Ühest küljest vaadatuna on tõelist liiga vähe, kuid teisalt on kõike tõelisena näivat liigagi palju. Liiga palju näeme ja kuuleme nendest asjadest, mis tegelikult ei puuduta meid. Ise osa olemata, saame osa kõigest, mida me valime vaadata ja sirvida. Suurepärane ja mitmekülgne info kättesaadavus - teabe üleküllus. Vood, milles surfame, vallutavad meeli ja köidavad endaga – viivad enesega kaasa ja võtavad vangistatult vabaduse.
Avar Maailm tekitab frustratsiooni, sest tegelikkuses kõik, kusagil olemas olevad, Maailmad ei ühildu – kõigest, milles näime olevat osa, me ei saa osa. Lehelt lehele hüpates ja pilte vaadates ning kommentaare lugedes, oleme justkui vahetult seotud – kui loetakse ja vaadatakse, siis peetakse tõeseks, et nähtu on lugejale kirjutatud ja vaataja jaoks vaatamiseks välja pandud. Lugeja ja vaataja usub seda ning astub samme – reageerib – avaldab ise ennast sellisena, millises osas iseendast ta puudutust tundis. Kuid kõik sõnad ei ole head, kõik lendu lastu ei loo head.
Sünnivad segadused ja halva kogemuse osaks saamised. See, kes loeb ja vaatab kõrvalt, valib, vastu reageerides, enesele rolli – toetaja, kritiseerija, õigustaja, hukkamõistja, informeerija, hüljatu, kade, õpetaja, sõber, tarkur jne. Päriselt nägemata ja tõeliselt tundmata lahmitakse sõnadega ja jagatakse väljendeid enese ettekujutluses sündinud rollipartnerile. Võimalus, vahetult teise sõnadele alla kirjutada ja enese mõtteid jagada, on näiline ühenduses olemine, mis annab justkui õiguse sekka kuuluda ja tahtmise korral sekkuda, kuid samas tekitab üksindust, sest reaalsuses üksteist ei nähta – päriselt töötavat ühendust ei looda. Sõnad saab kustutada või üle kirjutada ning ühenduse katkestada.
Pealt nägemine teeb küll osaliseks, kuid ei vastutavaks ega vastutust võtvaks. Ei küsita enese käest – miks tegelikult tahetakse kommenteerida, miks tuntakse vajadust võõraste lugusid pealt vaadata ja nende tegevusi jälgida. Millise võimaluse selline tegevus annab? Liiga vähe tegeletakse eneste asjadega – iseenda kuulamise ja vaatamisega. Ise ennast jäetakse kõrvale, sest muu ahvatleb ja päästab eemale - teiste elud ja lood on võimalus ennast kuidagi teisiti tunda panna – olla see Kes, kes muidu olla ei osata/ saada.
Kui kõike on ja saab kokku liigagi palju, siis on sageli käes rollisegadus, sest ei teata KES ollakse ja sellest tulenevalt ei ole kõik enese jaoks hea ega õige kogeda. Vahe tegemine – mis on oluline ja mis ebaoluline. Enese jaoks selgeks tegemine – miks lehega, grupiga, ühendusega liituti, infot jälgitakse, pilte vaadatakse, lugusid loetakse. Enese mõtestamine - kelle rollis, kus ollakse.
Rolli teadvustamine annab vabaduse valida enesega seonduva ja jätta kõrvale kõik selle, mis ei ole vajalik ega oma. Ei ole kohustust reageerida, kui ei kõla lavale kutsuvat märgusõna.
Marianne
10.05.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar