Usun,
et ka Sina oled seisnud hetkes, kus räägid teisele inimesele
olevikust, sellest, mida Sinul just siin ja praegu vaja läheb.
Kõneled talle sellest, mida soovid, et teie ühises suhtes teisiti
oleks ja kuidas teine Sind selles aidata saab. Teine kuulab Su ära,
kuid ütleb, et ta ei saa Sulle anda seda, mida soovid, sest kunagi
ütlesid/ valisid/ tegid Sa midagi sellist, et tema astus ühe tunde
sisse ja jäi tundesse kinni ning just see on põhjus, miks Sina ei
saa täna temalt seda, mida vajad. Teine inimene on jäänud koos oma
tundega suhte minevikku ja soovib Sind sinna tagasi viia. Teine ei
ole Sinuga kaasa kõndinud, vaid on jäänud seljataha maha ja
sellepärast Sinu sees kasvaski vajadus teie suhet parandada, sest
ta ei seisnud Sinu kõrval, Sa tajusid teise eemalolekut ja Sinu sees
süvenes puudus temaga koos olemise järele.
Siin,
olevikus, viib ta Sind tagasi sinna, kuhu tema maha jäi, et näidata
Sulle oma tunnet, kuid Sina ei mõista, mis on Sinul pistmist tema
looga, sest see juhtus juba nii ammu ja ei peaks tänases päevas
oluline olema. Sa oled häiritud, asud ennast kaitsma ja õigustama,
sest tunned, et Sind rünnatakse ja Sinult oodatakse midagi, millest
Sa aru ei saa, mis see olema peaks. Sa tajud, et teine tahab, et Sina
oleksid süüdi, vastutav tema tunde eest, kuid Sina ei taha süüdi
olla ega teise tunde eest vastutust endale võtta ja nii kohtuvadki,
siin olevikus, kaks erinevat tunnet – Sinus täna kasvanud ja teise
inimese ammune tunne – ning teie suhe läheb keeruliseks. Teine
inimene ei ole Sinu kõrval ega aita Sind tänases päevas, sest viib
Sind üha tagasi, teie ühisesse minevikku. Kuidas lahendada tunded
ning ühendada minevik ja olevik? Teil mõlemal on omad vajadused,
ootate mõistmist ja tahate lahendada seda, mis oma elus ja suhtes
paigast ära on. Sina tahad tänasest edasi minna, aga teist see ei
huvita, sest temal on üks ammune tunne, mida ta täna Sulle näitab.
Ta ei ole seda lahendanud ega vabaks andnud, sest on kogu aeg oodanud
seda hetke, mil Sa pöördud tähelepanuga tema poole ja ta saab oma
tunnet Sulle näidata. Sinu kunagine tegu/ sõnad/ valik andsid
teisele inimesele põhjuse, millega ta sai käivitada oma tunde, mida ta
ise oma ellu sel hetkel vajas. Kas Sinul siin ja praegu saamata jäänu
on siis karistus või tasu kunagise teo eest?
Kui
teine jäi Sinust maha, ootele oma tundega, siis ajas võis teie
vahel olla kõike ja enamgi veel, kuid teine inimene ei tunne ega
tunnista seda, sest teda torkab ammune okas hinges, sest kord Sa
tegid haiget, kui jätsid ta tundega tundesse üksi ja ta ei
usalda Sind ennast hoidma. Teisel on vaja kindlust, et Sa enam haiget ei
tee, kui ta usaldab tulla ja Sinu kõrval seista. Kui Sina soovid
teda oma tänasesse päeva, siis tuleb Sinul ulatada oma käsi ja
öelda need sõnad, mida teine soovib kuulda, lohutada ja mõista
teda. Tunne, kuhu teine inimene astus oli temale vajalik ja tema oma,
kuid suhtes olete te kahekesi, kui teine jääb nüüd üksi seisma
ja tal tuleb oma tundega üksinda toime tulla, siis on ta suhtesse
üksi jäetud.
Nii
või teisiti on lähedases suhtes inimesel teisele inimesele omad
ootused ja kindlasti vajadus teadmise järele, et ollakse teise poolt
turvaliselt hoitud. Sinus ei ole ootusi, kui Sa ei vaja teiselt
midagi, sest seisate eraldi teedel, Sa ei sirutu tema poole ja Sul ei
ole vaja tema mõistmist ega toetust. Sul on teadmine, et ta on
olemas, aga te ei ole seotud vaid olete vabad, täna kohtusite, homne
pole oluline. Kuid suhtes on oluline tänase päeva kvaliteet, sest
siin sünnib kindlus, et ka homme olete koos. Inimeste erinevusest ja
vajadustest lähtuvalt kasvab ikka ja jälle uusi tundeid ning taas
annab ühe poole sõna/ tegu/ valik teisele põhjuse astuda
vajaminevasse tundesse. Oluline on mõistmine, et see, kes andis
põhjuse oli osaline ja sellest, kuidas tundest ühiselt edasi
minnakse, sõltub see, kas usaldatakse seista kõrvu või jäädakse
üksi ja eraldi – kuidas ollakse tugevam, kas koos või üksinda.
Teise
tundeid vaadates tunned end süüdi ja soovid ennast õigustades ning
kaitstes distantseeruda -
tunne
on teise inimese isiklik asi! Kuid teine tahab, et sa võtaksid tema
tunnet isiklikult, teeksid enda osaks, lahendaksid ära, sest tal on
üksi tundena tunde sees halb olla. Mida pikem oli maa, mil üksi
kõnniti, seda suurem on eraldatus teie vahel. Teine võib tunde
endasse matta ja mõelda, et proovime uuesti, kuid unustamine ega
peitmine ei muuda tunnet olematuks, mida sügavamale ta mattub ja
vajub, seda valusam ja lõhkuvam on tunde pinnale tõusmine ja lahendamine inimestele ja suhtele. Teise inimese väljatoodud tõendid Sinu
käitumise/ sõnade/ valiku kohta on Sinule tõestamiseks: „Minul
oli õigus oma tundele!” Sinu poolne mõistmine: „Jah, ma
saan aru ja tunnistan, et Sinul oli õigus, sest Sa vajasid oma
tunnet. Mul on kahju, et tundes olemine Sulle nii raske oli ja et Sa
seal ennast üksikuna tundsid, kuid nüüd olen ma siin Sinu kõrval,
hoian ja lohutan Sind!”
Olevikus
on omamoodi arvete õiendamise koht, valu eest tasumise tund. Teine
inimene sai Sinu tähelepanu, kui Sinus kasvas soov leida lahendus
oma vajadusele ja nüüd ta jagas Sinuga oma valu sügavust ja
suurust, te ei saa lahendada mõlema tunnet korraga, tuleb alustada
minevikust, et jõuda olevikku. Sina aitasid teist, et tema saaks
astuda vajaminevasse tundesse, andsid põhjuse, et teine saaks selle,
mida ta vajas ning Sina saad aidata tal ka tundest vabaneda. Kui Sina
soovid, et teine jõuaks Sinu kõrvale tänasesse päeva, siis tuleb
teil ühiselt keskenduda tema tundele. Oluline on mitte minna tunde
sisse vaid püsida mõistvalt ja toetavalt tema kõrval, sest teine inimene tahab kindlust, et Sina seisad temaga koos, tundest lahti lastes vajab
ta lohutust tõendusena, et teda on mõistetud. Teisel inimesel tuleb
mõista, et kui Sa oled tajunud tema tunnet ja valu suurust ning
leidnud endas koha, et öelda: „Sinul oli õigus! Minul on kahju!”
siis on tema enese ülesanne lasta oma tundel minna, sest enam pole
tarvis teda näitamiseks alles hoida. Sa oled läinud temaga kaasa
minevikku, mõistnud ja toetanud teda ning tema enese ülesanne on
leida üles põhjus, miks ta oma tunnet vajas, aga see ei ole enam
Sinu töö. Tänases päevas Sinu vajadus kaob kui teine astub
minevikust olevikku ja seisab Sinu kõrvale.
Me
ootame, et meid mõistetakse ja meilt oodatakse, et me mõistaksime -
igal inimesel oli ja on Õigus oma tundele, sest ta vajas/ vajab seda
oma ellu.
Marianne
05.09.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar