Ühe InimHinge lugude sünd

Läbi oma aja olen tundnud hirmu selle ees, et kui mina enam ei ole, kui minul enam ei ole, kui mina enam ei saa – kui enam ei ole väljaspool mind olemas seda, mille abil ja toel võisin, oskasin ja sain olla parem mina, kui see, kes mina ise, ilma kõige selleta, saaksin, võiksin ja oskaksin olla. See hirm on pannud mind tegema, olema ja näima nii nagu oleksin vang, kellel puudub vabadus olla mina ise, iseendana. Hirm kaotada oma võimalused väljaspool olevas Maailmas on hirmutav tunne, mis suurendab sundust hoida igal tingimusel alles kõik see, ilma milleta ei oleks mina ise nii ilus, hea ja osav.

See on uskumus, et mina olen ja tulen alles, peale ja läbi teiste. Just nagu looks väline Maailm mind, mitte mina ise. Siis, kui asusin elama Soome ja ka siis, kui siin elukohta vahetasin, kartsin seda, kas minu lood kasvavad ja lähevad uues kohas lendu. Siis, kui lugude numbrid kasvasid või oli vahepeal vaikus, kartsin, et minus ei olegi enam seda oskust ja seega ei ole minul enam seda võimalust – kartsin kaotada selle, mis tuleb minu seest ja milles olen iseendana.

Ma ei mõistnud, et mina ise olen võti, mis avab ja laseb lendu lood minust endast – inimesest. Lood on minus, sest mina olen olemas. Lood on minuga ühes ja mina ise avan need, kui olen selleks valmis. Uued kohad on uus võimalus leida üles need suletud uksed, mida mina teisal poleks näinud, sest igas uues paigas on uued kohad, teed, inimesed ja lood, mille puudutusel ärkavad minus tunded ja mina ise sõidan ühes nendega taas tundmatusse, et iseendale veel lähemale astuda.

Minu Maailm on erinevate aegade ja nimedega lood, mis on minuga ühes, ükskõik kus ja millal ma ela(si)n ja käi(si)n. Erinevate kohtade erinevad peeglid – puud, kivid, kaljud, inimesed, linnud, maa, meri, ehitised jne – need on kaasteelised, kelles peegeldun iseendale, et mõista oma Aega ja enese, kui ühe InimHinge lugusid selles ajas.

Marianne

02.05.2020.a