Pahupidi pööratud tegelikkus I - Isikliku hügieenini viiv künnis

 

Inimesel, kes on kõndimas enese teel, on, aeg-ajalt, oluline peatuda ja tasakaalustada ennast – oluline on enese ajas tagasi vaadata – avada uuesti need kohad, kus kunagi avalduti tunnetekarussellil pööreldes ja põrkudes ning kuhu omal moel kinni on jäädud.

Oluline on vaadata möödunule otsa uue teadmisega – leida üles selgus ja võtta vastutus ja teha otsus – mis see oli, mis toimus, miks ja kuidas see oli – kuidas oli siis, vahetult kogedes - kuidas on nüüd, kui on enam mõistmist ja oskust vaadata toimunut tervikuna – enese osa/ kellegi teise osa/ enesega toimunu – sisemised põhjused/ välised põhjused – oluline on nimetada ja öelda välja see, mis ja, miks, tegelikkuses, aset leidis.

Sirged teed osutuvad sageli käänulisteks ja vahel lõikavad, ootamatult, kellegi teise rajad enese tee sisse – see on võimalus kohtuda enese vana Mina-ga selleks, et lahendada möödunu oleva aja teadlikkusega. Sellised on kohad, mis korduvad ja, mis äratatakse ellu, kui ise või loo teine osapool pöördub tagasi, et enesega seonduvale selgust saada ja toimunule, teisega ühendatud, tähelepanu pühendada.

Ennast avav inimene on täis iseennast – enese sisse on suletud liiga paljugi. Ise ollakse olnud toimetamas – enese lugu/ lood on olnud elavad, kuid paigal püsivad, sest teist osalist ei ole olnud omal kohal seismas.  Igas, enese või ka ühise jaoks, lõpetamata jäänud loos on osalisi enam kui üks - selleks, et näha ja kogeda ennast ning selgust saada toimunus on vaja tagasi seda teist/ neid teisi, kes siis oli(d) olemas ja kohal ning kaarte segamas ja välja käimas.

Teise osalus ja panus on puudu jäänud – seega ei ole lugu lõpetatud, sest selles ei ole tasakaalu saavutatud – vastutus ei ole jaotunud õiglaselt ja üks osapool on kaotanud rohkem, kui teine – kaotajale on märk külge jäänud – temale, kui Inimesele, on selg keeratud/ EI öeldud – tema tegu/ olemine on samastatud temaga – ta ei saa enda möödunust vabaks, sest loo teine osaline ei vali lugu eneses avada/ selles, oleva aja teadlikkusega, osaleda.

See inimene, kes ei vali tasakaalustamisse panustada - osaleda/ avada/ üle vaadata - ei taha möödunus toimunu tulemust muuta – tolle aja otsust, enese ja teise kohta, välja vahetada. Ta ei vali olla Mina ja Sina, kes on koos ja kokku Meie, vaid jääda eraldi - Sina ja Mina, kes seisavad vastamisi - Vaata – mida Sina Minuga tegid! Vaata – kuidas Sina Minuga olid! Mina kannatasin, kui kogesin Sind!

Tasakaalustamata lugu, mis on elus, sest määrab, endiselt, ühises ruumis toimuvat ja osapooltele osaks saavat, tähendab suletud/ maha vaikitud ja ära tundmata tundeid – see on meeletu kogus segast energiat. Tunnetes tormeldes, emotsionaalset häiritust kogedes – tundeid on korraga liiga palju, nende poolt edastatud informatsiooni on liiga palju ja mõistus keeldub seda kõike vastu võtmast ning ega osatagi, ise, teist ja ka ennast mõista ning ennast ja toimuvat ära tõlgendada.

Aga Mina ... aga Sina .. - kui suletuna seisnud lugu juba avaneb, siis tahavad mõlemad osapooled endale tähelepanu – tahavad välja öelda seda ja näidata selle, mis nendega oli ja, kuidas nad ennast tundsid/ tunnevad – nad vajavad selleks aega, rahu ja toetust ning mõlema paigale jäämist.

Kuid võisteldes, ühe ja sama, – ühiselt suunatava tähelepanu pärast ning tundes hirmu, et lugu saab taaskord suletud veel enne, kui nemad on ennast tühjaks saanud teha, ei taha nad anda teisele ruumi ja aega – nad mõlemad vajavad, et teine püsiks paigal ja kuulaks ning mõtleks kaasa – näeks toimunut/ osaks saanut nende endi silmade läbi – mitte ei annaks hinnanguid ega teeks teatavaks otsuseid, ainult enese jaoks ja pärast, ning enese osa sellest, et sel moel on ja olema sai, välja jättes.

Selline, korratu ja üheaegne, emotsioonide poolt värvitud ja segamini aetud info väljapaiskamine, tähendab tunnetest moodustunud karusselli – pööritab, sest süda on paha, kuid väljuda ja kinni pidada ei saa/ ei tohi – senikaua, kuni teine on olemas, on alles võimalus, et toimub muutus – lõpuks ometi on võimalus enese möödunust vabaks saada, sest on võimalus, et lugu saab lahendatud.

Karusselli loomine ja käigus hoidmine tähendab energia kasutamist – enese energia tunneteks nimetamist ja vajamineva juurde tootmist. Ühel hetkel saabub tundeväsimus, sest selline tegevus väsitab – ennast on hoitud töös ja energiat on kaotatud suures koguses ning erinevat infot on liiga palju ja selles puudub selgus ning kord – mis on algus, mis on tagajärg – kelle samm oli enne või tuli pärast – kus ja milles ollakse ise, kus ja milles on teine, keegi veel jne.

Tunnetekarussel, teisega ühes olevana, tähendab, siis kui mõlemate ajud on lühises ja teisele reageeritakse ning ennast väljendatakse viha ja raevu kasutades ning valu ja abitust kogedes, traumaatilist kogemust mõlemale. See on sõja pidamise ning oksendamise ja prügikastiks olemise kogemus – ei ole austust, koos olemist, rahu, tunnustamist, toetust, väärikust – ollakse kaheksi koos olles teineteisele kõige kaugemad inimesed Maailmas – edastatud info ei jõua kohale, sest seda ei võeta vastu/ see muudetakse ümber.

Tavaliselt on need inimesed, kes valivad tunnetekarusselle, sellise tegevusega harjunud – see on olnud nende normaalsus, kuidas pingeid ja segaseid olukordi lahendada - st leevendada. Mõni on selles väga osavaks saanud – ta osaleb toimuvas – osavalt teise inimese trigeritele vajutades – kuid ei anna enda energiat ära.

Piltlikult öeldes on ta õppinud seina vahele ehitama nii, et teine ei ulatu temani – teine võib oma tunnetes väljenduda, kuid tema ei käivitu enese kaotuseni. Ta on osav teist pööritama sel moel, et ta püsib rahulikuna ja isegi heatahtlikult naeratavana, kuid teda annab ära see, et ta teeb seda irvega või sarkasmiga ja vähendavana. Ta saab olla ka eemale hoidvana ja külma ning üleolevana. 

See tähendab, et ta ei osale kontaktis selle seotusega, milles teema on tõusnud, vaid enesele valitud rollina, mis annab talle võimaluse näha ise ja teostada ennast teisest üle olevana. Selle rollina väljendatud info annab ka teisele teada, millisena ja kuidas rolli valinu on valinud teist ja lugu näha, sellega tegeleda ja, kuhu välja jõuda – ikka enesele vajaminevani.

See inimene, kes tuleb enese elus toimuvaga ja oma elu looga toime siis, kui ta on mingis kindlas rollis olevana, on sageli ennast selle rolliga samastanud – sellest on saanud tema Mina ja see Mina seisab eraldi teis(t)est samas olijatest – isiklikust mätta otsast vaadatuna tähendab see teisega vastamisi seismist, kuid ei kunagi - tegeliku iseendana nähtaval olevana ning päriselt kõrvu ja ilma piirideta/ rahus olevana-rahu teinuna - Meiena olemist.

Sellest tulenebki, et kui ühendava loo teine osapool avab teema ja astub lavale, öeldes – Mina ja Minu-ga – siis tema ei nõustu endast vaikima ega ennast kõrvale jätma, vaid tahab samal moel tähelepanu osaliseks saada, et lugu enese jaoks tasakaalu asetada.

Seal, kus laval seisab teise inimese Mina, kes pöördub tema poole isikliku teemaga, mis puudutab ühist/ ühes olemist - ei vali ta olla selle teisega Meie, vaid alati Minana. See on põhjus, miks tegemist ei ole ühe ja sama looga/ eesmärgile jõudmisega, vaid kahe eraldi seisva looga, millel on kokkupuutepunktid olemas ja ühise tulemuseni ei jõuta sellepärast, sest tegemist on vastandlike eesmärkidega – rolli valinu panustab ja vajab enese, kui rolli, jaoks, kuid ei teisele ega teise pärast, sest see tähendaks selle rolli, kui iseenda, kaotust. 

Ja sellepärast, et enese Mina, kui rolli, olemas olemise kinnituseks, on vaja teist enese rollile partneriks, siis ei saavuta selle teise inimese poolt edastatud isiklik ja toimuvat valgustav info kunagi eesmärki - teda ei nähta ega kuulata ega vajata sellisena - rolliga samastanule on vaja, et selle teise tegelikkus saaks pahupidi pööratud - too usuks end olevat sellena, kellena teda väidetakse olevat ning tema ise näeks ennast ja oma tegusid/ olemisi sellistena nagu neid väidetakse olema ja tehtud saanutena. Inimese käsitleja eesmärk on hoida inimest sellises äraspidises olemise ja tegelikkuses  kinni nii nagu see oleks tema päris elu.

Marianne

03.12.2024.a

Suguvõsa elavad surnud

 

Inimene valetab selleks, et mitte rääkida tõtt – valega varjatu on tõsi, millest valitakse vaikida. Valetamine ei tee tõde olematuks – kui inimene ei saa/ ei pea enam valetama, siis ta teeb oma tõe teoks.

Inimese elus võib ja saab ette tulla, et tal on olemas seotus(ed), milles tema valetab/ milles talle valetatakse. Sel juhul hoiab inimene elavana seda, mida ta ei vali/ millesse teda ei valita. Sel juhul hoitakse inimest oma elus alles, kuigi teda ei valita. On harjumus, on vajadus, on kohustus – kuid ei ole vabadust ega nähta võimalust ega ka põhjust ühist teed jätkata – ei ole soovi ühiseid – Meie koos - mälestusi luua.

Inimene võib ja saab olla ühes – kasutada suhet/ kasutada inimest – olla olemas, kuid mitte tahta seda, kes, mis ja kuidas olemas on - on midagi, mis takistab teda EI ütlemast – Mina ei saa! Mina pean! - ja seega, ta valetab teis(t)ele ja ehk ka iseendale, kuni tema on teisega veel seotud, sest tema ise ei ole veel täielikult lahti lasknud.

On ühes olemisi, mida talutakse ja ise ei taheta, kuid millele ise – sirgelt ja selgelt - ei öelda EI. Valetajale välja öeldud EI toob nähtavale tõe – ei valita muuta ega valita muutuda, vaid valitakse ära minna – loo lõpetatuks lugeda. Lõpuks ometi on vabaks saadud – soov, et, seotust alles hoides, muudetaks enese käitumist selles, annab põhjuse avalikult keelduda ja suhteseotuse lõppenuks lugeda. Sel moel teeb ennast teoks inimene, kes enam ei vaja, kes ise on juba mujal ja, kelle ellu ei jää tühja kohta.

See tähendab, et inimese elus olnud suhted, mis kunagi olid reaalsuses olemas, jäid seljataha. Kuid ometi jäävad need seotused kestma, sest need on saadud sünniga ühes või ise endale valitud või enesest alguse saanud. Kuid need seotused ei ole elusad, sest neis puudub liikumine – energia ei voola – see on peatatud/ see on keelatud/ sellest on ära öeldud.

Inimene, kes on valinud ja oma otsusest teada andnud – enam ei ole kahtlust ega ka segadust – omadel põhjustel ta ei vali ühendust – kui ta enam ei pea/ ei saa valetada, siis tema poolt on teise inimesega ühes olemisele punkt pandud. See tähendab, et enam ei valita, mitte ühtegi rolliühendust, selle konkreetse inimesega, teostada ega alles hoida.

Jah, see inimene on elus, kuid omal moel on ta surnud. Teisele poole lahkunu ei võta energiat elavatelt vähemaks, sest tema on ära seal, kuhu ta kuulub – elav ja surnu ei ole elavalt ühes. Elav surnu on energia kadu, sest teda tuleb ise elavaks luua. Temaga koos olemine võtab vähemaks, kuid ei anna vastu. Selle, kes on, inimesele ja seotusele temaga, EI öelnud ja selle ka teostanud, selle valimine ja tema kõrval seismine ja temaga suhtluse alles hoidmine on enese eluenergia ära andmine – see on millegi elutu elavana hoidmine – elav surnu ei anna edasi ega tagasi elavat energiat.

Elav surnu on suhtest ära läinud – ta on mujal. Sellepärast temaga koos olemine tähendas ja tähendabki suhet tasakaalustavate vajaduste esilekerkimist ja nende alles jäämist – teda ei ole seal ja selles, milles ta oli justkui olemas/ väitis end olemas olevat. Elavale surnule on omane, et ta valetab – see tähendab, et tema ei tee endaga seonduvat nähtavaks, sest see näidanuks välja tema tegelikud piirid ja panuse - koha, kus ta on ja selle, milles ja, miks ta osaleb ja selle, mida ja, kuidas tema elus hoiab.

Valetamine – enese Ei väljaütlemata jätmine, kuid selle teostamine – märgib ära inimese, kes oli kogenud väljapääsmatut olukorda – enese piiride paika panemine ja nende sees, teis(t)ega ühes, turvaliselt olemine ei olnud võimalik. Kui inimene ei saa, enese jaoks valest, füüsiliselt ära minna, siis ta läheb ära vaimselt ja energeetiliselt – see tähendab, et ta on ühendatud, kuid ta ei teosta seda ühendust – kuna ta ei anna, siis ta ei saa ka vastu, sest energeetiline ühendus, mis tasakaalustaks toimuvat, ei tööta.

Sellisel juhul inimesed vahetavad väärtusi, mis on võimalik – EI ütlemist vajav annab ise või näeb, et temalt võetakse ära seda, mida saab üles lugeda – antakse raha, panustatakse aega, jagatakse olemas olevat – kuid kogetakse, et sellele ei saada vastu samaväärset – enese oma kasutatakse ülekohtuselt ja vähemaks võtvalt ära. 

Tegelikkuses võtab EI öelnu ise teis(t)elt vähemaks - ta võtab selle, mille peab enesele kuuluvaks - teise inimese. Kuna ta on olemas ja näeb enese poolt ära antu kogust, kuid samas tunneb, et tema poolt antule ei saa ta väärtust vastu, siis talle jääb alati vähem ja teine tema võlglaseks. Ta kasutab koos olemist EI ütlemise põhjuste kogumiseks ja kaude välja ütlemiseks – näitab teis(t)e valena olemist – vähendades seda, kellega ollakse seotud, kuid keda ei valita, teostatakse suhte lõhkumist, sest andes ei panustata inimesesse ega tema kasvamisse.

Teisele inimesele, kui rollile ja inimesele, EI ütlemine tähendab, et seda teemat enam enese ellu ei valita, kuid see tähendab ka seda, et see ei ole kahepoolne otsus, vaid ühe osapoole takistava/ lõpetava otsuse teoks tegemine. See tähendab, et sellisel inimesel on läbimata oluline õppetund – seotus jääb elavana alles ka siis, kui läheduse aste ja jagatav/ panustatav sisu/ väljendus on muutunud – Meie jääb alles.

Rolli ühendus, mis märgib ühendust suguvõsa süsteemiga, tähendab alatiseks Meie-na olemist ja Meie-ks jäämist. On inimese töö iseendaga, et see tähis jääks elavana alles – ühendama ühte seotuid sel moel, et enesega seotud inimes(t)ele ei ole öeldud EI. 

Inimesed, kes valivad rollidel põhineva maailma selleks, et anda endale võimalus luua oma süsteem/ osaleda, kellegi teise süsteemis – ei seisa elava energia ühendusena – suguvõsa süsteemi jaoks on nad elavad surnud, kes lõhuvad oma mängudega seda, mis on olemas selmet hoida seda alles ja anda see elutervelt edasi. 

Need inimesed ei teosta oma inimsuse parimat võimalikku ega taha, et seda saaksid teha teised - nad ei toeta Inimest enese kõrval - nad valivad enese Mina, rollina, et sellele tähelepanu saada ja seda kasvatada. Selle Mina kõrval ei ole kohta sellele teisele, keda ei valita enese jaoks ise välja. See tähendab, et sel moel teostatud Mina ei seisa suguvõsa süsteemis oma kohal, vaid see paikneb selles süsteemis, mille see inimene on ise endale loonud/ üle võtnud/ valinud. 

Sellel inimesel ei ole pidet ega juuri - ta näeb ja tunneb, et on üksinda, sest sel moel ei saa mitte keegi tema piire rikkuda ega teda väljapääsmatusse olukorda panna. Tema tugevus on tema nõrkus, sest ta ei ole seal, kus on tema koht ega ole ta see, kes ta on - tema vajab tähelepanu, et olemas olla.

Marianne

02.12.2024.a