Olin viljelenud mõttemalli – ühes olemist ei valita, sest mina olen mina. Mina ise olen põhjus ja tagajärg - enese ajalugu ja kogemused olid andnud põhjust sellise järelduse ehk uskumuse loomiseks. Mõttemall tähendas automaatset järeldust – tee katkemist – lootusetust – väljapääsematut olukorda – enese eest ei pääse – mina olen olemas – tundsin masendust – viha – kurbust. Raske lugu kõndida, kuid ehe elu.
Mõttemalli omamine tähendas, et mina, justkui magavana, olin ennast autopiloodile lülitanud – seega nägin korduvat lugu – kordus see, mille olin salvestanud. Ma ei olnud erksalt ärkvel, et hinnata enese uskumuse paikkapidavust – vaadata ise ennast ausalt ja avatuna. Vaadata olemas olevat, selles hetkes, olemas olevana – ilma eelnevata. Raske olnuks seda teha, sest harjunud mõttemustrid olid tuttav rada – kui kõlas või nägin „õiget” sõna, siis astusin taas möödunus – see sõna kuulus selle loo sisse.
Mõttemustri aluseks olid teiste inimeste sõnad ja teod – mind hindavad ja nn tagasisidet andvad. Teised teadsid paremini – teised olid olulised – teistele tuli meelejärgi olla. Teised tundsid mind, sest nemad nägid ja kogesid - see tõdemus andis neile õiguse otsustada, nimetada ja nende sõnadele tähtsuse.
„Tegid – järelikult oled. Tegid – järelikult mõtlesid sel või teisel moel. Tegid – järelikult jäädki olema. Tegid – järelikult saad karistada. Tegid – järelikult tuleb välja jätta.”
Vot seda kohta mina kartsin – ma ei tahtnud seista üksinda – mina ei tahtnud seista teistest eraldi – olla nii, et mina olen üksinda ja teised seisavad koos. Olla nii, et teised vaatavad mind koos – näevad mind eraldi olevana – mina olen välja jäetud ega saa ühes olla – enese pärast.
Soovisin olla turvaliselt hoitud – vajasin reaalseid signaale, et ollakse minuga koos. Vajasin olemas olijate toetust – minuga ühes olemist. Turvatundeta inimese jaoks tähendas see hetke, milles kõik seisavad, ühte hoidvalt, minu ümber – mina olen keskpunkt – minu jaoks ja pärast ollakse kokku kogunenud, kuid ei selleks, et hukka mõista, vaid toetamiseks ja tunnustamiseks – Mina + Sina + Tema = Meie = Mina.
Kättesaamatusse kaugusesse jäänud igatsuse kaja – vajadus kogeda – vajadus õige tunde järele. Pendlil kiikukmine. Tühjus – täidetus. Puudujäämine – saamine. Edasi-tagasi kiikumine - millal ometi on päriselt st püsivalt. Selle soovi täitmine tähendanuks püsivat sidet – seda, et tähelepanu ei tohtinud katkeda, sest sel hetkel, kui tähelepanu, tundena, vahetus või katkes – tundsin külma ja välja jäetust.
Enese tee vastu võtmine – olemine tähendab olemas olemist. Ei seda, et teised oleksid siin ainult minu pärast ja jaoks või mina ainult teiste jaoks või pärast – kõik need, kes olid, kes on või kes tulevad, said või saavad olemas olema enese pärast ja jaoks. Aeg on antud, et olla olemas – olles osa, saades osa, olla enesena olemas. Iseendal on ülesanne olla enese teel – iseenda jaoks ja pärast olemas – ausalt ja ehedalt.
Seotus tähendab võrdsust – kõik osapooled on olulised – mitte keegi ei seisa keskel, sest seistakse kõrvu. Kõigil on oma koht - kindel järjekord. Vastutuse vastu võtmine - mida mina olen teinud, et tervik kestaks ja kõik tunneksid ennast hästi. See tähendab tööd iseendaga – enese tunnetega. Vajadusel abi küsimine ja enese kohta, enese ja ühise jaoks olulise, info andmine.
Vaadates, ise ennast ja oma teed, selgus huvitavaid tõdemusi, kui sõnastasin oma mõttemalle – kunagisi järeldusi, otsuseid, uskumusi.
Kõlas väide - „Tema ei hooli minust!” - kuid nüüd ma ei peatunud, vaid jätkasin, lõpetasin lause – põhjendasin oma otsust, järeldust, uskumust – „... sest ta vaikib, ei küsi, ei kuula, tahab oma jne.” Nüüd vaatasin otsa tegelikkusele – küsisin, olevikus olevalt, iseendalt, et miks teeb teine tegelikult seda, mida ta on valinud teha. Aus vastus oli – tema teeb, sest ta on väsinud, ta tegeleb, millegi enese jaoks olulisega, mina ei ole talle infot andnud jne.
Jah, tuleb tõdeda, et minu mõttemall ei pidanud paika – see info ei pea tänases paika. See tähendab, et uskudes, olematut, lõin, mina ise, enda see olukorra, mis ei olnud tõene – vajasin seda oma peidus oleva tunde jaoks – küsides, näitasin enesele valgust ja vaatasin oma tunnet – andsin peidus püsinud tundele nime – Hülgamisehirm.
Kui teine ei pühendanud minule tähelepanu – keeras selle teisale, vahetas ära või kustutas, siis olin ma väljas ja eraldi, sest teine kõndis enese teedel. Kuid see ei tähendanud, et mina olin tema tegevuse põhjuseks või olnuks see minu poolt tehtu tagajärg. Teine oli sellisena, millisena ta valis olla, enese pärast – tema oli enese sammu vahetu põhjus.
Marianne
22.11.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar