Mina ei ole näinud selles vanasõnaseoses üldlevinud tähendust. Minu mõistes on olnud tegu pääsemisega – enam ei seista vihma käes, vaid ollakse kenasti räästa all varjus ja seega kuivas. Kuid neil sõnadel on ka teine tähendus – on astutud räästast alla voolava vee alla – veel hullem - veel märjem lugu. Võimalikud variandid, sest saab mõlemat moodi olla ja tuleb välja, et oligi.
Kuu aega tagasi lahkus ema teisele poole – asjad jäid maha. Sorteerisin ja pakkisin kokku tema ja ka meie olnut. Üle aastakümnete viibisin kohas, mida olin tähistanud sõnaga – kodu. Olin elanud nende seinte vahel 10 pikka aastat – üks viiendik käidud teest. Olin tegus ja tõhus - toad jäid järjest tühjemaks – ära visatud, ära antud, ühiseid otsuseid ootama jäetud. Jõudsin üha lähemale sellele, mis ja kuidas oli olnud alguses – 40 aastat tagasi.
Mina ja hetk nimega kodu. Olin tööd tegemas – koristamas, kokku pakkimas, lõpetamas. Ma ei näinud ega tundnud ennast osana ega osa olevana. Ruumid ei kõnetanud mind – need olid toad, mis tühjaks saanutena, näisid edasise võimalusena. Kuid asjad puudutasid ja äratasid lugusid. Neli väikest kellukest, millest sai helisid välja võluda – kaks tilaga, kaks tummaks jäänut. Klaasist kauss, milles kartulisalat oli pidulikel hetkedel lauale pandud. Raamatud, mis olid pelgupaika pakkunud. Ja veel ühte ning teist. Need asjad olid olnud olemas enne mind, olnud olemas ka enne selle korteriaega ja jäänud alles ka aastate möödudes – nemad sidusid aegu ühte. Näitasid teed, millel olin astunud.
Leidsin oma põhikooli tunnistused ja need näitasid kätte suurte muutuste aasta ning ka minu vanuse sellel hetkel. Arutades, aastanumbreid, harutasin enese lugu lahti. Ärkasin, kui üles. Muidu olin mõelnud, et oli ja olin, kuid pilk oli libisenud üle ja mina polnud peatunud, et vaadata lähemalt. Lugu muutus, kui avasin suletud aja – selle aja, mis oli ära olnud. Nägin, kuidas ja mida olin valinud mäletada. Nüüd mõtestasin enese aega. Kõik ei läinud kokku sellega, mida olin uskunud, et oli olnud - olin astunud vihma käest otse räästast alla voolava vee teele.
Enese sees peitus enese poolt varjus püsinud lugu – hallid laigud ajalookaardil – ei olnud seda, mida ei olnud. Püsiv kodus olemine ei olnud kingitus, vaid vangistus, sest mul ei olnud enam kohta, kuhu soovida – ei olnud enam olemas seda kohta, kus olnuks see ja seda, mida ei olnud seal, kus ma olin – pidin olema – ei olnud turvalist ega rahulikku aega ning olemist – minuga arvestavat olemist. Kui ümbritsevas maailmas enam ei olnud seda, millesse loota ja uskuda, siis valisin raamatutemaailma – neist sai mulle minu Mina kodu.
Olen olnud nn süsteemilaps – ära kasutatud võimalused – süsteemile hoida ja kasvatada antud. Alates 9 elukuust ööpäevane lasteaed ja sellele järgnenud sanatoorne kool. Tahtsin ära sealt, kuhu viidi ja jäeti. See seal oli ebaõiglus - ma ei olnud seal hoitud ega kaitstud. Nägin aknal, et oli ka teine võimalus – õde toodi hommikul ja viidi õhtul. Püüdsin olla kohal, et näha ja kogeda ühendust – saada pilgu ja lehvituse osaliseks. Alati ei õnnestunud, alati ei jõudnud, alati mind ei nähtud. Kõige valusam oli näha äraminejaid – üks omadest jäi ju seljataha – mina.
Traumaatiline jälg enese aja mälus – tahtsin teistega ühes minna – koju minna. Minu õigus. Ei saanud. Mina ei saanud – nii oli ära otsustatud. Aastad läksid. Kehtiv otsus vaadati ümber – lõpuks anti luba. Olin 11 ja lõpetamas 5 klassi, kui murdsin jalaluu ja vanasse kooli enam tagasi ei pöördunud. Jäin – mind vajati – tuli venna järele vaadata ja uue korteri sisetöödel aidata. Lõpuks täituski minu soov, kuid mul tuli selle eest maksta – kaotasin oma vabaduse.
Keila-Joal elati ja oldi looduse sees - männid, meri, kased, nurmenukud, triitonid. Kui oli paha, siis sain minna puude alla kõndima ja ennast ära peita. Kui oli halb olla, siis sain minna, üle õue, raamatukokku ja elada hoopis teisi elusid. Elanuna, 4,5 aastat, sealses Maailmas, olid reeglid selged, ellujäämismehhanismid väljatöötatud, võimalikud ohud teada. Juhan Liivi luuletused ja „Üks jahimees läks metsa” saatsid ja toetasid sõnadega. Tulin toime. Seal olin ma üksi ja ise. Tahtsin ära.
Uus elukorraldus tähendas seda, et korraga olid olemas raamid ja reeglid ning kohustused, sest olin, elasin ja tarbisin ning ka teiste ees ja nende pärast – päevast päeva. Enam ei olnud pääsemist, et veel mõni päev ja siis vahetuvad dekoratsioonid. Ajutisest sai alaline. See tõi kaasa mõistmatusi – miks mina? Olin alles laps ja ei oleks kõike pidanud. Olin harjunud selle Maailmaga, kus kõik olid üksikud ning kuhugi mujale kuuluvad ja me pidime oleme ning sellise elukorraldusega toime tulema.
Koolivahetus ei tähendanud muutust paremuse poole. Narrimine jätkus. Löömine jätkus. Tähelepanematus jätkus. Kool ja klass olid kordades suuremad ning nõudmised rangemad. Selgus, et vahelt oli jäänud puudu ning see tõi endaga kaasa raskused ja negatiivsuse. Metsa ja rahu asemel olid ümber kortermajad, ehitusplatsid – müra ja piiratus. Taas jagasin territooriumit ja pidin olema. Alluma korraldustele ning kontrollile. Teistega arvestamise kohustus – vastutus ja vastutuse võtmine – see ei olnud mina ega minu, kuid ma ei saanud ära minna. Olin seal, kuhu olin soovinud – kodus.
Ei ütle ega väida, et kui oli ühte, siis polnud teist – kõike oli selles ajas – see oli elu – minu elu. Kindlasti oli ka õnnelikke aegu. Kindlasti oli ka rõõmu. Kuid ka teisi tundeid sai kogetud. Harjusin ja kohanesin, sest pidin toime tulema. Kuid see ei olnud see, mida olnuks enesele soovinud. Täitunud soov tõi kaasa ehmatuse - pettumuse - hingasin pinnapealselt, kuid ei sügavale, sest ei tahtnud ise ennast üles äratada. Enesele pääseteeks valisin raamatud ja lohutuseks potililled aknalauale.
Marianne
15.05.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar