Kingituse saaja ei osutunud kingituseks

 

Inimest, enese nähtavaks ja teatavaks tegemisel, takistab hirm kuulda teise inimese EI-d – et kui teatakse ja kui nähakse, siis selle põhjal otsustatakse midagi ära – kui vaikida või valetada, siis ei nähta ega kuulda ja ehk ei keelduta, katki tegevalt või lõpuni välja.

Inimesele öeldud Ei-d on erineva kaaluga ja erinevate mõtetega. Sageli peatutakse sellel, et Ei on Jaa vastand – Ei on negatiivne, sest Jaa on positiivne - Ei tähendab keeldumist ja ära ütlemist, mitte nõustumist ja lahti laskmist – Jaa tähendab ühes olemise valimist ja ühel meelel olemist, käe ulatamist ja toetuse andmist ning teisega arvestamist.

Ei-d on raske kohata siis, kui inimeses on traumaatiline mälestus – inimene mõistab teise Ei-d hästi ja ta on valmis sellega arvestama, kuid enese möödunust jäänud jälje puudutusel teeb Ei teda ärevaks – enese sees ta reageerib, sest tema tahab Ei-le vastu hakata – temas on vajadus Ei Jaa-ks muuta, sest tema näeb selles sõnas, kui teos, ebaõiglust ja enese vähest väärtust. Ta tahab solvuda, et oodata muutust, mida ta vajab - talle öeldakse Jaa. Selline reaktsioon tähendab, et alateadvuses usub inimene, et see Ei on öeldud ainult temale - kellelegi teisele öeldaks samas kohas ja sama asja peale Jah.

Oma lapsepõlves kuuleb iga laps meeletu arv Ei-sid – see on üsna loomulik sõna valik, kui arvestada, milline on areneva lapsega seonduv maa ja ilm. Üsna mõistetav on konkreetne Ei mingile tegevusele ja tahtmisele. Kuid sageli liiguvad Ei-ga kaasnevad põhjused hämaratel aladel – ei öelda selgelt ja üheselt välja, miks tegelikkuses Ei öeldakse – enese nähtavaks tegemine ei ole vanemale meelepärane ja on aegu ning kohti, kus ta ei teadvustagi, miks Ei sai öeldud.

Manipuleerivas keskkonnas kasvanud laps õpib, et Ei ei ole ainult Ei, konkreetsele teemale ja käsil olevale, vaid see sisaldab enamat – see näitab ära tegelikkuse. Vahel kuuleb laps sõna Ei, kuid temas ja tema tegevuses ei ole selle sõna peamine põhjus – see on vanemas ja temaga seonduvas. Käsitlemist kogenud laps õpib, et ära öeldakse temale – just nimelt temale.

Laps, kes vajab tõestust ja tunnustust, et ka tema on oluline – ka tema on väärtus, kardab ennast nähtavaks teha – tal on keeruline – tegelikkuses lausa võimatu, oma Emale/ Isale, välja öelda – Vaata ja näe mind – Mina olen olemas – näita mulle välja, et mina ise olen ka oluline ja ka väärtuslik!

Selliste sõnade välja ütlemise soov näitab ära lapse sügavustesse ulatuva vajaduse – tal ei ole seda, millest on temal puudu – laps on tajunud enesele öeldavate Ei-de põhjust. Enesele öeldud Ei ei ilmne ainult konkreetses sõnas, vaid valikutes ja tegudes, pealtnähtus ja ära lõpetamata jäetus – igapäevastes asjades, pilkudes ja füüsilistes puudutustes ning lapsele kanda jäetud teemades – milles ja miks ja kus on laps üksinda.

On hirm kogeda eraldamist ja ära tõukamist – laps ei tea, miks talle Ei öeldakse - kas see on temale, kui sellele, kes küsib/ soovib/ vajab ja ei ole vahet, kes küsib, sest kõigile öeldakse samal moel ära või see tähendab, et kellelgi teisele vaatab vastu naeratav Jaa. 

Valus on Ei siis, kui saab selgeks, et on olemas see teine, kellele sama ei kehti – vahe tehakse vahele – ühele jagatakse seda, mida teisele keeldutakse andmast. Segadusse ajav on see siis, kui väidetakse, et see ainult näis lapsele nii ja ta ei saa asjadest õigesti aru. Veel valusam on see Ei siis, kui seda tehakse avalikult – öeldakse, et lapses endas peitub põhjus, miks tema kuuleb Ei-d sel hetkel, kui teisele öeldakse Jaa.

Ometi on tegelikkus reaalsuses näha – on isiklikel põhjustel inimeste vahel vahe tegemine – teine valitakse endaga ühte, kuid seda last mitte. Teisega koos olemisse valitakse panustada, kuid selle lapsega sama mitte. Erinevad standardid ja põhimõtted, erinevad ilmed ja sõnad, erinevad teod ja võimalused. 

Samas olevate laste vahel vahe tegemine – see ei lähtu sellest, et üks oleks päriselt ka halvem ja tema ei kõlbaks, vaid vanema isiklikust valikust ja sellest tõsiasjast, et üks laps annab talle võimaluse kogeda ennast paremini ja paremana – üks laps on temale, teisest lapsest, õigem ja sobivam rollipartner.

Selle tõe vastu võtmine on väga raske, sest laps näeb põhjusena ise ennast. Kuigi see puudutab teda isiklikult, sest näitab ära valikud ja annab teada kohtlemise põhjuse, ei tuleks seda võtta isiklikult – selline vanema valik ei näita last, kui inimest, vaid vanemat, kui inimest – tema on see, kelle väärtushinnangud ja vajadused annavad aluse ja teevad teoks. 

Reaalsuses avalduv info on see, mille alusel tuleb enese jaoks õige lähedus ja suhtluse sisu valida – tegelikkuses tuleks ära minna sellest keskkonnast, kus sel moel eraldatakse ja vahet tehakse. Kuid laps, kes on alaealine, jääb paigale ning seetõttu jääb enese elu nägema, kui ebaõiglust – kestev olevik tähendab, et ta soovib endaga seonduvat muuta – tal tuleb meeldida, sobida ja õige olla, et tagada, kuid tegelikkuses osta, endale parema kohtlemise ja vähemalt neutraalseid sõnu/ pilke/ tegusid. 

Vajadus, olla oluline ja väärtuslik, tähendab kohustust olla õige ja sobiv - see loob aluse mustrile - peab suutma olla, kellegi teise jaoks ja kellegi teise mõõdupuu järgi, see ja selline, mis peaks tagama vajamineva tulemuse. Kuid inimesega kaasas käiv uskumus - mind ei valita minu pärast – valitakse koos olla/ paremini suhtuda siis, kui olen õige – st minust on kasu – ehk siis, kui olen vanemale/ teisele vajalik ja väärtuslik – on iseennast piirav ja takistav väide.

See oli tõsi selles keskkonnas, kus laps üles kasvas – seal suhtuti ja valiti selle põhimõtte järele. Seal ei vaadatud tema sisse ega väärtustatud teda inimesena. See ei tähenda, et mujal ja kõikjal kehtib sama. Kindlasti kohtab ta veel inimesi ja keskkondi, kus samasugust valimist teostatakse, kuid see, et kunagi nii oli, ei pea olema teadliku inimese valik, nõustumine ja paigale jäämise põhjus.

Traumaatiline mälestus on justnagu kestev olevik - see tähendab, et enese reaalsusest on saanud enese normaalsus – minule, kui inimesele/ rollile, Ei ütlemine on normaalne – see tähendab, et mina ei ole ära teeninud paremat kohtlemist. See tähendab hirmu – mulle öeldakse ära, mind tõugatakse ära – siis kui minus ei ole väärtust - mina ise ei suuda luua ennast, teise jaoks, kui väärtust. Kui minule naeratatakse, siis valetatakse – naeratus on lihtsalt pealispind – see ei ole tõestus ega garantii, et olen enesena heakskiidetud ja vastu võetud. Nagunii petetakse ja valetatakse, sest tegelikkust varjatakse. Kui mind on kogetud, siis ma olen teist petnud - väärtust ei olnud.

Möödunu ja olevik ei ole sama – möödunus kogetu ei tähenda samasugust – kordus tähendab võimalust mõista enese möödunut – saada aru sellest, milles lapsena jäi vajaka – näha ennast iseendana – teadvustada, et ei pea ootama valimist ja heakskiitu, vaid ise, enese jaoks, valiku tegema. Kui tahetakse koos olla ja koos tegutseda, siis näidatakse ja öeldakse see selgelt välja – see on üheselt mõistetav. Suhted, kus koos olemine põhineb valetamisel, ei ole suhted, vaid pelgalt suhtlemised, suhte vormis esitatult.

Enese möödunu oli enese paratamatus – laps oli vanema jaoks kohustus, mida tollel tuli täita – see kohustus oli ootus, et kord saabub aeg, mil saab punkti paika panna ja ise oma isiklikku elu rahus edasi elada. Sellises suhtes jäi alatiseks ebakõla sisse – laps pidi kinni maksma selle, et vanem oli kohustatud tema jaoks kohal olema ja temaga oma elus arvestama. Maksmine tähendaski Ei-ga kohtumisi – vanem ei vajanud ega otsinud selle lapsega koos olemist. Tema Maailm ei saanud parem ega tervem ega värvilisem siis, kui ta oli lapsega koos – laps ei loonud tema jaoks enamat, vaid vähendas – parem oli siis, kui laps oli ära, kui laps ei seganud, kui laps ei esitanud pretensioone.

See info oli olemas ja kõigile osalistele teada. Hiljem sai sellest vanemast kohustus – tähtpäevadel tuli minna kohale selleks, et saada õigus ära minna. Ei loodud elavaid traditsioone ega koos tegemisi – kohtumine oli raamide sees olemine – sel moel peab olema ja tegema ja seejärel saab läbi ning igaüks võib enese elu juurde tagasi naasta – sel moel ühine ei olnud tegelikkuses kunagi ühine, vaid korraks uuesti kokkupandud puzzle, millele oli salvestatud möödunud ajast jäänud jälgederida.

Vanem ei valinud oma Ei-d Jaa-ks teha - ta ei teinud ennast inimesena nähtavaks ega arutanud oma rolli soorituse üle - tema elu oli tema isiklik teema, mida ta lapsega ei jaganud. Selle asemel kõlas järjekordne manipulatsioon - Tegin ja valisin sellepärast, et Sinul oleks parem! – eriti huvitav väide, kui valitud valikud tõid lapsele kaasa keerulised tagajärjed ja puudutasid eluliselt tema pihta. 

Tegelikkuses oleks kõlanud aus vastus järgmiselt – Jah, mina valisin enese järgi ja ei arvestanud Sinuga ega Sinu infoga. Kuid ma ei ole nõus seda tunnistama, sest mina ei ole õppinud enese tegude eest vastutust võtma. Peale selle – mina olin see, kes kannatas Sinu olemas olemise tõttu ja Sinu elu on Sinu enda valik! Minust sai Sinu tõttu Ohver.

Väikesed inimesed ja suur inimene elasid möödunus koos – see oli vangla, milles ei olnud vabadust – inimesed kogesid ahistust ja ebaõiget kohtlemist – elu võttis enama ära – järele ei jäänud muud, kui see, mis ja kuidas sai osaks. Parem võimalik oli kellegi jaoks vähendamine – kui lapsele pidi andma, siis koges vanem oma vähendamist – kui vanem sai valida ja teoks teha oma väljenduse, siis koges laps oma vähendamist – koos olemisest ja elamisest ei tulnud rahu ega soovi ühes olemist kogeda – see oli peatus, kus erinevates kooslustes oodati seda aega, milles oma isiklikku elu elama hakata. Kaasa võeti vajadus kogeda hoidmist ja armastust – olla kellegi jaoks väärtuslik ja vajalik sel moel, et see saaks võimalikuks.

See, kellele, kui rollile, öeldi Jaa – valis rollide maailma ja jäi lõhkuma neid kohti, kus tema ei olnud ainus – valima teisi rollidena ja enesele sobivates annustes ja kohtades – astuma välja siis, kui enam ei tahtnud – jäi kogema möödunust kaasa tulnud suhteid kohustustena – ta ei valinud olla aus ega ennast inimesena nähtavaks teha – tema suhted põhinesid valedel – enese ja teise kohta valetamisel – tema ei õppinud enese eest vastutust võtma – keegi teine oli põhjus ja teises oli süü – ei temas. Tema valis korrata seda, mida talle ette oli näidatud.

See, kellele, kui inimesele, öeldi Ei – jäi valima inimesi ja otsima teed päris ja ausaks koos olemiseks. Tema jaoks seisis tõde selles, et olemas olemine andis põhjuse kõikide koos olemiseks. Ühine tähendas tema jaoks kõikide vastutust – kõigil on vastutus olla osa sellest, mida tähendab Meie. Tema mõistis vahet teha kohustusel ja vastutusel – tema kohustus ei tähendanud sõna Peab! ja teadmist, et võimaluse avanedes saab olemise/ panustamise järele jätta - vaid - Mina valin, sest mina olen olemas ja seisan enese kohal. Tema nägi enese teed ja mõistis – See, et ma möödunus olin ja tegin, ei tähenda, et ma olevikus samal moel valin – minu väärtushinnangud ja põhimõtted on, kogemustega täidetud teekonnal kõndides, muutunud - mina valin inimese.

Marianne

20.12.2024.a

Pahupidi pööratud tegelikkus VII – Isiklik tugevus versus iseenda haavatavus

 

Minu Mina piirid – kui ma neid isegi teaks! - sel moel mõtleb inimene, kui tema käest küsida – Mida ta tahab? - see tähendab, et kas temaga on midagi korrast ära ja, kas ta tahab/ vajab, et tema suhtes oleks/ oldaks kuidagi teisiti – tühi auk ja blokk on ees, sest korraga on inimesel raske välja mõelda/ välja öelda, et mis siis on see, mida ja, kuidas tema ise päriselt tahab, et temal oleks ja, et temaga oldaks.

Minu Mina piirid – need teevad minule endale haiget ja nuhtlevad ülekohtuselt! - sel moel mõtleb inimene, kes teab, et tema piire on ületatud, kuid ta ei julge sellest otse ja selgelt teada anda. Minu Mina piirid – olin see nüüd mina ja, kas ma tundsin õigesti?! - sel moel mõtleb inimene, kes tajub, et loos on tema suhtes oldud/ olnud valesti, kuid ta ei tea täpselt, milles see seisnes ja, kas see ikka oli nii – kas ta kujutas ette või kas ta on liiga tundlik või kas on täiega isekas või kas see oligi normaalne või kas tema ise põhjustas kogetava.

Sellistel hetkedel, kui kõne alla tulevad inimese enda ja/ või kellegi teise isiklikud piirid, kõlab üsna sageli, inimese sees, ennast hoidev ja hoiatav STOPP! Enese aegade algusest on, inimese elus ja inimesega seonduvas, kõige suuremaid vastasseise ja kaotusi tekitanud isiklike piiride teema – kelle omad, kus vedelesid/ kes, kelle omi ületas/ kellel üldse on neile õigust/ kes peab arvestama ja kes mitte.

Sageli on sellistes vaidlustes ja lahingutes selgunud, et isiklike piiride omamise ja puutumatuse eest tuleb maksta – kellelegi teisele tuleb valuraha maksta selle eest, et too arvestaks ja jätaks piiride omaniku piiride ületamise järgi. See tähendab, et tegelikkuses on enesele võidetud lahing iseendale kaotatud – ühtede piiride puutumatus toob, teisal, kaasa teiste piiride ületamise lubamise.

Sellistes raskesti kasutatavates suhetes, kus isiklikud piirid on lahingutega võidetavad ja kaotatavad, ollakse kui tõrvatud katusele kinnijäänu – olemas on üks võimalus korraga – nokk on lahti, et saab enda elu ja olemise kohta infot jagada, kuid saba on kinni ja see takistab liikumist või siis on saba lahti, et on võimalik liikuda ja vajadusel eest ära põigelda, kuid pigis kinniolev nokk tähendab suu avamise võimatust – ollakse vaigistatud.

See kõik toob kaasa selle, et üsna sageli inimene ise sõitleb ennast ja võitleb iseendaga siis, kui ta kaalub enese sees, kas – vaikida või rääkida – enne suu avamist ei tea ta kunagi ette, et kumb otsus toob kaasa suurema kaotuse. Suure tõenäosusega püsib ta vaiki seni, kuni suudab ja siis purskab oma info välja või suunab oma frustratsiooni, millessegi muusse – kompenseerib endale oma kogemused, üleelamised ja kaotused või paneb teisal, kellegi teise nende eest maksma.

Tavaline ja lihtne, silmast silma rääkimine ja üksteise kõrval istudes, teineteisega arvestamine ei näi inimsuhetes kõne alla tulevat – enese ajaloo senised kogemused välistavad selle, et inimene võtaks mõistlikku ja ratsionaalset normaalsust enese normaalsusena. See ei õnnestu ega tule kuidagi välja, kui puuduvad sellise kaasteelised, kes samasuguse normaalsuse endale valiks – võidetavate ja kaotatavate piiride pärast peetud lahingutes karastatud jätkavad üsna tõenäoliselt tuttavate radade tallumist, kuid see on nende valik – enese valinu ei pea nende mänguga enam ühinema.

Isiklike piiride ületamisest teada andmine ei pea tähendama sõda. Oluline on tasakaal enese sees, reaalsuses oleva info selge vastu võtmine ja selle töötlemine ning ise oma tunnetega tegeledes, emotsionaalsesse häiritusse mitte laskumine. Oluline on enese selge ja konkreetse info sõnastamine, selle enesele teadvustamine ning looga seotud inimesele edastamine ning ise, endale, oma võimetekohase lahenduse andmine.

Võib ju küsida, et miks jätta kõrvale lahing enese õiguse pärast siis, kui piiride ületaja ei võta tehtu eest vastutust ega vali nendega arvestada tulevikus. Kuigi on kiusatus asetuda ennast kaitsma ja teisele vastu astuma, siis lahing ei muuda olnut ega lahenda toimuvat. Kui piiride ületaja ei arvesta infoga ega mõista enese poolse teo tagajärgi teisele/ ühises, siis lahingus kasutatakse enese energiat selleks, et allutada ja enese tõe eest/ teise tõe vastu võidelda – see ei tähenda mõistmist ega koostöö tegemist, vaid kaitse teostamist ja rünnakut.

Sellepärast ei olegi vaja lahingut pidada, et kellegi teise käest enese loole lahendust oodata, vaid see ise endale anda – valida ise endale sobiv/ vajalik olemine ja enesega seonduva eest vastutuse võtmine – see tähendab, et kui enesele rahu ei ole olevas võimalik anda/ tagada, siis tuleb enese jaoks valest ära minna ja ennast vähendav kontakt lõpetada. See ei ole kaotus ega alla andmine, vaid täiesti adekvaatne ja loogiline lahendus, sest enese rahu ja piiride puutumatus oli ju see eesmärk, miks ennast nähtavaks tehti.

Piiride ületamisega seotud lood lahenevad aja ja igaviku ruumis – ühes olemist ja/ või teisele kuuluvat, isiklikes huvides, seda teist/ ühist vähendavalt kasutamine, on kellegi teise arvelt saamine – see on enesele mittekuuluva energia omastamine. Inimeste Maailmas on lood seatud nii, et selline tasakaalu rikkumine saab ajas korda seatud – kusagil ja kunagi võetakse vähemaks sellelt, kes omastas või antakse talle selline kogemus, kus ta kogeb enese ära kasutamist.

Kui inimene ajab taga oma õiglust, ootab tasu ja/ või loodab kättemaksu peale ning jätkab sellel suunal tegevust ka siis, kui ta on enesega seonduva info välja öelnud – sel moel jääb ta, situatsiooni alles ja elavana hoides, enese piiride rikkujaga ühendatuks eesmärgil, et ise tasumise tundi oodata ja seda pealt vaadata. Tegelikkuses tähendab see seda, et tema enese energia saab teise omale lisatud ja kogu toimuv saab, tema enese jaoks, hoopis teise plaani – nüüd on mõlemad pooled seotud teineteise tasakaalust välja viimisega ja loo sellisena alles hoidmisega.

Kui öelda oma info välja ja mitte oodata teise inimesega toimuvat imet - enese piiridega arvestavaks ja neid tunnistavaks muutumist, vaid kuulata/ vaadata ära tolle teise vastus ja tegeleda enese looga ise edasi –st pühendada ennast iseendale ja enesega seonduvale siis, kui teine reageerib vastu ja negatiivselt – teadlik mõistmine, et see ongi selle inimese valik ja lahendus – esimene reaktsioon on aus, hilisem on juba mäng.

Teise poolt teostatud isiklike piiride ületus on ühise energia ruumis näha – informeeriv sõnum, selle tegevuse kohta, tähendab, et infot edasi andvad sõnad on kõlanud ja need on kõigile teada olevalt olemas – teise poolt valitud vastus on samuti sealsamas nähtaval. See, kuidas ja mil moel, teisele inimesele, piiride ületamisega seotud energia tasakaalustamata jätmine maksma läheb, on tasakaalustava süsteemi poolt määrata ja teoks teha – see saab olema täpselt õigel ajal ja sobival moel, et see kaotaks liigse.

Piiride ületaja saab ja võib vabandada, kuid see ei tähenda, et piiride ületaja peab maksma kannatajale st ise kõigile nähtavalt kannatama, et alles siis saab õiglus jalule seatud. Ohvrit ja Kannatajat ei ole. On inimesed, kes kohtasid õppetundi ja said võimaluse, enese teel ja teineteise toel, inimesena kasvada. Kuidas nad seda tegid on nende endi valik. Tuleb tõdeda, et vahel selline seik ei lähegi, midagi maksma, sest teo tegija andis teo kogejale võimaluse kogeda ja õppida ning vastupidi ka – inimene oli omal kohal, sest oli aeg ärkamiseks/ äratamiseks/ õppimiseks/ eksamiks.

See osapool, kes valis piiride ületuse, andis teada, millisel tasandil tema asub ja milline on tema läbimata õppetund. Samal ajal andis tema valik teisele inimesele võimaluse kasvada edasi – kohates enese vähendamist mitte minna sama mustriga kaasa ja mitte valida ise, enda ja/ või ka teise, vähendamist – enese energiat madaldades vastaks inimene teise piiride ületamisega. Samal ajal andis isiklikest piiridest teada andmine ja nendest kinni pidamine, teisele inimesele, info tema käitumise kohta ja võimaluse enesega seonduvat märgata ja muuta.

On üsna tavaline, et see inimene, kes tuleb enesega manipuleerivast minevikust, kogedes olevas ajas isiklike piiride ületamist ja valides sellest vaikida, näeb toimunus ülekohut enda vastu – ta kogeb ärevust ja temas kasvab viha, sest ta näeb ja tunneb, et tema on sellises situatsioonis abitu. Selline inimene hoiab ennast tagasi, et vältida hirmutavat kogemust – tema on kaitsetu siis, kui tema teeb ennast nähtavaks hetkel, mil ta ütleb ja näitab enese piirid välja.

Enese tagasi hoidmine tähendab ootuses püsimist - sellel hetkel inimene lõhestub, sest piiride ületamisele vastamiseks vajab ta jõudu, et ennast välja öelda. Senikaua, kuni ta ei ole öelnud/ ära otsustanud, millise sammu tema ise teeb – tunneb ta, et tema piire ei austata – tema on vähem ja tal tuleb seista enese eest olevikus või ennast kaitsta tuleviku jaoks. Midagi peab ta ette võtma.

Jäädes enese tagasi hoidmise ja vaikimise valimise juurde, proovib inimene, piiride ületajale, muul moel infot edastada – ta valib pilgud, kehakeele, häälitsused, nihelemised, asjade liigutamised, ukse paugatamised – enese minevikus püüdis kunagine laps, kel puudusid teistsugused võimalused/ oskused, sel moel endaga seonduvale tähelepanu tõmmata ja enese olemusega ja väljendustega teise tegevusele, kui negatiivsele ja parandamist vajavale, tähelepanu juhtida ning seda teist enesele vajaminevalt reageerima panna.

Senikaua, kuni inimene ootab, et piiride ületaja teeks ise loo korda ja mõistaks tehtut ja inimesega toimuvat, on inimesel olemas see, kes aitab tal viha kasvatada. Kogu lahenduse ja otsuse ootuses olemise aja tegeleb inimene enese energia muutmisega – tema sees on kaos, sest ta on teise/ asjaolude Ohver, ta on oma olukorra tõttu Abitu, ta on Vähendatu, ta on Kaitsetu – temas on hirm ja teda valdab raev – enese piiride väljaütlemine on tõeline väljakutse ja ausa enesena olemise eksam.

Inimest takistab, enese jaoks vajalikke sõnu välja ütlemast, alaväärsuskompleks – enese vähemana nägemine - seda uskumust toidab järjekordne kogemus, et on olemas see teine, kes valis tema piire ületada – see teine ei hoolinud ega arvestanud ega pidanud oluliseks – inimene peab tollele teisele oma olemas olemist ja vajadusi ise meelde tuletama ning siis võib ja saab ta kohata EI-d - teine ei arvesta temaga ka siis, kui ta teab, mida see inimesele kaasa toob.

Õigesti ära arvatud – tegemist on enese möödunuga – Laps pidi selleks, et säästa ennast enesele osaks saavast, olema enesest suurem ja tugevam selleks, et julgeda oma Emale/ Isale öelda, et ta on olemas ja temaga tuleb arvestada - kuid samal hetkel, kui ta pidi olema Ise, tundis ta vajadust, et ta oleks kaitstud ja hoitud – ta tahtis, et tema Ema/ Isa mõistaks oma teo hinda ilma Lapse sõnadeta – Laps vajas tõestust, et vanem hoolib temast ja arvestab temaga oma käitumisi/ olemisi valides.

Osa Lapsest jäi ootama vanema kinnitust – vajama oma väärtuse tõestust – vajama vanema mõistmist ja vabandust. Osa temast tahtis pinnale ujuda – see oli oma elu alalhoidev instinkt. Haiget saanud laps püsis enese sees justkui looteasendis – ta oli haavatud, haavunud ja solvunud. Ta oli solvunud, sest lõi enese sisse ootuse. Samas kogus ta, oma elu eest seistes, endasse viha, et saada jõudu olla haavatud endast tugevam.

Viha jõul suutis ta pinnale pürgida ja enese sõnad teoks teha. Laps jonnis ja trampis ja ehk ka lõhkus ja ka lõi – sel moel andis ta teada enese sisse kogunenust – andis teada vanema osalusest endaga seonduvas – ta vajas vanema mõistmist ja hoidmist – enesena vastu võtmist ja ka ise enese mõistmist. Elud ei ole muinasjutud – need on reaalsused – oma reaalsuses ei leidnud laps mõistmist, sest ta ületas, enese sõnumit edastades, vanema piire ja vanem reageeris sellele tegevusele – järjekordne üksteise mitte mõistmise kogemus, mida laps tõlgendas enese hülgamisena.

Väikesest lapsest ei ole, enesega seonduva nimel, vanemale selget ja vastutama sundivat läbirääkijat – laps jääb vanemale alla – tema roll jääb alati vanema omast vähemaks ja tema ise vanemast sõltuvaks. Sellise lapse kurba lugu räägib see, et tema elus tuleb ikka ja jälle ette „vanemaid” – inimesi, kes temaga ei arvesta ja tema piiridest ei hooli.

Kui suure inimese isiklike piiride teema on valus ja traumaatiline, siis tähendab see seda, et selle inimese ajas on enese ootele jätmisi palju ette tulnud – mingitel aegadel võis ta reageerida tormakalt, kuid samasisuliste kogemuste kordumine vähendas soovi ja tahet ennast reaalselt teatavaks teha – jäi protest ja mossitamine ehk passiivne-agressiivsus ning vanema tagasi ootamine – rõhk jäi siin teisele, sest eneselt võeti teistsuguse lahenduse võimalus ära.

Solvunud inimene vaatab valu ja häiritusega pealt, kui teised koos naeravad ja ühes tegutsevad – neil ei näi ühes olemise vastu midagi olevat. Laps tunneb kibeduse torget, kui ta näeb, kuidas teised toimetavad ja oma elu elavad ning ühes kogevad ja, millegi loomisega hakkama saavad. Laps teab - Mina oleksin ju ka olnud ja teinud, kui minule oleks vajaminev info antud – vanema tagasi tulles ja päriselt mind kutsudes ja mulle lubades, et ei enam - oleksin ootuse lõpetanud ja ühes olemise valinud – ka mina ise oleksin, siis teistega koos olnud ja ühes teinud.

Solvunud Laps teab enesega seonduvat tõde - Vanema tõttu ma kaotasin kõik need kogemused endale ja teised ei näinud, mis minu sees peidus on/ milleks mina võimeline olen – minu parem mina oleks siis välja tulnud ja samasuguse tähelepanu osaliseks saanud – mind oleks nähtud ja kogetud teistsugusena, kui ma olin see, kes teis(t)ega vahe sisse tegi.

Traumaatilise mälestusega, eneselt jõu võtva uskumusega ja ennastkahjustava käitumismustriga inimene venitab, isiklikest piiridest teada andmisel, aega pikaks, sest ta vajub möödunu lõksu. Ta vajab viha jõudu – viha aitab kasvatada ootele jäetud aja pikkus ja piire ületava teise nägemine – see on tema taktika, kuidas ennast aidata.

Enese eest ja enesega toimuva eest vastutust võtval inimesel on mõistlik, julgust kogununa, öelda, võimalikult rahulikuna ja selgena, esimesel võimalusel ennast välja. Ta ei pea kannatama ega ootama ega teist enesest tähtsamaks seadma. Ja, kui ongi ärevust, vabinat ja värisevat häält ja vähest segasust, siis see on normaalne – olukord ei olegi tema jaoks lihtne ega tavapärane - sel moel käitumist ja olemist tuleb harjutada.

Inimene, võib ja saab, isiklike piiride olemas olemise ja nende ületamise kohta käiva info edastada ka aastaid ja kümneid hiljem - ta saab seda teha siis, kui ta on ennast ja enesega toimunut mõistnud - ta teeb seda siis, kui ta oskab sõnastada selle segaduse, mis tema sees valitses, kui tema ja teis(t)e osalis(t)e vastutada olnud osad ei olnud lahti harutatud. Selgeks selle - kes, kus ja miks oli tema - saab ta siis, kui ta on enesest teadlik ja iseendale nähtav ning võimeline olema aus iseenda piiridega seonduvas - tema ise julgeb ennast Maailmale nähtavaks teha.

Möödunus, piiride pärast peetud sõdades, pidurdas inimest olemast iseendana see, kui teise inimese sõnad, mõtted ja teod näitasid ja kirjeldasid teda - väidetavalt tegid teda kõigile nähtavaks, et see ja selline ongi tema aus peegeldus - kuid tegelikkuses püüdsid sel moel käituda valinud teha teda relvituks ja abituks - häbene ennast, kaitse ennast, varja ennast, peida ennast. Rünnakut isiklikult võtnu jäi toimunus/ endas/ oma võimetes kahtlema ja temast ei olnud enam võrdset vastast. 

Ise ennast enese piirides nähtavaks tegija ja enesega seotud lugudes iseenda eest vastutuse võtja teeb, selle sammuga, teised lugudes osalenud nähtavaks ja need kogevad seda sammu isiklike piiride ületamisena - piiride ületamisest teada andmine justkui näitab neid sellistena, kes nad ei ole ega ole olnud - see samm vahetab neid välja ja võtab tollideklaratsiooni maskid eest - peeglitaguse maailma kadudes jäävad järele inimesed, kes vastutavad enesega seonduva eest - ka selle eest, mida nad rollis olevatena tegid. 

Rolle tõelisuseks pidaja ei näe ega tea ennast tegeliku iseendana, sest tema sees ja teel on alati, midagi sellist, mida ta varjab ja millest vaikib - tema saab oma olemisele ja väljendusele kinnituse läbi teiste tähelepanu - teised kinnitavad teda rolli ja sellega seoses ta "tunneb" ennast - rollide maailma kaaslased kinnitavad talle seda, mida ja kuidas ta enda kohta kuulda tahab - ebameeldiva ja vale jätavad ja hoiavad nad kõrvale. Kaaskond aitab hoida rollide mängu elus ja vältida inimeste maailma tegelikkust.

Manipuleerija, kui tegeliku enese piiride ja motiivide varjaja, suurim hirm on kaotada oma roll ja seista teise ees inimesena - sellepärast alustab ta isiklikest piiridest teada andja töötlemist - huvitavate käsitlemistehnikatega ahvatleb ta toda enese rollide mängu - ka see on eksami koht - kui inimene kardab seista ja vastutada ise endaga seonduva eest, siis ta valib sama vana jama - kui ta enam ei karda, siis ta jääb seisma iseendana.

Enese piirid, mis on loomulikud ja mõistlikud ning adekvaatsed, ei ole häbi ega puue ja neid pea õigustama ega tõestama. Isiklikud piirid – vähemalt enese välja sirutatud käte ulatuses ja sõrmeotstest nõks kaugemale jääva piiri sisse jääb ala, mille sisse ei ole õigust siseneda sellel, mida see konkreetne inimene ei soovi kogeda/ vastu võtta, millega kohtumine häirib tema rahu ja võib viia teda tasakaalust välja, sest tema peab enese isiklikku ruumi sisse tunginuga tegelema – häirivad elemendid on ka füüsiline liigutus, teoks tehtud mõte, pihta suunatu, sõnad, energia, pilgud, lõhn ja hääl. 

Inimese isiklike piiride sisse käivad ka temaga seonduvad ja tema vastutada olevad teemad - ei ole õigust eirata tema infot selle kohta, kuidas kellegi teise käitumine ja valikud rikuvad/ lõhuvad/ häirivad seda, mis on temale oluline ja tema on selle  looja/ alles hoidja.

Vastutust võtval inimesel on teadmine - piiride ületajale välja öelduna ei kesta lugu enam, samal moel, edasi – seda ei ole vaja alla neelata ega enese sees alles hoida, vaid mõlemale jääb oma osa loost ja vastutus selle osa eest. Teise vastust kuuldes/ nähes/ kogedes saab inimene oma teadliku sammu ise ära teha – nüüd ta teab, kus paikneb, mille valib ja, millisena loosse suhtub teine - sellest vastusest selgub, kas neid on sellel teel käimas kaks või üks - inimene ise.

Marianne

19.12.2024.a

Weightlessness – kaaluta jätmine

Vahel on nii, et inimeste vaheline tunnete ja piiride segadus ning ühiste lugude lahendamata jätmine on kaasa toonud suhete katkestamise ja suhtlemise lõpetamise – inimesed ei saa ühes kohas koos olla sel moel, et oleks olemas rahus olemine – väline ja sisemine oleksid omavahel kooskõlas ja inimesed seisaksid päriselt teineteise kõrval.

Ajas on selgeks saanud, et loo üks osapool kasutaks seda aega, kui võimalust, et enesesse kogunenud negatiivsust, näiliselt head ja viisakat nägu tehes, mingites annustes vallandada või sisemusse varjata nii, et see paistab välja tema tegudes, sõnades, hääletoonis, pilkudes ja kehakeeles - sel moel valinuna hoiab ta enesesse varjatut ja kogutut alles ning kasvatab, teise osapoole energia kohalolekut kasutades, negatiivsust lisaks - siis on tal olemas keegi, kelle vastu või pärast olla sel moel olla. Koos olemine tähendab sel juhul kõigi selles osalejate ja ühise vähendamist.

Sel juhul tuleb sellel, kes soovib enese jaoks rahu teha - kasutada, iseendale selle võimaluse andmiseks, oma kujutlusvõimet ja kujutada ette see, mis aitab ja toetab – süüdata valge küünal ja asetada see enese ja selle teise, kes ei ole valinud rahu, vahele ning keskenduda küünla valgusele – saab ja võib öelda – Mina tänan. Minul on kahju. Mina valin rahu. Mina valin valguse.

Mõne hetke võib, keskendudes põlevale küünlaleegile, püsida paigal, et siis jätta see kujutluspilt oma elu elama – aeg-ajalt võib tagasi pöörduda ja, hetkeks seisatudes, vaadata põlevat küünalt. Hiljem võib tuua selle pildi tagasi siis, kui rahutud mõtted on teisele ja/ või ühisele suundunud – siis saab lihtsalt, justkui paotaks korraks ust, vaadata, kuidas küünal on endiselt põlemas, sulgeda selle ukse ja elada oma elu edasi. 

Selle tegevuse mõte on selles, et kui ise ei suuna oma mõtet pimedusse peitunule, siis ei kasvata seda tumedust juurde – kui suunata oma mõte valgusele, siis kasvatatakse seda teadlikult juurde. Seal, kus pimedus on varjul olnud. Seal, kuhu tumedus on pesa teinud. Seal on välditud valgust. 

Kui paluda valgusel süttida ja olla enesele toeks - kui panna mõtetes küünal põlema ja näidata valgust enese teele, eilses, tänases ja olema saavas - kui asetada põlev, valget värvi, küünal enese ja kellegi teise vahele, et see puhastaks energiaid ja valgustaks seda, mis ja kuidas oli ja on – siis need toimingud häirivad pimedust – valgus vähendab pimedusse jäävat ala või kaotab selle valgustatud ruumist ära.

Häiritud pimedus liigutab ja üritab valgust summutada – tumedus proovib levida ja valguse neelata. Sellel hetkel tuleb paluda enesele kaitset ja puhastust – kui küünlast ei piisanud või see ei jäänud põlema või see muutus mustaks, siis tuleb ettekujutada põlev lõke ja lasta sel põleda seni, kuni küünla süütamine ja põlema jäämine osutub võimalikuks.

Kui suguvõsas on olemas keegi, kes varjudesse peitunuga kauppa on teinud, siis tema vajab tumedat energiat ja neid hingi, kellega maksta enesele kasutada saadu eest – see tähendab, et ta on valinud ja loonud endale oma tee ja valinud sellel kõndimiseks kaaslased/ sõltlased/ alluvad. Ta on valinud nad enesega seonduvast – sama suguvõsa liikmete hulgast.

Pimeduse valinute ja sellega nõustunute olemas olu on tähendanud kindlate lugude alles jäämist ja kordumist – suguvõsas on, erinevate aegade jooksul ja samas ajas elavate inimeste vahel, leidnud aset samasugused ja samasisulised lood – kogu aeg on midagi sellist, mis on võetud eelmistelt üle ja see on jäetud kestma nii, et ajad jäävad ühendatuks just selle loo läbi.

Erinevates aegades elanud osalised on mänginud lugudes, mis on mõeldud inimsust vähendama – alles on hoitud tundeid ja lugusid, milles sisalduv energia ei ole olnud tõstev, vaid kõiki ja kõike madaldav. Neid lugusid ühendab üks kindel liin - vaimsust, teadlikkust ja ausust on välditud isiklike huvide teostamiseks – nende nimel on omadele selg keeratud, kedagi ühisest välja jäetud ja üks kõikide eest vastutama pandud.

Varjudesse peitunuga kauppa teinu pimedus on levinud – kui süüdata valgus, siis pimedus varjub tema mängus osalejate sisse – kui süüdata küünal ja asetada see enese ette ja pimeduse valinu vahele, siis pimedus reageerib valguse peale – see ei meeldi talle – pimeduse valinud inimene näitab selle välja – ta soovib ära kustutada/ ära kaotada selle, mis teeb teda nähtavaks – valguses ilmneb valitud roll ja mask – on näha see, mille ja miks inimene on valinud - mis on see, mis on tema sees peidus.

See tähendab, et sellise teisega ja nende teistega, kes kuuluvad pimeduse juurde, ei ole mõistlik reaalsuses koos olemisi valida. Sellise loo päevavalgele tõustes tuleb Valge Valgus enesele kaaslaseks kutsuda ja selle valgel enese kohal seista ning iseendale ja oma suguvõsale puhastust paluda.

Oma vere nimel ja enese sünni õigusega palun tõusta isapoolsel suguvõsal seisma minu parema õla taha ja emapoolsel suguvõsal tõusta seisma minu vasaku õla taha. Palun kõigil asetuda enese kohtadele ja seista seal ise ennast, kui üht kõigi hulgast, vastu võtnuna. Palun kõigil neil, kes kuuluvad sellesse aegade keesse, võtta kätte põlev küünal ja sel moel valgustada kõike – teha seda nii, et on näha, kuidas järjest süttivad valgused ja aegade teel seisjad saavad valgustatud.

Kui kõik need - kes olid, kes on, kes saavad olema – on seismas oma kohtadel ja nad on ennast nähtavaks teinud, siis ühine teadlikus ja soov anda oma panus, et luua ühisesse enamat, saab võimaluse teoks saada – iga oma kohal seisja energia läheb liikvele ja see liigub läbi kõikide - luues ühes hingava elava terviku –  nüüd on erinevad ajad ühendatud valgusega, mis on suunatud valgustama ja toetama Inimest tema kasvamise teekonnal.

Marianne

18.12.2024.a

On aegu, milles ei ole vahet - iga hetk on vale

 

Inimese jaoks üheks kõige raskemaks ülesandeks on enese õigete piiride teadvustamine, enese jaoks olulistest piiridest, enese jaoks olulisel hetkel, kinni hoidmine ja neist teada andmine ning nende, isikliku arengu ja vastutuse võtmisega kaasneva muutusega seonduvana, õigeaegne muutmine ja ära kaotamine - enese piiride otsimine ja katsetamine, et leida üles need, mis on enese kasvu, inimesena, takistavad - enese vabaks andmine seal ja selles, kus enam ei ole isiklikku piiratust.

Kui kaks inimesed astuvad kokku või saavad olema ühes, et luua ühine Meie, siis on vähestel oskust, valmisolekut ja ka haritust, et seada paika, juba loo alguses ja jätkata sedasama teekonnal, selle Meiega seonduv nii, et mõlematel oleks ja jääks alles, selle sees, iseendana olemise vabadus ja austav/ toetav kohtlemine ning mõlemad võtaksid täie teadlikkusega vastutuse ühises olema saava eest - ühine looming on mõlema, mõlemale enamat luues, parim võimalik.

Üsna tavaline lahendus on selline, et vaatame, kuidas välja kujuneb – kuidagi ujume ikka välja ja kestame edasi – kannatame ka kui vaja, sest on ju antud tõotus, et oleme koos nii heas, kui ka halvas. Alguses ei ole halba, sest ollakse õnnelikud, kuna on leitud, enese jaoks olulisele rollile, partner – olgu ta siis füüsiline või vaimne või mõlemas plaanis sobiv. Peamine on see, et teine on olemas ja temaga ühes saab ennast vajamineval - kaua igatsetud moel kogeda. Sel moel paistab tõesem väide – see teine, kui Meie, on see, mida oli Minule vaja.

Inimese elav kujutlusvõime annab tõuke ja näitab tee, millel luua millestki midagi – teha seda ka siis, kui lihtsalt näis olemas olevat või korraks oli vilksatanud näivalt laadset või välja oli paistnud hea olla ja meeldida püüdva inimese nägu. Samuti antakse paljut andeks – küllap muutub veel või harjun ise ära või ehk see ei ole ikka selline või ehk muudab teine ise ennast – loodetakse, et küll me kohaneme – üksteise vastu põrkudes lihvime oma nurgad siledaks.

See, millel lastakse vohada ja kasvada, see laiutab neis piirides, milles see on võimalik. Huvitaval kombel inimese ebameeldivad harjumused niisama lihtsalt ära ei kao, vaid kipuvad süvenema. Inimene on omadustelt mugav ja laisk – tema ise naljalt enese jaoks sobivaid harjumusi muutma ei tõtta ning kui talle pinnapeale käia, siis ta hakkab vastu, sest temale ei ole muutust vaja – temale endaga kaasnev sobib – talle näib, et teda kiusatakse ja piiratakse, kui ei lasta tal oma rahus edasi olla.

Enese elu jooksul oma tunnetega tegelemisega ja enesega seonduva eest vastutuse võtmisega kaasnevad mustrid on inimese sõltuvus, millest ta väga lihtsalt lahti ei lase. Teema tõustes valib ta astuda rajale, mida on jätkuvalt sisse tallanud. See tähendab, et siis, kui mingil põhjusel enam ei saa ja senine on peatatud, et teha muutus, mis nõuab osa võtmist ning ehk ka enesele olulise/ vajaliku kaotust - siis pealispinnal silutuna ja sätituna ning välja paistvalt rahuliku meelne kodune olemine kaob ja välja ilmub agressiivne ja lõhkuv tegelane – käiku minevad väljendid, hääletoon, kehakeel, füüsilised tegevused ja sõnade mõte on hoopis teisest ooperist pärit.

Teistsugune väljendus tähendab teistsugust rolli – enese poolt esitatu on vastus selle rolli partnerile. Agressiivne ja lõhkuv vastus saadetakse teele Valu tekitajale/ Kiusajale/ Allutajale/ Vaenlasele. See on enese jaoks väljapääsmatut olukorda kogeva inimese lahendus – tema ei vaata otsa oma tunnetele ega mõista endaga toimuvat, vaid ta reageerib, allasurutud emotsioonide pinnale pürgiva jõu saatel, selleks, et vabaneda piiratusest – lõhkuda, et astuda enese vabadust takistavast ja iseolemist keelavast suhtest välja.

Sellel hetkel näib, et loo võtmed on teise inimese käes – too on see, kes takistab lihtsat edasi olemist, sest tahab panna paika isiklikke piire ja muuta ühises aset leidvat – sellise otsuse mõistmiseks tuleb selgitada põhjusi ja piiride eesmärki - see tähendab, et tuleb harutada olevat sel moel, et tuleb tagasi möödunusse minna – vaadata otsa lugudele ja iseendale, mis on näiliselt juba seljataha jäänud - need on üleelatud, kuid kõiki neid ei ole veel läbi käidud.

Ühises loos on selle mõlemad osapooled vastutavad selle eest, kuidas ja milline oli ja on see nende kahe ühine Meie. Mida kauem on tegelikud isiklikud piirid olnud paika panemata/ mida rohkem on ennast allasurutud/ mida pikemalt on lastud teisel laiutada ja ebaviisakas olla ning enese piiridega mitte arvestada/ mida kauem on iseennast ära kaotatud/ mida kauem on kasutatud olemas olevaid võimalusi/ mida kauem on lastud asjadel minna/ mida vähem on, ühisesse, mõlema jaoks enama loomiseks panustatud – seda keerulisem on teekond ausa koosolemiseni.

Inimese eneseteadvusele vastukarva käivana kõlab selle teekonna alguses fakt, et omal moel on loo mõlemad osapooled, teineteisele ja ka iseendale, valetanud – jep, nad on seda teinud kogu selle aja, sest iga kord, kui ennast alla suruti ja teisele jäeti oluline sõnum edastamata – iga kord, kui ennast veendi jätkama ja teisega vaikides nõustuti, siis valetati – väga raske on vastu võtta teadmist, et mõlemate teod ja sõnad, valetades, on kõike ja kõiki alt vedanud.

Suhtes tähendab vale seda, et mitte kellelgi ei ole täpset selgust, kus ja milles ja milline ollakse päris ise/ kus ja milles ja milline on päris teine/ milline on kellegi tegelik panus ja suhtumine toimuvasse ja suhtesse ning milleks ollakse tegelikult valmis – kui palju hoitakse ühes olemisest kinni, et võtta vastutus ja viia suhe parematele ja õigematele alustele sel moel, et jäädakse suhtesse.

Ennekõike tähendab see protsess tööd iseendaga ja, kui inimene ei ole valinud seda senini ise ette võtta, siis ei pruugi see konkreetne suhe olla see, mille nimel vaeva nägema hakata ja enese iseolemisele piiride ette seadmisega nõustuda. Enesest mitteteadlikule inimesele on, kellegi teise poolt nõutud ja vajatud, tema ette seatud piirid ebaõigluse tähiseks.

Ei ole vahet, milline hetk valitakse, et piiridega seonduvas selgusele jõuda ja need kindlalt paika panna – iga hetk selleks on vale siis, kui sellega ei ole arvestatud. Inimese sees vallandub viha ja välja paistab trots, sest ollakse haavunud ja solvunud – miks teine just nüüd valu tekitab. Ei saada aru, et kus teine enne oli. Miks ta just nüüd Maailma teiseks muudab ja korraga teistmoodi tahab.

Segaduses olija ei saa toimuvast aru ega loe talle ka see, et temal endal on olnud halb olla ja on olnud tahtmine muuta endaga seonduvat siis, kui temaga ei arvestatud – kuid tema ju jättis selle tegemata, sest tema ei tahtnud just nimelt sellises kohas seista, kus tal nüüd tuleb olla – teine on oma sõnadega seni pidavana näivana tundunud ühise põhja õhku lasknud.

Maailm on teistpidi pöördunud – ollakse peeglitaguselt maalt välja astunud, sest asju ja tegusid öeldakse välja õigete nimedega. Teod ja olemised, mis enne sobisid või millest vaikiti ja sel moel nendega justkui nõustuti, ei ole korraga enam õiged – lihtsalt ongi nii, et korraga näidatakse ja tõlgendatakse neid teistmoodi. Selline teguviis muudab kõike – ka inimesi – korraga ollakse alasti ja see ei ole üldsegi meeldiv olemine – on häbi olla Mina ja on hirm enese pärast.

See inimene, kes ei ole, ühise aja sees, tahtnud teistmoodi teha sellest, kui ta just või mõni aeg tagasi tegi ega ole tundnud oma tegude ja olemiste pärast süümekaid ega ole sõidelnud endaga selle eest, et tema ise ei julgenud endast teada anda või muutust teostada/ küsida – ega näinud enese tegudes, midagi valet isegi siis, kui need tegid haiget ja vähendasid enesega ühes olijat ning tegijale sellest teada anti – tema oli ja jääb enese jaoks õigeks. Kuid, kui inimene teadis, mida oli tegemas või mõistis tagantjärgi, kuid ikkagi ei peatunud ega valinud luua enamat, vaid jäi enese juurde, siis ta teab täpselt, mida mõeldakse ja miks välja öeldakse.

See inimene, kes unustab ära ühise Meie ega näe teist enesega võrdsena ja ühise nimel tegutsevana, võtab toimuvat isiklikult, sest on enese kaitsele asunud. Aset leidnust enese osale pööratud tähelepanust keeldudes ja sellele vastu protestides väidab ta üsna tõenäoliselt, et teda süüdistatakse selles, mida tema ei ole teinud ja teda laimatakse, kuna teine tahab talle ära teha ning ta annab teada, et temal on õigus selle peale solvuda - teine tahab temale selgelt paha teha – tolle teise sõnad ja nendes sisalduv info tekitavad temas paha olemise. See on emotsionaalne häiritus, mille on põhjustanud teise tegevus – too on see, kes teeb haiget ja tahab halba.

Sel moel loole vaadata valinu, kes ennast süüdistatuna näeb, elab Maailmas, kus oma elu pahana ja ebaõiglasena kogemine on normaalsus – see on tema elu loomulik osa. See on paratamatus, mis käib tema eluga kaasas ning mille vastu ei ole mõtet võidelda, sest pikaajaline tõestus näitab ette, et seda ei saa ära muuta – elu ei ole tema jaoks hea koht.

See, et ülekohtune elu on paratamatus, on haiget saanud Lapse traumaatiline mälestus ajast, mil tema ei saanud ise, enesega seonduva parandamiseks, midagi ette võtta – tema sõltus välisest – temaga seonduv sõltus kellestki teisest – kuid see teine ei olnud tema tugevus ega turvapaik – see teine ei valinud lapsele sobiva ja vajaliku järgi olla.

See teine oli ja elas samas ja just tema tegi lapsele haiget ja põhjustas tollele paha olemise. Või oli see teine ära, kuid ei tulnud tagasi või juurde ja ei muutnud lapsega seonduvat ära. Oli see nii või oli see naa – kuid see teine ei võtnud vastutust selle eest, et lapse elu oleks, just nimelt sellele konkreetsele lapsele, hea, turvaline ja elamisväärne olnud – see teine ei muutnud toimuvat ega muutunud ise – ta jätkas samal moel.

Isiklike piiride selgitamise hetkel kordub möödunu kogemus – lapsega seonduv sõltub teisest – teise poolt paika pandud piirid ja isiklikud vajadused mõjutavad last. Traumaatilise kogemuse ajel ei ole enam kohal suureks kasvanud inimene, vaid väikene laps, kes tunneb hirmu ja trotsi ning tahab, et tema vabadust enam ei piirataks – laps tahab enese piirid paika panna sel moel, et need peaksid ja hoiaksid, tema jaoks, vale nende seest väljaspool ja selle info annab ta edasi sel hetkel, kui ta teeb teatavaks, et tema on Mina, kes seisab teisest eraldi - ta näitab selle välja siis, kui teeb teise inimese ja enese vahele selge ja üheselt mõistetava vahe.

Elava mälestusega laps on endiselt enese möödunus - tema on üksinda Maailma vastu ja ainult temast endast sõltub temaga seonduv – kõik lahendused, mis ta suudab ohu olukorras ja pinge seisundis enesele anda ja kasutusele võtta, on okeyd. Kui tal on tugevam natuur, siis ta ründab ja võitleb vastu – ta seisab jõuga enese eest, et hirmutada vastane ära ja panna teda sel moel taganema ja oma tahtmistest loobuma.

Kuid, kui ta on ohvrimeelsem ja hirmunum, siis ta näitab välja, et on teise üle olekut mõistnud – Ära enam peksa ega löö! – Olen halb! Olen viimane sitt! Olen ära kasutatu! - ta näitab enese vähemana olemise välja lootuses, et maaslamajat ei lööda. Mõlemad reageerimisviisid tähendavad seda, et vastutust enese eest ei võeta – enesega toimuva põhjus on alati teises.

Aeg seisab paigal – kunagise lapse jaoks püsib aeg samana – ta kuuleb ja näeb temale edastatud infot lapsena ja sellepärast ta ei suuda, enesest teadlikuna oleva täiskasvanuna, teha suure inimese otsuseid ega mõista teist inimest ega vastutada iseenda ja ka ühise loo eest. Lapsed ei tee seda – see on vanemate ülesanne. Laps proovib leida endale vanema, kes võtab vastutuse ja laseb lapsel lihtsalt lapsena edasi olla – ta proovib teist inimest sellele rajale suunata sõnumiga – kui tahad minuga koos olla, siis vastuta – ole ise see Meie, mida Sina kogeda tahad ja, milles osaleda valid – lapsenda mind, siis saad selle Meie.

Enese elu paratamatusena kogev inimene ei näe võimalust muutuseks ja sellepärast puudub tal vajadus muuta oma normaalsust - ta ei tea ega mõista elada viisil, mis on tema endaga kooskõlas ja, milles tema ise annab endaga seonduvast teada, kui paneb paika oma isiklikud piirid, mis vastavad tegelikule temale ja tema ise valib, sellele vastu tuleva info alusel, enesele sobiva lahenduse ja läheduse – ta teab, et enese nähtavaks tegemine ja ise oma elu elamisväärsena elamine on tema enda vastutus ja ülesanne.

Ei ole üldsegi jätkusuutlik ja on tõeliselt, nii vaimsele, kui ka füüsilisele, tervise peale hakkav tee – kannatada, varjata ennast, kogeda viha, näha oma elu kaotusena ja kõige selle põhjal valida olla Ohver. Mille nimel – teha seda selleks, et elada täiskasvanu elu lapsena, kes ei ole veel täis kasvanud ja protestib vastu, kui elu tõukab tagant, et hakka ise kõndima – hakka ise vastutama omaenese valikute eest.

Lapse protest, iseenda ja enesega seonduva eest vastutuse võtmise vastu, on üsna loomulik lahendus ja tema arengus aset leidev ajajärk – kui see ei saanud läbitud selleks määratud möödunus, siis tuleb seda teha enese olevikus – teha seda suureks kasvanuna siis, kui tema ette seatakse piire, millega tal tuleb arvestada, sest talle öeldakse EI siis, kui ta ületab teise inimese piire, millest talle on teada antud ja talle edastatakse infot, et temalt oodatakse tema enese tegude tagajärgedega tegelevaid ja ühist hoidvaid tegusid, kuid ta on jätnud, iseenda ja enese osa eest ühises loos, vastutuse võtmata.

Siis ongi nii, et suur inimene kasutab samasuguseid võtteid ja lahendusi, kui mingis x vanuses laps – ta jonnib, pahurdab ja on agressiivne – katsega vanemat muutuma panna või ise ennast vähemana näidates - annab ta oma olukorrast ja eneses toimuvast erinevaid ja erinevalt mõistetavaid vihjeid – ta tahab, et vanem teda tõlgiks ja temaga tegeleks, et vanem teda aitaks ja toetaks, et vanem teda rahule jätaks ja tal ise oma elu elada laseks - vanema seisukohast tähendab see seda, et kui ta last enam ei päästa ega säästa, siis jääb üle see variant, et laps õpib oma isiklike kogemuste kaudu.

Siis ongi nii, et kui suhte selgitamise hetkel loo üks osapool istub kohal täiskasvanuna ja ootab teiselt sama, kohtub ta Lapsega - kes vaikib jonnakalt, kes kogeb kurbust ja hüljatust, kes tunneb soovi olla agressiivne, et lõhkuda toimuv ja lõhestada see enese, kui Lapse, jaoks vale keskkond, millesse ta suletud on, et ehk siis saabub muutus – siis jõuab ta rahuni, sest häiriv seisund sai välja elatud.

Enesele väljapääsu otsides valitakse tunnetekaruselle – vähendavatest ja ebakindlust äratavatest tunnetest pungil olevate sõnumite edastamisega proovib Laps enesega ühes olevat teist tagant tõugata ja enesega ühinema ahvatleda – Laps vajab, et teine ühineks ja hakkaks koos temaga erinevaid rolle valima ja vahetama ning neis väljenduma. Rollid on tuttav ja tavaline teema selle jaoks, kes ei ole leidnud teed iseendani.

Kuid tunnetekarussellil oma emotsioone vallandades ei saabu muutust, sest sellest tegevusest leitakse ainult ajutist kergendust – see on tegelike vajaduste kompenseerimine ja kustutamine - ei ole olnud mõistmist ega teadlikkust, kellena ja miks lõksus olemist kogetakse – enese järjekordne lagi, lapsepõlve ja täis kasvanu elu vahel, on murdmata jäänud – selle sammu tegemata jätmine ei ole aidanud tõusta kõrgemale senisest iseendast – Lapseks olemisest ei ole lahti lastud ja see roll on iseendale jalgu jäänud - kuid täiskasvanu rollile seistakse vastu ja ei lubata ennast sellesse rolli suruda - see on midagi sellist, milleks Laps veel valmis ei ole.

Ilma teadlikkuseta on üsna tõenäoline, et lugu läheb hoopis hullemaks – sissetallatud muster tähendab, et piiride selgitamise hetkel, kordub vana tegevus ja see toob kaasa frustratsiooni kasvamise – lahenduseks, väljapääsmatust olukorrast, on kasutusel ühe sõltuvuse asendamine teisega – sel moel annab inimene endale teada, et ta on midagi ette võtnud ja tal on lahendus olemas – ta valib meelemürgi, joovastava aine, naudingut pakkuva või järgmise kaaslase – näilise täiskasvanu, kuid tõenäolise lapsevanema.

Seni, kuni inimene ei ole valmis ära minema enese jaoks ilmsest valest - lootuses, et teine muutub või muudab - inimese jaoks vajalik muutus tuleb läbi teise. Seni, kuni inimene on ära minnes jäänud kindlaks, et teine on olnud toimunus süüdi ja nn loo vale osapool ning ta ootab, et teine seda tunnistaks, et siis saaks tema tagasi minna ja edasi olla - ta ootab, kuni teine on teinud inimesele vajamineva muutuse teoks. 

Seni ta ei ole täis kasvanud inimene, vaid traumaatilises mälestuses avanenud Laps, kes püüdleb teise, kui oma Vanema poole ka siis, kui too lööb ja seejärel ütleb, et selle põhjustas Laps ise või see oli tehtud armastuse pärast või konflikti hetkel avab ukse - öeldes, et - Mine ära - minule ei ole Sind vaja! Laps jääb kohale ja ei lase vanemast lahti, sest temas on teadmine, et vanemat ei saa välja vahetada ja ilma temata ei ole Last olemas - Laps vajab Ema/ Isa - enese rollile vastas partnerit.

Laps kardab üksindust ja lõpuni ise olemist - sellepärast kogeb ta eraldi jäetust ja jäämist hülgamisena. Ta teab, et tema vajab vanemat - see tõde on tema olemas olemise ja toimimise alus - ta otsib vanemat ja proovib, kedagi teist enda vanema rolli suruda või selle rolli, tunnustuse märgiks, sobivale/ valmis olevale teisele anda. Lapse tasandil olev täiskasvanu ei võta vastu teadmist, et iseendaks olemine, iseenda eest vastutamine ja enese teel kõndimine tähendabki eraldatust ja üksindust - seda ei ole mitte keegi tema eest ära tegemas. See ei ole karistus, mis on vale, vaid vastutus, milles on vabadus.

Senikaua, kuni ei võeta vastutust enesega toimuva eest ja ei arvestata reaalse infoga – mitte ainult pealispind, vaid ka teod ja sõnad tülide sees lähevad arvesse ja annavad teada sisemusse peidetust – kuni ei olda valmis enese jaoks valest lahti laskma, sest kardetakse millegi olulise kaotust ja ei nähta ennast üksinda seisvana - senikaua ei ole toimunud olulist muutust – 

Mina seisan ja valin ise oma elu – mina ei oota – annan enesega seonduvast ja enese vajadustest teada iseendale ja teisele – ei oota, et teine täidaks vajadusi, mis on minu enese teema ega tegele ise selle kompenseerimisega, mis jääb ühises puudu ega enese vaigistamisega, et mitte välja öelda enesega seonduv – enesest ja toimuvast teadlikuna olles lõpetan loo ja vahetan keskkonda, kui minule oluline ei leia selles toetust ja vajaminev jääb puudu ning minu infot ei võeta kuulda ja tõsiselt – see on siis, kui ühes olemise teoks saamiseks koheldakse mind, kellegi poolt väljavalitud rollile rollipartnerina või surutakse mind vähendavasse rolli ja mind ei kohelda ega kohata inimesena - kellegi tunnete avanemise takistamiseks paika pandud piiride tõttu ei ole mul võimalik avaneda ja luua enamat iseendale ja seeläbi kõigile. Olen teadlik, et enese elu muutus tuleb läbi iseenda ja ma ei karda seda sammu astuda, sest see on vajalik, et enese teel kõndida ja iseendana oma elada.

Marianne

17.12.2024.a

Veelahe - vee sisse vahe tekitamine

 

On olemas isiklikke piire, mis on mõistetavad ja üheselt arusaadavad, sest need kehtivad kõigile. On olemas neid piire, mis on personaalsed – sellele konkreetsele isikule omased – tema teab enda kohta ja tajub enese suhtes, mis on hea, kuidas on talutav ja mis ei tule kõne allagi. Siin on piire, mis on mõistetavad, läbi räägitavad ja toetust leidvad – kõva hääl, mitte meeldiv lõhn, vandesõnade kasutamine, käitumise tavad, söömise hääled, koristuse tase, ebakaine seltskond jne.

Nende piiride puhul on oluline see, mil moel ja kas üldse annab inimene, enesega ühes olija(te)le, nendest, tema jaoks mitte sobivatest väljendustest ja omadustest, kui oma isiklikest piiridest teada ning mil moel ja millises ulatuses on tema ise valmis kompromisse tegema ning loomulikult ka see, kuidas teda mõistetakse ja toetatakse – kas temaga arvestatakse või peetakse selliseid piire ahistavateks ja tegija isiksuse vabadust piiravateks.

Inimesel on olemas personaalsusest lähtuvaid piire, mis takistavad suhtlemist ja suhte seotusi. Need piirid tulenevad inimese möödunust ja tema isiklikest, veel läbitöötamata, tunnetest. Omal moel on need mõistetavad ja neist teades on võimalik olla inimesele toeks ja anda nii mõndagi andeks. Kuid samas on just need piirid, üsna sageli, ülekohtused ja ebaõiglust tekitavad – see, kes avab suletud laeka olevikus, ei ole sageli see, kellega seotuna see lugu sinna laekasse suleti – kuid just tema kohtab vallanduvat reaktsiooni – Ära tule! Ära ole! Ära puutu! Mine ära! Sina oled vale!

Oma möödunut ei saa inimene kätte ega suuda seda tagasi tuua, kuid ta saab väljenduda selles olevana ja kogeda seda olevikus reaalsena. Sellisel hetkel tuleks peatuda ja mõista seda, mis on enesega toimumas, kuid ehmatus, valu ja solvumine on nii ehedad, et olevik ja sealses kohal olija näib kõige selle autorina. Käepärane lahendus on olemas – oleviku saab vaigistada ja selle eest/ selle seest saab ära minna – sel moel näib inimesele, et ta lõpetas oma mineviku ära – ta päästis ennast selle seest välja.

Sageli võib ja saab tõdeda, kuid seda ei valita sel moel mõista ega ammugi välja öelda – selles suhtes Mina ei ole suhtes Sinuga ega endana, vaid olen selles möödunu mälestusena. Inimene on solvunud, millegi ja kellegi peale, ja jäänud/ jätnud ennast ootele - midagi lõpetama, midagi korda tegema, midagi teisiti tegema, midagi teisiti kogema, kedagi tagasi ootama.

Sageli näitab inimese solvumine tema piiratust – tema ise on kogenud enese piiratust. Solvumine näitab, et inimene on kogenud temale oluliseks osutunud info puudulikkust, selle info varjamist ja moonutamist – solvunud inimene seisab faasis, kus tema ette on laotunud tõdemus – kui tema kasutuses oleks olnud sama info, aegu enne, siis tema elu oleks olnud teistsugune – temaga seonduv oleks olnud teistsugune – ka tema ise oleks olnud teistsugune - teise valik, valetada, võttis ja jättis ära tema valiku võimaluse – olla aus, sest temaga on oldud aus põhjani välja.

Sellised hetked, mil selgub, et tegelikkuses oli hoopis teisiti, sest päriselt ei olnud sel moel, kui mõista anti ja välja näidati – on sagedased perekondades ja suhetes ja süsteemides, kus enese heaolu, isiklikud piirid, varjatud eesmärk ning sisemised hirmud takistavad inimest olemast aus – ta valetab ja varjab, et temale jääks alles, et temal oleks edasi, et tema näiks edasi, et tema kogeks edasi.

Selle valega võtab ta ära võimaluse, et teine inimene saaks teha ise oma valikud ja otsused tegelikult olemas oleva info alusel – see on inimese piiramine – tema kasvu takistamine selle inimese poolt, kes ise ei vali seda teha – teise kasvamist takistav inimene ei taha ega talu muutust, mida tema ise vajab inimesena, kuid, valides endale rolli/ rolle ja neist kinni hoides, suudab ta enese avamisele/ enesena avanemisele vastu seista - roll ei võrdu inimesega/ roll ei kogenud seda, mida inimene/ rolliga saab alustada puhtalt lehelt/ roll on enesele valitud.

Oma valetamise ja selle hilisema avamisega ta haavab inimest – tulistades teda, oma sõnadega, ta justkui tapab ta – Sina ei ole see, keda Mina enese jaoks valin – Mina ise ei valinud Sind ega talunud Sinuga seonduvat – nägin ennast lõksus olevana ja sellepärast jätkasin seni, kuni tõde tuli avalikuks.

Teisal on solvumine see, kui inimene hoiab kinni haavunud endast – tema tegi olulise otsuse ära enne, kui ta teadis kogu lugu. Järgi jõudnud info näitab toimunut teistmoodi, kuid inimene ei saa/ ei vali lahti lasta sellest ehmatusest ja valust, mis olid siis ja seal reaalsed – see oli see, mille alusel ta seadis Maailma ette piirid ja valis endale olemise – see ei olnud see, mida ja kuidas ta oleks tahtnud, kuid siis ja seal tal ei olnud valikut – tal tuli edasi kesta.

Haavumine on seotud sellega, et teine ei ole võtnud vastutust enese poolse info edastuse eest – tema varjas ja moonutas olulist ning on sellega vastutav loo kulgemise eest. Haavumise kestmine tähendab, et see teine ei ole sellest seose mõistmisest teada andnud ega vali võtta vastu enese osa tähtsust – õigel ajal teoks tehtud täpse info edastus on teisele/ suhtele oluline. 

Teisal oli teine osaline, kuid inimene ise tõlgendas, enesele osaks saavat, oma isiklike piiride piiratusest lähtuvalt – ta ei olnud kohal oleva aja vanuse ja teadlikkusega, vaid möödunu jäetud jälgedes kõndijana.

Kolmas on solvumine kogemuse peale, mis märgib ära – Mina ei olegi see, kellena arvasin enda olevat – ei olegi sel moel oluline, et mind valida, et minuga jääda. Mulle oli antud mõista, et olen see, kes ja milline ma tegelikult ei olnud - mind peteti, sest olin uskunud end olevat sellisena, kellena mind tegelikkuses ei nähtud ega kogetud. See solvumine tähendab segadust – Kes mina tegelikult olen, millises peeglis näen ma ennast õigel moel, kui senised on mulle valetanud?

Inimese isiklik piir tuleb ette mingisuguse infoga kohtudes ja seda, enese jaoks, tõlgendades – just inimese isiklik piir tõukab, teda ennast, teist inimest enesest eemale hoidma. Tegelikult on see samm, et teisega on vaja vahe vahele teha, ette võetud enese kaitsest lähtuvalt – see teine on kasutanud infot enese huvides – teist ei saa usaldada, sest see teine on tegelenud olulise info varjamise ja moonutamisega ning see on toonud kaasa tagajärjed, mis puudutavad isiklikult ja muudavad möödunut/ olevat.

Teisal võib üks inimene tõugata teist inimest enesest eemale ka siis, kui too on temaga aus – eemale tõukaja ei talu, kui talle tõtt räägitakse – enese kaitseks valib ta välja mooduse, kuidas endale teada anda, et tema ei saa seda inimest uskuda – kuidas temal ei ole vaja seda teha – ta nimetab tõe solvamiseks ja süüdistamiseks. 

Tema tahab jääda oma Maailma sisse peitu – seal on olemas see ja sel moel nagu temale on vaja. Ta valib rollidele kirjutatud Maailma, milles ei ole inimeseks olemisele kohta – ta ei kohtu teisega, kui inimesega, sest kui ta ei vali seda inimest, enese rollile partneriks, siis ei ole talle seda teist vaja ja tolle teisega seonduv ei ole talle oluline - see lihtsalt ei lähe talle korda. 

Vajades endale, oma möödunut tõlgendades, kindlat rolli - saab enesele Maailma valinu/ selle ehitanu jätta, kellegi teise, enese jaoks alles, kui oma rollile partneri - ühisest möödunust väljarebitud killud samastatakse tervikuga ja see inimene kaotab enese inimliku näo ja inimlikkuse - ta on roll - omamoodi trofee, mis tõestab rolli omanikule ja ka teistele, et just see roll kuulub temale - ta on olnud edukas, sest tema on suutnud olemas olevat infot vajalikul moel kasutada. 

Rollidele kirjutatud elulugu tähendab inimese piiratust - tema isiklikud piirid on seatud isiklike luukerede ette - ta ei vali teadmisi, kohti, infot, kogemusi ega inimesi, kes võiksid tema Pandora laeka avada ja möödunu varjud vabastada. Kindlaid ja enesele olulisi rolle vajab see inimene, kes sünnib ja kaob tähelepanus - ta ei seisa enese jalgadel ega mõista, et ta ei kao ega muutu ära - roll ei ole tema.

Perekonna, suguvõsa, kogukonna ei tee inimesed, kellele on sellesse roll antud, vaid need inimesed, kes kannavad oma rolli auga ja väärtustavad sellega seonduvat - see tähendab, et nad ei vähenda ega nö kaota endaga seotud rollipartnereid ära - nad ei muuda ega kujunda olevat enese huvides ümber - nad kohtavad ja kohtlevad inimesi inimestena.

Marianne

14.12.2024.a

Pahupidi pööratud tegelikkus VI - Sekundi kaugusel

 

On olemas inimesi, kelle elus on perioode, mil tema tasane olemine ja rahus püsimine on pingutus ja tõsise töö tegemine. Piisab ühest sõnast, ühest takistusest, ühest vastukarva pilgust, ühest häirivast teemast, kui see inimene plahvatab – tema tasakaal saab rikutud ja ta näitab ennast välja – ta reageerib hävitavalt, vaigistavalt, hülgavalt – taaskord sai tema isiklik piir rikutud ja ta annab sellest teada.

Kui inimene on väsinud ja tahaks ennast välja lülitada, kuid talle öeldakse, et tee veel see ja see ära – siis saab tema isiklik piir ületatud. Kui inimeselt nõutakse seda, milleks nõudjal õigust ei ole, kuid inimesel ei näi olevat võimalust keelduda – siis saab inimese isiklik piir ületatud. Kui inimesele esitatakse küsimus teemal, mida ta ei taha arutada/ harutada, kuid ta ei pääse – siis kohtab küsija negatiivset ja enese isiku pihta kõlavat reaktsiooni, sest selle inimese isiklik piir sai ületatud. Kui auto parandus ei õnnestu, kui tööriist ei kuuletu – siis see ületab selle inimese, kes ei talu vastu seismist, isiklikke piire.

See inimene, kes kogeb pisemaidki asju enese piiride ületusena ja ei suuda peatuda, vaid tahab käivituda – on see inimene, kes ei luba endal öelda välja keeldumist – on väga palju ja olulisi kohti, mil ta on jätnud oma EI ütlemata. Ta on see inimene, kellel ei ole olnud võimalik keelata enese piiride ületamist – ta on inimene, kelle Ei-ga ei ole arvestatud, vaid on jätkatud seda, mis teeb talle haiget ja vähendab teda/ temale olulist. Ta on inimene, kellele on öeldud Ei temale olulises kohas ja teemas – teda ei ole valitud ja temaga ei ole arvestatud ka siis, kui ta on endast teada andnud.

Selline inimene ületab hea ühes olemise tava piiri selles kohas ja nendega ühes, kellest ta on üle – kellele väljendatud Ei või kelle ees väljenduv frustratsiooni ilming ei ole talle ohtlik – tema kasutab seda teist lihtsalt, kui võimalust. Sellepärast läheb ta tõsiselt endast välja, kui teda „takistavad” lapsed, naised, vanad inimesed, loomad, teenindav personal, elutud asjad – tema nö tagant sundimine ja takistamine oma tahet ellu viia või oma rahus olla – tähendab tema jaoks seda, et talle öeldakse Ei/ tema ei saa oma Ei öelda/ tema Ei-d ei kuulata – just sellepärast reageeribki ta vihaga, sõimuga, vaikimisega, solvamisega, vägivallaga, solvumisega, karjumisega, lõhkumisega, manipuleerimisega, ähvardamisega, sarkasmiga jne.

Lõpuks ometi on ta saanud võimaluse välja elada selle iseenda, kellena ta ei ole valinud olla kohas, kus tema isiklikke piiridega tegelikult ei arvestatud – lõpuks ometi saab ta edastada enese jaoks olulise sõnumi, mille on jätnud korduvalt teoks tegemata. Sel hetkel, kui ta plahvatab, ei ole tema jaoks oluline, et see ei ole see koht ega see adressaat, kelle poole ta tegelikult pöördus – tema enese, tõukele kaasa aidanud, viha pimestab tegelikkuse ja inimene käivitub ettearvamatult/ ettehoiatamata/ üle võlli minevalt/ ennast hävitavalt.

Neid inimesi, kes sel moel valivad, oma isikliku piiri ületuse peale, oma EI! teatavaks teha, ühendab üks ühine joon – teema on nende isiklikes piirides – nende isiklikud piirid on teadlikult paika panemata jäetud/ nad keelduvad-loobuvad olemas olevate piiride välja ütlemisest/ nad ei ole enese piiridest teadlikud/ nende isiklikud piirid ei piirdu ainult enesega, vaid ka teiste inimeste ja-või kohtadega/ nende isiklikud piirid ei ole vastavuses nende vanuse ja teadlikkusega/ nad ajavad segamini ega tee vahet enese, kui inimese ja oma erinevate rollide piiridel/ nad on inimesed, kes ei ole enesega seonduva eest vastutust võtnud.

See tähendab, et nad ei ole üheselt ja nähtavalt – Mina olen - paigas ja nad ei anna endast teada. Nad on harjunud ennast varjama, peitma, teiseks tegema, alistuma, enesest loobuma – olema, kellegi teise jaoks, mugav ja õige/ olema manipuleerival viisil, et saada endale vajaminev või hoida ära vale tulemus/ kogemus.

Olles kasvanud sel moel ja jätkanud elamist harjunud viisil on selline inimene, inimesena, ennast kaotanud. Ega ta ise ole selle üle just õnnelik, sest sageli komistab ta iseenda piiride otsa või kogeb, kuidas tema piire, ikka ja jälle, ületatakse. Või on ta see, kes on kohanenud olukorraga ja elab ennast välja erinevates rollides olevana – roll ei ole inimene, rollil on rohkem võimalusi ja rolle saab vahetada, et anda endale juurde jõudu ja lahendusi, kuidas tulla toime olukordades, kus temale endale öeldakse või tema ise teeb teoks oma EI ütlemise.

Adekvaatne Ei – tegelikud piirid ja enese tegelik vastutus – üsna sageli tundub lapsele, et tema piire ületatakse – teda käsitakse, teda keelatakse, teda sunnitakse, temale ei lubata – ta peab seda, mida ja kuidas vanem tahab, kuid ta ei saa seda, mida ja kuidas tema tahab. Sageli tundub lapsele tema tahtmine sama tema vajadusega – ta vajab oma tahtmise saamist ning ta vajab, et vanem ei saaks seda, mida vanem tahab – omada jõudu ja argumente, et muuta lapsega seonduvat.

Kelle Ei on selles kohas tugevam ja õigem? – üsna sageli oleneb see vaatenurgast, tahte kindlusest ja jõu kasutamisest. Sageli ei tahagi vanem muuta last, vaid tema mõtlemist ja arusaamist – näidata põhjust ja selle tagajärge ning soodustada enesega seonduva eest vastutuse võtmist. 

Kuid laps ei näe/ ei taha näha enese/ enesele keelamist sel moel ja ega vanem alati just väga selgelt seda välja ei ütlegi ega näitagi. Kui vanem on selline inimene, kel on enese piiridega raskusi, siis ei ole ta just parim õpetaja ja eeskuju – sageli võib tema kohta öelda, et ära tee minu tegude järgi, vaid kuula minu sõnu või ära kuula sõnu ega vaata tegusid, sest mõlemad petavad.

Kui vanem manipuleerib, lapsega/ samas olevate teistega, enese huvides, siis ta ei näita päris ennast ja oma motiive ausalt välja, vaid kehtestab piire, mis ei ole adekvaatsed ja samas keelab lapsel, lapsele kuuluvates piirides ja nende piiride eest seista. Manipuleeriv vanem ei õpeta lapsele selgeks isiklike piiride teadvustamist ja nende elutervet kehtestamist – ta teeb üsna mitmel viisil selgeks, et tema ei arvesta lapse piiridega.

Lapsega seonduvates lugudes näitab ja väidab manipuleeriv vanem, et laps ületas mingeid hoomamatuid/ olematuid/ tegelikkuses lapse vastutusest välja jäävaid, vanema või kellegi teise, piire – see tähendab, et laps on ise vastutav lapsele osaks saanu pärast, sest selliste piiride ületamine andis vanemale õiguse last vägivaldselt ja vähendavalt kohelda. 

Kõrvalepõige - mehed, kes väidavad, et neil on õigus keelduda naise Ei-st, põhjendades seda sellega, et too kannab lühikest seelikut või naeratas kutsuvalt või lubas endale joogi välja teha – kasutavad sama tehnikat – nemad näitavad kätte piiri, mida naine ületas ja selle teoga ennast mehe kasutada/ käsutada andis.

Selliste, vanema poolt, enese huvide järgi, valitud ja tegelikkusele mitte vastavate, piiridega kohtumine tähendab, et laps ei õpi arvestama teise inimese poolt paika pandud reaalsete piiridega - ta ei mõista isiklike piiride mõistet tegelikkuses - temal endal neid ei ole, tema ise olemas olevaid ausalt välja ei näita ja möödunus tema omadega ei arvestatud - ta mõistab käskude ja keeldude keelt - seal saab sõdida ja vaielda ning peale jääb see, kellel on rohkem argumente, väärtust ja jõudu - kuid ta ei mõista selget Ei-d, mis öeldakse temale, kui inimesele, kes ei võta vastutust selle eest, mida tema oma rollis olles/ rolli jahtides/ rollist keeldudes korda saadab/ teoks teinud on. 

Manipuleeriv vanem kasvatab lapsest kuuleka Hea Lapse rolli täitja – see on laps, kes õpib kaotama enese osasid, enesele omast ja isiklikku, sest ta teab - Kui mina olen hea, siis ma saan millegi, mida on võimalik kaotada. Kui ma olen korralik, siis ma saan millegi, mida minul endal ei ole võimalik endale anda. Kui ma olen halb, siis ma ei saa seda, mida pean endale oluliseks. Kui ma käitun halvasti, siis ma ei saa seda, mida mina vajan. 

Asjadest ja kogemustest ja tunnetest saavad karistust võimaldavad – hirm kaotada ja hirm kogeda – saabub selgus, et kõige kohta, ka armastuse ja helluse ning ka elamiseks ja olemiseks päriselt vajaliku kohta, on võimalik märkida ennetavalt - et ei saa siis, kui  - teatavaks teha vahetult - et ei saa, kuna/ ei ole õigust saada - kuid ka tagantjärgi - et ei oleks tohtinud saada.

Hea ja kuulekas olemine ja enese selliseks sundimine tähendab tegelikkuses enese müümist – inimene lubab, kellelgi teisel, teadlikult oma piire rikkuda – ta usub, et tema ei saa/ ei tohi teisiti – tal ei ole õigust/ voli/ võimalust teist keelata. Tema peab leppima sellise tegevusega, kui tema tahab midagi, enesele mitte kuuluvat, vastu saada/ kogeda – omada kontakti vanemaga/ olulise teisega – hea ja töötav kontakt on, kui hüve, millele niisama õigust ei ole - see tuleb välja teenida.

Ennast müüva inimese käsi sirutub kustutavate tegevuste/ vahendite järele – ta kaotab/ ähmastab seda osa endast, mis karjub EI ja tahab öelda välja, et minu piire ei tohi ületada. Enese tunnete, mis annavad piiride ületusest teada, kustutamiseks kasutatud lahendus teeb isiklike piiride ületuse talutavaks/ elamist võimaldavaks. 

Ennast müüv inimene kestab mingi punktini – ta surub end jõuga oma rolli raamidesse seal, kus ta peab seda tegema ja vallandab rihma seal, kus ta ei pea seda tegema siis, kui teda sealses, nö vabas Maailmas, takistatakse ise olemast – seal ja siis ta ei talu ühtegi Ei-d, mis tõestab, et tema ikka veel ja jälle peab lubama/ taluma isiklike piiridega mitte arvestamist.

Rääkimata argisest elust, siis tegelikkuses rikub ka Maailmas käiv sõda, kestev nälg, pidev valu tekitamine, toimuv vägivald, tahtlik reostus jne iga Maa peal oleva inimese isiklikke piire – inimene elab teadmises, et tema ei saa, midagi toimuvas muuta – tema Ei ei aita - kõik kestab edasi.

See inimene, kes ei saa öelda EI/ kelle EI ei pea - kogeb, et temaga, temale olulises, ei arvestata. Kui inimene ei saa - muuta enesele vajaminevat/ muutuda, enesele vajamineval moel, teiste silmades – kuid talle on see teine/ see koht oluline, siis ta vaibub/ siis ta muudab ennast. Kui teda tahetakse muuta/ takistada olemast-muutumast, kuid see teine/ see koht ei ole talle eluliselt oluline, siis ta hakkab muutma seda teist/ ennast ümbritsevat.

Isiklike piiridega segadus tähendab sageli seda, et inimene ei ole teadlik toimuvast – ta ei mõista vahet teha endal, kui inimesel, kes valib rolle ja endal, kui rollil – ta ei mõista, millises rollis olles, millises rollis olevana, tema reageerib - tal puudub enesest selgus ning ta ei võta enese, kui inimese, eest vastutust.

Selle asemel, et selline inimene valib tegeleda Maailma, teiste ja enese muutmisega sobivaks ja mõõtude järgi vastavaks ning mingil põhjusel valeks nimetatu kontrolli all hoidmisega – tuleb tal olla aus ja vaadata endasse, et leida ennast iseendas üles ning teha teatavaks ja nähtavaks enese isiklikud piirid - tal tuleb jätta kõrvale oma rollidesse, kui enesesse, panustamine, et tegeleda enese kasvamisega inimesena - tal tuleb vaadata otsa oma väärtushinnangutele ja põhimõtetele ning valida luua ennast enamana - panustada sellesse, mis toetab enese ja teise, kui inimese, kasvu ja keelduda aitamast kaasa nii enda, kui ka teise, kui inimese, vähendamisele.

Marianne

13.12.2024.a

Pahupidi pööratud tegelikkus V - Valede Meister

 

Öeldakse ja mõeldakse, et inimene on uhke. Öeldakse ja mõeldakse, et inimene on rumal. Öeldakse ja mõeldakse, et inimene on jonnakas. Öeldakse ja mõeldakse, et inimene teab oma kohta. Öeldakse ja mõeldakse, et inimene laseb enesel, kui vaibal, talluda. Öeldakse ja mõeldakse, et inimene on igas pulmas pruut/ peig.

Välja öeldu või mõtetes mõlgutatu edastab info – selles omaduses/ käitumises seisnevad selle inimese piirid või näivad need üldse puuduvat. Mida enam on piire seda keerulisem näib inimesega seonduv. Mida vähem on piire seda lihtsam tundub temaga ühes olemine. Tundub ja näib – oleneb, millisest vaatenurgast vaadata ja kuidas neid tõlgendada ning mida piiride olemas olemine või puudumine takistab või soodustab.

Isiklikud piirid takistavad kõige enam inimest ennast – tema ei saa ja tema peab – tema ei saa seda, mida tema tahab/ vajab ja tema peab seda, mida tema ei taha. Isiklik piir tähendab järjekordset tõdemist/ uskumust – mina ei saa olla Mina – mind takistatakse/ minule osutatakse/ mind muudetakse – mina olen/ mina pean olema see Kes mina ei ole/ olla ei taha – mina pean, sest mina ise ei saa seda olemist muuta/ vahetada – mina ei saa olla Kes ..., sest mina ise selle olemiseni ei ulatu.

Isiklike piiridega toimuvas on oluline see, milles need seisnevad ja, kellele paneb inimene vastutuse nendega seonduva eest – kas iseendale, kelles ilmneb piiratus või sellele teisele, kes tema piiri ületas/ tema piirist talle teada andis. Väga kerge on tõusma pahane ja vihane meel ning liigagi lihtsalt võetakse kasutusele torin või salvav sõna või jäätav pilk või solvunud vaikus või vägivaldne vastus – selles kõiges on sõnum sees - teine on osaline/ teise pärast.

Huvitav on tõdemus, et osade enese piirideni pole inimene ise veel kasvanud, kuid teised tema piirid on ajale ja ka temale endale jalgu jäänud ning mõningad tema piirid ei ole üldsegi tema omad. See tähendab, et inimene seab/ vajab piire, mille olemas olemise õiguses ta kahtleb – ta ei julge seista enese koha peal ja öelda teisele välja seda, mida ja kuidas too ei tohi/ ta ütleb oma piiri välja, kuid talle näib, et tema on sellega teisele ülekohut teinud. 

See tähendab, et inimene hoiab alles piire, mida ta vajas/ kasutas lapsena – ta valib vaidlemise, st möödunu jonnimise/ ta keeldub vastutusest ja otsib-vajab seda, kes seda tema asemel teeks. See tähendab, et ta piirab end kellegi teise keeldudega ja sunnib olema vastav kellegi teise/ kindla keskkonna/ ühiskonna normidele, väärtushinnangutele ja tõekspidamistele. Selles kõiges räägib tõde, et inimene ise ei ole enesest, kõiges ja alati, teadlik ja tema enesekehtestamine ei ole sageli ajakohane ja faktipõhine ning ammugi mitte eluterve.

Enese jaoks valede, ülekohtuste, ebaõiglaste, häirivate piiride olemas olemise ja enesele vajaminevate, oluliste piiride puudumise ilmnemisel tegeleb inimene tunnete tasandil reageerimisega – emotsionaalne häiritus segab selguses püsimist. Kommunikatsioon enesega on häiritud – inimene ei saa toimuvast üheselt aru – ta kogub/ salvestab/ kogeb ja edastab endale vastuolulist või teiseks nimetatud/ pahupidi pööratud infot.

Kui inimese sees on segadus ja/ või ta kogub infot eesmärgipäraselt ning kasutab ja näitab seda enese jaoks sobivaks tuunitult, kuid tema ise ei ole sellest teadlik või ei taha ta tegelikku ennast välja näidata, siis ta ei ole võimeline avatult ja selgelt enese kohta infot välja andma ega ka ümbritsevast vastu võtma. Ta ei ole see, kellega räägitakse/ kellena teda teatakse/ kellena teda nähakse/ keda näidatakse – ta ei taha, et temast teadlikud ollakse ja tema ennast teistele nähtavaks teeb.

Inimese tegelikud piirid on väga oluline info – on oluline, et need on selgelt ja üheselt mõistetavalt paika pandud ja välja öeldud. Isiklikud piirid ei ole mõeldud, kellelegi teisele, liiga tegemiseks ega teistelt vähemaks võtmise jaoks - kuigi see võib nii tunduda, vaid need annavad teada inimese valikutest, ressurssidest, vajadustest ja väärtushinnangutest. Inimene ja tema Maailm – inimene ise on sellisena ja tema Maailma sees on sel moel.

Lihtne ja selge. Nii tundub ja sel moel näib. Keeruliseks läheb siis - kui inimese poolt edastatud infot ei kuulata ja sellega ei arvestata/ kui info, mida edastatakse, on sageli ja/ või vastupidiseks muutuv ning see ei ole selge, sest seda on moonutatud/ kui aus, oluline ja vajalik info jäetakse olulisel-küsimise hetkel välja ütlemata. Keeruline on see siis, kui inimene paneb paika oma piirid, kuid ei arvesta teise omadega – ta tahab teise elus/ teisega seoses õigusi, mida tema ise teisele keelab või ta ei arvesta teise piiridega, vaid nimetab neid valedeks ja karistab teist nende olemas olemise eest.

Kõige ebaõiglasemad on isiklikud piirid siis, kui inimene edastab enese kohta infot sel moel ja suuruses, et usutakse tema olemas olemist – usutakse, et ta on teise inimesega koos sellepärast, et ta tahab olla ja on valinud selle inimese enda ellu – kuid tegelikkuses ta on nähtaval, sest kasutab selle inimesega seonduvat, kui võimalust või ta on kohustatud seda tegema.

Jah, see inimene valetab nii endale, kui ka teis(t)ele, kuid inimene ei suuda igavesti ja kõiges valetada – vale tõuseb nähtavale, sest valetava inimese piirid ilmnevad kohtades ja ajal, mis peaks näitama ühendust ja ühes olemist, kuid teise ette tõstetud või teise teed takistav piir annab teada tegeliku kauguse ja ühenduse mõtte – ei ole olemas seda ega sel moel, mida ja kuidas valetav inimene teada on andnud.

Segadus ja häiritus – kindlusetunde vajadus – selleks, et enesele, teise inimesega seonduvas, õige kaugus valida ja suhte sisu/ tähendus paika panna, on vaja selget ja ausat infot – mis ja kuidas on see, mis on päris.

Valetav inimene on manipuleeriv inimene – senikaua, kuni temal on seda suhet/ teist inimest rollis olevana vaja – mõnikord on vaja suhet, kuid ei inimest rollis olevana või siis ka vastupidi – inimese, kui rolliga seonduv on oluline, kuid ei suhe temaga, seni ta valetab – ta väidab, et tema on olemas ja panustab – ta toob välja näited, kuidas tema on olnud ja andnud ning teise heaks teinud – on oma aega ja raha panustanud – ta toob välja selle, mida saab üles lugeda, millel on kokkuleppeline väärtus olemas ja seda saab faktiliselt tõestada – sõnumiga, et teine on tema võlglane, tahab ta teada anda, et tema on teise jaoks olemas olnud. 

Reaalset väärtust omavaga panustamine tähendab, et tema on maksnud enda osa suhtest kinni ja sellepärast on tal olnud õigus kasutada seda võimalust/ kohustust enesele sobival moel ning osaleda selles enesele vajamineval/ võimalikuna oleval viisil ja ajal - valida enese järgi ja otsutada enese jaoks. Võlale osutamine tähendab, et ta näeb ennast selle suhte omanikuna - temal on teise üle õigus - temale ei tohi keelata ja temalt ei nõuda seda, milleks tema nõus ei ole.

Sama soojaga keerab ta loo pahupidi selleks, et tähelepanu enese tegelikkuselt ära viia - teine ei saa toimuvast õieti aru/ teine on ise süüdi, et temaga piire panevalt käitutakse/ teine ei ole rohkem ära teeninud. See kõik näitab, et mõiste ja alus, miks koos ollakse, seisnevad täiesti erinevates asjades – see inimene, kes valib hoida teist enesest kaugel ja nimetada seda suhteks, ei mõista avatud läheduses jagatavat ega näe selles väärtust.

Tegelikkuses ta ei ole suhtes, vaid suhtleb teise inimesega enesele sobival moel, valitud viisil ja ajal. Suhe tähendab, et seistakse kõrvu – ollakse võrdsed ja soovitakse koos olla – teine inimene, inimesena ja rollina, on oluline. Enese kauguses ja suhte tähenduses hämav ning sellesse panustamise üle vaidlev ei vali teise kõrval seista – ta ei vali ega taha selle inimesega sellist lähedust.

Lihtsat ja rahus olevat suhtlemist takistavaks teguriks saab see, et teine usub, sest teda on suunatud uskuma, et valetaja on temaga suhtes – temale edastatud, ühises olemas olev ja/ või tema enda poolt tõlgendatuna annab info selleks teadmiseks aluse. Kuid sellest, et midagi on valesti annavad teada inimese vajadused, mis ei leia selles suhtes lahendust ega toetust – tema jaoks ei ole seal seda, mida väidetakse olevat – olemas olev ei ole olemas sellisena, millisena seda näidatakse olevat jne.

See ei ole aus ühes olemine – mõlemad kannatavad selle käes. Enese kohta valetavad inimesed avastavad ennast sageli lõksust – nad on oma valede lõksu kinni jäänud – nende elus on inimesed ja nendega on seotud kohad, kellega nad ei taha ühes olla ja millest nad ei taha osa olla. Nad näevad, et just suhte teine osapool hoiab neid lõksus ja ahistab, vabadust võtvalt, ja nõuab ülekohtuselt - teine tahab lähedust ja ühes olemise tõestusi, mida nemad ei ole valinud anda ega ole nõus teostama. 

Nad ei taha ennast nähtavaks teha, kuid nad tahavad enese jaoks valest vabaks saada – nad tahavad, et see vale teine või vale koht neid vabaks annaks – sellepärast otsivad ja loovad nad põhjusi, miks nad ei pea vale teisega koos olema – nii nad otsivad ja loovad põhjusi, et teine selle sammu ise ära teeks – teeks nähtavaks selle, mis ja kuidas on päriselt – teeks seda nii, et nemad jääksid enda standardite ja ümbritsevate silmis õigeks ja puhtaks - valede meister ei olnud vale,

Suhtlust suhteks väitev inimene ei ole läbinud õppetundi, kuidas suhelda sel moel, et enese piirid on paigas ja välja näidatud, teise inimese piiridega on arvestatud ja nende kahe vaheline suhtlus jätkub inimesi ausalt ja austavalt kohtlevalt. 

Seni läbimata õppetund tähendab, et see inimene ei mõista olulist – tema enese isiklikud piirid ei anna õigust teise inimese vähendamiseks – teise inimese vägivaldseks kohtlemiseks ega temaga halvustavalt suhtlemiseks ega tema kohta valetamiseks – enese valede õigustuseks ei ole õigust, kellegi teise arvelt ennast tõsta ning õige ja paremana näidata. Sellel inimesel ei ole selge, et temal on vastutus mõista enesega toimuvat - mida ja miks tema ise on valinud - sama oluline on kohustus olla viisakas ja mitte ületada temale, kui inimesele/ kui rollile seatud piire ning arvestada heade ühes olemiste tavadega. 

Seda õppetundi ei ole läbinud need inimesed, kes tunnevad ennast oma rollide lõksus olevatena - ollakse Emad, Isad, Lapsed, Õed, Vennad, mingis astmes sugulased, abielus/ kooselus olevad Mehed, abielus/ kooselus olevad Naised, Sõbrad jne - mis tähendab, et neil on olemas roll ja sellest tulenev rollipartner, kuid nad ei taha (enam) seda partnerit enesega ühte olema - nad ei taha ennast selles ühenduses teostada ega teist kogeda.

Eenese sees oleva keeldumise ja vastumeelsuse pärast kogevad nad ennast lõksus olevatena - nad ei saa vabaks ega oska viia seda ühendust, avalikult ja tegelikkuses, enesele sobivale kaugusele ega suuda seda enese jaoks õige sisuga paika panna. Senikaua, kuni nemad ise ei ole ennast vabaks murdnud, neid ei ole vabaks antud, nad ei ole enese tegelikkust mõistnud - esitavad nad oma rolli rollina. 

See, ühe rolli sees mängitud, samanäoline roll on enese tegelikkust varjav ja moonutav mask ning kuub, sest nende tähenduses on sellel suhteseotusel hoopis teine sisu - nende rollipartner ei kanna enam alguse ühenduse nimetust, vaid hoopis kellegi teise oma - enese läbitöötamata kogemuste ja enesele keelatud tunnete alusel on tegemist Vaenlasega, Valega, Allutajaga, Häbiga jne - see on ka põhjus, miks nad ei vali seda teist näha inimesena - nemad ise ei koge ennast inimestena, vaid  Ohvrina, Haiget saanuna, Solvununa jne. 

Nad kogevad ennast selliste rollide kandjatena, sest neid on petetud - nende osaks sai midagi sellist, mida selles rolliühenduses ei oleks pidanud kogema - neid nähti, näidati ja käsitleti kellegi teisena. Osade puhul on see väide tõene, kuid osade puhul on tegemist aegade ühendamisega või aset leidnu ümber projitseerimisega - valeks nimetatud teine annab võimaluse, enesele sobival/ vajamineval moel, elada läbi enese suletud peatükk. See tähendab, et inimestena kohtumise tasandini ei jõuta, sest isiklik piir tuleb vastu.

Marianne

12.12.2024.a