Kirjutasin selle loo selleks, et anda inimestele teada, miks ja mille
jaoks teen seda, mida täna teen. Lasin selle eile, soomekeelsena lugude
grupis ja lehel, lendu.
Minu käest on küsitud, et kuidas siis lugudega jääb – mis saab
inimeste omanäolistest Sauvoga seotud lugudest. Kas see tee on
lõpetatud ja enam edasi ei lähegi? See tee ei ole läbi ega
lõppenud – meie kõik kõnnime sellel teel edasi.
Olen üsna mitu korda tundnud, et olen ebaõnnestunud sellel teel,
sest mul ei ole ette näidata tõestust, et me üldse jõuame mingi
arvestatava tulemuseni. Eile mõistsin, et mina ei saa ebaõnnestuda,
sest mina alles kõnnin ja ei ole veel lõppu kohale jõudnud –
täna ei ole mina oma aja lõppu jõudnud ja senikaua kuni teekond kestab, on kõik alles ja võimalik – nii minul kui ka Sinul
– meil kõigil on see nii.
Kaks kuud tagasi kasvas ja liikus kõik väga kiiresti – inimesed
jagasid oma lugusid ja teised said neid lugeda. Mina kirjutasin ning
käisin ja kohtusin inimestega. Meil olid ühised plaanid ja
kavandatud teekond, kuid siis tuli peatus ja väline Maailm
aeglustus. See oli settimise koht, kus kirjutasin lood sellest, mida
olin mõistnud ja lasin need lendu.
Täna mõistan lugude vajalikkust veel enam, kui see oli eile. Igas
tavalises argipäevas lahkuvad inimesed, statistiliste numbritena,
meie kõrvalt. Hirmud lukustavad veel elavad eraldatusesse. Tasaselt
on harjumuseks saamas elavatega distantsi hoidmine. Iga inimese lugu
saab aina olulisema tähenduse, sest alasti tõde on see, et ükskõik
kellel meist võib täna olla viimane päev siin selles ajas. Tänane
päev viib meie kõrvalt inimesi, kellest kirjutame ise enda lugusid,
kuid need ei kõnele nende inimeste häälena, vaid meie endi
mälestustena, ära olnud meie ajast. Järele jääjad kirjutavad
aegade jälgedele oma loo iseenda näoga.
Koos looduse ärkamisega hakkasid avanema suletud ruumid ja inimesed
said loa teineteisega ühes olla. Mõtlesin enda sees, küsisin ja
vastasin – otsisin teed edasi ja täna käin sellel. Mõistsin, et
nii nagu alguses oli plaan – teha kogunemised ja olla ühes, et
kuulata inimeste lugusid ja jagada inimestele oma lugusid – see ei
oleks täna veel õnnestunud. Inimeste sees on hirm teiste inimeste
ees. See, mis alguses oli unustatav ja meeldetuletust vajav, on nüüd
harjumuseks saamas – inimeste sees on automaatne reaktsioon –
teises inimeses peitub potentsiaalne oht. See kõik teeb väga
haiget, sest ma tean, kui raske on sellest ühel hetkel lahti lasta –
kui tuleb aeg ja öeldakse, et enam pole vaja karta, siis inimese
sees on usaldamatusest jäänud blokk, mis ei luba teisi lähedale ja
sunnib võpatades ohtu märkama, kui teine inimene astub liiga
kõrvale. Inimene ise jääb kontrollima seda piiri ja vahemaad, mis
hoiab teda tema enese jaoks turvas.
Minu sees kasvas vajadus inimestega ühes olla ja inimestega ühes
olles inimeste jaoks teha – luua enamat ning olla ühes selle
vabaduse sees, mis täna on võimalik. Kirbukad õuedes ja kohvikud
aedades on üks võimalus, kuidas kohtuda inimestega ja tunda seda,
et inimesed ei ole ennast, teisi väljajätvatesse, kastidesse
sulgenud, vaid me saame kohtuda. Kui jääbki ka vahemaa, siis me
ikkagi näeme üksteist ja saame silma silmast vaadates suhelda ja
tunda, et oleme oodatud koos olema. See on oluline teadmine inimese
jaoks – see avab tema suletust ja leevendab hirme, et tema ise on
oht ja ära keelatu.
Meie aeg on meil täna olemas ja sellel teel käies on tõenäoline,
et jõudes Sauvo päevani on võimalik selle raames luua lugudele oma
koht ja aeg. Täna ideedest ülesehitamiseni jõudes on võimalik
sellesse aega kohale jõuda. Inimese enese poolt edasi antud enese
lugu on kingitus jääjatele – see on side ajas, mis seob inimesed
inimestega, läbi oma sõnade, ühte.
Marianne
24.05.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar