Kui inimene otsustab valida - midagi, tahab teha sammu – kuhugi, soovib mõista ise ennast – iseendana ja Maailmas olevana, siis ta töötleb infot, mida omab. Inimese iga olemas oldud hetk tähendab saadava ja kogetava info töötlust ning tõlgendamist. See on Maailmaga kohtumise/ koos olemise ja iseendas/ iseendana olemise kogemise tõlgendus. Inimene töötleb seda infot, mille ta on saanud vahetu hetke kogemisel, kuid, millele ta lisab eelnevate aegade otsused, uskumused, järeldused, eeldused, oletused, ootused, oma avatud, kuid ka varjatud tunded. Selle kogumi põhjal teeb ta järeldusi ja valib järgmise sammu.
Inimene erineb, infot töötlevatest süsteemidest ja masinatest, sellega, et tavaliselt ta ei tee sammu eemale ega eralda ennast olevast/ toimuvast, et rahus vaadelda – see teeks elu elamise liigagi lihtsaks. Selle asemel ta lausa hüppab, eelduste, oletuste, valede tõlgenduste sisse ja reageerib tunnetega, sest ta koges enese ja/ või teise tundeid ning võttis neid isiklikult. Töötlemise asemel ta käivitus ja reageeris oleva/ toimuva kustutamiseks, tõkestamiseks, muutmiseks – tunnetetuled pimestasid ja tundeenergia ähmastas enese, kui Inimese, piirjooned.
Tunded moonutavad olemas olevat ja jagatavat infot – need lisavad, sellele, midagi juurde, värvivad üle või peidavad ära – allikavesi on sogane – põhja ei näe - ise ennast ega teist ei mõisteta – kommunikatsioon on häiritud. Tulemused saavad huvitavad ja selguse taastamiseks jagatavad ning küsitavad selgitused loovad segasust juurde – lugu saab lisaks keerde ja väljendumine pöördeid.
Lähteandmed on olulised, sest vale, ebamäärane, puuduv/ puudulik info viib segase tulemuseni – saavutatakse vastupidine efekt – ei minda edasi ega olda vabad, vaid luuakse paigalseis. Seega on oluline, kuidas ja mille alusel valib inimene oma sammu/ väljenduse lähtepunkti. Üks inimese, „huvitavamaid” tagajärgi kaasatoov, uskumus on see – juhtus, tehti, toimus, kogesin – sellepärast, et olen mina - Mina olen põhjus. Inimene tahab uskuda, et valesti käituv ja toimu(i)v Maailm valib käituda ja teha valesti just tema pärast. Omal moel on see ju tõsi - iga inimese samm saab alguse temast endast – tema Mina on põhjus, kuidas ja mida ta valib kogeda ja tõlgendada.
Inimese tunded ja talle osaks saadav tähelepanu on seotud. Tähelepanu on tunnete võtmeks ja väljenduse allikaks. Tähelepanu, suunamine, nimetab inimest Kes olema – annab talle täitmiseks rolli ja ette ülesanded ning määrab selle eest saadava tasu, vajaliku tulemuse saavutamisel. Tähelepanu saab eluliselt oluliseks, kui Inimene, just nagu, on ise ennast ära kaotanud. Ta on suunanud oma tähelepanu - oma rollile - tundeina väljenduvale Minale - see on ümbritsevale tähelepanule tunnetega reageeriv, neid vastuvõttev ja neile vastav, väga tundlik antenn. Selline inimene vajab, võimendunult, tähelepanu ja ta väldib, äärmustesse minnes, tähelepanemist. Ta hindab, pidevalt ja kõikjal, enesele osaks saava tähelepanu suurust, nimelisust ja kvaliteeti. Oluline on osaks saava tähelepanu õigsus ja enese jaoks vale oleva vältimine/ ümber tegemine.
Igal oleval hetkel toimub, saada oleva info alusel, suhestumine sellega, mis ja/ või kes puudutab või keda/ mida puudutakse – see on suhte loomine, enese tasakaalustamine, kontakti jätkamine/ lõpetamine – tõlgendamine, kohandumine, aistmine, kogemine, eeldamine, otsustamine, eesmärkide seadmine, ülesannete andmine, tulemuste poole astumine ja nende hindamine.
Kui tegemist on, inimese jaoks, olulise ja väga olulise looga – nt rahaga, tervisega jne – siis soovib inimene täpset infot, mille alusel otsustada oma järgnevad sammud. Kuid hoolimata sellest, et ka tema enese elu, iseendaga ja teistega ühes, aitaks selge info hoida joone peal ja ilma huvitavate kohtumiste/ kogemusteta jääda, valib inimene kasutada siin moonutatut infot ja kõik tore jätkub E D A S I !!!
Tunde-Mina rolli valinud inimene tõlgendab, saada ja olemas olevat, infot tahtlikult sellisena, et ta saaks lugeda sellest välja seda, mida ta enese jaoks vajab. Ta loeb seda sellisena, et ta saaks teoks teha selle, mis jäi eelmisel, kuid tegelikult esimesel, korral ära – kui ta ei saanud/ osanud ega olnud tal ka valmis väljatöötatud plaani, kuidas ja mil moel ta reageerib, kui juhtub nii nagu see olema sai. Just sellepärast vajab ta kordust, et saada ise ennast tagantjärele ära kaitsta ning, kui vaja, siis ka enese eest kätte maksta, et jõuda parema ja õigema tulemuseni – kaotuse asemel võita. Kuid tegelikult oma tunne ümber teha – on vajadus, et osaks saav õige tähelepanu nimetaks inimese teiseks - võimalus näha ja seega tunda ise ennast teise KES rollis olevana. Just selletõttu valib inimene sobiva vaatenurga, kuidas ja mida ümbritsevas, teises ning ka iseendas tähelepanna.
Olevas hetkes on olemas need suurused, mis selles on olemas - need annavad põhja ja nende alusel ning ulatuses saab teha otsuseid ja valida tegevuse. Vaadeldes, eraldada terad sõkaldest. Pealispinnal nähtvale ja vabalt jagatavale infole lisaks on tegemist tõsiasjaga, et osa infost jääb alati peitu ning osa ei jagata või moonutatakse seda tahtlikult, kuigi selle varjule jäämine/ jätmine mõjutab olevat ja tulemust. Teise sisse näha ei ole võimalik ega kõike ei osata ka iseendast välja lugeda, kuigi see info on oluline, sest sellega arvestades, saaks tulemus selgem. Seega tuleb mängu x-muutuja - tahtlik ja tahmatu oleva, enese ja vastaspoolel olija tõlgendamine.
Seega juhtubki nii, et lood kasvavad suuremaks, muudavad värve ja tunnetesoola ning -pipart lisatakse ohtralt. Neis on seda, mis on tõene ja on seda, mida ei ole olemas, sest enese hirmul on suured silmad. On hirm, et saab olema. On hirm, et tuleb kogeda. On hirm, et kaotus on vältimatu. See toob kaasa paanika, sest ärevus kasvab – on segadus. Kuna info on puudulik ja selle tõlgendus ebausaldusväärne, siis puudub inimesel rahu – ta ei tea, kas see, mis on, kas see, mida ta kogeb, on ohutu või eluohtlik. Seega on vajadus omada kontrolli toimuva, iseenda ja ka vastaspoolel olija üle. Käiku lähevad lahendused, mis toetavad, kohest, olukorra peatamist/ lõpetamist, situatsioonist pääsemist.
Kuna inimene reageeris toimunule koheselt vastu või ta tardus teovõimetuks, siis ei teinud ta peatust, et selgineda – ei andnud aega, et lugeda, täpselt ja ainult, seda infot, mis tal päriselt olemas oli ja anda, selle põhjal, endale maa tagasi jalge alla. Inimene oli segaduses, kuid see ei tähenda, et olukord olnuks eluohtlik. Vahetult kogetu – enesega toimuv - oli ootamatu – inimene ei olnud selleks valmis – ta ei olnud ettevalmistunud/ ettevalmistatud.
Töödeldes, infot, annab inimene enesele võimaluse, et toimunuga/ toimuvaga kohaneda – selgineda. Segadus tähendab, et ei ole selgust – ei ole enesekindlust ega rahus olemist – kuna seisund ei ole turvaline, siis jalad ei toetu maha – järelikult ei saa järgmist sammu astuda – ei saa sellest loost lahti lasta – seega, on vaja kordust, et, lugu lõpetades, anda enesele vabadus tagasi - luua võimalus teha järgmine samm.
Marianne
26.05.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar