Tavaliselt saame me tähelepanu millegi eest – erineme, eristume, oleme huvitavad, meiega põrgataks kokku, meid tõstetakse või tõuseme ise teiste seast välja. Tähelepanu saab meid tõsta ja madaldada – toetada ja hukkamõista. Tahame tähelepanu, et kogeda seda, mida vajame. Pelgame tähelepanu, et vältida seda, mida ei vaja st ei taha kogeda. Pingutame, et ennast nähtavaks teha. Ületame ise ennast, et varjata end vale tähelepanu eest. Tõestame, et saada pilkude vääriliseks. Otsime teid ja lahendusi, kuidas tähelepanu saavutada ja enesel hoida. Anname endast väga palju – maksame erineval moel, et omada, tõstvat, toetavat ja juurde lisavat, + märgilist tähelepanu.
Õpime, et me ei pruugi tähelepanu äratada ega suuta seda enesele püüda ja ka seda, et see ei jää püsima. Jah, me saame ja võime teha erinevaid pingutusi, et seda hoida ja kasvatada, kuid tähelepanu ei ole jääv ega samas suuruses püsiv. See, kes ei pannud meid tähele enne, kui me tema orbiidile eksisime, see ei pane meid tähele ka pärast. Selleks, et tähelepanu alles ja töötavana hoida, peaksime koguaeg midagi uut ja suuremat välja mõtlema – ise ennast paremini ületada suutma ja panna teisi meid vajama. Kuid lõpuks jõuab ikkagi kätte see hetk, mil me ei jaksa joosta enesest kiiremini, et olla kordades ilusam ja parem – tähelepanupüüdja.
Kui me enam ei ole huvitavad ega lõbusta või paku vaheldust või taga ihade rahuldamist, siis tähelepanuvalgus kustub - kaovad kõik need, kes nägid seda osa, jupikest, kildu, hetke, mis tähelepanu äratas, kuid ei inimest, kui Inimest. Kardame valguse kustumise hetke – kardinate sulgumist ja nende taha varju jäämist. Justkui ei saakski ega olekski teisiti võimalik – tänase aja inimene peab omama tähelepanu.
Kas tõesti oleks see vale, kui tähelepanu enam ei saa ega oma? Miks? On uskumus ja ka tõestused, et õige tähelepanu tagab olemisi, milleks iseendast ei piisa. Tähelepanu sõltuvus – tähelepanu suudab muuta olemist ja tagab ellujäämiseks vajaliku. Kuidas siis jääda ellu, kui tähelepanu puudub? Kui enam ei vaadata ega panda tähelegi? Kes siis ollakse – kuidas siis ollakse?
Tähelepanupuudus ei ole eluohtlik. Tähelepanu osaks saamata ei kao Inimene ära. Tähelepanemine ei kao ära – inimene saab ju ka enese tähelepanu osaliseks. Kogu küsimus on tegelikult selles tähelepanus, millest ollakse sõltuvuses – see on tähelepanu, mis muudab st varjab/ vahetab ära selle olemise, mida meie ise endast näidata ei taha. Tegu on olemisega, mida meie ise justkui ei oska/ saa ära vahetada - me usume olevat ja jäävat, kuni meid ümber nimetatakse. Mida suuremana näeme enese valena olemist ja ohtu selle päevavalgele tulemises, seda rohkem tunneme me vajadust, meid õigeks muutva tähelepanu järele.
Marianne
08.05.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar