Omasid ei jäeta

 

Olin, öeldes EI, otsustanud, kuid ei olnud ikkagi veel ära otsustanud – midagi takistas lõpetamast – oma EI-st kinni pidamast. Otsisin enda seest põhjust – omasid ei jäeta. Pidasin ju neid, kellele EI ütlesin, omadeks. Kuidas mina, siis sulgen omade ees ukse ja jätan nad välja? Vaat see oligi see vastuseta küsimus, mis takistas lõpuni astumast. Uskusin, et mina ei saa ega tohi seda teha ning see näidanuks minu ebaõnnestumist – olen vastutav.

Vaatasin veel kord infole otsa – tegelikult ei jätnud mina kedagi välja – need nn omad valisid olla mujal. Jep, ongi nii, et mina ei saa paluda ega ka sundida inimesi minuga ühes olema ega ka minust lugupidama ja viisakalt väljenduma ning nende eneste sammude eest vastutust võtma, sest lähedus ei tähenda alati lähedust – mõistmist ja hoolimist – nii sõnades, kuid ka tegudes.

Kaks kuud oli olnud uks avatud, et tuleme kokku ja räägime oma salatud tunnetest ning koos tööd tehes, jõuame ühise rahuni. Eesmärk, miks ma läksin teele, oligi ju rahu tegemine – rahu loomine ja rahu andmine. Kuid seda rahu, mida mina silmas pidasin – kõik saavad ühes kohas koos olles rahus olla – ei lubatud ega see teostunud. Siin kohal tuleb tõtt tunnistada, et omal moel taheti ju jätkata, kuid samas ka mitte, sest tõstatatud teemasid ei harutatud ja minu tõe tõesust ei tunnistatud.

Seda kõike, mida need kaks kuud endaga kaasa tõid, oli minule vaja – üles ärkamiseks ja mõistmiseks – mina ei soovi ega vali enam valetada. Naeratada või ajada tühist loba siis, kui tegelikult ei ole hästi, sest tegelikkuses tean, et teine ei arvesta minuga – ta ei taha. Kui tean, et ka teine ei tunne ennast hästi, sest ta ei vali tegeleda oma tunnetega, vaid rünnata või vaikida või valetada.

Tean ju, et kõik need maha salatud ja välja rääkimata lood kuhjuvad ning matavad hea enese alla – see ei ole okey ja sel moel koos olemise eest tuleb maksta iseendaga, sest need lood valitakse sõjamoonaks, kui tahetakse, ennast kaitstes, mind rünnata ja põhjuseks, et mind eemale tõugata. Miks siis, sellist tulevikku ja koos olemist peaksin valima – ega enam ei valigi – siit läheb minu piir.

Omasid ei jäeta – mina ei jätagi, sest just neid valin ma hoida. Valin hoida neid omasid, kes on minu pere – see, mille mina ise olen loonud ja seega on see minu vastutada. Vaat selle ukse ma sulgengi nende teiste ees - varem oli see lahti ja siis tundsin mina ning ka minu omad ennast halvasti, sest meiega ei arvestatud. Sisse astujad tegid seda, mida tahtsid ega hoolinud tervikust. Sellele käitumisele ütlen EI ja sellest piirist pean tänasest alates kinni.

Varem ma ei julgenud seda teha, sest uskusin, et teised peavad osa saama sellest, mis minul on ja neist, keda nad valivad tahta ning seega pugesin nurka, et ette ei jääks ja haiget ei saaks, kuid sel moel hülgasin omad ja ka iseenda ning lasin Lastel võimutseda ning olemas olevat lõhkuda. Kartsin nende teiste tundeid riivata ja kohata. Mina ei olnud võtnud vastutust. Täna võtan selle endale – mina olen algus ja looja – seisan oma kohal ja hoian turvalise ringi ümber Meie.

On olnud pikk ja valusalt tõsine teekond. On teadmine, et mis siis, et oleks võinud ja oleks ka saanud teisiti olla – kuid kõik see, mis on olnud, on minu jaoks vajalik olnud. Just minule on kõike seda vaja olnud, et saaksin läbi kõndida ja edasi kasvada. Need teised on esitanud oma rolle – jäänud enesele kindlaks, et mina vaatleksin, otsiksin, mõistaksin ega lepiks, lootuses teiste meele muutusele, tühjuse ja kõledate sõnadega, vaid teeksin tööd iseendaga - omaenese tunnetega.

Just selle, ootuse ja lootusega, et teiste rollilahendus on eksitus või muudetav, olingi, need kaks kuud ja ka aastakümned ennegi, ametis olnud. Teised ei ole muudetavad, sest just minu jaoks ja pärast ei ole nad olnud ega ole teist moodi. Just sel moel on see kõik õige ja vajalik olnud, sest muidu ma ei oleks astunud ega enesele lähemale ulatunud. Aitäh – koostöö eest!

Lasin kaitsetel langeda ning võtsin klapid eest – avasin silmad ja võtsin oleva vastu – jätan selle, mida ei saa ja astun edasi mööda seda teed, mis laotub minu ees. Jätan valed – astun tões – enese tõe valguses.

Mitte keegi, kes on valinud olla sel moel nagu nad on ennast välja öelnud ja näidanud ega otsi teed parema iseendani, et ka enesel ja ka teis(t)el oleks parem, ühes olles, olla – ei ole seda teinud, sest ei ole tahtnud seda teha – just sellepärast seda ka ei ole.

Mina ju teadsin seda – see info oli algusest alates olemas. Esimene vastus, mis järgneb, üles ehmatavale, infole, on alati aus. Selles on teise ehe reaktsioon ja otsus, kuidas ja millisena ta valib oma tee. Kuid mina, edastades enese jaoks olulise info, ei tahtnud kuulda tõde, vaid lootsin teistsuguse vastuseni jõuda. Proovisin loo kulgu muuta – tõestasin ja põhjendasin - andsin juurde infot, et teised oma otsuse teiseks vahetaksid.

Kuid info andmine, kui seda ei küsita, on survestamine – paigale naelutamine ja teemaga tegelemise nõudmine. Sellest ei sündinud koos töö, vaid vastas seis. Selle tagajärjeks oli enese kaitse – rünnati vastu, lahmiti sõnade ja väidetega pihta, räägiti kõigest muust, kui asjast ning lõpuks valiti ära minna, sest sellise tegevuse eesmärgiks oligi - saada vabaks ja lõpetada kontakt.

Ka mina, info edastajana, kaitsesin ise ennast – andsin veel rohkem ja veel intensiivsemalt infot – veel täpsemalt kirjeldasin seda, mida ja kuidas teine oli teinud ning oli jätnud tegemata. See tegevus kasvatas teises süü tunnet, sest teine ei valinud kohata ise ennast – ta ei olnud selle jaoks valmis ega näinud vajadust.

Sel esimesel loo meetril oli tegelikult saanud selgeks, et ei olnud mõtet jätkata – otsus, kuidas valiti teha, oli täiesti teadlikult valitud. Järgnev tõi kaasa mõistmise, et surve all oleks võidud otsust näiliselt muuta, kuid see ei oleks tähendanud vabatahtliku otsust ning minu mõistmist ja teisepoolset oma sammude eest vastutuse võtmist, vaid pealesunnitud olukorda – valetamist kõigile. Järjekordse vale algust ja valede jätkumist.

Kuna infot ja selgitust juurde ei küsitud ning ei proovitudki mõista, siis me tõepoolest ei teinud samme teineteisele lähemale ega jõudnud, ühes olles, rahuni. Sugulusest tulenev lähedus ei ole tähendanud meie puhul lähedust, vaid lähedal olles kõige sügavamat ja pimedamat kaugust, sest kui tunnetest on vaikitud ja tunded on valitud lahingut andma, siis on inimlikkus kadunud, sest eesmärk on olnud olev lõhkuda, et ennast lõplikult lahti ühendada.  

Info, mis on olnud kogu aeg olemas - me oleme seotud aegade teel, kuid osad meist ei vali olla ühes ja lähedased - oli tõde, mida ma vajasin valguse kätte tõusvat - enese jaoks mõistmiseks ja selleks, et teeksin vahet - see, kes tahab koos olla, see võtab vastutuse ja hoiab ühist, kuid kui teine tahab olla, koos olemisest, vaba, siis ei saa teda, ükskõik kui mõistlikud või olulised tunduvad põhjused, kinni hoida ega keelata – igal ühel oma tee astuda ja selle eest oma hind maksta. 

Astusin teise saabastesse ja mõistsin teda - tema ei taha -  võtsin tema EI vastu - see on tema otsus, tema põhjused ja tema vastutus - tema ise teab, mida ja miks teeb - tema on vaba.

Marianne

27.11.2023.a