Inimene võib ja saab soovida vabadust – see on ihalus tunda ennast vabana – olemine iseendana. Ilma piiranguteta ja pealesunnitud rollimängudeta. Ilma kontrolli ja varjamisteta. Ilma valede ja vaikimisteta. Ilma ennast kaotamata ja enese väiksust ning ebaolulisust taluma sunnituna. Inimene vajab vabadust, sest ilma vabaduseta tunneb ta ennast vangis olevana. Vangistatu on see, kes tunneb vajadust olla vaba – omada võimalust ise ennast väljendada ilma mahategevate, karistavate ja ära keelavate tagajärgedeta.
Vangistatul on mõttetu oodata, enese vangi võtjatelt, mõistmist ja vabandamist. Nood ei anna ära seda, mida peavad omaks – võimalusi, mis on olemas, kui inimene ei tea ega tunne iseennast. Nood ei anna inimest vabaks – nemad kasutavad ära võimaluse - nn lisa ressursid on sel moel saadaval. Inimene, kes ei ole vaba, palub teisi, teenib teisi, kuulab teisi, täidab teisi, õpib tundma, kuulama ja nägema teisi – teised annavad ju soovitu ja vajamineva. Inimene, kes ei ole vaba, ei ole võtnud vastutust enesega toimuva ja elu eest – tema vajab peremeest, kes teab, oskab ja saab paremini - kuid inimesest saab vahend peremehe käes.
Kui, mitte kellelegi aruandmise, vabadus saada veel enne, kui ollakse inimesena täis kasvanud, siis toob see kaasa tagajärgi – huvitavaid ja valusaid. Nurgad on veel maha lihvimata. Tallutakse üksteise varvastel. Nügitakse eemale ja tõugatakse kõrvale. Mina olemine on Maailma nabana olemine. Kuid põrkudes saadakse haiget, pihta saades solvutakse, välja jäetuna vihatakse. Sõditakse vastu vabade ressursside pärast, sest kõik tundub saadaval olevana – sirutades, käe, omatakse ning kasutatakse seda, mis on – ilma tasumata. Ei maksta, kui on võimalus tasuta saada.
Kuid ei ole nii, et süsteemi tasakaalust väljaviimine saaks jätkuda lõputult. Ühel ilusal päeval esitatakse arved ja tuleb tasuda omaenese tegude eest – võtta vastutus ja maksta kogemustega. Saavad olema, näivalt, väljapääsmatud olukorrad, milles on võimalik kogeda vastaspoole tundeid – neid samu, kui ise astuti ja tehti, mõtlemata tagajärgede peale. See, ehe ehmatus enese sees, tekitab inimeses trotsi ja viha ning allumatust. Ta on süüdlase otsingul, sest selliseid tagajärgi ei pidanud ju olema ega tulema, sest kõik oli kõigile ja see, keda ei nähtud või kellega ei arvestatud, oli ju vaikinud – seega nõustunud. Kasutaja oli õppinud võtma, kuid ei olnud õppinud võtma vastutust.
Olukordades, kus inimest ei kuulata – ta võib öelda välja enese tõe, kuid sellega ei arvestata. Ta võib tahta öelda välja, selle, mida tahab, vajab ja tunneb, kuid tal keelatakse seda teha. Ta vaigistatakse. Selliste kogemuste tulemusel see inimene, vaigistades iseenda, vaikib, sest võtab endale uskumuse, et temal ei ole õigust olla vaba. On olemas mingi põhjus, mida ta ei tea, kuid mis toob kaasa selle, et tema peab kuuletuma, alluma ja leppima. Teised tulevad enne teda – nende tunded, olemine ja vajadused on tähtsamad, kui tema omad.
Olukorras, kus inimene kogeb enese tagajärgi – ta on teinud midagi või jätnud midagi tegemata või tema olemas olemine tekitab kelleski vastumeelsust, pingeid ja tõkkeid või talle antakse teada, et ta on teinud suure vea ning seda ei ole võimalik ära parandada, võib ta teha otsuse, et tema ise annab vastutuse enese eest ära. Ta annab vastutuse ära, kuna talle ei anta võimalust võtta vastutust, sest tal ei ole võimalik tekitatud ülekohtu eest tasuda – ilma ise ennast ära kaotamata.
Need on erinevad võimalused, milles saab inimesest vahend ja vang, kelle peremees ja vangivalvur teavad, kuidas temal tuleb käituda, olla ja valida, et ei saaks olema valet tulemust – nemad on ju need, kes hindavad, arvustavad ja otsustavad. See on isiksuse vabaduse puudumine – puuris elamine, kontrolli all olemine, pidev väärtuse tõestamine. See on harjumus, õpitud lahendus, kuidas ellu jääda. See jätkub, sest ei ole julgust tõusta seisma ja vaadates silma, öelda välja enese tõde. On hirm selle ees, mida selline akt võib kaasa tuua. Hirmud saaksid siis tõeks – tuleks päriselt kogeda.
Mitte keegi ei anna inimesele vabadust kätte, et võta see nüüd endale või võta tagasi ja ole ise. Vabadus tuleb ise endale võtta – astuda oma sammud ise – kasvada vaba iseendani. Teadvustada enese piirid ja enesena olemine – kes, kus ja milline ma olen. Märkida enese piirid teistele nähtavalt ja jääda enese tõele kindlaks – see on enese õigus olla Mina Ise enese moodi. Õigus olla enese moel, kuid samal ajal arvestades teiste piiride ja teiste olemistega – ühises.
On üsna selgeks saanud, et mina ei taha enam vanal moel elada, sest mina ei saa vanal moel enam edasi elada - mina ei ole enam see, kes ma olin. Mina näen ja tunnen ennast vabana – minul on piirid. Jah, ma tean, et vabadus tähendab vastutust enese elu ja sammude eest ning tasakaalu hoidmise ja loomise kohustust, kuid nüüd tean ma ka seda, et see tähendab ka enese piire, millest teised üle ei tohi astuda. Minul on õigus vaikida, kuid minul on ka õigus ning veel suurem kohustus rääkida - öelda välja oma tõde, et lõpetada tegevus, sel hetkel, kui sellest vaikimine tähendaks ülekohtu tegemise lubamist/ jätkamist minu või kellegi teise, kellega seonduv on minu vastutada, vastu. Minu tee on minu vastutada - sõnum - Austage minu piire ja enese teadmist!
Marianne
13.11.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar