esmaspäev, 3. september 2018

Teejuht valu sisse





Kui peegel ümber keeratakse,
katted maha tõmmatakse,
siis kirkas valevas valguses
seisab inimene alasti -
tõe ees.

Kõik tardub,
aeg jääb seisma,
hingamine peatub,
nii valus on,
sügaval häbi,
iseolemise süü
kui hukkamõistetu rüü.

Sellest kohast siin
teed ei lähe edasi.
Valgus peeglis peegeldunul
kõik muu pimedusse mattunud.
Sa näed seda, kes olid
ja aru saad,
et sellisena kui olid
väärt ei olnud
saama midagi muud -
tehtud töö eest
siin on Sinu tasu.

See, kes rebis katte
ja süütas valguse
on kui kohtumõistja,
kelle pilgu all,
teravate sõnade ees
ujud inimesena häbi sees.
Ta ei ulata kätt
ega purret laota.
Tema seisab ja vaatab,
kuis iseendana olemise ees
valus kokkukägardud.

Nii valus on valgus,
nii külm tema kõledus,
teise sõnades peegeldus
tema enese valu
ja hirmu sügavus.
Teise valu sügavuse suurus
on vaadata hirmus,
sest Sina tead,
et Sinu ülesanne
oli juhatada teed,
et ta jõuakski sinna -
tunde plahvatuse keskmesse,
et ärkaks ometi ülesse -
Sina olid tema teejuht valu sisse.


Marianne

03.09.2018.a

Kommentaare ei ole: