Mäletan seda aastate tagust, ühes olemist, ajana, mida kirjeldasin tol korral, kui kastis olemisena. Kasti sees oli, minu jaoks, selle suhte ainus vaba ruum. Tänases mõistsin, et kast tähendas tegelikult piire – EI-sid – mis olid minu jaoks maha mõõdetud. Neid piire ei tohtinud mina rikkuda ega neist üle astuda – siis sain karistada. Nüüd oskan ma selle kasti sõnadesse ümber panna.
„Ei – mina ei räägi oma elust Sinule. Ei – mina ei jaga oma tegemisi ega inimesi Sinuga. Ei – mina ei arvesta Sinuga st ei anna aru, mida, miks, kuidas ja millal valin teha või olla – isegi mitte siis, kui see aeg on Sinu lastega koos veetmise jaoks mõeldud. Ei – mina ei vastuta millegi sellise eest, mida ei ole ise endale valinud – suhet Sinuga ei ole valinud. Ei – mina ei võta vastutust selle eest, mida või kuidas Sina ütled, et olen teinud – nimetan seda süüdistamiseks. Ei – mina ei muuda ennast Sinu pärast. Ei – ma ei austa Sind ega küsi Sinu arvamust. Ei – ma ei arvesta Sinuga – ei küsi Sinu käest abi ega anna võimalust tasakaalustada enda poolset andmist.”
Need Ei-d olid kõik olemas ja lisaks veelgi enam, kuid neid ei öeldud välja konkreetsete ja üheselt mõistetavatena. Neist anti teada tundereageeringutega, nähvavate sõnadena, kõrvetavate pilkudena ja eemale tõukava vaikusega ja seda kõike tehti minu territooriumil - minu kodus ja minu perega ühes - see oli ainus koht, kus päriselt kohtusime. Väite peale, et on olemas piirid ja takistused ning segavad teemad, öeldi, et kujutan ette ja midagi sellist ei ole ega tehta – minu tõde eitati.
Need Ei-d tähendasid seda, et minul oli väga halb olla – see suhe ei olnud üldsegi hea - seda ei saanud tasakaalustada – mina ise ei saanud seda suhet enese jaoks heaks ja turvaliseks paigaks teha - isegi see ei lugenud, et olin oma kodus ja mitte teise territooriumil. Ma küll mõistsin, et ka teisel ei olnud hea, kuid tema ei teinud koostööd, et meie ühes olemist parandada.
Nii oligi, et minu jaoks väljapääsu ei olnud – olime sugulusest tuleneva rollidepaarina seotud - oleme, ühe ja sama ema tütardena, õed – seega, jäi minu osaks leppida ning vaikida, sest tõsise ja hooliva arutelu võimalus puudus või kui ütlesingi välja, et ei taha sel moel olemist ega ole hea, kuidas teine valib teha, siis teine kargas ninna, vaikis või lihtsalt lahkus.
Just seda lahku minemist ma kartsin ja selle nimel püsisin paigal – jep, selles piiridega märgistatud kastis. Igal moel proovisin õige olla ja mitte eksida. Õudus ja ahistus kestis, sest ikka ja jälle osutusin valeks – ületasin kasti piire, sest teine ei olnud oma õigeid piire minule teada andvalt paika pannud, et saaksin ja oskaksin nendega arvestada. Tema teadlikult varjas omi ega arvestanud minu omadega.
Kartsin lahkumist – lahku minemist, kuid tegelikkuses oli teine juba ammu lahkunud – side minuga oli karistus, mille eest tuli minul maksta. Teda ei olnud selles suhtes, kuigi ta käis, aeg-ajalt, kohusetundest kohal. Tema ei panustanud suhte hoidmisesse ega selle kvaliteeti. Ilma tema poolse ausa infota ei saanud ka mina seda teha.
Tuleb tunnistada ega see polnud ainus selline suhe – emaga oli olnud sama moodi. Samal moel olid piirid ees – ühes olemine oli kohustustest tulenev olemine – muu oli välistatud. Seal olid, üleastumist märkivad, vastused mitmekesisemad – jah, samal moel vaikiti ja naerdi välja, pilgati ja halvustati, kuid visati ka vett näkku, karistati ja keerati uks lukku, et mina ei saaks ära minna, öeldi, et - Ei ole Sinu asi! Tehti ka stseene – heideti põlvili põrandale, paljastati kael ja öeldi, et - Tapa ära! – oled vereimeja!, kutsuti valetajaks ja ajupestuks, keelati ära ühte ja teist – ka laetuld, et lugeda ei saaks. Seal oli veel piire ja Ei-sid.
Selles ja tolles teises, seotusest tulenevas, suhtes ei ole olnud minule kohta avarduda – võimalust luua ennast paremana – kogeda ja saada tänu olemas olemise eest – näha endas väärtust tervikule.
Kuna teine pidi mind kohustuse pärast taluma, siis mina pidin olema õige, kuulekas, alluma, alandlik, tänulik – teine pidi saama teha, mida tahtis – elada oma, frustratsioonist tulenevad, tunded minu peal välja. See oli minu kohustus - maksta iseenda kogemustega kinni selle eest, et teine oma kohal oli ja "suhet alles hoidis".
Kogu aeg on olnud olemas teadmine – teine on, igal ühes oldud hetkel, tahtnud olla mujal – mitte kunagi, päris minuga, päriselt koos. See oli otsus, mis oli ammu tehtud ja selle muutmine ei sõltunud minu tegelikest tegudest ega olemistest – tegu oli põhimõttelise EI-ga minu, kui inimesega, ühes rollipaaris olemise vastu – taheti vaba olla, kuid ei saadud - kui mind ei oleks olnud, siis oleks saadud vaba olla. Lähisugulastes ei ole olnud rahu, sest nad ei teinud iseendaga rahu – nende jaoks oli rollipaar vale – ema valiku tulemus sidus ka õe vale olemisega kinni. Kui oli võimalik, siis koos olemist välditi ega valitud.
Sel moel kaotasin iseenda – minu piirid ei pidanud – minu Ei-d ei püsinud – need sumbusid, väljaütlemata, minu sisse. Kuulatasin, vaatasin, ootasin – pisimgi hea tahte avaldus sai vastu võetud, et koheselt tänaksin st tasuksin, kuid ka kinnitusin, et hoida enese jaoks vajalik alles – lõpuks sain kogeda ühes olemist – teine nägi mind ja lõi ühenduse.
Kas iseenda kaotamine on väärt koos olemist sellise inimesega, kes ei hinda ühtegi osa minust ega minu teest? Tagasi, tühjusesse ja pimedusse, kukkumised olid valusad – mitte miski ei jäänud püsima – nägu vahetati teiseks, vahe tehti veel sügavam vahele, mitte midagi ära ei parandatud – öeldi, et - Ise oled süüdi! Sina oled süüdi!
Loomulikult on mul olemas teadmine, et olin ise ühte moodi teinud ja teist moodi valinud ning alati ei olnudki minuga ühes hea ega turvaline olemine. Võtan enese osa eest vastutuse - jah, olin ja jah, tegin. Kuid ma ei jäänud olema ega tegema - ma olen edasi kõndinud ja õppinud oma kogemustest - enam ma ei vali olla ega teha, sest ma ei vali enam olla sellisena nagu seal, viiekümne-neljakümne-kolmekümne aasta taguses ajas - mina mõistan enese sammude tagajärgi - minu vastutus.
Tõesti – Mina Ise olin ja olengi enese loo autor – kuna kuuletusin, siis võtsin teise mängu vastu ja mängisin tema loos minule jäetud rolli. See seal ei olnud mina, enese piirides vastuvõetuna. Seni, kuni mängisin, tundus, et sain selle, mida vajasin – teise tähelepanu tegi mind nähtavaks, kuigi see, millisena tema mind nägi ja teistele (ka minule endale) kirjeldas, ei olnud tegelik mina. See seal oli teise valik – valena olemise põhjendused, võrdlused temaga, hinnatuna tema (ainult minu puhul kasutuses olevate) kriteeriumide alusel, lisaks veel järeldused tema poolt oletatavast. Käsud ja keelud, justnagu koerale, vilede ja lühiväljenditega - kuuletusin, et vältida karistust - eemale tõukamist.
Kõik see oli vajalik, et võtaksin vastu vastutuse enese eest – ütleksin EI valele ja seisaksin ise enda piirides.
Enese osa eest vastutuse võtmine ei kaota ära teise vastutust tema poolt tehtud tegude, sõnade, valikute eest – tema osa eest selles loos. Jah, teine/teised on vaba(d) minema ja olema enese poolt valitud moel – kuigi, tuleb tõtt tunnistada, olen tahtnud, et teine ei pääseks minema, ilma enese poolt tehtuga kohtumist. Kuid ma ei piira enese vabadust ega valva ega hinda teise "karistust"- vastutus tuleb igal inimesel ise vastu võtta, kas selles või mõnes muus ajas – kogemused tulevad tema teele ja ta saab oma osa kanda, kuni ta sel moel valib – koorem jääb tema kanda seni, kuni ta on enese osa vastu võtnud - ta kannab ise ennast.
Enese ajalugu tõi kaasa prioriteetide paigast nihkumise – olulisimaks sai suhte hoidmine – igal tingimusel – see ei tohtinud katkeda minu tõttu – mina ei tohtinud olla vale – pidin sobima, meeldima, kuuletuma, vastama küsimustele ja nõudmistele. Oli uskumine, et kui mina olen õige, siis seotus püsib ega katke. Kuid ometi on olemas korduvad kogemused, et õigena olemise püüd ei ole päästnud ära vältimatust – ikka ja jälle mina, sellena, kes olen, olen osutunud valeks. Suhted ei ole pidanud – ühendavad sidemed katkesid.
Meeldimine ja sobivana olemine tähendasid, et mina ei võinud EI öelda, st valesti vastata – ei tohtinud piire ette panna – teise tunded olid esikohal. Kuna teisel piirid puudusid, siis minul tuli ära arvata ja mõistatada, mis ja kuidas oli tolle teise jaoks õige, siis selline olla ja teise vajadustele, tema jaoks, õigel moel vastata.
Avastasin selle, enda nn huvitava omaduse, sel hetkel, kui tori.fi-sse tuli sõnum – kogesin endas vastumeelsust avada ja näha teise reageeringut minu pakkumisele – kartsin ette, et mina võisin osutuda valeks – juba ette nägi järeldust, et kui oleksin teistmoodi kirjutanud/ olnud, siis oleks teine tulemus tulnud. Kõik see jooksis peast läbi veel enne, kui olin üldse sõnumi avanud. Olen võtnud teiste valikuid ja väljendusi isiklikult – minu pärast tehtud ja olema saanud.
Uskumuse – ühendus, mis loodi eesmärgiga ühendada – peab kestma igavesti või õige tulemuseni. See on olnud minu eesmärk, miks ja kuidas olen valinud oma samme. See tähendas, et jätsin kõrvale võimaluse, et teise oma ei ole sama, see võib olla, kuid ei pruugi – võib olla mõne hetke ja aja, kuid siis võib teine vahetada oma eesmärki. Ühendus tähendab ju oma koha otsimist, enese proovimist, iseenda kohta info kogumist ja seejärel ostustamist – kuidas edasi.
Tuleb tõdeda, et sideme kaotus ei ole eluohtlik – see ei kaota mind ära – teise inimese rolli vahetus võib tähendada, et ka mina võin vahetada lihtsalt rolli, kuid ka mitte seda teha. Tuleb tõdeda, et mina ei olnud peatunud ega mõtestanud toimuvat – mina nägin eesmärki, teekonnal, sinnani, tundsin midagi ja palju – peitsin oma tundeid – tegelesin ellujäämisega nagu põgenev uluk, kes kontrollib olukorda välises, et olla valmis selleks, milleks kunagi valmis ei olnud – nende, kellega olin ühte seotud, rolli vahetustest tulenevad reaktsioonid tabasid mind alati ootamatult.
Tuleb tõdeda, et mina ei olnud peatunud ega järgi mõelnud, et miks mina nõustusin vanglaga – mina ju ei tahtnud sellist elu. Enam ma ei valigi – selline seotus ei ole väärtus, mille nimel ennast kaotada. Sellised ühendused ei ole tähendanud vabaduse teed ja mitte ainult minule – saatuse vimka on ka see, et ega teinegi ei ole saanud vabaks, kuigi oli mind, enese ohutuse ja minust eraldi hoidmise nimel, „kasti pannud” – tema pidi valvama, neis kohtades, kus mingil põhjusel kohtusime, et kas lauad peavad ja vajadusel uusi juurde lisama ning vanadesse naelu juurde taguma - igast valvurist saab kord vang – iseenda otsuse vang.
Oluline ei ole suhte säilitamine, vaid suhte kvaliteet. Kui on olemas põhjus ja vajadus seda ühes olemise kohta parandada, kuid sellest hoolimata suhte kvaliteeti ei ole võimalik tõsta, siis järgi jääb selle viimine miinimumi või ära lõpetamine.
Aus EI
on kordades parem,
kui sada ilusat,
kuid tühja valet -
kõndisin oma teed
ja kogesin,
sest mina ise
valesid uskusin ...
Marianne
30.11.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar