Kui
peegel ümber keeratakse,
katted
maha tõmmatakse,
siis
kirkas valevas valguses
seisab
inimene alasti -
tõe
ees.
Kõik
tardub,
aeg
jääb seisma,
hingamine
peatub,
nii
valus on,
sügaval
häbi,
iseolemise
süü
kui
hukkamõistetu rüü.
Sellest
kohast siin
teed
ei lähe edasi.
Valgus
peeglis peegeldunul
kõik
muu pimedusse mattunud.
Sa
näed seda, kes olid
ja
aru saad,
et
sellisena kui olid
väärt
ei olnud
saama
midagi muud -
tehtud
töö eest
siin
on Sinu tasu.
See,
kes rebis katte
ja
süütas valguse
on
kui kohtumõistja,
kelle
pilgu all,
teravate
sõnade ees
ujud
inimesena häbi sees.
Ta
ei ulata kätt
ega
purret laota.
Tema
seisab ja vaatab,
kuis
iseendana olemise ees
valus
kokkukägardud.
Nii
valus on valgus,
nii
külm tema kõledus,
teise
sõnades peegeldus
tema
enese valu
ja
hirmu sügavus.
Teise
valu sügavuse suurus
on
vaadata hirmus,
sest
Sina tead,
et
Sinu ülesanne
oli
juhatada teed,
et
ta jõuakski sinna -
tunde
plahvatuse keskmesse,
et
ärkaks ometi ülesse -
Sina
olid tema teejuht valu sisse.
Marianne
03.09.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar