Juba mõne aja,
ühe ja sama
kava järgi,
minu päevad
on kulgenud -
hommikud ja päevad
ärevuses kõndisin,
õhtul raugesin,
kui vabaduse enesele lubasin.
Hommikul tõustes
ärevust eneses tundsin,
sest on lugusi,
mis alles pooleli -
neis ei ole kindlust
ega hoidmist -
ei ole selgust,
et, kuidas kulgeb
ja mis lõpuks saab.
Algav päeva
võib ja saab
tuua kaasa kaose
tunnete keerise -
kõne või sõnumi
või ka kohtumise,
milles minult
midagi tahetakse,
midagi oodatakse,
mingi fakti ette seatakse,
mind kuidagi nimetatakse.
Need on lood,
milles ette ma ei tea,
milline roll
mulle ulatatakse,
kellena minuga kohtutakse,
kellena mind,
selles hetkes,
nähakse.
Neis lugudes
ei ole selgust -
ma ei saa
neid katkestada,
lõppema sundida,
ära tõkestada,
ega ise ennast
ette ära kaitsta.
Loo teine pool
võib ja saab
kõike teha,
öelda ja mõelda,
mida valib -
nad võivad
ja ka saavad
mulle halba teha -
neile ei ole vaja
meie vahelist suhet
alles ja kindlana hoida.
Tean juba ette,
et kui mõni,
neist lugudest,
saab lõpetatud ja läbi,
siis mind üle parda heidetakse,
kuna sinna maani
teised peavad,
vastu oma tahtmist,
olema minuga seotud.
Selle eest,
et olemas olen,
selle eest,
et peab minuga arvestama -
ma maksan -
koos olemistel kogen,
sõnadest kuulen ja loen -
vastu meelsust,
vastu võtmatust,
vastu astumist,
vastu nähvamist,
vastu vaatavat vaikust.
Uus ja algav hommik
tähendas tõest võimalust -
kartsin sõnumi märguannet,
kartsin telefoni helinat -
oli alusetu hirm,
oli põhjendatud hirm -
ootus tõi kaasa ärevuse -
kõik ei ole võrdsed -
ega olda koos,
et saabuks Win-Win lahendus.
Küüned ja hambad
on olnud mängus,
et kaitsta -
Minu oma!,
et enesele hoida -
Minu oma! -
karistada seda valet,
kes valed tunded
toob enesega kaasa.
Just omaenese
tunnete pärast
on kohtumised,
teele astumised,
koos olemised -
vaid nii saavad,
sassis olnud
ja olemist segavad,
tunded avalduda
ja inimesed ise
eheda iseendaga
kokku saada.
Marianne
16.05.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar