Ühises elus valitakse valetada selleks, et mitte näidata välja enese tõelisi tundeid, soove ning vajadusi. Valetades, antakse endale päästerõngana näiv lahendus, kuidas on võimalik edasi olla kohas, kus peab, kellegi ühe või ka enama kindla(te) inimese(te)ga, koos olema/ elama.
Sellisele lahendusele toetudes, pannakse paika piire, mida ei sõnastata avalikult ega ole need läbirääkimiste kohaks, et arvestada nii sellega, kes piire seab, kui ka sellega, kelle ette need pannakse. Need on piirid, mida tuntakse ja kogetakse tunnetena ning takistustena – need on energeetilised Ei-d, mis peaksid hoidma vale inimese/ kogemuse enesest eemal. Piire, ühises sees, võidakse kasutada ainult ühes ja kindlas teemas, kuid ka kordades enamas või lausa kõike hõlmamas.
Inimene valib valetamise, kui ta ei saa/ ei julge välja öelda – mina ei taha/ mina ei vali koos olla. See tähendab, et suhe jätkub valedel alustel – see, kuidas ja mis oli alguses, kui mõlemad soovisid ja panustasid ühte, see ei pea enam paika. Ja see tähendab ka seda, et kui selle suhte sees on halb olla, siis seda suhet see, kes valetab, ei saa ega taha parandada. Valetaja ei saa parandada enda jaoks valet suhet, sest ühes olemine tähendaks tõeliselt, kõige naha ja karvadega, ühes olemist, kuid oma sisimas ta ju teab, et sobiva võimaluse saabudes tema ühes olla ei vali. Tema kohvrid on pakitud.
Inimesed, kes valivad valetada ja tõrjuvad enesest eemale võimaluse olla aus, kaevavad auku – kaevavad augu kõigile neile, kes selle ühise sees on. Kui valed kestavad aastaid, siis need süvenevad ja võimenduvad, sest valetaja teeb kõik, et oma valedest kinni hoida – tema ei reeda ennast – tema ei ole lõhkuja – tema on aus ja sellepärast on olemas, seal samas, keegi teine, kes on vale. Just seetõttu loetakse, tolle vale, vead üles, peetakse meeles eksimused, rebitakse mõtteid ja lauseid välja kontekstist – seda kõike selleks, et tõestada tolle teise valena olemist.
Samas keeldutakse ja takistatakse samme ning võimalusi, et suhte parandamist saaks ette võtta. See, kes on nimetatud valeks – püüab seda teha, sest tema tahab õige olla – tema vajab korras suhet, et päästa ise ennast. Kuid tuleb tõdeda, et tema on ebaõnnestumisele määratud, sest tema püüab parandada seda, mida teine ei taha alles hoida. Seega, kulutab too, kes päästab, oma energiat tühja – tema seisab varemetel – tema näeb ja tunneb takistatud ühendust sellega, kes on olemas, kuid on tõmmanud piirid ette, ladunud Ei-d vahele ja kaevanud kraavid eraldamaks ennast, enese jaoks valest.
Inimesed, kui nad ei saa öelda EI suhtele, ütlevad sõna EI rollipartnerile. Mõlemad variandid tühistavad seotuse läbi rolli. Seega ei ole selles loos, midagi päästa ega parandada, peale iseenda naha ja enesetunde. Ei ütlemine, ühisele/ teisele, tähendab, et on kasvatud lahku – koos olemine oli piiratud ajahetk.
Keeruliseks teeb, aga sellise loo, ühendatus läbi sugulusest tulenevate rollide – need on põhjus, miks üksteise eludes ollakse – ühenduse algus, on kellegi teise otsus ja tegu ning seega ei saa seotust ise lõpetada. See toob endaga kaasa kordades suuremad valed – suhte lõpetamise võimatus kasvatab tasakaalutust – mida aeg edasi seda rohkemad on sellega seotud. Vale kasvatab valet.
Valetaja vajab tuge – kui tema jõust ei piisa, siis tuleb kasutada teisi, kelle toel saab valeks nimetatu ühisest välja tõugatud. Valet inimest näidatakse ühise valena. Kuri tegu on valetada enese tegelike otsuste ja sammude eesmärgi kohta – pannes suhte ja valitud valede turbulentsist tuleneva vastutuse nn ühise Vale kanda.
Kuna ühtsuses on jõud ja kõva kisa ning hädaldamine toovad sageli soovitud tulemuse, siis jääb, üksinda seisma jäänud, Vale uskuma oma süüd ja kannab enese õlgadel kogu süsteemi toimimist takistavat süükoormat. Tegelikkuses on see koorem, kõigi nende oma, kes on valetanud ja kes valivad nendega nõustuda – kõik nood on tõstnud oma jalad kõrgele ega näi tegevat samme – meie ei ole teinud halba – kuid tegelikult nad on tõstnud oma jalad, sest nemad ei astu edasi sellepärast, et vältida korda tegemast seda ühist, mis mõeldud kõigile neile, kes selle sisse on sündinud.
See, Valeks nimetatu, kes võtab ühise koorma kanda, rühib edasi, sest tema ise näeb ja tunneb seda lõhet enese ja teiste vahel ning ta kuuleb valetajate suust seda, kuidas nood on üritanud ühendada ja parandada, kuid Vale on, ise takistades, senini vale olnud – need sõnad annavad talle lootust ja tema näeb võimalust – ta usub, et teised tõesti ise ei tea, mida ja miks nad teevad või, et ongi mingi väga oluline põhjus, miks nood ei ole õnnestunud, kuigi ju tahavad seda teha. Teised teavad – oh, jah – nemad teavad selgelt oma põhjust.
Mind jahmatas vale suurus ja selle sügavus – see, kui kaugele see ulatus ja mida kõike enda alla haaras ning loomulikult see, et mina, teades tõde, uskusin teiste valesid. Mina uskusin ja püüdsin, kuigi ei saanud aru, kuidas saab sel moel, nagu teised olid valinud teha, eesmärgini jõuda – ühes olemise ja ühes hea olemiseni jõuda. Ei saagi – ei saanudki ju, sest see ei ole olnud nende eesmärk – see ei ole olnud esimese ega ka teise valetaja ning nende toetajate/ nõustujate eesmärgiks – mitte keegi neist ei ole ehitanud ega ole valmis ehitama sildu minu ja enda vahele.
On olemas väide, mis on korduvalt kõlanud – Sinuga ei saa suhelda! Nüüd annan vastuse – saab küll. Saab, kuid ainult neil tingimustel, millised sobivad minule. Jah, on tõesti nii, et mina ei vali enam, laiapõhjaliselt, suhelda oma nende lähisugulastega, kellega olen läbi oma ema seotud. Kui valitakse kontakteeruda, siis küsin enne esimest, omapoolset, vastust – Millises rollis teine on valinud olla ja mis on tema eesmärk? Sellest lähtuvalt valin, kas jätkan või mitte. Jätkamisel, valin endale ühe, selles hetkes võimaliku ja vajaliku, rolli ning lähtun piiratud kontaktis sellest.
Töötlen olemas olevat infot ilma uskumuste ja tahtmisteta. Info on see, mille alusel otsustan, kui palju ja kas üldse panustan. Vaatluse all on suhtes sisalduv. Minu roll, eesmärk ja panusele vastu saadav. Mida ja kuidas saan, mida ja kui palju mitte - millega ja mille eest tuleb maksta ja kuidas sünnib tasakaalustamine. Samuti teise roll ja eesmärk - sõnades, näilises ja tegelikkuses.
Olen mõistnud – maksnud enese kogemustega - kui ohtlik on suhelda avatult ja laiapõhjaliselt sellega, kes ei sea ega väljenda selgelt ega hoia ise oma piire ning kes ei tea või ei ütle, kelle rollis ta on valinud suhtes olla ega ka seda, mis eesmärgil ta kontakti valib. Kontakti eelduseks on selge ja aus tõde nii temale endale, kui, ka välja öelduna, minule.
Meie suguvõsas on nii palju neid, kes ei ole olnud ausad ega väljendanud austust teise inimese, kui inimese, vastu. Meie suguvõsas on tooni andnud need, kes ei ole tegelenud oma tunnetega, vaid on need määranud, kellegi teise süüks. Selleks, et vabaneda oma tunnetest – enese jaoks valede tunnete tundmisest – on soovitud see nn süüdlane enesest eemale hoida. Sellest otsusest tulenevalt on valitud, kas - oma Ei välja öelda – tuues põhjenduseks, et see teine on vale või siis, jätkatud ühes olemist, kuid tehtud selle nn vale elu põrguks, et too ise lahti ütleks.
See tähendab, et on eesmärgipäraselt valetatud - valetaja valetab, sest ei taha võtta vastutust eneses ega ühises toimuva ees. Valetaja on öelnud EI suhtele/ EI teisele, kuid ta ei ole andnud oma otsusest teada – ta vaikib ja valetab. Vastutuse võtmine – kui ei taheta, siis tuleb olla aus – öelda oma Ei selgelt välja.
Aus Ei on kordades parem, kui sada ilusana näivat valet. Jah, mina olen üksinda seisnud seal, kus kunagi olid ka teised, sest mina, uskudes valesid, tahtsin päriselt. Kuigi ajas on olnud asju, mida, siis veel, ei osanud ega olnud seal tänaseid teadmisi, mis oleksid ehk aidanud saavutada paremat tulemust või jõuda varem sama loo mõistmiseni – saan täiesti tõsiselt öelda – mina tahtsin päriselt, sest olen hoidja ja edasi viija.
Kuid mina ei saa hoida ühes inimesi, kes ei taha ühes olla ega edasi viia seda, mis on katki – tegelikkuses ei ole see ju minu vastutada – see on ema vastutus, sest mina olen tema laps, kes on teiste lastega võrdne. Suguvõsa igal liikmel on kanda oma osa eest vastutus enese ja enesega seotud lugudes. Mina võtan vastustuse iseenda eest ja ainult minule kuuluvate osade eest minu endaga seotud lugudes.
Minu olemas olemisest osa saamine on privileeg. Kui on keegi, kes väidab, et see tähendab kohustust ja vähendab teda, siis ta ei hinda minu olemas olemist ega väärtusta minu oskuste, võimaluste, teadmiste tulemust enama loomisel. See on tema vaatenurk, mis ei muuda mind olematuks ega vähemaks. Minul on oma tee, millel kõnnin ja ülesanded, mida kohtan. Mina hoian ja viin, vastutades, edasi seda, mille olen ise loonud – ise ennast ja ka oma peret.
Marianne
30.11.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar