Üsna tavaline on, et kui pole mõnda tuttavat kauaaega näinud või ei ole teise tegemistega täpselt kursis või uuritakse, kelleltki kellegi kohta, teavet või kohtutakse esimest korda, siis tõstatub teema tegevuse, kui KES olemise, kohta. Kes Sina oled? Kelleks oled saanud? Kes temast on tulnud? Need küsimused ootavad vastust küsimusele - Mis tööd Sa teed? Vastuse andmine on ühelt poolt lihtne, kuid teisalt keeruline, sest see on mitme variandiga võimalus. Üsna loogiline on, et inimene annab vastuse, mida temalt tõenäoliselt oodatakse – infot selle kohta, kus ja/ või mille eest ta palka saab, sest töö = palk.
Kuid, kui jätta see tavaline tee valimata või seda ei saagi kasutada, sest palgalist suhet ei omata. Mida saab ja võib sel juhul tähistada sõnaga töö? Kas oma elu elamist saab? Saab küll. Ega see inimese elu elamine kõige lihtsam ja kergem tee olegi. Vahel võib üsna tõeselt tunduda, et palgaline töö, oma kindlate reeglite ja seaduspärasusega ning tasuks saadava summaga, on lihtsamini teostatav. Kuid palgatöö on vaid üks võimalus, kuidas olla ja toimetada – see on enese poolt valitud roll, mille täitmise eest tasutakse.
Palgaline suhe on inimeste maailma üks kõige tõenäolisem rollisuhe, sest selle abil on inimesel olemas raha, millega tasuda erinevate vajaduste täitmiseks kuluvate väljaminekute eest. Saab palgata ka töölisi, kes teevad ära koduse või mõne muu töö sel ajal, kui ise ollakse teisal tööd tegemas. Saab vahendid, millega tasuda spetsialistidele, kes mõeldud remontima inimest, kellele elu elamine teeb haiget või on juba katki teinud.
Töö tegemine ei tähenda ainult palgalist tööd. Tööd saab teha kõikjal ja seda saab teha ka iseendaga. Kuid töö eest iseendaga ja oma elu elamise eest palka ei maksta. Iga töö eest, mis toob kaasa tulemuse, saab küll tasu, kuid see ei tähenda rahalist kasu. Tasu saab selle eest ja sellisel kujul, mida ja kuidas ollakse valmis tegema, andma, olema – milliseid rolle valitakse kanda. Kui inimene valib endale rolli, siis see on temale vajalik, kuid ei kõik rollid ole teiste/ ühiskonna jaoks olulised – sageli saab, inimese hindamisel ja liigitamisel, määravaks see, milline roll on jäänud valimatta.
Rollid ja elu – elu täis rolle. Mina rollide taga ja rollina - see on töö iseendaga. Kes ma olen, kuidas ma olen, milline ma olen – kui ma olen Mina ilma maskideta? Olen aru saanud, et saan teha, väljenduda ja elada seal, kus see on võimalik, sest kui tee ega kogemused ei ole minule määratud, siis nendeni ma ei ulatu. Võin tahta ja püüda, isegi väga, kuid need ei ole minu. See, mis on minule mõeldud, jõuab täpselt õigel ajal kohale ja kestab senikaua, kuni läbi saab - kas siis, kui mina ise nii ei taha arvata.
Tänaseks on mulle vanust veerenud juba üle poole sajandi – olen teinud ühte koma teist. Hoolimata sellest, mida olen teinud, on olnud palju seda, mis jäänud tegemata - täitmata. Palgalisi rollisuhteid on olnud, kuid ei koguaeg – seega ei ole ma justkui enda olemas olemise õigust ära tõestanud – hoolimata oma kuludest, ma ei ole võrdselt sisse toonud. Selle tõttu olen tundnud ennast halvasti, vähemana, süüdlasena, ärakasutajana, mõttetuna. Olen müünud ennast – vahetanud, ise ennast ja enese oma, saadava vastu ja ka ennast kaotades, püüdnud olla õigena. Olen veeretanud enesetapumõtteid, et lõpetada valena olemine ära.
Miks? Olen uskunud, et minust ei ole kasu – ma ei loo enamat. Mul ei ole ettenäidata seda, mille alusel mõõdetakse tööeas oleva inimese väärtust. Kui ei käi tööl, siis ei maksa makse ja seega ei võta vastutust – see ei ole õige. Ei tee samamoodi, kui teised. Ei kannata. Ei ole normaalne. Kasutan vastuandmata. On ju nii, et inimese tegevusele määratakse rahasse mõõdetav väärtus - Kes olemine = TÖÖ.
Kohtudes, uute inimestega, küsitakse või ametlikele blankettidel on tähtis rida - oled tööeas – mis tööd Sa teed? Teen tööd iseendaga - minu töö on kogemuslugude läbi kogemine ja kirjutades, lendu laskmine. Ei küsita, millest ega miks, vaid – aa, okey – Sina kirjutad – palju Sinul jälgijaid on? Aa – Sina teed Tik-Tokke – palju Sul laike ja jälgijaid on? Sageli vastan, et olen koduperenaine – olen kodus ja teen oma töid kodus. Aa – Sina oled kodus – vaikus, küsimusi ei järgne.
Enesehinnang ja enesekindlus murenesid - vajusin maadligi – madalamaks murust, et silma ei paistaks. Jah, see on tõsi, mul ei ole raha, mida kuhjadesse lugeda ega uhket ja loodustsäästvat Teslat ja ka uhiuut maja ei ole ette näidata. Mis see on, mida olen oma aastatega loonud – mida on minul ettenäidata? Millega, teistega võrdluses, olla võrdne või parem või nojah osaks saada?
Mõtlesin, et tõesti – minus ja minul ei olegi olnud väärtust ega ole ma loonud enamat. Möödunu ei kannata võrdlust. Kuid siis vaatasin enese ümber ja ajas tagasi – on nii palju seda, mida ei oleks olemas olnud ega sellisena, kui minu olemas olemine või puudutus oleks jäänud olemata. Olen loonud, hoidnud ja kasvatanud väärtusi.
Kuigi mitte ükski inimene ei ole ega saa olla täpselt sama teisega, siis ometi tahetakse, et oleks. Igal inimesel on oma teekond ja ülesanded – tema osa, töö ja tähtsus tervikus – kõiges, mis on olemas. See on see, mis määrab ära teekonna suuna, pikkuse ja kogemused. Inimeselt ei küsita, mida on enese teekond talle maksma läinud ega ka seda, kui palju võtab oma elu elamine temalt jõudu? Lihtne on öelda ja võib nõustuda – jah, kõik peaksid, jah, kõigil tuleks, sest .. jah, teised. Jah,... kuid ei kõigil ole kõik sama.
On öeldud ja ka täiesti tõsiselt mõeldud – Sind ei ole vaja tunnustada ega ole Sinu tegemistel märkisväärset väärtust, sest kõik teevad – kõik saavad – kõik peavad – kõigil on oma elu elada. Sina ei ole eriline – Sinu pidu, kogemused ega tulemused ei ole väärt koos olemist, tunnustamist ega tähistamist.
Olen selliseid sõnu kuulnud mitmeid kordi. Samade sõnade tõttu olen seisnud parimana, äsja sünnitanuna, kogemuse omandanuna, toetust vajavana, kuid ikkagi üksinda seal, kus oleks võinud ja saanud olla kohal või kõrval need, kes on olnud nimetatud omadeks. Mida peaks lugema mulle teiste teekonnad ja nn samad saavutused, kui tegu on olnud minu sammude tulemustega – mina jõudsin sinnani, mina maksin iseendaga, mina kogesin.
Sellised sõnad ja kogemused kandsid endas sõnumit – „Ma ei vaata Sind – Mina ei anna Sinule, Sind kasvatavat, tähelepanu. Ma ei aktsepteeri Sind. Ma ei anna Sulle oma toetust – Mina ei õnnista Sind ega anna edasi Sulle kuuluvat. Ma ei pühitse Sind – Mina ei võta Sind vastu. Ma ei austa Sind - Mina ei tunnusta Sinu kohta ega Sind.” Kui pilgud ja sõnad oleksid tõeks saanud, siis olnuks ma põrmustunud - välja oli öeldud soov - Oleks Sa olemata jäänud ... – ja selle mõte - ... siis oleksid minu kannatused olemata jäänud ...
Mina olen – ei tähenda nimetatuks ega soovimatuks jäämist, vaid olemas olemist. Mina olen – mina vaatlen.
Marianne
24.05.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar