See inimene, kes on õppinud elama teistele. Seadma teisi endast kõrgemale ja tähtsamaks. Harjunud hoidma teisi enda mõtetes. Lahendama teiste teemasid. Olema käepärast võtta ja alati samm eespool, et koheselt ulatada vajaminev. Päästmas teisi tunnete käest – kohendades, vormides, kaotades, võludes olema. See inimene teeb ennast vajalikuks, kuid enese vajadused ja tahtmised jätab ta tahaplaanile – neile pole kohta, aega ega võimalust, sest tema on teiste jaoks olemas. Tema on andja ja teised kasutavad teda st kasutavad seda võimalust ära.
Sellise inimese raskeim kogemus on see, kui ta kogeb, et hoolimata sellest, mida ja kuidas ta on olnud, andnud ja teinud või saaks anda, teha ja olla - teda ei vajata. Tema jaoks tähendab see, et teda ei vajata, korduvat kogemust, et kui tahetakse, siis tema jäetakse kõrvale ja välja - teda hüljatakse – temast lastakse lahti - tema on üksinda ja ise.
Sellest tulenevalt usub ta, et temal puudub väärtus – tema ise ei ole, ilma selleta, kelle jaoks olemas olla, mitte keegi – tema on tühisus. Oma elu elamine teeb talle haiget. Ta näeb teisi, ta kogeb teisi – ta näeb kaotatud võimalusi. Inimesed, kes tulevad ise oma eludega toime, on tema halva tunde allikaks – sest see on info – neile ei ole teda vaja. See on tõdemus, et nemad teda ei taha. Tema näeb ennast asjana, keda kasutatakse, võetakse ja jäetakse – tema ise ei ole looja.
Tema vajadus, olla vajalik, tähendab soovi olla sõltuvuses, olla kinnihoidmas seda ja sellest, kes vajab teda – on temast sõltuvuses. Tema Maailm on tõeline, kui temal on peremees või vangivalvur – mõlemal on teda vaja, sest siis, kui tema on sulane või vang, saavad teised oma rolli kanda. Samas pöörab ta vahel loo peapeale ja tema Maailm on tõeline siis, kui tema ise on vangivalvur või peremees - vangil ja vahendil on teda vaja - nemad sõltuvad temast. Need on kindlalt ühendatud rollipaarid – pidavad suhted.
See on sellise inimese toimimise mehhanism – olemas olemise ja vajamineva saamise võimalus – tähtsus ja väärtus – võimalus olla oluline. Ega ta sellepärast ennast hästi tunne ega õnnelik ole. Ta ju tunneb pidevat hirmu ja kogeb kaotusi – tema väärtuse kasv ja püsimine ei sõltu temast. Ka tema tahab, et tal oleks parem ja kergem. Ka tema soovib, et temaga arvestataks ja teda hinnataks tema enese pärast, kuid ta ei leia sellise olemiseni teed, sest sellist rollilahendust ei ole tema Maailmas – tema ise ei ole seda sinna loonud.
Ta näib kibestununa, on kiiresti solvuv, enesest vaikiv ja allaheitlik ning pikalt viha pidav – ta on ülitundlik – ta tunnetab teravalt Maailma puudutusi, sõnu, kohtlemisi ja vajamineva puudujäämisi. Rõõm teise pärast tundub tema jaoks kare. Tunnustus teisele tundub lausuda okkaline. Vabaduse andmine näib ülekohtusena. Peab ju olema ühendatud. Teine ei jää ju, kui ta ei ole seotud - sõltuv. Kuid seda, mida ei ole olemas, ei ole mitte ühelgi viisil – olematust kinni hoides inimene ei tunnista seda, lahti lastes tuleb tal võtta see teadmine vastu – ei ole.
Sõltuvussuhted – suhe, ära kasutamiseks mõeldud inimesega, on valedel alustel sõlmitud suhted. Selline ühendus on loodud alateadlike ja ka teadlike vajaduste rahuldamiseks - kui esimene annab teisele vajamineva, siis peab too andma vastu esimesele vajamineva. Kui teine on täidetud, siis tuleb esimese kord. Kuid need on sisutühjad suhted, sest need ei ole võrdsete suhted, sest see, kes andja pool, astub enesest ära - tema laseb endast lahti. Suhe on teist täis – tolle vajadused, tolle tahtmised, too saab tähelepanu ja on nähtaval ning kuuldav. Too ei maksa tasu selle eest, mida ta saab, sest tühisus ei ole määranud enese hinda ega väärtust – tema ei oska või ei julge seda öelda. Seega pole tühisusele tasutud või ei oleks teda st tema poolt pakutavat vastu võetudki.
Lapsepõlve trauma jäljed – vajadusi täitev suhe on siis, kui osatakse olla õige – vajalik õigel moel. Kohe, kui ollakse vale, siis lastakse lahti, tõugatakse välja, koheldakse armutult, jäetakse ilma. Inimesel, kui inimesel, ei ole väärtust – tema väärtuslikkus on selles, millise kasu ta oskab luua või tema abil saab võimalikuks. Suhe põhineb hirmul ja ülekohtul - ole ja püüa, siis saad, kui ei ole, siis ei saa. Kui saadakse, siis tuleb olla tänulik ja alandlik, sest saamine on privileeg, mille saab tühistada. Lapsel ei olnud kindlust ega turvatunnet, sest ta sõltus sellest, kes andis temale vajamineva - elu, toidu, peavarju, puudutuse, tähelepanu.
Selline suhe jätab sügavad jäljed, sest see toimus kohas, kust ei saanud ära minna ja oli olnud seotus sellega, kellest ei saada kunagi vabaks - ühendus jääb alles. Kui kunagi oligi ja ei olnudki, siis seal oli see lapse ja täiskasvanu või kahe või enama lapse vaheline katkine suhe – tolle aja teadlikkuse, oskuste, tahtmiste, vajaduste ja enesekaitse mehhanismide tallermaa. Inimene ei pea ega tal tule sellesse mustrisse kinni jääda – on võimalik avada möödunu ja ka olev ning nähes, miks ja kuidas, on võimalik mõtestada kogu suhe uuesti - teha inventuur.
Millise tähtsusega suhe ühele/ teisele on? Millise prioriteediga üksteise jaoks ollakse? Mis ja kui palju on selles suhtes võimalik? Kas panuse peale vastatakse? Kas panustatakse vastu? Kas suhe on mõlema jaoks tasakaalus? Kas mõlemad soovivad selle toimimist või ainult üks hoiab üleval ja käigus? Kas ja millist infot võetakse suhte tervise ja iseenda kohta kuuldavaks? Kas sellele järgnevad karistavad või lahendavad teod? Kas suhte ja enese kohta valetatakse? Kas on olemas info, mida ei jagata – seda varjatakse ja küsimise peale keeldutakse andmast? Kas selles suhtes on hea, soe ja turvaline olla? Kas see suhe on toonud kaasa enese kasvamise – teise poolse austava ja vabatahtliku toe iseendana kasvamisele inimesena? Kas selles suhtes on võimalik luua enamat – olla parim ja sellisena vastuvõetud? Kas koos olemine on olnud ühes ehk tervikuna olemine?
Vastates ausalt, neile küsimustele, on olemas info, mille alusel vormistada enese jaoks uus alus – seotuse aste, ühenduse prioriteet, intensiivsus, vahemaa ja tähelepanu suunamine. See tegevus osutub vajalikuks ja võimalikuks, sest on reaalne teadmine, mida on oodata ja mida mitte ning lõpetada enese piitsutamine – õigena olemine. Pole mõtet enam üritada parandada, kui ollakse üksinda seda tegemas – järelikult ei ole seda, mida parandada. Ei ole mõtet anda sinna, kus ei võeta austuse ja tunnustusega vastu ega panustata enese poolt, et oleks tasakaal. Ei ole mõtet soovida, et teine teeks ja valiks olla sel moel nagu ta senini ei ole teinud. Isegi siis ei teinud, kui talle oli enese tunnetest ja soovidest teada antud. Jne. Jne.
Tahtmine, et vajaksid, siis seoksid ja annaksid – on suhe, mis ei ole võrdsete suhe. See on õppetund – kelle hinnata on enese väärtus. Hoides teist sõltuvussuhtes, ei taha inimene anda teisele võimalust ja vajades ise sõltuvussuhet, ei taha inimene ise, õppida võtma ega võtta ise vastutust enese eest.
Olemas olemine ja loomine ilma teiseta - mina olen ise. Seotus teise inimesega on võimalus, kuid ei vajadus - teadlik suhe on eneseteadlike ja iseenda ning suhte eest vastutust võtvate inimeste võrdne suhe.
On aeg lõpetada enese sõltuvus – vaadata otsa hirmule - ei saa loobuda, sest siis ei ole. On aeg loobuda – lasta lahti, et anda ise ennast vabaks. Seada ise ennast esikohale – mina olen oluline ja väärtuslik. On aeg tunnistada, et mingisugune seotus jääb ja ka suhtlemine teatud piirides jääb, kuid minule sobivatel tingimustel. On vastutus enese ees – oma sõnad ütlevad välja enese piirid ja reeglid, mille taha jääb see, kes ei hinda, ei austa ega ei tasakaalusta. Mina ei pea olema teise jaoks vajalikul moel ega mugav - mina olen iseendana ja see on okey - olen piisav ja parim võimalik.
Marianne
15.11.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar