei ole inimesel enam kunagi teisele inimesele, rollist tulenevaid vajadusi ega ootusi, sest need võtab ta endale
siis, kui oma elus, rolli astudes, mängu alustab.
Inimene
käib ja vahetab oma rolle, valib ja vahel ka ei saa oma partnereid
valida, muudab mängu reegleid, muutub ise ja muudab oma elu –
rollid ei jää samaks, kõik muutub, sest see on mäng. Rollide sees
ja nendest väljas on Inimene, inimene suure algustähega, roll ei
anna juurde ega võta vähemaks seda, mis tema enese sees olemas oli
ja on. Seega, kui inimene kardab kaotada oma rolli teadmata, mis
temast siis saab või kes ta on – ta on alati keegi, sest ta on ja
jääb Inimeseks.
Usun,
et ka Sina oled seisnud hetkes, kus räägid teisele inimesele
olevikust, sellest, mida Sinul just siin ja praegu vaja läheb.
Kõneled talle sellest, mida soovid, et teie ühises suhtes teisiti
oleks ja kuidas teine Sind selles aidata saab. Teine kuulab Su ära,
kuid ütleb, et ta ei saa Sulle anda seda, mida soovid, sest kunagi
ütlesid/ valisid/ tegid Sa midagi sellist, et tema astus ühe tunde
sisse ja jäi tundesse kinni ning just see on põhjus, miks Sina ei
saa täna temalt seda, mida vajad. Teine inimene on jäänud koos oma
tundega suhte minevikku ja soovib Sind sinna tagasi viia. Teine ei
ole Sinuga kaasa kõndinud, vaid on jäänud seljataha maha ja
sellepärast Sinu sees kasvaski vajadus teie suhet parandada, sest
ta ei seisnud Sinu kõrval, Sa tajusid teise eemalolekut ja Sinu sees
süvenes puudus temaga koos olemise järele.
Siin,
olevikus, viib ta Sind tagasi sinna, kuhu tema maha jäi, et näidata
Sulle oma tunnet, kuid Sina ei mõista, mis on Sinul pistmist tema
looga, sest see juhtus juba nii ammu ja ei peaks tänases päevas
oluline olema. Sa oled häiritud, asud ennast kaitsma ja õigustama,
sest tunned, et Sind rünnatakse ja Sinult oodatakse midagi, millest
Sa aru ei saa, mis see olema peaks. Sa tajud, et teine tahab, et Sina
oleksid süüdi, vastutav tema tunde eest, kuid Sina ei taha süüdi
olla ega teise tunde eest vastutust endale võtta ja nii kohtuvadki,
siin olevikus, kaks erinevat tunnet – Sinus täna kasvanud ja teise
inimese ammune tunne – ning teie suhe läheb keeruliseks. Teine
inimene ei ole Sinu kõrval ega aita Sind tänases päevas, sest viib
Sind üha tagasi, teie ühisesse minevikku. Kuidas lahendada tunded
ning ühendada minevik ja olevik? Teil mõlemal on omad vajadused,
ootate mõistmist ja tahate lahendada seda, mis oma elus ja suhtes
paigast ära on. Sina tahad tänasest edasi minna, aga teist see ei
huvita, sest temal on üks ammune tunne, mida ta täna Sulle näitab.
Ta ei ole seda lahendanud ega vabaks andnud, sest on kogu aeg oodanud
seda hetke, mil Sa pöördud tähelepanuga tema poole ja ta saab oma
tunnet Sulle näidata. Sinu kunagine tegu/ sõnad/ valik andsid
teisele inimesele põhjuse, millega ta sai käivitada oma tunde, mida ta
ise oma ellu sel hetkel vajas. Kas Sinul siin ja praegu saamata jäänu
on siis karistus või tasu kunagise teo eest?
Kui
teine jäi Sinust maha, ootele oma tundega, siis ajas võis teie
vahel olla kõike ja enamgi veel, kuid teine inimene ei tunne ega
tunnista seda, sest teda torkab ammune okas hinges, sest kord Sa
tegid haiget, kui jätsid ta tundega tundesse üksi ja ta ei
usalda Sind ennast hoidma. Teisel on vaja kindlust, et Sa enam haiget ei
tee, kui ta usaldab tulla ja Sinu kõrval seista. Kui Sina soovid
teda oma tänasesse päeva, siis tuleb Sinul ulatada oma käsi ja
öelda need sõnad, mida teine soovib kuulda, lohutada ja mõista
teda. Tunne, kuhu teine inimene astus oli temale vajalik ja tema oma,
kuid suhtes olete te kahekesi, kui teine jääb nüüd üksi seisma
ja tal tuleb oma tundega üksinda toime tulla, siis on ta suhtesse
üksi jäetud.
Nii
või teisiti on lähedases suhtes inimesel teisele inimesele omad
ootused ja kindlasti vajadus teadmise järele, et ollakse teise poolt
turvaliselt hoitud. Sinus ei ole ootusi, kui Sa ei vaja teiselt
midagi, sest seisate eraldi teedel, Sa ei sirutu tema poole ja Sul ei
ole vaja tema mõistmist ega toetust. Sul on teadmine, et ta on
olemas, aga te ei ole seotud vaid olete vabad, täna kohtusite, homne
pole oluline. Kuid suhtes on oluline tänase päeva kvaliteet, sest
siin sünnib kindlus, et ka homme olete koos. Inimeste erinevusest ja
vajadustest lähtuvalt kasvab ikka ja jälle uusi tundeid ning taas
annab ühe poole sõna/ tegu/ valik teisele põhjuse astuda
vajaminevasse tundesse. Oluline on mõistmine, et see, kes andis
põhjuse oli osaline ja sellest, kuidas tundest ühiselt edasi
minnakse, sõltub see, kas usaldatakse seista kõrvu või jäädakse
üksi ja eraldi – kuidas ollakse tugevam, kas koos või üksinda.
Teise
tundeid vaadates tunned end süüdi ja soovid ennast õigustades ning
kaitstes distantseeruda -
tunne
on teise inimese isiklik asi! Kuid teine tahab, et sa võtaksid tema
tunnet isiklikult, teeksid enda osaks, lahendaksid ära, sest tal on
üksi tundena tunde sees halb olla. Mida pikem oli maa, mil üksi
kõnniti, seda suurem on eraldatus teie vahel. Teine võib tunde
endasse matta ja mõelda, et proovime uuesti, kuid unustamine ega
peitmine ei muuda tunnet olematuks, mida sügavamale ta mattub ja
vajub, seda valusam ja lõhkuvam on tunde pinnale tõusmine ja lahendamine inimestele ja suhtele. Teise inimese väljatoodud tõendid Sinu
käitumise/ sõnade/ valiku kohta on Sinule tõestamiseks: „Minul
oli õigus oma tundele!” Sinu poolne mõistmine: „Jah, ma
saan aru ja tunnistan, et Sinul oli õigus, sest Sa vajasid oma
tunnet. Mul on kahju, et tundes olemine Sulle nii raske oli ja et Sa
seal ennast üksikuna tundsid, kuid nüüd olen ma siin Sinu kõrval,
hoian ja lohutan Sind!”
Olevikus
on omamoodi arvete õiendamise koht, valu eest tasumise tund. Teine
inimene sai Sinu tähelepanu, kui Sinus kasvas soov leida lahendus
oma vajadusele ja nüüd ta jagas Sinuga oma valu sügavust ja
suurust, te ei saa lahendada mõlema tunnet korraga, tuleb alustada
minevikust, et jõuda olevikku. Sina aitasid teist, et tema saaks
astuda vajaminevasse tundesse, andsid põhjuse, et teine saaks selle,
mida ta vajas ning Sina saad aidata tal ka tundest vabaneda. Kui Sina
soovid, et teine jõuaks Sinu kõrvale tänasesse päeva, siis tuleb
teil ühiselt keskenduda tema tundele. Oluline on mitte minna tunde
sisse vaid püsida mõistvalt ja toetavalt tema kõrval, sest teine inimene tahab kindlust, et Sina seisad temaga koos, tundest lahti lastes vajab
ta lohutust tõendusena, et teda on mõistetud. Teisel inimesel tuleb
mõista, et kui Sa oled tajunud tema tunnet ja valu suurust ning
leidnud endas koha, et öelda: „Sinul oli õigus! Minul on kahju!”
siis on tema enese ülesanne lasta oma tundel minna, sest enam pole
tarvis teda näitamiseks alles hoida. Sa oled läinud temaga kaasa
minevikku, mõistnud ja toetanud teda ning tema enese ülesanne on
leida üles põhjus, miks ta oma tunnet vajas, aga see ei ole enam
Sinu töö. Tänases päevas Sinu vajadus kaob kui teine astub
minevikust olevikku ja seisab Sinu kõrvale.
Me
ootame, et meid mõistetakse ja meilt oodatakse, et me mõistaksime -
igal inimesel oli ja on Õigus oma tundele, sest ta vajas/ vajab seda
oma ellu.
Tunnetesse
sukeldumine toob endaga kaasa jamad ja pinged, sest tunneme ja oleme
tunde sees – elame läbi seda, mida teema meile tähendab, millest
ilma jääme, mida kogeme, tegema peame või teha ei saa. Meil on
tunne ja seega olemegi see tunne ning kogu meie Maailm on värvunud
tunde värvi. Ühele tundele järgnevad teised tunded, sest meil on
endast kahju ja siis oleme ohvrid, me oleme vihased ja vajame
objekti, keda rünnata jne. See on pikk ja sügav sukeldumine, mis
aitab meil oma aega veeta.
Mitte
keegi ei päästa meid tunde seest, kui palju ka õnnetut nägu ei
teeks või teisi sundida prooviks. Ujume oma tundes üksi ja vajume
masendusse, depressiooni kurbusesse. Me võime ka koos teise
inimesega tunnete sees ujuda – visata teineteise pihta sõnu ja
sõita neil järjest uutesse tundelainetesse sisse, kuid nii kulutame
iseenda aega, sest seisame paigal ega jõua kuhugi. Maandame
energiat, kurname ja väsitame ennast seni kuni lihtsalt enam ei
jaksa, seejärel virutame teise ees või enese järel ukse kinni –
eraldades, eraldudes, vabanedes. Tänaseks aitab, mängime teinekord
edasi.
Tegelikult
on ju meie endi valik, kuidas valime, kas ujume tunde sisse, astume sealt välja või ei lähegi ujuma. Küsimus on: „Mida tahame oma tegevusega
saavutada?” - kas aega võita, teist tegutsema panna, iseenda
õigust taga ajada, ennast toetada jne, meil on olemas veel sadu
erinevaid põhjuseid selle jaoks, et tundega kaasa minna. Meie ise
peatame tunde, kui teeme endas selle otsuse, tabame hetke ja paneme
tundele piduri peale, sest tunne on emotsioon, mille meie ise soovime
ujuda.
Teadlikult
teadvustades seisame kohas, kus oleme ja on see, mis meil olemas on
ning sellest kohast asume teele hetkel, kui seda soovime. Mis on see,
mida me tahame saada? Mida me saame ise teha, et saavutada see, mida
meil vaja läheb? Mis on see, mida me saame ise endale anda? Mõttetu
ja ennasthävitav on oodata, et teine inimene annaks, muutuks, teeks,
oleks või ei oleks. Meil igal ühel on olemas kõik see, mis olemas
on ja koos sellega läheme vastu uuele seiklusele, mis algab siis kui
valime lahenduse otsimise tee.
