Pühapäev, 17. mai 2020

Ennast petetuna tundes





Mind oli petetud – minu enese kujutluse poolt alt veetud. Kohalikus lehes ilmus jutt kahest inimesest, pilt juures ja puha. Vaatasin pilti, millel mees ja naine peal ning ei saanud aru, miks nad ei ole „päris elus” päriselt sellised, kui mina neist endasse kujutised olin loonud.

Seni olin vaadanud neid kahte läbi FB akende – näinud vaid jagatud salvestatud hetki. FB näod on inimesed nö inimesenäolisena, elusuurusest väljalõigatuna, ära portreteeritud ja sobivalt raamitud. Läbi minu vaadatuna ei olnud nad üldse need, kes ajalehe peal isikustatult kirjas olid – mina olin nende FB piltidele ise teistsugused kehad ja lood juurde kujundanud.

Vahe oli vahel, oli suur vahe minu ja nende pildi vahel. Tundsin endas protesti, sest olin „harjunud” hoopis teistsuguste, minu poolt kokkukujundatud inimestega, kuid neid ei olnud päriselt olemas, sest lehes oli tõestus – seal olid õiged nemad.

FB on kui muinasjutu maailm – see on suur ja värviline elu, kus saab jätta endast erineva mulje ja luua endale valitud näod ning taustad ja siis ongi nii, et päris elus kohtudes ollakse jahmunud, sest näilisusest ei jää jälgegi, kui ettekujutused päriselus laiali lagunevad - inimesed seisavad seal oma päris näo, keha ja olemisega – ilma filtrite ja hoolega kujundatud varjudeta.


Marianne

17.05.2020.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar